viimane enne kooli

 nii läheb, kui su hostisa on arhitekt.

laupäeva õhtupoolikul tegime järjekordse perekondliku jalutuskäigu. see muutus kiirelt arhitektuuriajaloo loenguks, aga seda enam ma asja nautisin. lisaks lihtsalt hoonete tutvustamisele tõi ta tänava peal näiteid erinevatest stiilidest ja õpetas nende tunnusjooni. kui ma peale tunniajast lonkimist oskasin eristada Biedermeieri stiili juugendist, ära tunda barokki ja näidata kiriku fassaadil gooti tunnusjooni. viimast oskasin ma küll juba mitu aastat tagasi ja seda tänu Tiido ajalootundidele, kuid see ei muuda suuresti asja. nad hostemaga rääkisid, et kulus viis aastat, enne kui nende oma lapsed asja selgeks said. ei maksa arvata, nagu oleks nende pere lapsed minust madalama intelligentsiga, isa lihtsalt alustas neile taoliste loengute andmist, kui nad olid 4-aastased...
kuigi mul oli tol korral kaamera kaasas, ei teinud ma ühtegi pilti, käisin lihtsalt suu ammuli ringi ja kuulasin. need fotod on tehtud päev hiljem, pühapäeva õhtul.
viimasel korral, kui ma võtsingi selle tee jalge alla ainult piltide tegemiseks, olin ma omapäi ja sellepärast ei suutnud kahte väga lahedat kohta enam tänavaterägastikust leida. esimene oli Viini vanim kirik, Ruprechtskirche, üsna pisike ja lihtne, kuid see oli pühakodadest ainuke, kus miskipärast käis vilgas koguduseliikmete sagimine. teine oli ka mitte väga suur, gooti stiilis kirik, Maria am Gestade Kirche. nimi on seotud asukohaga, nimelt kui Donaukanal ei olnud veel oma kunstlikus kivist voolusängis, oli ta palju laiem ja siis asuski kirik otse kaldal(gestade peaks siis olema kallas).
teistest paikadest on mul jäädvustused olemas.

Donaukanal, minu majast vaevalt viie minuti kaugusel

endine pangahoone, aga oluline on ta sellepärast, et on arhitekt O.Wagneri looming. see mees pani suuresti aluse modernismile ja kui mõelda, et too hoone on ehitatud 20.sajandi päris alguses, on ta ikka väga innovaatiline. arhitekt tahtis jätta muljet, nagu oleks kiviplaadid seinale naelutatud, sellepärast ka need mustad täpid.

juutide mälestussammas, asub endise juudikvartali juures. 

kuna juute nimetatakse "the people of the book", sest üldjuhul on nad väga haritud rahvas ja kirjasõna on neile tähtis, kujutab ka monument endast raamatukogu, kus kõik raamatud on tagurpidi keeratud, nii et selg jääb sissepoole.

pildiloleva valge hoone müüri taga asub juutide pühakoda, ainuke Viinis, mis jäi Teises Maailmasõjas hävitamata, sest asus teiste hoonete müüride vahel.

selle sama tänavanurga peal on ka ööpäevaringne politseivalve, sest antisemitism ei ole siiski päriselt kadunud ja ka tänapäeval pidi kallaletungide oht olema. politseinikud valvavad samamoodi ka juudi kooli juures.

Viini Teaduste Akadeemia. väga auväärne asutus, kuhu kuulumiseks sa pead olema ikka midagi tõsist korda saatnud. hostema rääkis, kuidas ta teab ühte naisprofessorit, kes kuulus sinna, kuid lahkus ise diskrimineerimise pärast.

dominikaani kirik. mulle meeldib väga kirikuid uudistada, eriti seestpoolt ja mõtlesin, et pildistan Viinis üles niipalju huvitavaid kirikuid, kui saan. ei ole just kõige originaalsem idee ja ka minu fotografeerimisoskused jäävad sinna nulli lähedale, aga mõnda asja võib niisama ka teha, ei pea alati parim olema.

sama dominikaani kirik

jesuiitide kirik 17.sajandist. see olevat ehitatud nende võimsuse ja rikkuse näitamiseks. see pühakoda asus kõrvuti Viini esimese ülikooliga, nende vahel on vist ka ühendav uks, sest siis olid kirik ja ülikool väga tihedates suhetes.

jesuiitide kirikus oli palju selliseid kivist sambaid. hostisa sõnul on neid keerdusid väga raske luua, eriti selle ajajärgu kohta.

ukrainlaste kreekakatoliku St. Barbara kirik. see oli kirikutest ainuke, kuhu sisse astudes mulle lahkelt naeratati ja viisaka käeviipega edasi kutsuti.

natuke graffitit leidsin ka, tegelikult peaks selle pildistamiseks eraldi aja võtma.

see tädike on mulle alati meeldinud

mingi kangialune oli selliseid täis, aga see on sellepärast eriline, et ma suutsin sellest ise aru saada:))

selle sinise venna jutus on iva, ma ütleks.

minu esimene küngas

pühapäeval oli ärkamine tavalisest varajasem, sest eks need kõige paremad teekonnad alga ikka hommikuti. sõitsime rongiga linna serva ja võtsime ette teekonna Wienerwaldi, see on Viini ümbritsev ala, kus on mäed(kohalikus mõistes küll künkad) ja palju rohelust. matk algas küll alles elumajade vahel kohas nimega Beethovengang, see on vist igaühele selge, kelle järgi see nimetatud on. selles piirkonnas tavatses Beethoven jalutada ja inspiratsiooni koguda, tema 6. sümfoonia pidavat sellega eriti seotud olema.

tegemist oli üsna lauge nõlvaga mäega, mille vallutamine polnud küll mingi kunst. terve tee kulges viinamarjapõldude vahel, pärast kiiret degusteerimist ütleks ma, et on isegi kahju, et kõik need imelised marjad veiniks tehakse. terve ülesmäge kulgemise aja oli mul imeline vaade Viinile, lausa nii imeline, et ei raatsinud kaameratki välja võtta.

tippu jõudnud, peatusime väikeses välikohvikus, kus ma jõin klaasi siiani oma elu kõige paremat viinamarjamahla(hostpere ei anna tavapäevadel lastele veini, isegi mitte siis, kui nad on 16). allamäge läksime teist teed pidi, kus ei olnud enam Viini jäädvustamiseks head kohta, kuid päris ilma piltideta mu matkajutt siiski ei jää.

teekond üles

Pildiallkirja lisamine

teel alla märkasime, et paljudel taimedel on juures nimesildid. seal kasvasid nt. USA saadikud, B.Clinton ja paavst Johannes Paulus II, ja siis äkki...

väsinud vennas jõudis koju

saage tuttavaks - das ist Joachim:)