ühe õnn on teise õnnetus...

...ehk sellest algul lõputuna tundunud vahetusaastast on järgi veel kolm kuud ja üks päev. kodused Eestis tuletavad mulle skaipides iga kord rõõmsalt meelde: "nii vähe veel ongi jäänud!"; hostema lõikab iga päev koridori seinal rippuvast mõõdulindist tükikese ära, et vaadata, kuidas tähtis kuupäev läheneb(ega ta ei tee seda sellepärast, et minust lahtisaamist nii hirmsasti ootab... loodetavasti:D täpselt minu Eestisse saabumise ajal jõuab koju ka tema oma tütar, kes praegu Taanis on); sõbrad küsivad, et kas ma Donauinselfesti ajal veel ikka olen siin; mina ise aga tahaks iga kord ulguma hakata, kui oma telefonis kogemata päevaloendamise appi lahti teen...

kuigi mul oli siin juba aasta alguses hea ja seda YFU ennustatud suurt keskaasta madalseisu ma nagu tähele ei pannudki, siis alles viimase paari kuuga tunnen, kuidas elu on tõeliselt käima läinud. blogimisekski pole õieti tuju, kui sada muud asja tegelikult ootamas on. annan juba ette teada, et tänu tehnilistele puudujääkidele on seekordne postitus detaili- ja piltidevaene, põhjuse toon teieni ühes järgnevatest lõikudest. veelgi enam, kui juba selline kokkuhoiurežiim kehtib, siis jagasin oma elu teemadeks - vali, mis huvitab. head lugemist!

Koolielu
kui muidu olen enda meelest justkui üha enam viinlaste elu, kombeid ja käitumist üle võtmas, siis no selle jandiga mina ennast piinama ei hakka, et iga kodutöö viksilt kaasa teha üritaks, kuigi mõnes aines keel seda tõepoolest juba lubaks. võtsin vist juba aasta alguses selle hoiaku, et kui minu kool käitub, nagu mind ei eksisteeriks, siis miks ei tohiks mina samaga vastata? fakt, et tunnistuste-hinnete jagamise ajal olen mina juba Saksamaal seminaril, ei lisa ka just motivatsiooni. koolis kohalkäimisega vähemalt nii hulle probleeme ei ole, hea seltskonna pärast võin ennast ju mõneks tunniks kodust välja vedada küll:))
mõnikord, kui tekibki selline juhus, et olen silmapilguks motiveeritud õppima ja kaasa tegema, tuleb keegi, kes selle jälle tagurpidikäigul tööle paneb. kõige värskem näide:
eetika tund. kõigile on mõni aeg kätte jagatud teemad, mille põhjal tuleb referaat ja ettekanne valmistada. sellega seoses tuleb õpetaja minuga rääkima:
"Alexandra, kas sul on referaaditeema ikka teada?"
"(umbes kolmandat korda:)vabandust, ma olen tegelikult Sandra..."
"asoo... nojah, mida iganes. mis teemad sul olidki?"
"AstraZeneca ja Deutsche Telekom. Tegelikult tahtsingi ütlema tulla, et need on minu jaoks veidi rasked..."
"ära muretse, võid vabalt inglise keeles teha."
"see ei tee asja just palju kergemaks, ikka on keeruline."
"Ah mis sa nüüd, ei ole..."
"no minu jaoks küll."
"oot... kas inglise keel ei olegi su emakeel??"

Ma olen kuus kuud tema tundides käinud!!! jõulude ajal arvas ta veel, et ma tulen Rootsist... üks asi on, kui sa mu nime selgeks ei saa, teine asi, kui oma teadmatust selliste lollide küsimustega välja näitad...

tegelikult on koolis ikka positiivseid asju ka juhtunud... hiljuti saime eelmisel laupäeval kirjutatud mata kontrolltööd kätte ja mul oli kõva kolm!! üsna klassi keskmine, ma peaks vist täitsa rahul olema, arvestades seda, et kooliväliselt ei kulutanud ma õppimisele mitte sekundit ka ja enne kontrolltöö tegemise päeva olin ma jõudnud koju hommikul kell kolm...  õpetaja naeratas ja kiitis, sõbrad-klassikaaslased tulid patsutasid õlale, hea tunne oli.

*tarvilik oleks vist siinkohal märkida, et nende "kolm" ei ole päris sama, mis meil. kui Eestis on see viimane positiivne, pigem kehvapoolne hinne, siis siin tõesti normaalne keskmine. sellest ühe palli võrra madalam "neli" on ka veel positiivne hinne.

siis, kui olen asjalik
kuigi teinekord võib mulje jääda, et mul ainult tants, tramburai, pidu ja pillerkaar siin käibki, siis selle valearvamuse ma lükkan ümber. jah, seda on küll palju, eriti nädalavahetuseti, aga mida rohkem pidutsed, seda rohkem pead muuga tasakaalustama.

nagu Eestiski, on ka siin tavaks teha kunagi koolitee jooksul ekskursioon riigi parlamenti. enamik Viini lapsi saab selle kogemuse küll juba Unterstufe, st. põhikooli esimese nelja aasta jooksul kätte, seepärast ei olnud mul klassiga sinnapääsemiseks lootustki. õnneks töötab minu hostema roheliste parteis parlamendi juures, seetõttu ei olnud mul just keeruline end kuskile ekskursioonile kaasa sokutada.
parlamendihoone on klassitsistlikus Vana-Kreekast inspireeritud stiilis, maja ees seisab suur ja võimas kuldse kiivriga Ateena.
kohtusin fuajees ühe Ülem-Austriast tulnud seitsmenda(Eestis mõttes11.) klassiga, kellega ringkäigu kaasa tegema pidin. mind üllatas, et nad juba nii vanadena ei teadnud mõndasid asju, mida Eestis õpitakse juba põhikooli üheksandas klassis, kuid tegelikult teatakse varemgi, näiteks riigikogu liikmete arv. samamoodi oli terve klass väga üllatunud, kui üks poiss nende seast teadis, kuidas Austria parlamendi kahte koda nimetatakse.
maja sisemuses oli minu jaoks kõige muljetavaldavam ajalooline istungisaal, mis jälgis endiselt ülejäänud majaga sama stiili, praegu kasutuselolevad saalid on moderniseeritud nii tehnikalt kui ka väljanägemiselt. mind üllatas, et isegi suurema koja(Nationalrat) töösaalis ei kasutata hääletamisel elektroonikat ja nuppe, vaid antakse käega märku. mõni ime siis, et austerlased meie e-hääletusest kuuldes imestunult pead vangutavad.

parlamendiesine on üsna tihti meeleavaldajate mänguplatsiks, käesoleval pildil oli ilmselt tegemist millegi ISISe vastasega.  tean, see kõlab väga ebaprofessionaalselt, aga suhtumine lihtsalt läheb pikapeale selliseks - rumal, aga nii on. kui väga tahtmist oleks, võiks iga nädal kellegi poolt või vastu meelt avaldada - kord nõuavad karjuvad, laulvad, tantsivad ja suitsetavad serblased oma rahvuslike õiguste paremat säilitamist, kord toimub mingi seebimullipuhuja ja indie- muusikaga performance, pärast mida alles kohalviibijate käest küsides teada saan, et kogu see värk peaks kuidagimoodi naiste vastu suunatud vägivallaga seotud olema... Viini rahvas oskab ühiskonna valupunktid üles leida küll ja saab aru, et neile on tähelepanu pöörata vaja, kuid sellise protestide ja demonstratsioonide hulga juures läheb paljude mõte lihtsalt kaduma, enamik nendest ei ole isegi piisavalt tähelepanuväärsed, et kohalikku ajalehte jõuda.

mina olen kohalikega võrreldes selliste ürituste suhtes isegi tähelepanelik - kui me sellesama protesti ajal ühe minu kohaliku sõbrannaga parlamendihoonest mööda läksime, pidas tema esialgu isegi paljuks seisma jääda ja vaadata. kui ma veel pilti tegin, küsis ta üllatunult: "milleks? kellele?" ma isegi ei teadnud kohe, kas võtan vaevaks seletada...

lisaks parlamendihoonele on mulle siin läbi õnneliku juhuse avanenud ka kohtusaali uksed, siiski ainult pealtvaatajana. kuulsin millalgi, et umbes kahekümnepealine grupp meie koolist läheb koos eetikaõpetajaga kohtuistungit vaatama. seda kuuldes võtsin end kokku ja unustasin paariks minutiks, et see õpetaja veel peale poolt aastat ei tea, kes ma selline olen ja kustkohast tulen ning küsisin oma võluva rootsi naeratusega, kas minu jaoks äkki veel üks koht leiduks. tõepoolest, ta saab mind kaasa võtta!

alguses arvasime kõik, et tegu on mingi ülimalt lihtsa ja väikese kohtuasjaga, mis avalikkuse suuremat tähelepanu ei pälvi, küll aga tõestasid meie saabudes juba kohal olnud kaamerad ja reporterid vastupidist. üks osapooltest kohtusaalis oli endine Kasahstani saadik Rahhat Alijev, keda süüdistati kodumaal mõrvade sooritamises, keda aga Austria Kasahstanile välja ei andnud, sest ainult siin oleks tal olnud lootust õiglasele uurimisele ja kohtumõistmisele. käesolevas protsessis oli aga tema kannatajapool, süüdistatavad olid aga tema kaks endist kongikaaslast, kes olid väidetavalt talt raha välja pressinud. kogu asja pööras hoopiski ringi see, et paar tundi enne kohtuistungi algust oli Alijev oma kongist surnuna leitud, väidetavalt oli tegu enesetapuga, kuigi ega keegi tegelikult seda ei usu. fakt, et üks pooltest enam tunnistusi anda ei saa, lühendas kogu asja muidugi tunduvalt, kuid teiste tunnistajate ning kahtlusaluste ütluste andmist ning muud sellist me siiski nägime.

loomulikult ei ole katki jäänud ka minu pidevalt kestev(vahepeal küll raugenud) muuseumimaraton, veel vaid mõned on jäänud, mis enne aasta lõppu veel läbi käia tahaks. õnneks on suur hulk tähtsamaid muuseume õpilastele tasuta, see tähendab, et saan ning olengi paljudes korduvalt käinud. ükskord mõtlesin koolist rongiga koju sõites, et pole ammu muuseumis käinud ja hüppasin paar peatust varem maha ning läksin Belvedere lossi näitusele "Euroopa Viinis - Viini Kongress 1814/15".  kuna tegemist on kunstimuuseumiga, olid need kaks Euroopa ajaloos nii määravat aastat kujutatud rohkem maalide, kui ajalooliste esemete läbi. 

jõudsin lõpuks ometi ka MAKi (Museum für Angewandte Kunst või siis Museum of Applied Arts), mida mu hostisa juba kaua-kaua mulle igatpidi soovitanud on. ma seda nime ei oskagi täpselt tõlkida, äkki oleks see tarbekunsti muuseum? eksponaatideks on keraamika, mööbel, vaibad ning näituse teemad on jaotatud ajalooperioodide ja arhitektuuriliste stiilide järgi. muuseum oli küll silmale hea vaadata, väljapanekud hästi koostatud ja esitatud, kuid pigem on ta ikkagi juba natuke rohkem nišiasi, just näiteks arhitektidele, nagu mu hostisa. 

loodusloomuuseumis olen ma juba kaks korda käinud, kuid ikka ei ole vist veel päris kõike ära näinud. lisaks zooloogia- kivimite- sauruse- ja muudele näitustele on selle muuseumi kogus ka midagi väga kuulsat - kuskilt Alam-Austriast välja kaevatud Veenuse kuju, mis on vähemalt pildi järgi tuttav ilmselt igaleühele, kes kunagi ajalooõpikut omanud on. selle kujuga oli mul muide sama lugu, nagu paljudel inimestel olevat Louvre'is Mona Lisaga - ta on oodatud mõõtmetest päriselus tegelikult kõvasti väiksem. 

minu viimase aja üks lemmikuid on olnud sõjaajaloomuuseum, kuhu läksin küll täiesti omal algatusel, sest minu pere õigete austerlastena hoiab ikka igasugusest sõjaga seotud temaatikast väga kaugele. muuseumist võib leida aga palju, keskaja raudrüüdest kuni esimese maailmasõja mürskudeni välja. minu jaoks on siiski uskumatu see, et Austria sõjaajaloomuuseumil ei ole mitte kõige väiksematki osa teise maailmasõja kohta!! nojah, mõne koha peal läheb siin see mineviku varjudest välja astumine tõesti raskelt.

Sõjaajaloomuuseum

türgi sõjatelgi jäänused 16. sajandist. ega sellega mingit head lugu ei ole, see nägi lihtsalt muljetavaldav välja.

ilmselt selle muuseumi kõige kuulsam eksponaat - auto, milles tapeti Franz Ferdinand. umbes ukse juures on näha ka sihtmärgist mööda läinud kuuli auk.

mis loodusloomuuseumi külastus see oleks, kui põdraga selfiet ei teeks.

Schloss Belvedere. see Viini Kongressi näitus asub tegelikult teises majas, Unteres Belvederes, mis asub lossiaia teises otsas.

Tegelikult on nii, et kui sa tõesti tahad Viinis kultuurne olla, siis ei saa kuidagi raha vähesust vabanduseks tuua, natukese vaevanägemise korral võib täitsa tasuta mõne hea elamuse osaliseks saada. märtsis käisime pea terve klassiga Wien Musikvereini (Viini Muusikaühing?) kontserdimajas Viini sümfoonikuid kuulamas ning kuna tegemist oli hommikul kell 10 aset leidva üldprooviga enne õhtust ettekannet, siis meile oli see täiesti tasuta. ettekandmisele tulid Schuberti kuues ja Mahleri neljas sümfoonia. loomulikult ei olnud tegemist siiski päris kontserdiga, muusikud kandsid oma igapäevariideid ning dirigent tegi palju pause ning lasi korrata, kuid sellise köögipoole nägemine tegi asja võib-olla huvitavamakski. 

Kunst, ajalugu, muusika... selle loetelu lõppu sobiks ju film nagu valatult. kui Eestis olin harjunud ikka pigem Coca-Cola Plaza või Cinamoni moodi kinodega, siis siin olen hoopiski paremaid lahendusi avastanud. jah, loomulikult on siin ka iga kaubanduskeskuse juures oma Cineplex või muu megakino, kus minagi koos klassiõdedega need näljamängud ja hallid varjundid ära vaadanud olen. läbi oma kinofanaatikutest hostpere olen aga käinud paljudes väiksemates ja vanemates, teinekord pigem teatrisaale meenutavates kinodes, kus lisaks praegustele blockbusteritele ka tundmatumaid väärtfilme või siis vanu filme näidatakse. üks viimase aja paremaid elamusi on olnud Burgkino ja film "Der dritte Mann" ehk "Kolmas mees". tegevus toimub sõjajärgses Viinis, filmitud on ta 1949. sel ajal ei olnud linn sugugi nii seadusekuulekas ja puhas, nagu ta seda praegu(vähemalt pealtnäha) enamasti on - varemetes pealinn oli tol ajal jaotatud sõja võitjate vahelisteks mõjutsoonideks, kõigest oli puudus, lokkas salakaubaäri. kuigi sisu oli ka iseenesest huvitav, meeldis mulle ka visuaalselt näha mulle igapäevast nii tuttavaid kohti nii, nagu nad olid rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi. 

see film jookseb tolles kinos juba aastaid, iga nädal mängitakse teda paar korda. publikuks ei ole küll enamasti kohalikud, kuid ometi kuulub ta pigem intelligentse turisti mitte-nii-peavoolulise ajaviite hulka. 

jällegi pean täheldama, kui kummaliselt austerlased mõtlevad. esiteks see, et kuigi tolle filmi näol on tegemist kuulsa ja hinnatud Hollywoodi linateosega, mis räägib nende enda pealinnast, ei tea paljud kohalikud isegi selle olemasolust, need, kes aga näinud on, kiidavad kõik väga. mu mõtted jooksid kohe "Helisevale muusikale", sellega on ju sama lugu - kuulus asi, kohalikel pole aga õrna aimugi. vahe tuleb aga sisse hinnangutes - "Helisev muusika" näitab Austriat vaata et imedemaana, kus elavad laulvad lapsehoidjad, kes oskavad kardinatest kleite õmmelda. mäed, Salzburgi vanalinn ning valgeõielised Edelweissid on see, mida see film maailmale Austria kohta teada on andnud.need kohalikud, kes seda üleüldse näinud on, tunduvad seda aga kuidagi häbenevat, igatahes ei meeldi see neile. "Kolmas mees" - varemed, salakaup ja mööda maa-aluseid kanaleid põgenevad kurjategijad - see juba läheb! jajah, ma saan aru, üks on mustvalge sisukas põnevusfilm, teine aga ülim klišee... kuid sellegipoolest, see on head külge näitav klišee!! mis siis valesti on, kui maailm ühe filmi põhjal Austriast hästi arvab??

Kaugem sõit

märtsi alguses õnnestus mul koos Kristiniga Budapestis ära käia. see plaan oli meil juba pikka aega, teostus läks õnneks lihtsalt - võta ühendust Ungaris elava Kristaga, nuhi välja kõige odavamad bussipiletid(edasi-tagasi 8900HUFi ehk umbes 25EURi), mine jaama kohale ja sõida!

reisiga jäin loomulikult väga rahule, nägime ja tegime kahe päeva ja ühe öö jooksul nii palju, kui üldse võimalik. loomulikult rõõmustasime esimese asjana selle üle, kui odav kõik Viiniga võrreldes on, teisena aga selle üle, et Ungaris on kohukesi! kui need materiaalsed pisiasjad aga kõrvale jätta, siis nägime ära kõik linna tähtsamad vaatamisväärsused ning loodetavasti rohkemgi, kõndisime üle sinna Budast Pesti ja jälle tagasi ning minu suureks rõõmuks ööbisime ehtsa ungari pere juures, kus saime ka õiget rahvustoitu. magu tõmbub küll siiani selle peale mõeldes krampi - rasvane taignast tehtud langos maitses küll imehästi, kuid soovin, et oleksin umbes poole peal aru saanud, et sellest piisab. söögilauast tõustes tundsime, kuidas kõhud ei ole nagu päris täis, kuid süüa ka kohe päris kindlasti rohkem ei suuda...

õhtul, kui olime end tegelikult juba väljaminekuks valmis sättinud ja ka kahe teise VÕPi, soomlase Elsa ning sakslase Kerriniga kohtunud, otsustasime veel siiski midagi asjalikumat teha ning ronisime linnamäkke, kust kogu öine Budapest nagu peo peal oli. pärast minimatka liitusid meiega veel mehhiklane ja tema hostõde, koos liikusime kohalikku baarikvartalisse. kõik kohad, kust ungari VÕPid tagurpidi tagasi välja läksid, sest hinnad olid liiga kõrged, ajasid mind ja Kristinit lausa naerma, kuid siiski, mida odavamalt, seda parem!! soome neiule olid hästi teada kohalikud hipsterklubid ja baarid, minu üllatuseks asusidki need just täpselt kesklinnas, Viinis pead nende leidmiseks ikka pigem väljapoole liikuma. õnneks istusime mõneks ajaks ka sellisesse "normaalsemasse" kohta, kus veendusin natukene selles, mida juba enne arvanud olin - ungarlased on austerlastega võrreldes nii idapoolsemad, temperamendilt ja käitumiselt. kõrvaltlauast tulid meie juurde mingid kohalikud, kes küsisid ilma tutvustamise ega milletagi, et "noh, tüdrukud, lööme klaasid kokku ka või?? näete, me tuleme teie lauda. ah et te ei taha?? nojah." Viinis oleks siinkohal lugu läbi saanud. Ungaris aga... "kuidas ei taha?? no me istume ikka, ega me ära ei lähe. oi, teil on üks poiss ka kaasas. see on nüüd minu semu, tule, ma teen sulle välja." kui me siiski ei soovinud, et nad meie laudkonnaga liituksid, järgnes sealt tüdrukutele suunatuna ka midagi, mis kirjapanemiseks ei kõlba, kuid umbes veerandtunnise ignoreerimise järel asutasid nad endid minekule.

Krista elab seal aga Annelinna või Lasnamäge meenutavas linnaosas, ma ausalt öeldes olen õnnelik, et me seal pimedas kell 4 hommikul kolmekesi olime, mitte mina üksi.
kui kolm eesti paganat ärkasid, oli Krista hostpere juba heade kristlastena kirikusse läinud ning enne veel meile hommikusöögigi lauale jätnud. mul oli, mitte et mulle minu enda hostpere tervislik tasakaalustatud mahetoodetud hommikusöök ei maitseks, kuid nagu alati kellegi juures ööbides, oli mul ka seekord hea meel üle pika aja hommikuks krõbinaid piimaga ja vorstivõileiba süüa.
ennelõunal tegime veel veidi sightseeingut ning veel paar tunnikest enne bussi sõitsime Tescosse, kus me küll juba võrdlemisi väsinud olime ning seetõttu õnneks madalatest hindadest hoolimata suurt midagi ei ostnud. küll aga nägime sihitult riiulite vahel tuigerdades teiste seast ka eesti juustu vastu vaatamas!!
kui juba pimedas tagasi Viini jõudsime, olime üheaegselt omadega täiesti läbi, hea reisi üle õnnelikud, kuid ka natuke närvilised peas vasardava mõtte "homme on kool" pärast.

kõik on mulle siiamaani ette ja taha leelotanud, et Viin ja Budapest on maru sarnased, eriti just need, kes ainult ühes linnas ise kohal käinud on. mina aga nii ei leia, välimuselt ja valdavalt ehitusstiililt võib ta ju sarnaneda, kuid hingamine on hoopis teine, Budapestis on kuidagi rohkem idasuunda tunda.

Krista teatas meile vaat et esimese asjana, et Katy Perry "Firework"'i video on seal linnas filmitud.

linna keskel on üks suur bassein, mille ääres väga mõnus vedeleda on.

Teise maailmasõja aegne juudi mälestusmärk. doonau kaldal leidsid aset massilised tapatööd, ohvrid seati seisma nii, et nad otse vette kukuks, enne mahalaskmist kästi aga kõigil kingad ära võtta.

tutvustasime Doonaule ja parlamendihoonele eesti rahvusvärve. 

ma ei tea, kuidas seda ungari keeles kutsutakse, aga saksa keeles on ta baumkuchen(puukook), tegemist on tüüpilise ungari tänavatoiduga. pealt krõbeda koorikuga ja seest ülipehme sisuga küpsetis on mulle Viini turgudel vaid ühe korra silma jäänud ning ka siis maksis ta hingehinda, Budapestis võid ühe saada umbes ühe euro eest.

Krista's hood

Minu argipäevad miinus kool

Nagu vist ka juba mainitud sai, oleks minu elu siin ilma nende pea igapäevaselt kaotatud viie tunnita vaat et täiuslik – vabadust on mul käes nii palju, et selle kahanemisega saab tuleval aastal ilmselt raske olema. Loomulikult tegelen ka mina igapäevaste asjadega – vaatan filme, loen(seda võiks tegelikult rohkem teha), käin jooksmas(et mitte päris ringi veerema hakata), kuid üritan seda „tavaliste tegevuste“ hulka pigem madalana hoida, sest Viin pakub ka pärast seitset kuud nii palju uut ja huvitavat, mille avastamise järgi ma pidevalt janune olen.

Iganädalaselt jätkan tantsukooliga, küll aga ei ole mu praegune kursus Kopetzkys sama, nagu seda oli Dick Roy, see ülim vaimustus on lihtsalt kuidagi raugenud, kuigi tantsimist naudin ma endiselt sama palju. Ka inimesed on väga teistsugused, juba välisel vaatlusel  - kui mu vanas tantsukoolis vaadati ebakorrektsele riietusele pigem viltu ja kraeta särgita poisid naljalt kohale ei ilmunud, siis uued kursakaaslased on soost sõltumata harilikult T-särkides ja dressipluusides, sama joont järgib ka tantsuõpetaja. On täiesti normaalne, kui tüdrukutel on kontsakingade all sokid, mitte sukad, sageli on need veel erivärvilised. Mina ja mu sõber vanast tantsukoolist oleme pea ainukesed, kes seda viisakat joont järgivad, kuid võrreldes Dick Royga olen ennast ka ikka tunduvalt lõdvemaks lasknud.

Pea iga nädal järgneb tantsukoolile käik jäätisekohvikusse või –putkasse, kuid mitte kunagi samasse, kus eelmine nädal juba olime. Juba kaua aega tagasi alustasime kahekesi jäätisekohtadest nimekirja koostamist, meil on juba oma edetabel, mille jätkamine aga järjest raskemaks läheb, esiteks selle pärast, et Viinis on jäätisekohvikuid lihtsalt lugematul hulgal ning peame siiski valima, mis üldse hindamist väärt on, teiseks selle pärast, et mõned esimestest hakkavad juba ununema ning üleüldse, kuna tegemist on jäätisega, siis hästi maitseb ta ju tegelikult alati.

Üleüldse on nüüd vaba aja veetmine palju lihtsamaks läinud, sest ilmad annavad juba praegu meie jahedama suvepäeva mõõdu välja. Novembrist veebruarini oli meil ükskõik millise seltskonnaga kohtudes alati probleem, et mida ette võtta ning lõpuks parkisime ikka ennast mäkki üheeurose kohvi või sama kalli jäätise taha. Nüüd on isegi austerlastele kohale jõudnud, et pargis vedelemine või jalutamas käimine on neljale koduseinale päris meeldiv alternatiiv, ometigi ei tule kumbagi neist valikutest just väga tihti ette, sest koolitöö tahab ju tegemist.

Sellegipoolest, olen kesklinnas märkama hakanud juba kindlaid kevadekuulutajaid ehk siis teise nimega „õpigruppe“ , selle mõiste definitsioon on umbes midagi sellist: harilikult kolm kuni kümme kergete hipsterikalduvustega gümnaasiumi- või ülikooliõpilast kogunenud tihedasti  läbikäidavasse kohta haljastatud alale ametliku eesmärgiga kollektiivselt õppida. Tüüpilise õpigrupi liige paikneb grupi tegevuse ajal enamasti maapinna suhtes horisontaalselt.

Loomulikult oli see eelnev kursiivis osa päris ilmselgelt liialdatud, kuid seda ütleb tõepoolest ka minu üks põlisviinlastest sõpru, et kohe, kui väike laik rohetama löönud muru paistma hakkab, on koheselt ka mõni neist õpigruppidest platsis. Miks ma sellest nii irooniliselt räägin? Tegelikult on väga harv juhus, kui mõni nendest kampadest reaalselt raamatu lahti teeb – pigem loobitakse lendavat taldrikut, tehakse suitsu ja vahitakse taevasse.

Õnneks on Viin nii mõnegi teise pealinnaga võrreldes ülimalt roheline ning ruumi jätkub nii õpigruppidele kui ka kõigile teistele soovijatele. Kui minu kooli taga asuv äraütlemata inetu park ja veel paljud temataolised mängust välja jätta, on noorte lemmikkohtadeks näiteks Museumsquartieri lähedus, Donauinsel või Burggarten, väljanägemise poolest on viimane ehk minu isiklik lemmik. Selle pargi puhul tuleb (mitte küll minu, aga kohalike jaoks) mängu üks hoopis huvitav tegur, mille nimi on Vienna Elite Kids või midagi umbes sellelaadset. Nii nimetavad end need Viini noored, kes on sarnaselt Eestigagi mingil määral Ask.fm-is kuulsust kogunud, kelle vanematel on oma võsukeste jaoks palju raha ning kes veedavad lihtsalt suurema osa oma ajast kas kanepit suitsetades, linna kõige kallimates klubides pidutsedes või mõlemat korraga. See park pidavat ka nende meelispaik olema ning seetõttu on normaalsetel noortel sinna minemise suhtes nagu mingi kompleks. Austerlastest olengi seal siiamaani vist ainult ühe klassiõega  käinud ning temagi tahtis sinna pigem põnevusest minna ning ütles, et „keegi teine temaga sinna kaasa ei tuleks.“

Pargid ei ole aga sugugi kõik, mida linnal kevade saabudes pakkuda on – sooja ja suureneva turistidevooluga muutuvad aktiivsemaks kõik tänavakunstnikud, tantsijad, muusikud ning huvitaval kombel ka need kergelt segaduses inimesed, kelle puhul ilmselt psühhiaatrilist sekkumist vaja läheks. Ühel laupäeval paar nädalat tagasi oli meil sõbraga paar tundi, mis lihtsalt surnuks lüüa oli vaja. Raha meil suuresti polnud ning kindel tasuta ajaviide, muuseumid, olid meil selleks hetkeks juba kopa üliväga ette visanud, niisiis lonkisime lihtsalt mööda Mariahilferstrasset ning kurtsime oma õnnetu elu üle, kui viis kutti äkki keset tänavat suured papitükid maha laotasid ja päris tasemel  breiktantsushowga alustasid. Loomulikult käisid nad peale esinemist rahvahulga seast plastiktopsidega ringi ning kogusid annetusi, aga no mis sa ära teed, kui peenraha üldsegi mitte taskus ei ole, seepärast liikusime edasi, meel õige natukene rohkem lahutatud. Vaevalt paarsada meetrit eemal oli aga jällegi rahvas summas koos. Seal istus kunstnik, kelletaolistest internetis palju videosid leida võib – paari minutiga valmivad graffitipildid merest, mägedest ning õhtutaevast. Nüüd seisab ka minu toas üks selline, mulle meeldib see mõte, et see on maal, mille valmimist ma ise pealt nägin.

Burggartenis:))

Milka lihavõtete eri - kõige geniaalsem maiustus, mis nad kunagi tootnud on!!

kuidas ma saaks siis vaheaja ilma oma Kissuta veeta

linnas võib leida mõningaid lihavõtteturge, mis on oma olemuselt täpselt nagu jõuluturud, kuid tunduvalt väiksemad ning pigem paari viimase aasta leiutis.

avastasime hiljuti Donauturmi - asub Donauparkis, sealt on võimalik sooritada benj-hüppeid, kuid ka lihtsalt niisama vaadet nautida.

suht tuulest viidud, aga fototõestus on käes, et üleval on käidud!!

kord nägin ühe Carolini pildi peal sinist värvi sushit ning loomulikult pidin seda kohe koos kellegagi katsetama minema. seda võib leida Lugner City running sushist, mis on suurim omataoline, mida ma kunagi näinud olen, enamik toite olid ka väga head, valik samuti suur, kuid veendusime, et on pigem ikka hea, kui sushi valge on...

Lihavõtted Viini moodi

Nendele, jõulude järel tähtsuselt teistele kristlikele pühadele on tunduvalt usklikumas Austrias pühendatud terve koolivaheaeg, ka tööinimestel on paar vaba päeva rohkem, sest pühad kestavad pikemalt. Oma tohutult häid plaane ma tervenisti siiski täidetud ei saanud, sest just vabade päevade ajaks oli muidu „lühikese-püksi-ilm“ muutunud „isegi-nahktagiga-on-külm-ja-märg-ilmaks“. Ka minu perel ei olnud eriti aega, vihmaseid ilmu kasutasid nad koduse paberitöö tegemiseks, ainult ühel päeval võtsime nendega koos ühiselt ette matka, mis kujunes tunduvalt huvitavamaks, kui ma oodanud olin.

Sõitsime Alam-Austrias (ehk siis minu standardite järgi üsna igavas maakonnas) asuvasse Wachausse, mis on kuulus oma lõputute igivanade veiniistanduste poolest. Viinamarjadele on seal kasvamiseks väga soodne paik, viinamäed rajati sinna juba 13. sajandil, tol ajal oli see esmatähtis kohaliku kloostri veinivarude täitmiseks. Terve Doonau-äärne orunõlv on just sellele piirkonnale iseloomulikke kivist müüre ja terrasse täis, et ikka rohkem ruumi juurde saada, kaugelt vaadates näeb see välja nagu terrasspõllud kuskil Peruus. Lõunanõlva kliimagi on iseäralik – seal võib leida nii aprikoosi-, virsiku- kui ka mandlipuid, mis kahjuks meie käigu ajal veel suuresti ei õitsenud, kuid oma keerdus tüvedega siiski mingis mõttes eksootilist vaatepilti pakkusid.

Matka lõpus, kui olime väikesesse asulasse välja jõudnud, peatusime kohalikus traditsioonilises külalistemajas, kus kogu pakutav ikka kohalik toodang on. Minu hostvanemad on tavaliselt suured veininautijad, kuid kuna tegemist oli Suure Reedega, kestis nende iseendale kehtestatud paast ning jõime kõik samuti kohalikku viinamarjamahla, mis minu arvates veinist palju kehvem polnud.

Ülestõusmispäeval, pühapäeval, jõudsin mina koju hommikul kell üheksa ning kirikusse hakkasime minema kell pool kümme… asja hea külg on, et teenistus oli protestantide oma, mitte katolik, viimast ei oleks ma ta täies pikkuses ja hiilguses vist välja kannatanud. Pärast ühes väikses kirikus toimunud üsna mõistlikku teenistust(mille ajal siiski paar korda tukkuma jäin) leidis hostisa, et Stephansdomi missa nägemine on kuidagi „kohustuslik“, seetõttu põikasime paarikümneks minutiks ka sealt läbi. Mis ma öelda oskan – palju kulda, liikumist, viirukit… katolik. Rahvast oli asja venivusest ja pikkusest hoolimata nagu murdu, suures osas loomulikult ka turistid.

Kodus pidime hostvennaga veel viimasedki jõuvarud kokku võtma ning aeda šokolaadiotsingutele suunduma, lõpuks olid mõlema korvid kirevate paberitega muna –ning jänesekujulisi maiustusi mitte küll ääreni täis, kuid need asjad olid vaieldamatult kõik kvaliteetmaiustused ning kallis šokolaad.

Lihavõttetoiduks oli meil Kärteni maakonnast ehk hostema kodukohast pärit Reinling – magus kaneeli, suhkru ja rosinatega sai, mida aga hoopis singi ja mädarõikaga süüakse. Loomulikult käib munadepüha juurde ka koksimine. Võtsin viimaseks ringiks oma lihavõttekorvist kuldseks värvitud muna, hostisa küsis emalt: „kust see muna pärit on?? Kas vanaema kinkis??“ ema muigab ja vastab, et ta ei saa öelda. Unustame selle kõik ning asume võitlustulle, kui äkitselt avastan, et mu munakoor ei purune, küll aga on allpool kleepsuga varjatult üks ümar auk… vaatan sealt sisse ning näen, munakoor on šokolaadiga täidetud!! Hostema muigab kavalalt.

aprikoosipuud&lambad

pildil on näha üle jõe asuv oru teine nõlv, mis on hoopis teist laadi - kivine, metsastunud, mõningal pool oli näha lund

meie lihavõttelõuna

Ilma ei saa

Öelge, mis te tahate, aga pidutsemisel on siin nii palju häid külgi, et ma isegi ei näe põhjust selle kohta hämama hakata, et palju me väljas käime ja mis nägudega järgmisel hommikul oleme ning nagu juba varemgi öeldud, lõppematu pidutsemine ei tähenda ilmtingimata lõpmatut joomist. Väljas käies kohtame pidevalt uusi inimesi, praktiseerime keelt ning tekitame lihtsalt häid lugusid, mida hiljem jutustada. Viimasel ajal tuleb pidevalt ette seda, et olen väljas oma austerlastest sõprade ning vahetusõpilastega üheaegselt, kõik suure seltskonnana, mis veel pidevalt täieneb. Siin ei vahita peol, klubis ega baaris teisi seltskondi vihase pilguga ja ei peeta teisi tüdrukuid neid tundmata bitchideks, kõik on sõbralikud ning sageli lihtsalt liitutakse teise seltskonnaga. Oleme palju uusi ja häidkohti avastanud, kuid oma stammbaarist armsamat me ikka ei leia. nii minu rahvusvahelised kui ka austria sõbrad teavad juba, kustkohast mind reede ja/või laupäeva õhtuti leida võib ning päris suurel hulgal inimesi on pärast minu ja Kristiniga kaasatulekut sellesse kohta samamoodi ära armunud, iga korraga läheks tuttavaid nägusid justkui rohkemaks.

igal heal asjal on omad tagasilöögid ning ka mina maksin ühe nädalavahetuse eest päris kõrget hinda. olime just esimest korda ühes klubis, mis asub paljude teiste populaarsete, kuid kesklinnast kaugemal paiknevate kohtadega sarnaselt metrooliini all. koht ei olnud üleliia peenutsev, pigem on ta just sellise mitte just kõige hoolitsetuma klubi kuulsus, kuid kohale minnes võib igaüks veenduda, et need kuulujutud küll paika ei pea. igatahes oli meil Avenue-nimelises klubis väga tore õhtu, lausa nii tore, et telefon jäi terveks õhtuks kotipõhja unustusse ning järgmisel hommikul kodus kontrollides teda enam seal ei olnud. otsi, kust tahad, telefon on läinud. käisin korduvalt veel küsimas, lihtsalt kaotanud ma teda sinna ei olnud. 

kui ma hiljem järgi mõtlen, kui naiivselt ma oma koti vedelema olin jätnud, kui ise tantsima läksin(sest Omis ei julge meie asju ju keegi puutuda!?), ei olnud tedasealt just raske ära varastada, ise olin loll. loomulikult sain ma sel teemal kuulda palju juttu stiilis "ma ju ütlesin", sest päris mitmed austerlased on mulle seletanud, et ei, Viin on ohtlik paik, see minu kindlustunne on lihtsalt illusioon. mina aga oma arvamusest ei tagane - Viinist turvalisemat suurlinna on raske leida ning sa võid ennast alati suhteliselt kindlalt tunda, kui sa just ise idioot ei ole. 

ühel nädalavahetusel vaatasime üle ka ühe Viini kuulsama koha, Flexi. mitte väga suur, Donaukanali ääres asuv klubion tuntust kogunud oma hea helisüsteemi, electro-muusika ja vaba uimastiliikuvusega. isegi Omi omanik ütles meile hoiatavalt, et ei, sinna ei ole küll mõtet minna, see on üks paras Droggeschäft ehk siis uimastipood. ja tõepoolest, olime Flexist mõnesaja meetri kaugusel umbes kaks minutit seisnud, kui juba igasuguseid pakkumisi tegema tuldi, alustati ecstasyga, keeldumise järel pakuti seda leebet rohelist, kuid ikka eitava vastuse saanud, ei asutanud noormees end sugugi mitte minekule, vaid jäi meiega sõbralikult juttu ajama, kuid kui ta juba ligikaudu kümme korda meie nimesid küsinud oli, vaatasime lihtsalt, kuidas kiiremini klubisse sisse saaks.

kuigi sissepääs on suhteliselt kallis, on Flex samuti üks sellistest "räpastest" kohtadest, vähemalt maine on tal selline. joogid on seal uskumatult kallid, kuid helisüsteem tõepoolest hea. ometigi on minu lõpparvamus selline, et kui sa ei ole ise regulaarne rohelisesuitsetaja või lihtsalt ülim elektromuusika fänn, ei ole sel kohal sulle just palju pakkuda. mina pole eelnimetatutest aga kumbki ning seetõttu oli see kohustuslik esimene, kuid ilmselt ka viimane kord, kui mina sinna oma jalga tõstan.

oeh guys:'))

tahaks, et mu klassiõed rohkem väljas käiks, nendega on tõesti nii lahe!!

ettevalmistused Hanna esimeseks Omi-õhtuks

saatuslik õhtu - tol hetkel oli mu telefon veel ilmselt alles...

Avenue nr. 2 - murdsin needust, seekord jäi kogu mu vara alles

päris vaheaja alguses toimus üks suur klubiüritus kuskil Viini servas, läksin ma sinna vahetusõpilastega, õhtu lõpuks jäin istuma aga koos paralleelklassivennaga, kelle tulekust ma enneüldsegi teadlik polnud - Viin on väike!! (sealt õhtust oleks mul tegelikult päris mitu ägedat lugu, aga las need jääda ootele)

tegelikult on päris palju uut juba kuhjunud, kuid juba praegu valminud kirjatöö on oma pikkuselt liig mis liig - järgmine kord läheb paremini!! 

(viimane lause oli pühendusega Kissule)

P.S. kiirteadaanne - sain täna täiesti ootamatu postipaki, kust seest leidsin lisaks kirju koera kommidele ning mustale leivale ka portsu eestikeelseid Cosmosid(peab ütlema, et üks national geographic oli ka), ühe eestikeelse raamatu üle pika aja ning ühe paberlaevukese, mis endas kirjeldamatult väärtuslikku lasti kandis. ühega saatjatest seob mind murdmatu veresugulus, teisega lihtsalt AÕ liikmesus, kuid mõlemale olen võrdselt tänulik=)) tegite mu päeva veel ilusamaks, kui see juba oli!!

endiselt õnnelik Sandra