"Sannu, su blogi on jälle aegunud." Tore on tunda, kuidas keegi sul ikka kogu aeg silma peal hoiab(aitäh, Evelin, kalli!!). Tegelikult tahaksin juba seda tuhinat ja õhinat, mida viimased kolm päeva minus tekitasid, kõigiga jagada, aga viimase sissekande ja käesoleva nädalavahetuse vahele veel miski ajaperiood, mis ei olnud kaugeltki nii emotsionaalne ja vast ka mitte nii huvitav. Kuid ometi, nii nagu ajalootunnis ei saa keskajast selle pärast üle hüpata, et ta igav on, ei jäta ka mina siin midagi vahele ja täidan tühimiku pildipostituse ja väikeste uitavate juhuslike tekstiridadega. Nautige!

*tegelikult oli eelmine kord juttu neljast keelest, eks ma siis mainin selle ka ära. Eelmisel laupäeval saime Kristiniga kokku, nii imelik(aga ometi parim tunne)  oli kellegagi näost näkku eesti keelt rääkida, aga kuna varsti liitus meiega ka Penu vahetusõde, pidime suurema osa ajast inglise keeles rääkima. Niipalju, kui kahepeale oskasime, proovisime ikka juba saksa keelt ka kasutada ja kui tundsime, et juhtmed hakkavad kolmkeelsuse pärast kokku jooksma, mõtlesime, et kui juba, siis juba ja tuletasime ka oma venekeelsed tarkused meelde(see, muide, muutub varsti liiga raskeks, kui keelt üldse ei kasuta). Kõrvalseisjatel(eriti Kristini õel) oli muidugi võrdlemisi raske jälgida ja ega me ise ka oma mitmekeelsusega just kõige paremini toime ei tulnud, nii et vene keele otsustasime vähemalt ülejäänud õhtuls unustada. Aga siiski, neli on neli!!

Nädal pildis

Mu vahetusperel on vesiratas, väike majake ja katamaraan Neusidlersee-nimelise järve ääres. Pühapäeval käisime hostisa ja -vennaga purjetamas, isegi nende jaoks oli sel aastal esimene kord. Kahjuks ei saanud ma seekord windsurfingut proovida, sest oli liiga tuulevaikne. Muidu oli kõik lihtsalt imeline ja nii hea oli natuke "maailmast eemal" käia. Ja veel, ma ütlen teile nüüd omast kogemusest: purjetamine ei ole tegevus, millega oleks keegi nõus ainult ühe korraga piirduma!!

Koolitöö käib täistuuridel(nagu pildilt näha võite) ja sõpradel ei ole minu(ega üldse mitte millegi jaoks peale kooli) enam eriti aega ja selle tõttu pean praegu üsna palju omal käel tegutsema.

Noored viiuldajad tänaval Mozartit mängimas ei ole Viinis just väga haruldane nähtus. neile, kes muusikat teevad, on mul kombeks ikka mõnikord natuke raha ka anda, kui juhtub kaasas olema väiksemaid münte. 

Toidupiltidest te ei pääse, kuid siia blogisse leiavad tee ainult need tooted, mida ma ise väga armastan ja kõigile soovitan:))

Varasemast juba tuttavad tänavamuusikud olid nüüd kunstiajaloomuuseumi juurde Maria Theresia jalge ette kolinud, nendega oli mingi hõbedane tegelane ka liitunud.

Volksgarten - kena roheline lapike keset linna tähtsamaid ehitisi. Sellest ühte kaarde jääb parlament, teise ooper, kolmandasse Rathaus. Muidu jalutamiseks täitsa kena, aga minuvanuseid seal just palju ringi ei liigu.

Pargis asuvas templis(mis oligi sadakond aastat tagasi loodud kunsti paigutamiseks) oli Edmund de Waali näitus, õigemini oli seal ainult üks töö, mida näete pildil. Vitriinis seisavad portselanist kujukesed, kogu teos oli aga ka kõrvaloleval tahvlil lahti seletatud.

Neljapäev Schwedenplatzil. 

Jalutan õhtul kesklinnas, kõikjal säravad tuled ja mitmed kohvikud on veel avatud, kostab lähenev muusika, mis on mälu järgi pärit mõne ooperi avamängust. See ongi Viin(suure algustähega). 

*väike linnaelutarkus: kui inimesed tänaval mingeid voldikuid jagavad, võta need vastu, selleks on kaks põhjust. Esiteks, sulle ei maksa see mitte midagi, jagaja jaoks on see aga töö, mille eest ta palka saab. Teiseks, mõnikord võib neist tõesti kasu olla, sest võib-olla on lipikul kirjutatud näiteks mõne laheda festivali kohta!!

(Eelneva põhjal võiks mõnigi arvata, et mu postituste kvaliteedi tase langeb sama kiiresti, kui kvantiteet tõuseb, aga ma luban, järgmine tuleb korralik, pikk ja motivatsioonist ajendatud postitus.)

Kõike head!!

Teie Sandra

"Himmelhoch jauchend, zu Tode betrübt" - Goethe

nüüd on kahe sissekande vahele küll nii suur tühimik jäänud, et lausa häbi hakkaks, kui ma teist veel edasi lükkaks. kuigi linn ahvatleb praegu oma kõikvõimalike ürituste ja võrdlemisi ilusa ilmaga, peaksin ennast ometi nii palju kokku võtta suutma, et see nädalane kirjutamisauk kuidagi täis toppida. tegelikult ongi parem, kui ma natuke toas püsida suudan, sest nohu teeb mulle juba mitu päeva muret ja ka käesolev postitus sünnib kange ingveritee ja küüslauguleiva toel(mina mingi nohu pärast küll ennast apteeki vedama ei hakka).
seekord olen kahjuks võimetu teid oma to do-listi uutest täitmistest informeerima, sest olen suutnud selle, vaata et kõige tähtsama paberi siin, lihtsalt ära kaotada! siinsamas annan pühaliku lubaduse: ma leian/taastan nimekirja järgmise postituse ilmumise ajaks!

et kõik (jälle) ausalt ära rääkida, pean ma alustama nädalapäevast, mis on kujunenud justkui perega millegi tegemise ajaks -
pühapev.
14092014
vaevalt, et ma ühe neist ilma arhitektuuriga kokku puutumata mööda saadan...(mitte et mul selle vastu midagi oleks)
13.-14. septembril toimus tänavafestivali raames üle terve Viini üritus, mis kannab nime "Open House". 70 linna maja, kuhu inimesed enamasti tavaliselt ei satu, olid neil päevil kõigile uudishimulikele avatud. me jõudsime külastada kolme, juba peale seda tundsin silme ees kerget virvendust.
alustuseks käisime ühes 20.saj. alguse aegses Mariahilferstrasse eramajas, mida tõstis teiste omataoliste seast esile fakt, et ta oli siiamaani praktiliselt renoveerimata, st. kõik oli nagu 100 aastat tagasi. hoone on siiamaani algupärase suguvõsa käes, sealt ka soov kõike vana säilitada. kunagine linnahäärber oli aga nüüd seest üsna ebameeldiv: laes "ilutsesid" pruunid laigud, õhk oli rõske, kõikjal hallitas ja kopitas. tegelikult, mida muud peale sajandipikkust seismist oodata võikski, ainult et, kui kaua see maja sellisena vastu peab?
proovisin sellest vastikust niiskest aegade rõhuvusest üle olla ja uurisin terve maja läbi, kuid usun, et pildid kirjeldavad seda minust paremini.

see oli üks väheseid maja renoveeritud ruume

tähelepanelik saab aru, miks see pilt eriline on;))

 

Avatud maja nr.2. Fleischmarkt.  Eelmisega umbes samast ajajärgust, kuid tolle aja kohta üsna modernne ehitis. (häbiga pean märkima, et arhitekti, täpset aega ega ühtegi teist asjalikku märkust siin peast lisada ei oska). Tõlkes tähendab nimi küll lihaturgu, kuid see on pandud lihtsalt asukoha järgi, vanadel aegadel seal tõepoolest paiknes üks. Tegemist oli ja on praegugi ärihoonega, erilisus aga selles, et hetkel on käimas renoveerimis-ja kaasajastamistööd maja sees, et ikka rohkem ja paremaid kaasaaegseid bürooruume ehitada saaks. Valgete kipsseinte ja plastakende vahel jalutades koputas mu hostisa(ametilt arhitekt, nagu vast mäletate) sõrmenukkidega küll ühte kohta, uuris teisalt ja raputas nukralt pead. Korrastamistööd olevat tema sõnul nii odavalt ja inetult tehtud, „nagu elevant oleks portselanipoodi pääsenud.“ Hostema rääkis, et maja kuulub nüüd suurärimehele, kes on ühtlasi ka Austria ühe suurema toidupoeketi Billa omanik. Renoveerimise kohta ütles Marlies, et mees olevat tegutsenud samamoodi, nagu oma poeketi puhul. „Ugly,“ võttis mu vahetusema oma eelneva jutu ühesõnaliselt kokku. 

fuajees ja välisfassaadil oli aga kõik endine säilinud, kontrast oli tõesti suur! tunnen, et ma pole ainuke, kes oleks vana stiili juurde jäämisest rohkem lugu pidanud.

klaaskasti sees on klientidele nägemiseks kontoriruumide üks prototüüp

vaade aknast

fuajee ehk kuidas oli varem

juba valminud bürooruumid

Nr. 3, juba tuttavam Postparkgasse (Wagneri naelamaja)

Seda ehitist olen juba varem oma jutustustes tutvustanud, tegemist on revolutsioonilise, osaliselt modernismile aluse pannud majaga, kuulub O.Wagneri loomingu hulka. selle mehe tähtsuse Austria arhitektuuriloos on Stefan mulle juba ammu selgeks teinud ja usun, et eesoleva aasta jooksul tuleb mul teda veel mitmedki korrad mainida.

Pangahoone fassaadi olen ma juba kirjeldanud, nüüd natuke sisemusest. Nagu öeldud, oli tol ajal tegemist millegi väga sensatsioonilisega, kujunema hakkas uus suund. kui varem oli kombeks igasugused toestused ja ehituse üksikasjad kinni katta, üle krohvida või sammaste sisse peita, siis Wagneri idee oli kõik terasest toestuselementidel jms just välja paista lasta. 

SEE PÜHAPÄEVA ÕHTU

käisime tantsukooli avatud uste õhtul

neil oli šokolaadipurskkaev, mis on täielik äraostmine

õhtune parlament

Pühapäeva õhtul, kui me tantsukoolist U—bahni poole jalutasime, küsis Makeda mult: „Sandra, kas sa tunned ennast siin mugavalt?“ ma polnud alguses päris kindel, mida ta selle all mõtles, aga jutu jätkudes selgus, et neil on hirm, nagu mul oleks nendega koos igav või et ehk ei tunne ma end nende seltskonnas hästi.

Mul kukkus suu lahti, kui kuulsin, et keegi nende hulgast on Google Translate abil „Per aspera ad Austriat“ lugenud, sõna sõna haaval. Nad tahtsid lihtsalt nii väga teada, mida ma Viinist ja kõigest arvan, ja ei julenud päris otse küsida(või ei julgeks mina otse öelda?) mulle pole teada, millised tähendusvarjundid estnisch-deutsch tõlge minu kirjatükkidele jättis või mida tüdrukud sealt välja lugesid, aga nende jutust oli aru saada, et nad nagu kardaks midagi. Makeda seletas, et tahes-tahtmata peavad nemad see aasta minust rohkem koolile tähelepanu pöörama(ilmselgelt). Ja veel, et neil ei ole lihtsalt alati võimalik olla spontaanne või teha „lahedaid asju“, küsimus pole selles, nagu nemad oleks igavad inimesed. Nagu selgus, olid nemad minu arvamuse pärast samapalju pabinas kui mina nende oma pärast.

Tegelikult oli mul kohutavalt piinlik mitme asja pärast, mida olin siia või mujale kirjutanud ja oma iseeenese-tarkust-täis peaga kokku mõtelnud. Olen end alati üsna arenenud empaatiavõimega inimeseks pidanud, aga sel korral ei olnud vaevunudki end oma sõbrannade kohale asetama. Hetkeks oli mul küll silmaga nähtavalt sant tunne, sest ma sain ju aru, et nende olukord Viinis on täiesti teine ja, jumala pärast, ma ju teadsin, et nad pole IGAVAD. Seda ma ka ütlesin ja tüdrukud vastasid, et kõik on tõesti korras, et ma tõesti meeldin neile ja kõigi väga suur soov on, et ma end mõnusalt ja koduselt tunneks. Enne metroosse astumist kinnitasid nad veel, et mul tuleb imeline aasta, nemad isiklikult garanteerivad.

U3-ga Rochusgasse poole loksudes harutasin terve tee peas pesitsevate mõtete ja emotsioondi pundart lahti, tegelikult oli kõik väga lihtne.

Need, kes mind tunnevad, teavad, et kui mul mingi idee tekib, tahan selle täideviimist KOHE alustada, mitte oodata „soodsamaid olusid“ või „paremaid aegu“. Siiski, nagu Hannah ütles:“Džiisus, sa oled siin ainult 3 nädalat olnud, kuhu sul kiiret on?“ tegelikult tõesti, see peaks ju igaühele arusaadav olema, et ma ei saa kõike ja kohe(kuigi üks mu lemmiklaule seda mõtet justkui julgustaks).

Mõnikord meeldib mulle enda jaoks sellist väga lihtsalt elufilosoofiat välja mõelda/sõnastada, see paneb mind tundma, et ma tõesti MÕTLEN(järelikult olen), kõrge kultuurisisaldusega Viini õhk ainult ärgitab minu sisemist mõtlejat. Selle eelneva jutu õpetlikkuse võtaksin kokku kolme punktiga:

I Kannatlikkus, tahes-tahtmata, ON voorus. Mõnikord kehtib isegi see tobe ütlus, et õnn tuleb nende juurde, kes ootavad.

II vaikimine võib kuld olla, kuid millal see väärismetall viimati mõne probleemi lahendas?

III muredele meeldib ennast õhku täis puhuda, see tuleb lihtsalt välja lasta ja probleem kahaneb pea olematuks.

terve selle postitusevaba nädala elasin üsna tavalist Austria linnaelu, segatuna uute kogemuste ja inimestega muidugi. 

esmaspäev Viki ja Makedaga Mariahilferstrassel 

avastasime, et ma ei ole siiamaani Wienerschnitselit söönud, see viga tuli kiiremas korras parandada. tegelikult on siin iga nurga peal mõni kohvik, mis kannab nime "Schnitselhaus", aga enamused neist reklaamivad ja müüvad friikaid koos mingite lihatükkidega, mis väidavad end olevat šnitslid, sellised kohad on pigem turistidele. Hannah viis mind ühte tõelisesse, kodusesse ja mitte üle mõistuse kallisse Austria traditsioonilisse söögikohta.

üks asi jälle nimekirjast maha tõmmatud

suurem osa minuvanustest tüdrukutest Viinis on selle firma järgi hullud. Seda on ka terve Austria peale üksainus. hinnad on kallimad kui näiteks H&Ms, Forever21s või kohati isegi nt. Vero Modas, aga siiski on see üsna populaarne.

sellelsamal teisipäeval tulid võõrad inimesed meiega ise tänava peal rääkima, 5 inimest umbes 2 tunni jooksul. esimene oli üks vanem meesterahvas, kes kommenteeris sõbranna lõhkiste põlvedega teksapükse, aga kuna tal oli arvatavasti plaanis solvata, siis teamaga me pikemalt juttu puhuma ei jäänud. varsti tulid kaks umbes kahekümneaastast, kes uurisid klubide kohta(teisipäeval?) ja meie kohta ka. nad muidugi ehmusid vist natuke ära, kui meie vanuseid kuulsid. muusikapoes, kui me mulle Mozarti plaati valisime, tuli jälle üks vanem mees, kes kiitis meid selle eest, et me klassikalise muusika vastu huvi tunneme. jälle tänavale astunud, hakkas meile midagi rääkima üks paar aastat vanem poiss. alguses arvasime, et ta on mingi aktivist kuskilt organisatsioonist või müügimees või midagi sellist, seepärast kõndisime lihtsalt edasi, siis aga võttis ta mul selja tagant õlgadest kinni ja kukkus seletama, Hannah jäi selle peale seisma, ma tegin sama. ta uuris, mis me täna teeme ja et mis mu nimi on, tahtis hirmsasti mu telefoninumbrit ja rääkis, et ise on ta 18aastane, Filipiinidelt pärit, aga elab Viinis. lõpuks sain ta ikkagi viisakalt nõusse, et ehk annab tema mulle oma numbri. nojah, Michael, mul on nüüd sinu number, tore on. 

kolmapäev pargis// see jook on piimast ja mahlast tehtud, kuulub üsna tihti õpilaste võileivalõuna juurde. mulle väga maitseb, Eestist võiks tuua võrdluseks Tere Starlighti, mida küll vist enam ammu ei müüda(see oli see mustas pakendis ja loosiga võis võita mingi superstaari singli)

#reasonstoloveAustria - lai piimatoodete valik

kolmapäeva õhtul käisin esimest korda elus jiu-jitsu trennis. ala oli iseenesest mulle väga meeltmööda, aga kuna tegemist oli algajate grupiga, ei kujutanud trenn oma füüsiliselt intensiivsuselt endast mitte midagi. ilmselt ei lähegi ma sinna tagasi, sest seitsmest treenitavast 5 olid meessoost, enamus umbes 30aastased, kandsid habemeid ja paari ülekilo, ainuke naine peale minu oli ka umbes kolmekümnene, kuid samuti ülekaaluline ja selle pärast ei teinud paljusid harjutusi üldse kaasa. kõik käitusid, nagu ma läheks kohe katki, kui maad puudutan. jah, ma saan aru, et ma olen neist ilmselgelt nõrgem, aga siiski, ma ei tuleks ju võitluskunsti trenni, kui ma kardaks mati peale kukkuda. siiski, päris maha ma seda mõtet ei mata, kui kõik muud trennid-kursused paika saan, siis ehk leian endale veel mingi variandi võitluskunsti õppida.

see näeb välja nagu tavaline pood, aga see EI OLE tavaline pood. Westbanhofi metroopeatuse marketis müüakse hoopis teistsuguseid asju, mis on üsna tihti pärit Ameerika mandrilt, nt. maapähklivõi ja need igasugused muud võided, mida ameeriklased armastavad, siis need Wonka kommid jms.

neil oli vähemalt seitset erinevat sorti Fantat

hinnad on ka täitsa kenakesed

neljapäeva õhtul olin ma väga elevil, sest ei olnud terve Austrias olemise aja võrkpalli mängida saanud ja õhtul oli minu esimene trenn. sinna kohale jõudnud, pidin siiski pettuma, sest "võrkpall edasijõudnutele - harjutused ja mäng", nagu kohalik spordiklubi seda oma kodu lehel iseloomustas, koosnes sellest, et mina ja 9 nelja-viiekümneaastast meest ja naist tulevad saali, võimlevad kõik kümme minutit omaette ja siis hakkavad kuidagimoodi mängima. ei, nad ei olnud halvad, kujutan ette, et 20 aastat tagasi olid nad platsil kõvad tegijad, kuid siiski, ma tahaks rohkem omavanuseid näha, seepärast teen uue katsetuse ka võrkpalliga.

ükspäev toimus minu kodutänaval midagi miniatuursete Jõgeva linnapäevade laadset. vali muusika, kohalikud amatööresinejad, käsitöötelgid, pikad read turukaupa ja laadatoitu.

reede õhtul käisin oma esimeses päristunnis Dick Roy tantsukooli algajate klassikalise tantsu kursusel. see tunnipikkune valsiruudu õppimine oli küll häbitult lihtne ja igav, aga ega kohe alguses saagi asja väga keeruliseks ajada, eriti arvesse võttes, et mõni ei saanud veel sellelegi rütmile pihta. muidu mulle seal meeldib, sellel saalil on eriline atmosfäär, nagu ma kuskil vist juba ka kirjeldanud olen.

peale tunni lõppu käisime sama kursuse poistega linna peal, alustuseks Köö-nimelises kohas piljardit mängimas.

nad olid kõik mingist insenerikoolist, umbes minuvanused, sellised rahulikud ja viisakad, mitte väga elava jutusoonega, aga ikkagi oli hea üle pika aja päris õhtul niimoodi väljas käia. loomulikult ei saanud ma väga hilja peale jääda, laupäevane kooliskäija, nagu ma olen.

minu lemmikkoht, kus tollel õhtul käisime, oli baar nimega "Om". neil oli hea DJ, kelles endas ja tema lugudes oli midagi tuttavlikku. kui lugejate seas peaks leiduma mõni isehakanaud seadusesilm, siis ole kohe täitsa rahulik, baarides käimine on Austrias alates 16. eluaastast täiesti seaduslik. ja veel, kohe kindlasti ei tähenda sellistes kohtades käimine, et ma seal alkoholi tarbiks.

NÄDALAVAHETUS algas, mis sest, et kooliga.

We ❤️saturday school

peale matemaatiliste ja füüsikaliste piinade üleelamist sain kokku ühe teise programmi vahetusõpilastega Austraaliast, Hawaiilt ja Uus-Meremaalt. meil oli nii palju jutustada, sellepärast istusime maha Bermuda Bräu nimelisse söögikohta, see pakkus traditsioonilisi Austria toite. (õhtuti on seal aga üsna populaarne baar.)

Sellist rahvusvahelisust annab otsida!!

radler - minu Austria lemmikjookide edetabelis 2.kohal, pärast sturmi.

gulasch mit spätzle(vist on õige) ehk guljašš mingite klimpide ja makaronide vahepealsete moodustistega, viivad keele alla.

Zanoni&Zanoni teeb raudselt parimat külmutatud jogurtit. võin aga enda üle uhke olla - kui mu uued sõbrannad tellisid oma portsud inglise keeles, siis mina sain saksa keelega hakkama, me kõik oleme siin umbes kuu aega olnud.

Stephansplatzil toimus suur kristlik üritus "March für Jesus", suur rongkäik, millega igaüks võis liituda ja saada kätte plakati "Jesus loves you" või "God completes me" jne.

Enne kui ma arugi sain, oli Jemma(austraallanna) kuskilt plakati toonud ja valmis püha sõnumit kuulutama. Siin pole midagi öelda, vahetusaasta on uute asjade proovimiseks!!

tundus, et nad olid suvaliselt kasutanud kõikide maailma riikide lipuvärve, suutsin ka paar sinimustvalget kinni püüda(üks neist oli küll valge-must-sini)

Tegelikult on siin ainult pool minu nädalavahetusest ja peale selle postituse tegevuse lõppu on aeg vahepeal edasi tiksunud, aga sellest juba järgmine kord. Kui tahate teada, kuidas rääkisin neljas keeles korraga või käisin "merel", siis peaks järgmise korra jutustus teile meeldima;))