Per aspera ad Austria: päevad ei ole vennad

Esimesed koolipäevad on edukalt mööda saadetud ja nõuavad kiiret kokkuvõtet. 96 tunni kohta on mu tujukõikumiste amplituud küll natuke liiga suur, aga praegu on juba pikemat aega püsiv ja jätkuv kõrghetk, see tähendab, et pole mingit põhjust muretseimseks, otse vastupidi.

1.september
alates sellest kuupäevast olen Wiedneri gümnaasiumi õpilane, siin käivad õpilased meie mõistes 5.-12. klassini, mis siin on küll 1.-8., see tähendab, et ma olen nüüd 6A klassi õpilane. kuna Austria lapsed lähevad kooli 6-aastaselt, olen ma oma klassis kõige vanem, aga siiamaani ma küll mingit erinevust pole tunnetanud, ma ei usu, et see segama hakkab.
õpilased ei ole väga suhtlemisaltid, ka ei huvita neid see, kui uus õpilane on pärit kuskilt kaugemast riigist ja nende keelt ei räägi. põhjuseks on ilmselt tõsiasi, et Austrias elab väga palju erinevatest rahvustest ja rassidest inimesi, põhiliselt küll lõunamaiste tunnustega. üldse on siin väga vähe blonde, see on ehk ka ainuke põhjus, miks ma natukene rohkem uudistavaid pilke kogun, kui teised.
inimesed ei tule eriti ise juttu rääkima, vastavad küll, kui midagi küsid ja mõned uurivad ka Eesti kohta, kuid väga avatud inimesteks ma neid ei peaks. hoolimata sellest olen suutnud endale esimesed sõbrad leida ja olen peaaegu kõigi klassikaaslastega vähemalt tutvust teinud. minu jaoks on harjumatu, et klassis on ainult 5 poissi, samas kui tüdrukuid on kolm korda rohkem(see on humanitaarklass). võib-olla on see põhjus, miks ma poiste puhul sain kohe esimesel päeval aru, kes on pigem vaikne, kes etendab klassi klouni osa ja keda võib pidada teistest intelligentsemateks. tüdrukute puhul võtab see paar päeva kauem.
esimese koolipäeva puhul ei toimunud aktust ega midagi, oli ainult kaks tundi, mõlemad koos klassijuhatajaga ja seal me väga midagi ei teinudki.
kui need vähesedki tunnid läbi said, läksime mingisse aasia toidu kohta sööma, nad pidid seal vist üsna tihti käima. meie seltskond oli üsna klassi soolisele koosseisule vastav - 6 tüdrukut ja üks poiss. ma sealse toidu kohta ei oskagi midagi erilist lisada, hiinakas nagu hiinakas ikka, aga vesi maksis 2 eurot, kuigi toit ei olnudki Eestiga võrreldes eriti kallim.
õues sadas kasse ja koeri, kui brittidele kohaselt väljenduda, aga koju ei tahtnud ometigi keegi veel minna, niisiis suundusime ühe suure metroo-ja rongijaama McCafesse, kuhu isegi päris pikalt pidama jäime, muu jutu hulgas toimus loomulikult ka vastastikkune emakeelsete roppsõnade õpetamine. rääkisime ka asjalikku juttu, näiteks selgitati mulle Austria parteide süsteemi, mis, muide, on jaotatud värvide järgi(mu hostmutter on roheliste legal advisor muideks)
tegemist oli väga mõnusa seltskonnaga, aga koju jõudnud, sain ma aru, kui väsinud ma tegelikult olen. päev 1 üle elatud!

hiinakas söömas. ainukest poissi, kes meiega söömas oli, ei ole pildil ja ei hakkagi ühegi pildi peal olema, sest ta isa on advokaat ja tal on palju vihavaenlasi jne, ühesõnaga turvalisuse kaalutlustel(ma ei tee nalja). see väike tüdruk ei käi minu klassis, see on ühe tüdruku õde:))

02092014

nagu selgus, on õpetajatel veel rohkem suva, kui õpilastel. saksa keele tund: õpetaja on klassi ees midagi 30 minutit seletanud, alles siis, kui ta mingeid töölehti jagama hakkab, märkab ta küsida: "du bist neu?" vastan jaatavalt ning pinginaaber lisab, et ma ei räägi saksa keelt ja et olen vahetusõpilane. "Aa."

päeva lõpus olid keeltetunnid, samaaegselt itaalia ja ladina keel, ma viibisin mõlemas, sest tegemist oli paaristunniga, minu jaoks olid mõlemad ühtemoodi. itaalia keel kaalus vist siiski ladina üles, sest esimeses istusin ma Timi kõrval, kes, nagu välja tuleb, on ekspert TV-sarjade alal ja armastab väga "Friends'i", ma juba tean, et Chandler on ta lemmik. C. M. Bingist rohkem armastab ta aga rääkida, aga mitte lihtsalt niisama, vaid hiigelsuurte liialdustega, mida on õnneks enamasti üsna lihtne tegelikult juhtunust eraldada.

kuigi minu koolipäev oli sama pikk, nagu algkoolis, tundsin ometigi, et jään kohe magama. võõrkeelne keskkond ja püüe jutust üksikuid sõnu püüda väsitab rohkem, kui ette kujutada võib.

kodus ma aga kaua laiselda ei jaksanud ning kuna jooksmiseks oli liiga vihmane, võtsin oma roheliste partei logoga vihmavarju ja suundusin jalutuskäigule, mis küll oodatust pikemaks kujunes. esialgu tahtsin lihtsalt lähedalasuva kuulsa ja suure pargi, Prateriga tutvust teha, sinnapoole varbad keerasingi ja võtsin tee jalge alla. pargis ja selle ümbruses piisavalt kaua kolanud, hakkasin minema mööda kuuekilomeetrist alleed, mille lõpus oli kena väike paviljon nimega Lusthaus, arhitektuuris tundsin ära Biedermeieri stiili. sealsamas avastasin aga Prateri kaardi ja sain aru, et paiknen Doonaule üsna lähedal ja selle oma järgmiseks sihtkohaks võtsingi. jõeni jõudmine ei võtnud tõesti eriti kaua, aga meid lahutas mitmerealine maantee ja rongirööpad, ülekäiku või silda otsisingi kõige kauem, viimaks leidsin selle Hiltoni hotelli juurest. noh, jõgi oli suur, võimas ja räpane, nagu oodata võiski. koju jõudes oli seljataha jäänud umbes 15 kilomeetrit:))

tegelikult oli see esimene õhtu, kus asjalike ja heade mõtete vahele pressisid ennast sellised kurjad küsimused nagu "Kas ma teen ikka õigesti?" "Mis siis, kui ma inimestega hästi ei klapi?" "Äkki läheb kõik viltu?" samal päeval oli mu armas taevakarva telefon trikke tegema hakanud ja tegelikult vaevas mind väsimus. siis ma natuke aega istusin oma toas, kuulasin muusikat ja lasin muremõtetel ennast kaasa vedada, aga siis mõtlesin äkki, et mis mul viga on? miks ma selliste lolluste peale üldse tulen? talitasin enda meelest targalt ja läksin magama, mis siis, et üsna pahas tujus ja vastik kripeldus südamel. mis saab edasi?

ja kui tundub, elu veereb raginaga alla mäest,

kõik nii kindlad otsad libisevad ära sinu käest,

võta kokku end, sest asi ei saa ju nii hull,

päike särada võib taevas juba homme hommikul!!!

tuleb välja, et Terminaator tõesti teab, millest räägib:))

vend küpsetas ise leiba:))

ilus roheline Doonau

Prater. natuke uskumatu, et Viini kesklinnast mitte väga kaugel võib selliseid kohti leida

pajud meenutavad kodu ja Pedjat:)

iga asi on millekski hea ehk vihm muutis kõik rohelise veel rohelisemaks

kolmas päev.

jah, see läks tõesti kõvasti paremini ja selle ainsaks põhjuseks oli minu enda teistsugune suhtumine, käitumine ja mõtlemine. esimene tund oli vaba, mis tähendas ka tund aega rohkem und ja koolipäevas oli ka ainult kolm tundi. saksa keele õpetajaga olin juba kohtunud, inglise keele õpetaja oli teistelegi uus, kuid ta tundus väga nõudlik, aga kindlasti mitte kuri. igatahes oli inglise keele tund hea vaheldus saksakeelsele pidevale jutukõminale. viimane tund oli eetika/religioon, mina otsustasin esimese kasuks, kuigi mul polnud õrna aimugi, mida see õppeaine endast kujutab(tegelikult ei ole mul seda ka pärast tundi), see õpetaja oli aga juba omaette vaatamisväärsus. klassi astus mustanahaline, vast umbes 30-aastane kilejopes ja sõjaväemustrilise capiga mees, kes ütles sisenedes: "yo dudes wassup?" ja viskas ühele poisile ruska. jap, see on meie õpetaja. adidase kileka alt tuli nähtavale tüüpiline kolledži õppejõu riietus ehk kampsun ja nahast küünarnukkidega pintsak, kuid kandja maneer sellest väga ei muutunud. nagu arvata võis, ei teinud me tunnis suurt midagi ja seega ei pidanud ma ka arusaamise nimel eriti pingutama.

kui tunnid läbi olid, sõitsime kolme poisi ja nelja tüdrukuga minu maja lähedale Wien Mitte jaama, kus asub ka suur kaubanduskeskus ja palju kohvikuid, see pidi ka nende üks tavalisemaid ajaveetmiskohti olema. jäin rohkem jutustama Timi ja Peteriga, kellest mõlemast ka ülalpool juttu on olnud. neile meeldib väga poliitikat ja maailmaasju arutada, kuid teinekord kipuvad nad ennast pigem liiga targaks pidama. nad, kahtlemata, ongi mõlemad intelligentsed poisid, kuid minu meelest näitab tõelist arukust see, kui sa ei eputa alati oma teadmistega ja ei pane teisi endid meelega lollidena tundma. ega nad seda minuga ei teinudki, kuid veidi üleolevat suhtumist võis märgata nende suhtes, kes polnud poliitikast niivõrd huvitatud ja seega ka mitte eriti kursis.

ega ma tervet päeva ka kaubanduskeskuses kohvitassi taga ei istunud, peale kojujõudmist läksin jooksma samasse parki, millest ennist kirjutasin. enamik teest oli kahjuks asfaldkattega ja valgusfoorid teenisid oma punase tulega nii mitmelgi korral välja minu tagasihoidlikud vandesõnad, kuid sellest hoolimata ei olnud ma juba ammu jooksmist nii väga nautinud. jooksutrenn on pea ainuke tegevus, mille ajal on mind väga lihtne rööpast välja viia. iga väiksemgi tegur võib mind jubedalt segama hakata, näiteks päikesepaiste, ebameeldiv ümbrus, ninakinnisus või mis iganes ajab mind tavaliselt jooksmise ajal väga vihale ja ma ei suuda alati trennist mõnu tunda, eile oli aga kõik lihtsalt täiuslik ja neid segavaid asju ma justkui ei märganudki. oleksin veelgi kauem jooksnud, aga kodus ootasid muud tegemised.

siinse kooli eelised - hetkel on see kogu mu koolikoti sisu

Peter ja Tim ei ole pildil, teiste jutu järgi ei tule kumbki neist kunagi piltidele, üks turvalisus pärast, teine talle endalegi arusaamatutel põhjustel.

see oli selline hiiiiiiglaslik elektroonikapood, kus me peale kohvikut käisime, aga isegi seal oli Iphone 5Cle maksimaalselt 10 erinevat korpust ja kõik igavad

enne poodi minekut tuli oma kotid ja üleriided kappidesse panna, et varastamist vähendada

oli mõnus trenn!:))

tehnikaajastu aitab isegi siin Eesti suursündmustest otsepildis osa saada:)

isegi siit kaugelt elan omadele Madridis kaasa:))

kohalikud nimetavad seda värvi juukseid muide hüdrogeenblondiks(tegelikult ma arvan, et nad mõtlesid vesinikublondi vms)

04/09/2014

minu hommik oli tavapärasest seiklusrikkam, kuna unise peaga suutsin valele rongile istuda ja jõudsin juba poolele teele lennujaama, kui märkasin, et miskit mäda on. õnneks ei olnud tagasi õigele rongile tulek eriti keeruline ja jõudsin isegi esimese tunni lõpuks kooli! õpetajad siin õnneks väga hilinemisest ei hooli ja minu kasuks rääkis ka see, et esimene tund oli muusika ja õpetaja teadis laulupidude kohta, oli käinud Tallinnas ja oli väga elevil, et klassis on eestlane.

täna oli meil ka kehaline kasvatus, mis hakkabki toimuma paaristunnina, mis minu meelest on väga hea lahendus. selles tunnis mängisin esimest korda elus käsipalli ja mind üllatas, et kuigi muidu ei ole tegemist väga sportliku klassiga, osalesid selles mängus kõik aktiivselt, mulle meeldis see mäng samuti väga ja suutsin ka värava kirja saada. mängisime veel ühte mängu, mis oli mõnes mõttes üsna jõhker, aga minu tiim oli selles võidukas ja millegi ohtlikuga tegemist ei olnud. mängiti sellise suure kummist võimlemispalliga, mis oli vaja ükskõik kuidas vastase väravasse saada, see tähendab, et käis lihtsalt meeletu trügimine, lükkamine ja kisa, aga see polnudki nii paha, kui arvata võiks. tunni lõpus tuli välja, et kehalise õpetaja hakkab andma ka minu kooli saksa keele kursust, mis on mõeldud välismaalastele.

täna oli aga õues üle pika aja jälle päikesepaiste ja sellepärast otsustasime tüdrukutega ennast söögiga varustada(ma muide vihkan siinset võileivakultuuri) ja parki istuma minna. veetsime seal kolm tundi ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. see park on muide koht, kus kõigi ümberkaudsete koolide õpilased üsna palju ringi liiguvad, seega said nad mind natuke ka kohaliku klatšiga kurssi viia.

millalgi läks teema kuidagi sellele, et ma rääkisin neile, et mokatubakas on Eesti noorte seas üsna populaarne, nemad aga vaatasid mulle juhmide nägudega otsa ja tuli välja, et nad pole sellest isegi midagi kuulnud. ürita siis seletada, milline see täpselt välja näeb või mida sellega tehakse.

sel samal õhtul kodus oli ka esimene kord vahetusaasta jooksul, kui ma nutsin ja seda nii, et ise sinna midagi parata ei saanud. vanemad läksid õhtul välja, meie vennaga pidime ennast ise ära toitma ja kokkamisel jäi minu tööks sibula hakkimine ja juba tundsingi, kuidas silmad kipitavad. kuigi ma olen üsna salliva maitsemeelega, on sibul alati olnud üks asi, mida ma kuidagi välja kannatada ei suuda ja sellega kokkamine oli minu jaoks tõsine eneseületus, siinkohal peaks vist veel mainima, et valmistasin esimest korda elus täiesti iseseisvalt tomatikastme:)

jälle pean vabandama pika jutu pärast, aga see on niigi juba kärbitud versioon ja edaspidi olen targem, ei jäta nii mitut postitamispäeva vahele:)