ich liebe es

18.30. Viini lennujaam. paljude teiste seas tiirutab selle kohal ka Helsingi lennuk, mille pardal on teiste hulgas ka neli väga naerusuist, kuid võrdlemisi närvilist Eesti tüdrukut, kellest üks on kotist välja otsinud ka sinimustvalge lipu. muu jutuvada hulgas arutletakse selle üle, et kuhu on kadunud komme lennuki maandumisel plaksutada.

"Aga hakkame ise plaksutama. küll inimesed asjaga kaasa tulevad." - "Jaaa, ja meid on neli, siis ei ole piinlik ka, kui välja ei tule."

suur teraslind jõuab maapinnale lähemale, rattad puudutavad lennuvälja ja neli tüdrukut alustavad aplausiga. ümberringi on vaikus, mõni reisija virgub unest, mõni magab edasi, mõni saadab neiude poole veidi viltuse pilgu. 

noh, iga plaan ei olegi määratud täituma ehk siit vist ka Austria esimene elu õppetund.

edasi suunduvad tüdrukud pagasilindi juurde, et ära tuua kohvrid, mis on umbes sama suured kui nad ise. koos liigutakse edasi, aeg-ajalt pagasit kohendades või muid vabandusi otsides, et aega vähekenegi edasi veeretada. 

uksed avanevad, juba paistavadki muu rahvamassi hulgast YFU vabatahtlikud, kes on varustatud plakatite ja tohutu hulga energiaga, nagu ikka. tüdrukud teevad omavahel viimased kallid ja nende teed lähevad kuuks ajaks lahku.

Kaugelt hüüab üks hallipäine, kuid mitte väga vana mees koos pika tumedajuukselise poisiga: "Hallo, Sandra!" enne kui ma arugi saan, me tervitame ja kuna metroo hakkab lahkuma, teeme Zürichi-väärilise spurdi eskalaatoritest alla. Jõudsime! kuna kodutee kestab umbes 35 minutit, on aega vestlemiseks. vahetame viisakusväljendeid, uurime üksteise elu ja kodulinnade kohta. võin silmaga näha, et kaks austerlast, isa ja poeg, on sama närvis kui mina, see väljendub nende veidike närvilistes pilkudes, ülipüüdlikus viisakuses ja sellises keep smiling näoilmes.

Wien Mitte jaamas maapinnale jõudes toimub mõlemapoolne vabanemine, juba seletavadki nad, kuidas saab koju ja mis ümberringi asub. Starbucksi märgates räägin neile, kuidas me Helsingis sama kohvikut otsides lennujaama ära eksisime, kuulajad naeravad südamest. 

kodutee ei kesta kauem kui 5 minutit, aga sisehoovi ja majaukseni pääsemiseks tuleb läbida mingisugune kangialune, üsna selline, nagu Tallinna vanalinnaski kohata võib. köögis askeldab hostema, kellega tervitame põsesuudlustega. õhtusöögiks on ta valmistanud lambaliha ubade, riisi ja mingi punase kastmega, see on ka põhjus, miks ta lennujaama ei tulnud. lauda istudes pakutakse kõigile punast veini. söök on tõesti maitsev, kuid sinna juurde käiv arutelu ületab selle kohe päris kindlasti. lisaks mõlemapoolsetele pärimistele Austria ja Eesti kohta lahkame ka Teise Maailmasõja sündmusi ja loomulikult ka Ukraina olukorda, nende jaoks oli tõesti huvitav kuulata minu kui eestlase seisukohta. 

Perekond Tenhalter-Mayer saab kõva kõhutäie naerda, kui ma kirjeldan Küüslaugufestivali ja sellega kaasnevaid maitseelamusi. lobiseme veel tunnikese ja arutame igapäevasemaid küsimusi, seejärel näidatakse maja ja minu tuba, soovitakse üksteisele Gute nacht! ja minu esimene õhtu Austrias on läbi.

ärkan puhanuna ja hiilin mööda puitpõrandat ja kivist keerdtreppi allkorrusele, kus Marlies ja Stefan juba hommikukohvi joovad. nende jalge ümber sibab must kass, kes, nagu pereisa seletab, ei ole nende kass, aga veedab siin enamuse päevadest ning ööseks kaob jälle kuhugi, ta ei ole hulkuv loom, ta karv läigib ja ta on hästi toidetud, samuti on ta inimeste seltskonnaga harjunud.

hommikusöögiks on midagi müslilaadset, see sisaldab endas õunatükikeski, rosinaid ja jogurtit, kuid kaerahelbed ei ole toored ega röstitud, vaid pigem pudru kujul. mulle meeldib seda nimetada keedetud müsliks.

hommikupoole on plaanis kogupere jalutuskäik, kuhu ma hea meelega kaasa lähen. kõnnime botaanikaaeda ja sealt ühe lossi juurde, mille nime ega kunagist omanikku ma kahjuks meenutada ei suuda, seda peaks olema üsna lihtne välja uurida.

koju jõudes sööma lõunaks küüslaugu ja tomatiga bruchettasid, seejärel kõige paremaid juuste, mida ma kunagi maitsnud olen. saan teada, et perepoeg Joachim läheb varsti oma sõpradega matkama ja kui YFU selleks loa annab, võin vist mina ka kaasa minna. veel räägib Joachim, et ta võtab klassikalise tantsu tunde(mis pidi muide minu-ja temaealiste seas üsna tavaline olema) ja küsis, kas ma sooviks kaasa tulla. loomulikult olin ma nõus.

siiamaani olen ma leidnud ainult ühe asja, mis mulle ei meeldi. terve pere kannab toasussidena neid veidraid jalatseid, mis ei ole ei plätud ega sandaalid, vaid midagi vahepealset. mullegi anti Hannah' vanad "majakingad", nagu nad neid ise kutsuvad, aga õnneks ei sunni keegi mind neid kandma.

veel räägib pere, et neil käib igal kolmapäeval koduabilistena koristamas Poola naiste brigaad, keda aga ülemiste tubade juurde eriti ei lasta, sest nad ei oska puitpindu piisavalt hellalt kohelda ja pereema teeb seda parema meelega ise.

igatahes on siiamaani kõik suurepäraselt sujunud ja täna õhtuks on mul koos vanematega küllakutse hostema sõbranna juurde, kes oli kunagi samuti advokaat, kuid nüüd on kunstnik. lubati rääkida inglise keeles, et ma ka aru saaksin.

isa joonistas lossiaias mulle linnaplaani ja siis nad vaidlesid vennaga, kus põhi asub:D

lossiaiast pildistatud, pidavat olema väga kuulus vaade, mida paljud kunstnikud kujutanud on. ma täitsa saan aru, miks.

see pere "külaliskass". te ei kujuta ette, kui raske oli teda pildile saada.

esimene perepilt

see loss. omanikul(väejuht, elas vist kunagi Maria Theresia ajal) ei olnud rahaga midagi teha ja siis ta pani oma palgalised sõdurid rahuajal lossi ehitama. elamiseks seda ei kasutatud, pigem uhkeldamiseks.

minu koduaed ja maja

vend teeb kassist modelli. siin pildil kannab ta ka neid jalanõusid, mis mulle ei meeldi

minu pesa koos ustava Bensuga.(jah, Bensu on mu kaisukaru nimi)

minu väike Eesti sein hakkab ilmet võtma

ülemise korruse vannituba. asub minu toa vastas, läbi selle pääseb terrassile.