kolmapäev, 10. juuni 2015

Kõrgpunktid enne lõpusirget

no ma ei tea enam, see ei ole normaalne, kui kiiresti see aeg lippab - tänase seisuga on mul 18 päeva YESini jäänud... sama hästi võiks olla 18 tundi...
aga mis siin ikka, elu on selline, ning ega see järgijäänud aeg mul siin ju tühja ei jookse - juba praegu vaatan hirmuga oma tihedalt täiskritseldatud kalendrit ja mõtlen, et äkki ikka unustasin midagi...?? päris tihti unustangi, aga mis siis sellest, lõhki ennast ka tõmmata ei saa, palju on ju tehtud ja kõvasti veel ees. juba praegu julgen väita, et olen umbes üheksakümneprotsendiliselt kõik oma eesmärgid täitnud, koju pöördudes hingele palju kripeldama ei jää. süda ajab küll järjest rohkem ja jämedamaid juuri ja nende lahtirebimine saab valus olema...

Kolm kaugemat
juba aasta keskel, kui mitte varem, olin endale paika pannud mõne kaugema eesmärgi, mille aprillis-mai alguses ka täide viisin ja nüüd tagantjärgi mõtlen, et jumal tänatud, et nad siis tehtud said - praegu ma vaevalt et aega leiaks.

mul olid juba iga reisi kohta pikad kirjeldused valmis, kuid siis hakkasin mõtlema, et kas keegi tõesti viitsib lugeda, mis ilm Bratislavas aprillis oli või et kas Salzburgi kohvikutöötaja oli sõbralik... eks te niikuinii ole sunnitud neid heietusi kuulama, kui kord jälle silmast silma rääkida saame.

kui eelmine blogipostitus ükskord internetti jõudis, oli mul juba tegelikult Bratislavas käidud.Kõigist mõeldavatest-kaalututest reisikaaslastest jäi sõelale ikka minu Kissu, kes endale mitteomaselt juba kümme minutit varem rongijaamas ootamas oli.
peatus nimega Fischammend - ma varem ei teadnud, et Austrias selline kohake eksisteeribki. minu valearvestuste tõttu pidime seal aga pea tunnikese uut rongi ootama


rahvusgalerii ühe näituse teema oli alkohol - kõnetab vist küll igat eestlast



kui huvitab, siis MINA olin ilmale kohaselt riides, tema lämbus




noh, pole Tallinn või??


Teine sõit viis mind hoopis linnadest eemale, loodusesse. veidi üle 2000 meetri kõrguse Schneebergi tippu me siiski päris ei jõudnud, sest ühel hetkel vajusime lihtsalt vöökohani lumme... meie piiriks jäi 1888 meetri kõrgune vahetipp.



all, mäe jalamil, oli lühikesepüksiilm

kui juba nii kõrgel üleval seista, siis lihtsalt tekib tahtmine kaugusesse kive pilduda


üllatavalt selge foto - muidu on kõik minu mägimatkad Austrias pilves ja udused olnud



Kolmas kaugem käik viis meid Penuga Salzburgi – seda olin ka vaat et aasta algusest saati oodanud. sellest linnast on vast igal lugejal oma ettekujutus ja ma pean ütlema, et kuigi kardinates von Trappid seal ringi ei jookse*, siis muus osas vastas linn küll ootustele.

*vahemärkus - von Trappi nimelised ei saaks seal nii või teisiti ringi joosta, sest tänapäevase Austria seadustes on keelatud igasuguste aadlitiitlite(nt. von) olemasolu nimes, see on lausa karistatav. ilmselgelt hakkas see seadus kehtima veidi pärast Habsburgide dünastia lõppu ja eks see ole lihtsalt ülim tagala kindlustamine, austria riigimehed tahtsid juba siis kindlad olla, et monarhia enam kunagi demokraatia asemele ei tõuseks.


kena ilmake võttis meid vastu

no kui juba kohvikuvetsu sein midagi väidab, siis peab see tõsi olema

soojas, pehmete diivanite peal oli ikka tunduvalt parem päevamarsruuti paika panna, kui vihma käes lõdisedes


sellessamas kloostris on filmitud osa "Heliseva muusika" filmist. meie saime seda aga teada alles pärast lahkumist


üritasime ka mäe otsa minna, kuid poolel teel selgus, et nad soovivad selle eest päris korraliku summa. isegi mitte lossi minemise, vaid mäkke üles kõmpimise eest!
seda kuuli seal keskel pidasin alguses Mozartkugeliks, kuid lähemal vaatlusel selgus, et seal otsas seisab mustanahaline mehekuju ning mul pole siiamaani õrna aimu, millega tegemist.

Salzburgi (ilmselt) suurim ja kuulsaim kirik võib väljastpoolt vaadatuna täiesti märkamatuks jääda, sisse minnes on kõik aga hoopis ristivastupidine



olime Salzburgi sattunud just kohaliku maratoni päeval - terve linn oli telke, lavasid ja tähistatud jooksuradu täis

Salzburgis töötab kondiitor, kes toodab veel ainsana originaalseid, esimese retsepti järgi valmistatud Mozartkugeleid. hind on neil umbes kaks korda kõrgem, kui tänapäeval laialdaselt tuntud kommidel

ma pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte kogu oma raha seal kookide peale hakkama panna

kummalegi ühe raatsisime ikkagi prooviks osta - oli küll hea, kuid kaasaaegne retsept ei jää vanast palju maha

Mozarti sünnimaja

Mozarti elumaja - see oli ka ainuke muuseum, kuhu ma pika jonnimise peale Kristini ka kaasa tulema sain

Mozarti sünnimaja tänaval on firmadel keelatud tänapäevaseid poesilte kasutada, et seda paarisaja aasta vanust õhkkonda säilitada. 

mõni pingutab rohkem, teine vähem...

mul on siiamaani meeles, kuidas Jõgeval muusikakoolis käies direktor meile ükskord asendustunnis muuhulgas oma Salzburgi reisist rääkis ning see detail oli mul kuidagi eriti eredalt meelde jäänud - Mcdonaldsil oli vanaaegne metallist silt, kus keskel vaevumärgatav M. 

ülikooli ees olev kunstiprojekt. erineva suuruse ja kujuga kurgid peaksid ütlema, et "pole vahet, kas oled paks, peenike, lühike või pikk, kõik oleme ühtemoodi." kui hoolega silmi teritada, leiab kurkide seast ka ühe petise 


Mirabelli lossiaed

selle purskkaevu juures, sellel platsil, oli väidetavalt Maria(või siis Julie Andrews) oma enesekindluse laulu laulnud.
***

Nagu juba öeldud, äraminekumõte teeb järjest rohkem haiget - lint koridoriseinal on meetrilt kahekümne sentimeetrini kahanenud, hostema planeerib minu lahkumispeoks midagi jaanipäevalaadset ning sõbrad uurivad, et millal ma Viini uuesti külla tulen. nüüd lõpuks võin öelda, et mul on inimesed, kellele südant puistata, kellega pidutsemas käia või niisama pargis vedeleda - seda kõike vahetusõpilasi ja eestlasi mitte sisse arvestades. loodan, et keegi ei saa valesti aru - minu rahvusvahelised sõbrad ja inimesed kodumaal on mulle ikka sama tähtsad nagu varem, lihtsalt ma ei ole neist enam sõltuv, Viinis on mul oma teine maailm, kus ma aina edukamalt toime tulen. vihale ajab ainult, et kõike seda saan öelda siis, kui minekuni isegi enam tervet kuud alles pole.

ma võin lõputult oma Austria-armastusest rääkida ning öelda, et ma pole veel Eestisse naasmiseks valmis. Ometigi - kui Kristin mind eelmine teisipäev enda juurde kokkama kutsus, meie siis eesti süldibändide muusika saatel köögis kotlette teha vihtusime ning kui lõpuks lauas istudes playlistist "Eestlane olen ja eestlaseks jään" mängima hakkas, siis oli see kõrvaltvaatajale üks imelik hetk küll - meie mõlemad, suud kotletti ja kartuliputru täis ja mõlemal pisarad silmanurgas sätendamas. seda tunnet ei saaks sildistada "kurbus" ega "rõõm", vaid lihtsalt "kodu".

***

varem olin ma vaimustunud sellest, et Viinis nii palju vahetusorganisatsioone eksisteerib ja et ma igastühest kedagi tunnen - pea iga nädal tuli ette, et mõni, kasvõi kord kohatud ladinlane või soomlane linnas vastu jalutas - siis astusin muidugi alati julgelt ligi ning kui tegemist on vahetusõpilastega, siis ei ole kunagi hirmu, et sind kampa heameelega vastu ei võeta. nüüd aga viimasel ajal kuskil silmapiiril Rotaryst või AFSist või tont teab kust tuttavat nägu märgates(mul on tõesti nägude peale hea mälu, see annab mulle alati eelise) kaon pigem nurgataha, isegi ei tea, miks. see ei kehti loomulikult kõigi kohta - oma YFUkaid nähes rõõmustan alati ja leidub veel mõni üksik teise organisatsiooni esindaja, kellele ma alati julgelt ligi astun, sest nende kohta saan öelda - oleksin temaga sõber ka siis, kui me poleks vahetusõpilased. üldse on mulle jäänud mulje, et teised organisatsioonid lasevadki oma õpilastel selle suhtumisega olla, et "me oleme VÕPid, see on nii lahe, oleme ainult VÕPidega koos, räägime isegi viimasel kuul veel kõvahäälselt inglise keelt, saksa keel on jama, austerlastega on nii raske", YFU pigem on meid aga alati tagant torkinud, et me ikka võimalikult palju kohalikega aega veedaks ja eks seeläbi ka keelt praktiseeriks ning ausalt öeldes on mulle selline hoiak tunduvalt rohkem meeltmööda. ainuke asi, millega VÕPid kohalikud üles kaaluvad, on avastamissoov. minu aega koos YFUkatega kirjeldaksid hästi sõnad "muuseumid, vabaõhuüritused, väljasõidud", aega kohalikega aga "pidutsemine, söömine, chillimine".
Sarah'l(minu kõrval) oli sünna :**

Anna, Sandra & Hanna 


siin ongi pigem tavaline, et sünnipäevadel ise mingi majapeoga mässama ei hakata. kui üldse sõpradega tähistatakse, siis pigem ikka klubis.


 Minu (peaaegu) täiuslik päev
täiuslik oli ta selle kõige hea pärast, mis sinna sisse mahtus, peaaegu sellepärast, mis ma selle eest maksma pidin ja et kõik siiski plaanipäraselt ei läinud.

kuna 25.aprill oli laupäev, algas see loomulikult magamata olekus ja koolipingis, sest eelmisel õhtul olime väljas oma Balti gängi ja kaheksa eesti poisiga, kes Carolinile Eestist külla tulnud olid. 
pärast kooli oli mul täpselt aega, et jõuda juuksurisse, näha, et see on kinni, kuigi mul oli kohtumine kokku lepitud, natuke vihastada, uus juuksur otsida(no polnud raske, mu tänaval on 3tk vähemalt), seal soengu eest sama palju maksta, kui ma Eestis juuksuri ja meigi eest kokku maksin ja siis veel nördinuna lõbustusparki sõita ja teistega liituda. kui tihti olete te aga lõbustuspargis mossis inimesi näinud? eriti veel, kui seal käia nii suurepäraste inimestega nagu minul võimalik. ühe neist inimestest võtsin endaga kaasa, istusin rongile ja sõitsin linnaserva rockiklubisse Ewert&The Two Dragons'it kuulama. sellesama rongiliini peale jäi õnneks ka minu õhtu sihtpunkt - kooliball. 
jaamas vahetasin kontserdiriided ballikleidi vastu, hea, et sellel kellaajal pealtvaatajaid väga kõrval ei olnud, kümneminutilise rongisõidu ajal pidin jõudma teha meigi ja Conversed kontsade vastu vahetada. kui ma siis kingade kõpsudes läbi ööpimeduse kohale jõudsin, lootsin, et pidu ikka täies hoos ning kõik möllavad ja tantsivad. sisse astunud, leidsin mõne sõbra väsnult ja üsna joobununa kuskil diivanil istuvat, teise sama joobununa suitsunurgast, kolmanda diskosaalist kohutava muusika saatel õõtsumast. ahjaa, pooled tüdrukud käisid regulaarselt vetsus jalga puhkamas, ei kannatanud kontsi välja.eks ma siis mingi aja õõtsusin ka kaasa, üritasin paar tükki tulemusteta valssi tantsima meelitada, kuid suurem osa kohalviibitud ajast kulus mul siiski paari sõbraga lolli jutu ajamisele ja salaja vintis õpetajate üle irvitamisele.



kontserdi-outfit oli tol hetkel veel seljas

EWERT!!!

ainuke foto ballist ja üks foto on isegi rohkem, kui enamustel ette näidata on.
KES TEEB, SEE JÕUAB! ehk minu igapäev pildis

aprilli lõpus oli Eva-Marial, kes praegu Saksamaal õpib, Viinis üks üritus ning seetõttu jõudis ta ka mul külas käia:)

ma ei tea, kas ma ei käinud Eestis lihtsalt piisavalt lahtiste silmadega ringi vms, aga no nii palju head tänavareklaami pole mulle kuskil mujal linnas silma hakanud, kui Viinis.
 ma ei tea, kas asi on tõesti selles heas reklaamis või milleski muus, aga olen siin jubedaks heade kohvikute ja toidufanatiks muutunud. kuigi ma olen tõesti kõigesööja ning-jooja ja millegi ees väga nina vingu ei aja, hindan varasemast tunduvalt rohkem toidu puhtust kunstlikest ainetest, kohalikku päritolu ja kui võimalus, toetan oma tarbimises ka Fairtrade programmi.
kui kulud toidule-joogile on mul pigem natuke suurenenud(esiteks: bio ja mahe panevad hinnale alati mõne sendi otsa, teiseks: nii palju uusi toite-jooke on veel proovimata!), siis riideid osta on mul üha raskem ja šoppama ei kisu kohe üldse mitte. nii märgatavalt ma selle aastaga vööümbermõõtu küll kasvatanud ei ole, et riiete leidmine raskusi valmistaks, põhjus on hoopis-hoopis kusagil mujal.
kuigi mul on oma eetikaõpetaja kohta sageli midagi öelda olnud, pean talle siiski palju eest tänulik olema. selle kooliaasta jooksul on mitmedki meie klassist saanud eetikatunnis ülesande teha referaat mõne suurfirma, antud juhul siis rõivatootja kohta ning see, mis pea igalt poolt välja tuli, peletas mind poodidest ikka pikaks ajaks kaugemale. loomulikult ei olnud see info kellelegi uus - tegelikult teavad ju kõik, et meie riided on valmistatud väikeste äärmiselt alatasustatud Bangladeshi laste või nende ebainimlikes tingimustes pea orjatööd tegevate vanemate poolt. vahet ei ole, kas räägime Forever21 ja Primarki-sugustest odavkaubamärkidest või siis vähe parema Hilfigeri toodangust - iga t-särgi taga on mõni arengumaa kannatav elanik. loomulikult võib targutada, et ega see minu ostmata teksapaar maailma päästa, ei, ma nii ei arvagi, aga endal on südametunnistus vähemalt ühegi patu võrra kergem.
põhimõtteliselt ainuke riideese, mille ma viimase paari kuu(või isegi juba poole aasta) jooksul ostnud olen, on pärit firmalt nimega KitschBitch ja see on kujunenud ka minu üheks uueks lemmikriideesemeks. selle topi ostsin kõnealuse firma ainukesest poest maailmas, veel mõni aega tagasi müüsid nad oma toodangut ainult pop-up-meeodil, iga soovija pidi ise jälgima, kus ja millal jaol olla tuleb. hind oli tal tõesti krõbe, kuid otsustasin, et orgaanilise puuvilla, kohaliku toodangu ja hea disaini eest võin seda ju korra lubada.

mina pärast oma õnnelikku KitschBitchi-šopingut, taga piilub puude vahelt Karlskirche.

***


peaaegu kogu minu klass - üllataval kombel on nüüdseks mulle tõesti iga inimene mulle sealt omamoodi kalliks või tähtsaks saanud.

siin käib sõbrapiltide tegemine hoopis teistmoodi. kui Eestis lükatakse grupp kümne sekundiga istuma ning tehakse klõps, küsimatagi, et kas kõlbas, siis siin kulub ühe pildi peale teinekord isegi veerand tundi - pildilolijatel on võimalik ise proovida erinevaid taustu, poose ja siis veel pilt kah välja valida. võib-olla on asi selles, et kui Eestistegi pea iga inimene alati üks kuni üksteist sõbrapilti, siis siin oli terve klassi peale maksimaalselt kolm-neli pisikest punti, kes sõbrapildist üldse huvitatud olid.

***

kohe, kui soojaks läksid, algasid kõikvõimalikud tasulised ja tasuta festivalid. pildil Fest der Freude - rõõmu festival, avalik üritus, millega tähistati 70 aasta möödumist Euroopa natsivõimu alt vabanemisest. ettekandele tuli Beethooveni IX sümfoonia Viini sümfoonikute esituses, kuid mille ette ja vahele oli kahjuks topitud hulgaliselt (poliitilisi) kõnesid. ajalehtede andmetel oli Volksgartenis kohal 30000 inimest.

läksin väga elevile, kui siit Bubble Tea'd leidsin - selline mahla või jäätee moodi magus jook, mille põhjas on ümarad moodustised, mis juues krõmpsuvad. paar päeva hiljem sõbrannaga rääkides läks jutt kuidagi sellele joogile ja tema ütles: "oh, jah, ma mäletan, kui see tuli - 2012 olime me kõik sillas." 

mis oleks elu ilma Om'i peegliselfideta... selle kohutavalt hea kvaliteediga ülesvõtte peal võite näha mind koos ühe klassiõega

 UN
paar kuud tagasi tuli ette üks olukord, kus ma taipasin, et kui ma end enamasti ikka üsna ümbritseva eluga kursis olevaks isendiks olen pidanud, siis on ka minu teadmistel nõrgad lülid. sõitsime sõbraga metroos ja kui jõudsime peatusesse Vienna International Center, mõtisklesin valjuhäälselt, et ei tea, mis see küll selline on. tema jääb mulle otsa vaatama ja küsib:"tõsiselt?" *mina olen segaduses* tema lausub: "see on ÜRO. üks neljast peakorterist. teised sama tähtsad majad on New Yorgis, Genfis ja Keenias." austerlastelt külge jäänud "ahsoo" on kõik, mis mul hammaste tagant välja tuleb.
kui nüüd aga lõpuks ometi teadsin, et nii tähtis asutus minuga samas linnas paikneb, uurisin ka selle üsna kiiresti välja, et sinna on võimalik sümboolse tasu eest isegi ekskursioonile minna. võtsin tšehhitari Lenka ka kaasa ja läksime.

üks paljudest konverentsisaalidest - meile seletati istekohtade süsteemi ning muud sarnast.

kuigi Viini peakorteri põhiline teema on tehnika(maailmaruum, tuumajõud jms), tegeleb see ka osaliselt narko-inimkaubandus-ja põgenikeküsimustega. koridorid on täis vastavateemalisi näituseid. pildil on kunstiteoseks kokku valatud lapssõdurite käest võetud tulirelvad.

tükk kivimit Kuu pinnalt

kõigi liikmesriikide lipud seisavad hoonete vahel tähestikulises järjekorras


vana arm ei roosteta ehk mõned muuseumid on mul siiski veel jäänud, nüüd üritan pigem aga üksi käia, kui mind keegi just endaga kaasa ei kutsu. igalühel on vaja aega iseendale - mõned mõnulevad vannis, teised vaatavad sarju, kolmandad, kõige hullemad joovad üksi... mina käin muuseumites ja nüüd, eelmine teisipäev, otsin veel viimase hetke pileti üksi Staatsoperisse.
Kõnealune muuseum kannab aga nime Secession, ladina keelest tõlgituna peaks tegemist olema "lahkumise" või millegi sellisega. Secession oli ühing, mille asutasid 19.saj. lõpus Viini noored kunstnikud ja arhitektid, nende hulgast tuntuim ilmselt Gustav Klimt. need noored olid vastu vanale, konservatiivsele kunstile, mis kuhugi edasi ei viinud, ka näitusemaja seinal seisab ladinakeelne väljend "ver sarcum" ehk püha kevad, tähistamaks uue mõtlemise sündi ja ideede õidepuhkemist kunstis. ka tänapäeval on Secessioni maja üks tähtsamaid kaasaaegse kunsti näituste kohti.

sensatsioonilised valgusfoorid levisid juba ammu vaikselt üle kogu linna, ka muuseumi ees
 olen neist vist varemgi pilte üles pannud - kui otse Secessioni juurest trepiga maa alla sõita, on käik Karlsplatzi metroojaama selliseid peegleid täis, ilmselt ka mingi kunstiprojekt.
aeg, pärast mida on Tšernobõl jälle elamiskõlblik(päevades)

alatoidetud lapsed üle maailma

sõjasurmad maailmas alates 1.jaanuarist
 ***

ainuke asi, millest mul praegu kahju on, on see, et mu perel nii vähe aega on - mõlemal tööga seoses käed tegemist täis ja ka meie viimane võimalik aeg õigeks mägimatkaks kulus neil tööle, kui ühe pool-mägedega tuuri oleme siiki juba teinud. isegi selle raja peale kulus meil edasi-tagasi 6-7 tundi!! ja kui te arvate, et mägedesse minnes lähed lihtsalt üles-üles-üles ja siis ühe jutiga allllllllla, siis te eksite. jupike üles, siis tasase peal, jälle üles, siis päris kõvasti alla, järsult üles ja nii see rada kulgeb... 



ainuke pilt, kus ma ise kasvõi osaliselt peal olin. selle tegin siis, kui jäime vennaga korra peatuma, et vanemaid järgi oodata. see on üsna tavaline, et meie kahekesi kiiremini eest ära lähme ja siis kuni veerand tundi ootame. seekord olime seal juba aga kümme minutit istunud, neist pole veel kuulda midagi. ilmselt lasin siis silma looja ning kui korraks virgusin, et külge keerata, nägin, kuidas samuti tukkunud vend teise põõsa all äkki istuli tõusis ja siis küsis:"Sandra, kas vanemad on meist juba möödas?" tükk aega siis kaalusime ja arutasime, otsustasime siis aga ikkagi edasi minna ja hiljem kui levi tagasi tuli, tuligi välja, et vanemad olid teist rada pidi läinud, me olime aga ikka enne all. ma ei tea, kas see oleks tõesti reaalne olnud, et nad oleks meid sinna magama jätnud...??:DD 

Milka reklaam


Viinis on iga aasta toimunud Sommernachtskonzert ehk suveöökontsert, kus mängivad Viini filharmoonikud ja see on kõigile tasuta. tavaliselt on see Raekoja platsil, seekord ole aga Schönbrunni aias. kuna see toimus vaid loetud tunnid pärast matka ja mul läks enda kasimiseks ikka korralikult aega, siis me jõudsime kohale kuskil poole peal...
see rahvamass ja see kallak muruplatsiga meenutavad nii laulupidu...



järgmisel hilishommikul rongijaamas vagunisse lonkides kohtasime taanlane Freddyt, kes, nagu ikka, veidi uimasena meid tervitas, ukulele kotist välja turritamas. "tead, Sandra, ma olen nii mittemotiveeritud," lausus ta. mina poleks saanud tol hetkel rohkem nõustuda. sellest nädalavahetusest kujunes aga meie siiamaani parim seminar!! ...kui välja jätta mõne töötoa mõttetus ja see, et meid viimasel hommikul kell pool7 üles aeti, läbi sõimati(no osaliselt asja eest) ja siis veel mõttetut k(o/a)ristustööd tegema pandi.

üles lossi tuli meil jällegi matkata. nagu varemgi, võttis Baltikum mäkketõusus kindlad esikohad


kahju kohe mõelda, et suurt osa aasialastest nägime me seal ilmselt viimast korda...

vahet ei ole, kas me nägime üksteist viimati pool nädalat või pool aastat tagasi - We're just one big family!!

viimasel õhtul lubati meil lausa "pidu" teha, valju muusikat ja puha



kui me siis disko tarvis tuled ära lasksime, hakkas see rist äkki seinal roheliselt hõõguma... nojah, taevased vast pidutsevad koos meiega

nagu mingi 90% meie koosseisust

loomulikult moodustavad toidukorrad vahetusõpilase elu tähtsa osa ja oi, selles suhtes koheldi meid hästi...

ega seminarilt naasmisega mu päev siis veel läbi ei saanud...
juba tükk aega olin jälginud Austria meistriliiga mänge ja tabeliseisu, Red Bull Salzburg on seal küll kogu aeg liidriseisus olnud, minu jaoks õige viinlannana oli ainuke toetatav tiim Wien Rapid, võtsin juba ammu eesmärgiks ka ise mängul ära käia.
meil oli õnne, saime piletid suhteliselt otsa, värava taha, kõige hullemate ja tulihingelisemate fännide sekka.
pidevalt õhus hõljuv kanepilõhn on normaalne jalkamängul

no kesse teine ikka huvitavatele asjadele kaasa tuleb, kui mitte Marcel. 

ühel hetkel oli pool staadionit üleni roheline ja valge
võidu tähistamiseks koos fännidega mul väga aega ei jäänud, punane vaip ootas ja Eurovisioon tahtis avamist. mitte et ta ilma minuta avamata oleks jäänud või midagi...

Aktsepteerimine on vabaduse tütar

tegelikult ongi need väikesed paarikesed üles seatud eurovisiooni tarbeks ja pidid hiljem jälle kaduma, kuid sellel ideel on juba nii palju pooldajaid, et ilmselt jäävad nad tänavapilti ka edasipidi. NB! leidub nii mees-mees, naine-naine, kui ka mees-naine paare. kõik on võrdne!!

kui Sandra kohale jõudis, olid teised andnud intervjuu BBCle, ERRile, jaapanlastele ja tont teab kellele veel. noh, eks mulle jäi siis Delfi Publik:DD
 tegelikult möödus pea terve minu järgmine nädal Rathausplatzil, kus Eurovision Village asus. kui parasjagu ülekannet ei toimunud, oli kohal mõni live-esineja, mõnikord isegi selle aasta osalejad ise ja kui neid ka ei olnud, siis umbes kümnel riigil olid külas püsti oma reklaamtelgid, kust mõnes ka tasuta süüa jagati.

enne esimese poolfinaali Public Viewingut keerutas plaate see papi - mängis erinevate aastate eurolugusid. ma pole ammu paremat DJd kuulnud!!

meelitasin leeduka ka eesti poolele

esirea kohad, ma ei kurda...
poolfinaal kaks. käsi peseb kätt, toetasin sõpra.

kui Elina ja Stigiga kaamerasilma ette ei jää, siis Vaidase ja Monikaga ikka:))


Leedu, Eesti, Rootsi ja ...Kanada finaali nautimas


kui Eurovisioon läbi sai, oleks nagu tavaline normaalne igav elu tagasi olnud... aga siis tuleb meelde, et mu tavaline elu ei ole igav ja normaalne!!


Schirin - sellest tüdrukust on mul hunnikus vahvaid lugusid ikka,kahjuks sobivad nad pigem sinna suust suhu edasikanduva pärandi hulka. see pilt on tehtud ühel heal esmaspäeval, kui me linnas hommikust sõime, siis Donaukanali ääres vedelesime ja kes teab, mida kõike me selle päevaga veel teha jõudsime.


Ericust võiksin veel rohkem rääkida kui teistest - tema on päris kindlasti kohalike seas mu kõige kallim sõber, kelle peale mõeldes see äraminek ikka kolm korda raskem olema saab. 
tõendiks, et mul ikka on pere - kuigi meil suurteks ja kaugeteks ettevõtmisteks enam aega pole, siis väiksemaid matku teeme ikka ning paar asja on enne minu lahkumist veel plaanis, mida ma väga ootan.

Eesti asja ajamas

ei ole ma selles suures võimaluste virvarris sugugi kodumaad unustanud, otse vastupidi - viimased kuud on mind üha rohkem välismaal elavate eestlastega kokku viinud.
aprilli alguses võttis minu hostema töökaaslase kaudu minuga ühendust eesti professor Viini ülikoolis, I.Sooman õpetab seal skandinavistikat, mis hõlmab põhjamaid ja balti riike. igatahes kutsus ta mind ühele minikonverentsile viieks minutiks ettekannet tegema, täpsemalt soovis ta, et räägiksin Viinist oma silmade läbi. see oli mu esimene "esinemine" saksa keeles, kuid jäin nii enda kirjutise kui ka ettekandmisega väga rahule. võite küsida Heglelt, Carolinilt või Kristinilt, kuidas oli, sest lisaks üliõpilastele, mu hostvanematele ja austria eesti seltsi liikmetele olid kohal ka nemad. hiljem küsis professor Sooman, et ega me ei saaks Eesti suursaadiku ärasaatmispeole laulma tulla... loomulikult me saime!!
paar nädalat hiljem saime siis neljakesi prooviks kokku ning mõningate vaidluste ning Sandra kõvahäälsuse(andke andeks tüdrukud, ma ei tahtnud:)) tagajärjel saime lõpuks päris tublilt hakkama. saime natuke ka suursaadiku Eve-Külli Kala endaga ka juttu puhuda, tema kutsus meid saatkonna korraldatavale igaastasele aiapeole, kus me ka loomulikult kohal olime. seal olid lauad lookas PIRUKATE, KILULEIBADE, KARTULISALATI, KAMAVAHU ja KÜPSISETORDI all. kodust kaugel viibiva eestlase paradiis!! seal aiapeol oli meil muidugi juba paar tuttavat nägu ka - olime eurovisiooni avamisel juhuslikult kohanud ühte noormeest ja neiut, kes ise meiega sõbralikult juttu ajama tulid, siin juba pikemat aega elavad ja kõige tipuks veel minu tugiisikut, Evat, ka tunnevad:))
maailm ON väike!! (selle lause peale öeldi mulle eile: kuule, see et sinu kodumaa väike on, ei tähenda, et maailm samamoodi käib.)
ülikoolis eesti elu arutamas:))

umbes selline oli minu pool aprilli ja mai, kuid päris-päris lõppu, kolmekümne esimesele, jäi veel midagi...
osalesin Austria hiiglaslikul jooksuüritusel Frauenlauf ehk naistejooks, umbes nagu Maijooks meil. osalejaid oli kokku 33000, pikemat distantsi, 10km, jooksis umbes 6000. ja nüüd, vastuseks kõigile, kes ütlevad:"vahetusaasta teeb paksuks ja laisaks," - 
mina läbisin 10km ametliku ajaga 51.08.9 - kiiremini, kui kunagi lootnud oleksin! ma ei tea, kui paljude lugejate jaoks see arvestatav tulemus on, kuid kuigi jäin alla viiesajale austerlasele, siis viie tuhande viiesajale panin ära ka ja päris kindlasti tõestasin, et vahetusaastat on võimalik ka ilma füüsiliselt täiesti kasutuks muutumatuna üle elada!

andke andeks, kõik, keda selle pildiga ehmatasin:DD minu enda suureks nördimuseks pean ma õige tattooga veel aastakese ootama, see "maaling" on pärit Doonau ääres toimunud muusikafestivalilt Donaukanaltreiben ja kadus umbes 72h pärast tegemist.
armastusega
teie Sandra

P.S. juuni on varsti juba poole peal ja mul on kirjutada nii, et sõrmed hakkavad valutama, kui selle peale mõtlen... see tähendab, püsige lainel!! nagu alati, jääb parim viimaseks;))