nagu pealkirigi ütleb, jõudis laupäeval kätte see hetk, kui minu loendur Austrias veedetud päevadega näitab täpselt sama numbrit nagu teine, siit lahkumiseni jäänud päevi loendav app. ise viibisin siis küll koos kõigi teiste vahetusõpilastega kuskil Alam-Austrias seminaril, see tähendab, et just suurt selgroomurdmist ei toimunud... pean ütlema, et enne sõitu tundsin, kui raske on isegi ühe nädalavahetuse jagu Viinist eemal olla, pärast kolme päeva selles kõigist asulatest eraldatud noortehostelis kükitamist oli aga veelgi raskem pealinna poole tagasi loksuda... see kõik las jääda aga järgmisesse postitusse.
korjan jutujärje üles hoopis vaheaja viimaste päevade juurest, kus ma mitte vähem tegus ei olnud, kui muidu. ühel kenal esmaspäeva õhtul kell kuus istusin hämaralt valgustatud baaris ja rüüpasin kokteilikirsiga kaunistatud jooki, aga vot nüüd tuleb plot twist - käisin seal oma hostperega. paar päeva varem teatati mulle õhtusöögilauas, et viiendaks on meil ühes kesklinna baaris tunnikeseks laud kinni pandud, jutu järgi pidi see väga eriline koht olema... seda arvasin ma juba ütlematagi, sest isegi Austrias ei ole perekondlikud baariskäigud just igapäevane ajaviide. see koht nimega American Bar aga tõepoolest erines kõikidest siiani minu teele jäänutest, kasvõi juba oma hinnaklassi poolest... parem on, et ma seal koos hostperega olin.
ühiselt koju jõudnud ja õhtusöögi nahavahele visanud, olin mina juba jälle ühe jalaga uksest väljas ja jooksin Saara(see eestlanna, kes siin juba kauem elanud on:)) sünnipäevale. siinsed majapeod on Eesti omadest sageli veidi viisakamad, inimesed on natuke rohkem vaadanud, mida nad selga panevad ja muusikavaliku puhul kehtib sama jutt. ka alkoholi valides mõeldakse siin pigem natuke rohkem maitsele, kui kiirele toimimisele. muidugi on Viin pealinn ja Eestis elan ma väikelinnas, kus piduliste seast võib teinekord leida mõne kitse(pean silmas sarvedega looma) või kus ka murutraktoriga poodi uue viina järgi sõitmine just kõige uskumatum lugu ei ole, seega, ehk on asi lihtsalt maa-linna erinevuses?
kui nüüd maast ja linnast rääkida, siis on viimase eeliseid ka see, et pidu ei pea kunagi koju pidama jääma, vaid pigem minnakse sealt ikka kaugemale avastama. esialgu liikusime ühte lähedalasuva kortermaja keldrisse, kus ühe sünnipäevakülalise tudengitest sõbrad just parasjagu videomänge mängisid. koht oli hiiglaslik, kaldun arvama, et sinna mahuks terve Tallinna linna tasuta talvekartul ära ja nagu keegi mulle ütles, on need ruumid päeva ajal skautide kasutuses... miks see tol hetkel avatud oli ja kellele ta päriselt kuulub, ärge palun minu käest küsige. nojah, tudengitele õllejoomiseks kõlbab küll, aga me läksime ikka midagi väheke elavamat otsima. see on kuidagi nii kummaline, et kui siin õhtuti väljas käia, siis kõik naeratavad politseinikele ja tervitavad neid, samas kui Eestis hüppavad mõned juba autotulede lähenedes kuhugi kraavi, et jumala eest vormikandjatega kokku ei satuks. naljakas mõelda, kuidas paar väikest tekstilõiku kuskil muude paragrahvide vahel nii suure erinevuse tekitavad.
sünnipäev kokkuvõttes oli igati okei ja kuigi mu hostvanemad juba naeravad, et ma leian iga eestlase üles, kes Viinis pesitseb, olid kõik teised külalised siiski austerlased(kui ma ütlen austerlased, mõtlen vähemalt teist põlvkonda saksa keelt kõnelevaid, võib-olla ka osaliselt austerlaste geenidega inimesi). kordaminekuks võib sünnipäeva lugeda ka sellepärast, et järgmisel hommikul enne kojusõitu metrood oodates nägin päeva esimest päikest - seda nalja polnud juba tükil ajal juhtunud.
seitsmenda jaanuaril oli mu ilus põli läbi ja tuli jälle normaalset koolilapseelu elama hakata...
 |
| siis, kui Sandra ise lõunasööki peab tegema |
 |
| päev varem olin lubanud, et nüüd on jõulud-aastavahetused-muud möllud peetud, nüüd peab hakkama tervislikumalt toituma ja siis tuli mulle ukse taha selline pakk... |
faktiga, et kool siin üleüldse eksisteerib, on võimalik ainult niimoodi toime tulla, et mõtlen selle peale võimalikult vähe ja peale koolipäeva lõppu jooksen ringi nagu tavaliselt, et see tunnis istudes kaotatud aeg tasa teha. tegevus ei paista õnneks otsa lõppevat, sellel kolmapäeval käisin näiteks Haus des Meeres. otsetõlkes mere maja asub Mariahilferstrasse vahetus läheduses ja on midagi Helsinki Sealife'i sarnast, kuid maja on kõrge nagu torn, umbes kolmteist korrust, ma pakun. tal on ka küllaltki põnev ajalugu, küll on ta olnud tuletõrjemaja, ajutine hotell ja 2.MS aastatel teeninud ka kasarmu eesmärki. tornmaja kõige ülemist osa kaunistab alates 1991. aastast plakat loosungiga "Smashed to Pieces .. in the still of the Night," sellega mälestatakse sõja ja fašismi ohvreid.
 |
| natuke aega järgi mõelnud, leidsin, et austerlased on üldjoontes nagu kilpkonnad - toredad, armsad, kõva koorikuga, kuid käituvad, nagu neil oleks aega küll. Selle teooriaga lagedale tulnud, pälvis see ka austerlase kohese heakskiidu. |
 |
| meie džunglis |
 |
| sellelsamal õhtul hakkas uuesti lund sadama!! |
 |
| mõned poed näevad oma vaateakendega ikka õige palju vaeva, selline kauplus asub Mariahilferstrasse kõrvaltänavas, vägagi avalikus kohas. sel hetkel, kui me ta avastasime, oli ta küll kahjuks juba suletud, niiet ma ei oska kaubavalikust just väga head ülevaadet anda. |
pärast proovitundi läksime oma traditsioonilise kolmekümne(kui mitte rohkema)pealise seltskonnaga sööma juba varasemast tuttavasse Centimeterisse, kus portsud on alati hunnikutes suuremad, kui normaalne inimene süüa jaksab, kuid ka hinnad on üsna vastavad. meie tantsukooli rahva klassikaline tellimus, kui kuskile minek on, on alati: "ein kleines Himbeersoda, bitte." vähese maitsega vaarikalimonaad on odav, kuid parem, kui lihtsalt vett juua. enamus inimesi tulevad ikkagi kaasa seltskonna pärast ja kuigi minu jaoks on see kõik keelelistel põhjustel jätkuvalt õige natukene raskendatud, saan rõõmuga öelda, et kui mõnda aega tagasi suutsin aktiivset vestlust pidada kahe inimesega korraga, siis nüüd ei ole ka kuuepealine grupp minu jaoks enam probleem. kolm tundi suudan niimoodi vastu pidada, siis aga muutub mõtlemine aeglaseks ja aju küsiks justkui puhkust, sellepärast otsustasingi tolle õhtu jooksul veel ka mujale jõuda ning oma "saatusekaaslased" ehk teised vahetusõpilased üle vaadata. kui taanlane Andreas mulle kirjutas, et nad on Pratersterni juures (Viini suur lõbustuspark), ei teadnud ma, mida arvata. nendest inimestest seal olidki mulle varasemast tuttavad ainult Andreas ja mehhiklane Santiago, kes on siin AFSiga ja kummalisel kombel ühe meie programmi mehhiklase pärisvend. kõik teised kohalolnud olidki viimase sõbrad, kõik AFSist.
Mind tervitasid tol hetkel veel täiesti võõrad puhast ameerika inglise keelt kõnelevad tüdrukud, kes olid suutnud ennast veinist purju juua ja mulle ülevoolavalt kaela langesid. Veel üritasid nad mulle selgeks teha, et YFU ja AFS on üksteisele põhilised konkurendid, aga et nende organisatsioon on sellegipoolest parem. Andsin üsnagi selgelt mõista, et see läheb mulle samapalju korda kui kartuli kilohind Nepalis, kuid mis sa teed, kui neiud on purjus ja ilmtingimata oma õigust saada soovivad, eks te olge siis paremad.
Peale nende olid seal veel mõned latiinod, kelle käest kuulsin, et meie ühine tuttav poiss saadeti päeva pealt koju Tšiilisse tagasi, sest too olevat oma hostpere korteris aastavahetusel väikse peo teinud. Ma olin üllatunud, et sellised asjad nii kiiresti ja paugupealt juhtuvad, teised olid üllatunud, et ma üleüldse toda poissi tundsin, kuid, nagu välja tuli, oli mul nende kõigiga vähemalt mõni ühine tuttav.
Teiste seas oli ka üks brasiillane, kes tõmbas ühe punasest pakist võetud Marlboro teise järel ja kui tal parasjagu sigaretti hambus ei olnud, otsis ta kuskilt taskupõhjast e-suitsu lagedale. Minu pärimise peale, et kas ta Brasiilias ka niimoodi suitsetas, vastas ta:"üleüldse mitte, Brasiilias tõmban ma ainult kanepit. Siin on see liiga kallis, ma ei jaksa osta". (Võrdluseks: Viinis on kanepi hind keskmiselt 10€/g, Brasiilias pidi ta olema kolm korda odavam)
Sellesama uusnikotiinikust brasiillasega liikusin koos edasi ka juba traditsioonilisse Bermuda kolmnurka, kui kõigil teistel metroopeatuse ees õllejoomisest kõrini oli saanud. Ta näitas mulle AFSi põhibaari, kuid kuna see oli tol õhtul täis kõvasti ja valesti laulvaid tudengeid, pakkusin talle, et näitan, kus YFU väljas käib. Teel meie stammbari juhtusime kokku meist veidi vanemate poisi ja tüdrukuga, kellest viimane oli küll viinlanna, kuid esimene pärit Singapurist. Seejuures ei olnud ta üldse mitte asiaat, vaid mustanahaline. Nad jutustasid, et nad kohtusid kord Singapuris ja et neil on nüüd kaugsuhe ja too aeg oli see vähene, kus üks teisel külas oli. Hiljem ütles tüdruk mulle, et tüütu on temaga kogu aeg koos olla. No mis muud, kui võtsime paarikese ka endaga baari kaasa. Omis oli hea õhtu - palju rahvast, kuid piisavalt, et neljakesi istuma mahtuda. DJ pani mind nähes tööle Elina Borni "Miss Calculationi" ja mul oli time of my life, nagu tavaliselt. Või noh, vähemalt neil hetkedel, kui ma ei mõelnud sellele, et juba loetud tundide pärast matemaatikas istuma pean...
laupäevakoolist - matemaatikas olen ma igasuguse järje kaotanud, füüsikas aga ei olnud mul keele tõttu algusest peale isegi järge, mida kaotada. nüüd ma siis vegeteerin iga nädala kuuendal päeval kaheksast üheteistkümneni ja produktiivseks kooliskäiguks arvestan neid kordi, kui olen sõbraga tema telefonis õhuhokit mänginud. loen sekundeid ühte-ja teistpidi, ülevalt alla ja paremalt vasakule ning juurdlen, et mis vägi see on, mis mind hulluksminemisest eemal hoiab. enamasti on selleks lootus, et peale kella kukkumist saan need kaotatud kolm tundi millegi muuga kuhjaga tasa teha.
nii muidugi enamasti lähebki, ka seekord oli mul õnne. loetud tunnid peale lõunat istusime Caroliniga bussi peale ja sõitsime Klosterneuburgi, sest Kristini hostvanemaid kodus polnud ja ega ta, pisike, veel iseendaga hakkama ei saa. meie saabumise hetkel oli väljas neliteist plusskraadi, paar tundi varem oli Penu termomeeter näidanud +18!! jaanuaris!!!
meie aga ladusime laua täis juustu, puuvilju ja muud head-paremat ning hakkasime meenutama minevikku, lahkama olevikku ja ette kujutama tulevikku, seda kõike kuni Kristini õe ja viimase sõbranna saabumiseni. siis läks käima midagi, mis kuskilt kaugelt meenutas juba Eesti majapidu, küll selle vahega, et olime viiekesi, kõik tüdrukud ja kell oli seitse õhtul. kui meile hakkas Caroliniga tunduma, et on minekuks hea aeg, jõudis kohale Kristini õe tellitud pitsa ja kuna see auto pidi niikuinii tagasi Klosterneuburgi kesklinna sõitma(seda on nii ilmelik öelda, sama, nagu ütleks Jõgeva kesklinna), saime ka meie auto peale. pitsaauto näol tasuta takso - kuulub nimekirja "Asjad, mida ma vahetusaasta jooksul esimest korda tegin."
minule aga tundus, et kodu ja oma sooja voodi jaoks on aeg küll väheke varajane, seepärast istusin Ubahni suunal, kus ma tõtt-öelda veel kunagi varem käinud ei olnud. peaaegu et liini lõppu jõudnud ja Donaustadtis maha astunud, jäid mulle silma ainult mõni tumedasse kapuutsi riietatud kogu, enda ümbrust vist mitte märkav paarike, hiiglaslik sild üle Doonau ja politseipatrull. lootuses, et ma koheselt nuga ei saa, hakkasin liikuma kättejuhtatud suunas, et oma leedukas, taanlane ja nendega koos ka AFSi omad üles leida. teised olid mulle kõik enam-vähem tuttavad, üks nägu oli aga täiesti uus, kuid arvatavasti unustamatu. väikest kasvu umbes minuvanune poiss, pikkade juuste ja kapuutsiga dressipluusiga, pärit Austraaliast, sellise kirjelduse järgi just tähelepanu ei ärataks. kui aga ma koos Eglega(Leedu) "Mamma Mia" laule ümisema hakkasime, haaras tema laternapostist kinni ning kukkus keerutama ja kaasa röökima. hoo sisse saanud, pani ta oma telefonist tööle Lady Gaga ja hakkas tegema midagi, mida vist peaks nimetama laulmiseks ja no tema lavagoreograafia ületas ikka kõik Lady Gaga liigutused... kes oleks võinud arvata, et prügikasti nii edukalt tantsimisel kasutada saab:)) minu kergelt ehmunud näo ja küsimuse peale, et kui palju ta joonud on, vastati: "ah, ta on kogu aeg selline." murelik Andreas(Taani) seisis mu kõrvale ja sosistas: "tead, ta on gei." tolerantne inimene end ju sellest faktist häirida ei laseks ja nii ütlesin ma ka Adreasele, kuid tema ütles, et maei tea, millest räägin.
sealt getost tagasi kesklinna jõudnud(kusjuures veel ka terve tee selle austraallase jauramist kuulanud), seisime umbes kuskil traditsioonilises nädalavahetuse õhtu piirkonnas ja ajasime niisama juttu, kui too poiss Andreasel tagumikust kahe käega kinni haaras, endal rahulolev irve näos. muidu nii ülirahulik ja maskuliinne taanlane oli ilmselgelt häiritud ja saatis mulle pilgu, mis ütles: "saad nüüd aru, mida ma mõtlesin?" teo toimepanija ise aga lausus kõige igapäevasemal hääletoonil: "ära arva, et sa eriline oled, ma teen seda kõigile."
kui see väike ja minu jaoks lõbus vahejuhtum välja arvata, ei sündinud tol õhtul enam midagi muud erakordset, kui siis ehk ainult see, et ma tund aega paikapandud ajast varem koju jõudsin.
kirjutan küll kogu aeg, mis lust ja lillepidu mul siin päevast päeva käib, aga ega kurvad ja väga kurvad sündmused Viinist mööda lähe. mõnda aega tagasi raputas Pariisi ja seejärel kogu maailma see suur, kõigile tuntud tragöödia, mille järel hakkasid kõik ütlema: "ma olen Charlie." loomulikult leinas ka Austria pealinn ja mina olin samuti osa sellest.
esimene rahvakogunemine toimus Schwarzerbergerplatzil, kohta teadsin ma ainult nime ja seal asuva Nõukogude armeele pühendatud hiiglasliku monumendi järgi. minu jaoks tundus kohavalik esmapilgul kuidagi ebaloogiline ja läbi mõtlemata, siis aga taipasin, et platsi ühes servas asub Prantsuse saatkond, mille aiaäärne küünalde, lillede, piltide, paberite ja pliiatsitega täidetud oli.
teine üritus, täpsemalt mõttetund,leidis aset rahvusraamatukogu pargis, seal laulis rahvusooperi koor ja tuntud Austria näitlejad kandsid ette vabadusest kõnelevaid tekste. seisin üksi(omavanuseid ei märganud vaata et üldse mitte), kui äkki nägin rahva hulgast paistmas halli tutimütsi ja veel hallimat kräsupead ja taipasin - hostvanemad! nood seisid seal koos hostema töökaaslaste ehk siis roheliste parteiga, ka mina liitusin.
pühapäeva õhtusse jäi vist ka veel mõni ebaõnnestunud katse uute tantsukoolide leidmise küsimuses, aga niisuguselt minu nädal üldjoontes lõppeski.
 |
| reede saabumise puhul vahetaks kasvõi värvi |
laupäevakoolist - matemaatikas olen ma igasuguse järje kaotanud, füüsikas aga ei olnud mul keele tõttu algusest peale isegi järge, mida kaotada. nüüd ma siis vegeteerin iga nädala kuuendal päeval kaheksast üheteistkümneni ja produktiivseks kooliskäiguks arvestan neid kordi, kui olen sõbraga tema telefonis õhuhokit mänginud. loen sekundeid ühte-ja teistpidi, ülevalt alla ja paremalt vasakule ning juurdlen, et mis vägi see on, mis mind hulluksminemisest eemal hoiab. enamasti on selleks lootus, et peale kella kukkumist saan need kaotatud kolm tundi millegi muuga kuhjaga tasa teha.
nii muidugi enamasti lähebki, ka seekord oli mul õnne. loetud tunnid peale lõunat istusime Caroliniga bussi peale ja sõitsime Klosterneuburgi, sest Kristini hostvanemaid kodus polnud ja ega ta, pisike, veel iseendaga hakkama ei saa. meie saabumise hetkel oli väljas neliteist plusskraadi, paar tundi varem oli Penu termomeeter näidanud +18!! jaanuaris!!!
meie aga ladusime laua täis juustu, puuvilju ja muud head-paremat ning hakkasime meenutama minevikku, lahkama olevikku ja ette kujutama tulevikku, seda kõike kuni Kristini õe ja viimase sõbranna saabumiseni. siis läks käima midagi, mis kuskilt kaugelt meenutas juba Eesti majapidu, küll selle vahega, et olime viiekesi, kõik tüdrukud ja kell oli seitse õhtul. kui meile hakkas Caroliniga tunduma, et on minekuks hea aeg, jõudis kohale Kristini õe tellitud pitsa ja kuna see auto pidi niikuinii tagasi Klosterneuburgi kesklinna sõitma(seda on nii ilmelik öelda, sama, nagu ütleks Jõgeva kesklinna), saime ka meie auto peale. pitsaauto näol tasuta takso - kuulub nimekirja "Asjad, mida ma vahetusaasta jooksul esimest korda tegin."
 |
| jällegi väga austerlaslik jook - valge vein ja soodavesi pooleks, sidruniviilud sisse ja ongi Weisserspritzer!! mandariinid sinna muidugi üldjuhul ei käi. |
 |
| 3/4 |
minule aga tundus, et kodu ja oma sooja voodi jaoks on aeg küll väheke varajane, seepärast istusin Ubahni suunal, kus ma tõtt-öelda veel kunagi varem käinud ei olnud. peaaegu et liini lõppu jõudnud ja Donaustadtis maha astunud, jäid mulle silma ainult mõni tumedasse kapuutsi riietatud kogu, enda ümbrust vist mitte märkav paarike, hiiglaslik sild üle Doonau ja politseipatrull. lootuses, et ma koheselt nuga ei saa, hakkasin liikuma kättejuhtatud suunas, et oma leedukas, taanlane ja nendega koos ka AFSi omad üles leida. teised olid mulle kõik enam-vähem tuttavad, üks nägu oli aga täiesti uus, kuid arvatavasti unustamatu. väikest kasvu umbes minuvanune poiss, pikkade juuste ja kapuutsiga dressipluusiga, pärit Austraaliast, sellise kirjelduse järgi just tähelepanu ei ärataks. kui aga ma koos Eglega(Leedu) "Mamma Mia" laule ümisema hakkasime, haaras tema laternapostist kinni ning kukkus keerutama ja kaasa röökima. hoo sisse saanud, pani ta oma telefonist tööle Lady Gaga ja hakkas tegema midagi, mida vist peaks nimetama laulmiseks ja no tema lavagoreograafia ületas ikka kõik Lady Gaga liigutused... kes oleks võinud arvata, et prügikasti nii edukalt tantsimisel kasutada saab:)) minu kergelt ehmunud näo ja küsimuse peale, et kui palju ta joonud on, vastati: "ah, ta on kogu aeg selline." murelik Andreas(Taani) seisis mu kõrvale ja sosistas: "tead, ta on gei." tolerantne inimene end ju sellest faktist häirida ei laseks ja nii ütlesin ma ka Adreasele, kuid tema ütles, et maei tea, millest räägin.
sealt getost tagasi kesklinna jõudnud(kusjuures veel ka terve tee selle austraallase jauramist kuulanud), seisime umbes kuskil traditsioonilises nädalavahetuse õhtu piirkonnas ja ajasime niisama juttu, kui too poiss Andreasel tagumikust kahe käega kinni haaras, endal rahulolev irve näos. muidu nii ülirahulik ja maskuliinne taanlane oli ilmselgelt häiritud ja saatis mulle pilgu, mis ütles: "saad nüüd aru, mida ma mõtlesin?" teo toimepanija ise aga lausus kõige igapäevasemal hääletoonil: "ära arva, et sa eriline oled, ma teen seda kõigile."
kui see väike ja minu jaoks lõbus vahejuhtum välja arvata, ei sündinud tol õhtul enam midagi muud erakordset, kui siis ehk ainult see, et ma tund aega paikapandud ajast varem koju jõudsin.
 |
| pole midagi öelda, vaade oli sealt getost hea. ega ma tegelikult ei arva, et seal ohtlik oli, lihtsalt viinlaste sõnad "Siin linnas võib ka ohtlik olla, mõndadesse piirkondadesse ei tasu pimedas minnagi," käivad just täpselt niisuguste kohtade pihta. |
kirjutan küll kogu aeg, mis lust ja lillepidu mul siin päevast päeva käib, aga ega kurvad ja väga kurvad sündmused Viinist mööda lähe. mõnda aega tagasi raputas Pariisi ja seejärel kogu maailma see suur, kõigile tuntud tragöödia, mille järel hakkasid kõik ütlema: "ma olen Charlie." loomulikult leinas ka Austria pealinn ja mina olin samuti osa sellest.
esimene rahvakogunemine toimus Schwarzerbergerplatzil, kohta teadsin ma ainult nime ja seal asuva Nõukogude armeele pühendatud hiiglasliku monumendi järgi. minu jaoks tundus kohavalik esmapilgul kuidagi ebaloogiline ja läbi mõtlemata, siis aga taipasin, et platsi ühes servas asub Prantsuse saatkond, mille aiaäärne küünalde, lillede, piltide, paberite ja pliiatsitega täidetud oli.
teine üritus, täpsemalt mõttetund,leidis aset rahvusraamatukogu pargis, seal laulis rahvusooperi koor ja tuntud Austria näitlejad kandsid ette vabadusest kõnelevaid tekste. seisin üksi(omavanuseid ei märganud vaata et üldse mitte), kui äkki nägin rahva hulgast paistmas halli tutimütsi ja veel hallimat kräsupead ja taipasin - hostvanemad! nood seisid seal koos hostema töökaaslaste ehk siis roheliste parteiga, ka mina liitusin.
 |
| Schwarzenbergerplatz |
 |
| Prantsuse saatkonna aed |
 |
| "Koos terrori vastu". laval rahvusooperi koor. |
 |
| see punamehikeste väga oli tegelikult kaks korda nii suur |
 |
| "Peata vihkamine" |
pühapäeva õhtusse jäi vist ka veel mõni ebaõnnestunud katse uute tantsukoolide leidmise küsimuses, aga niisuguselt minu nädal üldjoontes lõppeski.
 |
| kas pole mitte armas, kui sõber võtab selle jaoks kooliarvuti klaviatuuri juppideks, et sinu nimi kirjutada?? ehk väikesed rõõmud igas päevas |
 |
| põrsakesed käivad siin koos ristikheinalehtede ja (kärbse)seentega hea õnne sümbolite hulka ja nende asjade kujukesi kingitakse aastavahetustel õige tihti. suur õnn oli veel 12.jaanuaril avastada, et mul üks veel alles on. |
kolmapäeviti on kuidagi tavaliseks saanud, et ma teen midagi koos oma vana tantsukooli kursusekaaslasega, ta tahab mulle hirmsasti Viini näidata ja mis mulgi selle vastu olla saab. see linna näitamine läheb muidugi aga järjest raskemaks, sest järjest rohkemad asjad on juba ammu nähtud, Haus der Musik (tõlk. muusika maja) oli mul veel siiski külastamata. see oli pooleldi muuseum, kus igal Viiniga seotud tähtsamal heliloojal-dirigendil oma pisike näitusesaal oli. pool majast meenutas aga pigem midagi Ahhaa keskuse laadset, sai ise katsetada, videosid vaadata, kuid loomulikult olid ka kõige teaduslikuma ilmega asjad muusikaga seotud. kohe alguses oli suur trepp, mille iga aste oli kas must või valge ja sinna peale astudes kostus tõepoolest klaveriklahvide heli. idee on minu meelest hea, maja pilet pole kallis ja selle ühe kaardiga on sinna vist terve aasta sissepääs olemas, kui ma nüüd õigesti aru sain, kuid kõigest sellest hoolimata on ta siiski natuke rohkem nišiteema. kui sind muusika ikka üldse ei huvita, siis seda maja ma sulle ei soovita ka.
järgnev foto on sarjast "Tõestusmaterjal selle kohta, et mul siin ikka kodu ka on."
reede kippus jube kiireks, nagu juba traditsioonikski saanud.
paar nädalat tagasi leidis Viinis aset üks intrigeeriv vahejuhtum. minu elukoha ja kesklinna vahel asub kohvik "Prückel", juba väga vana, tuntud ja hinnatud koht, see on läbi aegade olnud tudengite meelispaik. reede hommikul oli ajalehes artikkel kahest naisest, kes sealsamas kohvikus kohtusid ja üksteist suudeldes tervitasid. mitte lihtsalt põsemusidega, vaid ikka suule suudlusega, tõenäoliselt olid need naised siis lesbid. selle teo peale oli neid aga kohvikust välja visatud, põhjuseks ebasovib käitumine või midagi sellelaadset. kui üks naistest meedias suu lahti tegi, lahvatas sellest loomulikult skandaal ja juba organiseeritigi protestiaktsioon "Küssen im Prückel" ehk suudlemine Prückelis. pooleldi nalja pärast mõtlesin, et lähen viskan ka pilgu peale, viis tuhat inimest oli lubanud kohale ilmuda.
kella viie ajal kohale lähenema hakates kuulsin juba kaugelt valju muusikat, nägin palju inimesi ja politseiautosid sinnapoole liikuvat. kohaletulnud rahvahulk oli tohutu, püsti oli pandud välilava, üritust turvas politsei, jagati rinnamärke ja flaiereid. laval käisid kordamööda kogu aktsiooni juhid, erinevate noorteorganisatsioonide esindajad ja rääkis ka naine, kelle ümber kogu see lugu käis. rahvas platsil oli väga eriilmeline, üldpilt oli suhteliselt kirju. huvitav oleks teada, mitu isekeeratud sigaretti selle õhtu jooksul suitsetati, kui palju vikerkaarevärvides rinnamärke laiali jagati või kui mitut erinevat värvitooni juukseid kohaolnud aktivistid kandsid. loomulikult oli kohal ka päris omanäolisi tegelasi, alustades punkaritega, kes istusid asfaldil keset rahvahulka ja ei teinud teist nägugi, kui keegi nende seljakottidele või neile endile peale astus ning lõpetades meelehärmis neiuga, kes ilmselt oma sõbranna ära kaotanud oli ja tund aega järjest kaaslase kukil istudes Birgiti nime röökis.
ka minul oli kojuliikumise ajaks kott kraami täis, sealhulgas roheliste partei poolt jagatud rinnamärk, feminismi toetav käepael ja värviliste südamekestega XL-suuruses maika, kuid kõige märkimisväärsem, mis mulle kätte jagati, oli kleeps, millel oli pilt ärameigitud Putinist ja all kiri: "from Russia with love"
ega ma oma reede õhtut siis ainult protestimisele ei kuluta, loomulikult leidsin natuke aega ka koos teistega linna minna. muidu kulges õhtu tavapäraselt, kui välja arvata ootamatu kõne Eestist. tervitusi sulle, Raido!! mõne OMis veedetud tunni hulka kuulus ootamatu, kuid vägagi teretulnud suheteklaarimine, väike ajalooteemaline vaidlus ja nagu alati, hunnikutes head ajaviidet.
kui Sandra laupäeval koolist koju jõudis, polnud Egle veel üleski ärganud. sõime koos hommikust ja juba jooksime rongile, mis pidi meid viima Alam-Austriasse, täpsemalt Horni, kus elab teine leedukas Ruta. viimane oli mind ja Eglet oma kooliballile kutsunud ja nagu ma pooljuhuslikult avastasin, käib seal koolis veel üks minu vahetusõpilasest sõbranna, STSiga siin viibiv brasiillanna. enne suuri ja uhkeid õhtusündmusi suundusime aga Ruta koju end valmis sättima ja juba see oli kogemus omaette! tema hostema on pooleldi kreeklanna, kellel on üks tütar ja kolm poega, neil on ka kaks kassi ning kahekasa koera. lisaks nendele elab majas veel ka hostema kunstnikust poiss-sõber. ahjaa, kaks minipapagoid oleksin peaaegu unustanud. jumal tänatud, et lugesin kunagi läbi Durrelli raamatu "Minu pere ja muud loomad", nüüd oli mul vähemalt, millega võrrelda.
ja oleksite te veel näinud seda õige peretütre balliks ettevalmistamise tseremooniat! soengut hakati tegema umbes neli tundi varem, sellel ajal, kui meie kolmekesi alles linna vihma kätte jalutama minna otsustasime. tunnikese pärast tagasi jõudes ei olnud asi palju edenenud, tundus, et juuksuri ja toolis istuva vahel oli tekkinud teatav lahkheli, äkki ei suutnud nad lokkide paigutuses kokkuleppele jõuda?? sama häda oli meigiga, ma arvan, et kui sõdurid oma sõjamaalinguid nii mitu korda enne lahingut maha võtaksid ja ümber teeksid, jääksid mitmed sõjad üldse pidamata. kui meie kokkulepitud ajal ehk kell kaheksa väljasõiduvalmilt ukse ees seisime, kinnitas kuninganna oma tütrekese juustesse veel viimaseid kunstroosiõiekesi ja kui ta lõpuks veel oma valge pitskleidi ka selga sai, oli kell juba tublid kakskümmend minutit edasi veerenud, kuid tüdrukut vaadates võis öelda, et ema suur töö ja vaev oli ära tasunud.
kohale me jõudsime, kuigi seda lahtiste tantsukingadega jaanuarikuu vihmas kõndimist ma enam väga korrata ei sooviks. kõndisime ballil pea tunnikese sihitult ringi ja mina mõtlesin kogu aeg sisimas, kui alarõivastatud(kas selline sõna on eesti keeles olemas?) me teistega võrreldes olime. Loomulikult ei kandnud kõik pikki kleite, kuid siiamaani ei mõista ma, kuidas sai Egle end mustade tennistega seal paabulindude karja seas mugavalt tunda, üleüldse on ta niiöelda "kohase" riietumise suhtes üsna kompleksivaba, olen seda varemgi täheldanud. Mina ise tänasin jumalat, et mul oli vähemalt mõistust kontsakingad jalga panna.
kolmapäeval käisin üksinda uut potentsiaalset tantsukooli uudistamas, kuna kõik teised minu kursuselt selle maha laitnud olid. sündmustest etteruttavalt võin öelda, et see minu valituks tõepoolest osutuski, sellest aga kunagi järgmine kord.
tegelikult ei saa jutt siinkohal otsa, kuid järgnenud sündmustele soovin ma eraldiseisvad postitused pühendada ehk siis tulekul "Rahvusvaheline rändtsirkus üleval pilvedes. osa 2."
mulle pole kunagi meeldinud oma saamatust tunnistada, aga tuleb mainida, et iga korraga läheb kirjutamine järjest raskemaks. põhjuseks ei ole keel ega materjalipuudus, pigem napib aega ja kirjapandu tajumine pole enam päris seesama, mis ta oli viis kuud tagasi. see, mis oli minu jaoks siia saabudes uus ja huvitav, on nüüd oma võlu ja uudsuse mõne koha pealt kaotanud(loomulikult kehtib see ainult väikese osa kohta elust), teised asjad, mis Eestis absoluutselt mu tähelepanu ei püüdnud, on nüüd teinekord suurimad rõõmutoojad. lühidalt öeldes - mul on pidev hirm, et ma ei oska enam eestlase jaoks huvitav olla. seepärast, ei tea juba mitmes kord, ütlen: kui Sind Viini või minu elu juures miski konkreetsemalt huvitab, leiad, et millestki kirjutades olen liiga pikale läinud või tunned, et olen lihtsalt midagi rääkimata jätnud - kirjuta mulle!!
teie Sandra
 |
| too oli vist Mozarti tuba |
 |
| igaüks sai ka orkestri dirigeerimist ise järgi proovida, see oli põhimõtteliselt nagu muusikaline Wii Sports või midagi. |
järgnev foto on sarjast "Tõestusmaterjal selle kohta, et mul siin ikka kodu ka on."
 |
| Gulasch mit Nudeln. jällegi üks austria rahvusroogi, kuigi guljašš iseenesest tuleb Ungarist. siin valmistatakse seda nii kastme kui ka supina, esimesel juhul on ta Eestis sööduga päris sarnane. üldjuhul meie peres igapäevaselt austria rahvustoite ei tehta, pigem juhtub rohkem ette pasta, wok või näiteks täidetud suvikõrvits. liha sööme samuti üsna vähe, seda põhiliselt hostema eetiliste vaadete pärast. mõlemad, nii hostema kui ka -isa on suurepärased kokad, kuid ema kokkab enamasti nädalalõppudel, siis sööme enamasti midagi maalähedast, näiteks hautist või ahjuvormi. kuna hostisa töötab kodus, valmistab ka tema igapäevaselt söögi ja paistab seda vägagi nautivat. |
reede kippus jube kiireks, nagu juba traditsioonikski saanud.
paar nädalat tagasi leidis Viinis aset üks intrigeeriv vahejuhtum. minu elukoha ja kesklinna vahel asub kohvik "Prückel", juba väga vana, tuntud ja hinnatud koht, see on läbi aegade olnud tudengite meelispaik. reede hommikul oli ajalehes artikkel kahest naisest, kes sealsamas kohvikus kohtusid ja üksteist suudeldes tervitasid. mitte lihtsalt põsemusidega, vaid ikka suule suudlusega, tõenäoliselt olid need naised siis lesbid. selle teo peale oli neid aga kohvikust välja visatud, põhjuseks ebasovib käitumine või midagi sellelaadset. kui üks naistest meedias suu lahti tegi, lahvatas sellest loomulikult skandaal ja juba organiseeritigi protestiaktsioon "Küssen im Prückel" ehk suudlemine Prückelis. pooleldi nalja pärast mõtlesin, et lähen viskan ka pilgu peale, viis tuhat inimest oli lubanud kohale ilmuda.
kella viie ajal kohale lähenema hakates kuulsin juba kaugelt valju muusikat, nägin palju inimesi ja politseiautosid sinnapoole liikuvat. kohaletulnud rahvahulk oli tohutu, püsti oli pandud välilava, üritust turvas politsei, jagati rinnamärke ja flaiereid. laval käisid kordamööda kogu aktsiooni juhid, erinevate noorteorganisatsioonide esindajad ja rääkis ka naine, kelle ümber kogu see lugu käis. rahvas platsil oli väga eriilmeline, üldpilt oli suhteliselt kirju. huvitav oleks teada, mitu isekeeratud sigaretti selle õhtu jooksul suitsetati, kui palju vikerkaarevärvides rinnamärke laiali jagati või kui mitut erinevat värvitooni juukseid kohaolnud aktivistid kandsid. loomulikult oli kohal ka päris omanäolisi tegelasi, alustades punkaritega, kes istusid asfaldil keset rahvahulka ja ei teinud teist nägugi, kui keegi nende seljakottidele või neile endile peale astus ning lõpetades meelehärmis neiuga, kes ilmselt oma sõbranna ära kaotanud oli ja tund aega järjest kaaslase kukil istudes Birgiti nime röökis.
ka minul oli kojuliikumise ajaks kott kraami täis, sealhulgas roheliste partei poolt jagatud rinnamärk, feminismi toetav käepael ja värviliste südamekestega XL-suuruses maika, kuid kõige märkimisväärsem, mis mulle kätte jagati, oli kleeps, millel oli pilt ärameigitud Putinist ja all kiri: "from Russia with love"
 |
| kuulus kohvik ise |
 |
| "täna suletud", kuulutasid sildid kohviku aknal ja kui ma sellest nii pahaaimamatult pilti tegin, tuli kohviku ukse ees seisnud metallaiaga minust eraldatud politseinik kohe õige kiiresti lähemale ja mulle tundus, et ega uue pildi tegemine vist väga talle meelt mööda poleks |
 |
| noorteorganisatsioon Revolutsioon, kelle lendleht mulle juba varemgi näppu jäänud oli. ega see plakat sõnadega iseenesest midagi halba ei ütle, kuid seda nähes tuli mul ometigi kohe aeg minema minna. |
ega ma oma reede õhtut siis ainult protestimisele ei kuluta, loomulikult leidsin natuke aega ka koos teistega linna minna. muidu kulges õhtu tavapäraselt, kui välja arvata ootamatu kõne Eestist. tervitusi sulle, Raido!! mõne OMis veedetud tunni hulka kuulus ootamatu, kuid vägagi teretulnud suheteklaarimine, väike ajalooteemaline vaidlus ja nagu alati, hunnikutes head ajaviidet.
kui Sandra laupäeval koolist koju jõudis, polnud Egle veel üleski ärganud. sõime koos hommikust ja juba jooksime rongile, mis pidi meid viima Alam-Austriasse, täpsemalt Horni, kus elab teine leedukas Ruta. viimane oli mind ja Eglet oma kooliballile kutsunud ja nagu ma pooljuhuslikult avastasin, käib seal koolis veel üks minu vahetusõpilasest sõbranna, STSiga siin viibiv brasiillanna. enne suuri ja uhkeid õhtusündmusi suundusime aga Ruta koju end valmis sättima ja juba see oli kogemus omaette! tema hostema on pooleldi kreeklanna, kellel on üks tütar ja kolm poega, neil on ka kaks kassi ning kahekasa koera. lisaks nendele elab majas veel ka hostema kunstnikust poiss-sõber. ahjaa, kaks minipapagoid oleksin peaaegu unustanud. jumal tänatud, et lugesin kunagi läbi Durrelli raamatu "Minu pere ja muud loomad", nüüd oli mul vähemalt, millega võrrelda.
ja oleksite te veel näinud seda õige peretütre balliks ettevalmistamise tseremooniat! soengut hakati tegema umbes neli tundi varem, sellel ajal, kui meie kolmekesi alles linna vihma kätte jalutama minna otsustasime. tunnikese pärast tagasi jõudes ei olnud asi palju edenenud, tundus, et juuksuri ja toolis istuva vahel oli tekkinud teatav lahkheli, äkki ei suutnud nad lokkide paigutuses kokkuleppele jõuda?? sama häda oli meigiga, ma arvan, et kui sõdurid oma sõjamaalinguid nii mitu korda enne lahingut maha võtaksid ja ümber teeksid, jääksid mitmed sõjad üldse pidamata. kui meie kokkulepitud ajal ehk kell kaheksa väljasõiduvalmilt ukse ees seisime, kinnitas kuninganna oma tütrekese juustesse veel viimaseid kunstroosiõiekesi ja kui ta lõpuks veel oma valge pitskleidi ka selga sai, oli kell juba tublid kakskümmend minutit edasi veerenud, kuid tüdrukut vaadates võis öelda, et ema suur töö ja vaev oli ära tasunud.
kohale me jõudsime, kuigi seda lahtiste tantsukingadega jaanuarikuu vihmas kõndimist ma enam väga korrata ei sooviks. kõndisime ballil pea tunnikese sihitult ringi ja mina mõtlesin kogu aeg sisimas, kui alarõivastatud(kas selline sõna on eesti keeles olemas?) me teistega võrreldes olime. Loomulikult ei kandnud kõik pikki kleite, kuid siiamaani ei mõista ma, kuidas sai Egle end mustade tennistega seal paabulindude karja seas mugavalt tunda, üleüldse on ta niiöelda "kohase" riietumise suhtes üsna kompleksivaba, olen seda varemgi täheldanud. Mina ise tänasin jumalat, et mul oli vähemalt mõistust kontsakingad jalga panna.
Kuna eelmise öö varudes olid mul napid kolm tundi und ning
ka balli algus just põnevalt ei kulgenud, mõtlesin juba üheksa paiku, et kuidas
ma küll kogu selle tsirkuse hilise ööni üle elan. Nägime palju teisi
vahetusõpilasi – esialgu Mariat, keda ma juba tundsin ning siis sain tuttavaks
ka ameeriklanna, mehhiklase ja soomlannaga, kõik vist Rotaryga, kui ma nüüd ei
eksi.
Majas oli kaks suuremat saali – üks klassikaliste
ballitantsude jaoks ja teine pigem diskolaadne, viimane oli kasutusel ka
suitsuruumina, seega oli ta alati pungil rahvast täis, kuigi, ega alguses keegi
väga ei tantsinud. Kaks leedukat olid diskost muidugi vaimustuses ning oleksid
vast pea terve õhtu seal veetnud, kui ma neid keelitanud ja meelitanud ei
oleks, et me ka õigele ballile piiluksime. Peagi leidsime ka Ruta sõbrad ja
klassikaaslased, kellest mõni õige natukene tantsimist õppinud oli ning teine
lihtsalt tantsimiseks piisavalt purjus oli. Minu õhtu oli seega otsustatud –
kui ma parasjagu koos teistega baaris ei seisnud, olin ma tantsimas ja ei
mõelnud ka sellele, et mu partner tegelikult väga samme ei teadnud või rütmi ei
pidanud – julge pealehakkamine on pool võitu. Hiljem, kui ühega poistest seisin
ja juttu ajasin, tuli tema saksa keele õpetaja meie juurde ja kiitis, kui hästi
ma tantsin, samad sõnad tulid ka teiste poolt ning kui sinna lisada veel
komplimendid minu saksa keele oskuse kohta(ma olin meist kolmest ainuke, kes
üleüldse saksa keeles suhtleb), oli paari tunni tagune väsimus nagu peoga
pühitud.
Kui ma varem mainisin baare ja purjus õpilasi, siis jah,
siinsetel koolipidudel on see täiesti tavaline, et õpetajad ja noored koos
joovad. Ja mitte lihtsalt pudeli õlut või klaasi vodka bulli, vaid ikka kohe
täitsa purju ja keegi ei pea seda imelikuks ega saa käskkirja. Noh, mulle on
see ikka veel vähe naljakas, Eestis ei kujutaks ma sellist situatsiooni kuidagi
ette, aga siin on mul absoluutselt ükskõik, ega igalpool saagi kõik ühtmoodi
olla.
Koju jõudsime kunagi vastu hommikut ja kui leedukatevaheline
äge tüli välja arvata, kulges kõik edaspidi rahulikult. Öösel läbi une olin ma
ka pikalt-laialt eesti keeles rääkinud ja sellega Egle üles ajanud. Kui ta
arvas, et jutt on talle suunatud, olevat ta rahulikult öelnud: „sandra, ma ei
räägi eesti keelt, kas sa palun saaksid inglise keeles rääkida?“ mina aga
olevat edasi jauranud, lõpuks olevat ta käratanud: „saad sa aru, ma ei räägi
sinu keelt!!“ mina mulisesin aga pahaaimamatult edasi, nagu mulle hommikul
jutustati.
 |
| sellise rongiga siis me Ruta koduni jõudsimegi:)) |
 |
| terve maja nägi selline välja |
 |
| Ruta kodukohas, Gars am Kampis asuva lossimäe otsast avanev väga vihmane vaade |
 |
| meenutasime toredaid aegu baltimaades, kus linnas, bussijaamas või trepikojas istumine moodustas umbes 50% keskmise noore ajast |
 |
| üks kahest kodulõvist |
 |
| balli teema oli "Final Deal - All on one card" |
 |
| Leedu, USA, Leedu, Mehhiko, Soome, Brasiilia, Eesti |
 |
| tegelikult oli meil ilusaid pilte ka, aga kellele neid ikka vaja |
 |
| vastab tõele |
 |
| pool tundi pärast kontsakingade jalast saamist |
 |
| Viin ootab taas!! |
Pühapäev jättis mulle kuidagi vastikult raiskuläinud tunde,
sest pool sellest kulus rongisõidule. Selle leevendamiseks kohtusin linnas
Andrease ja Kaitoga, kes tegelikult Ülem-Austrias elab, aga tol päeval Viinis
külastamas oli. Nendega koos tuli mul küll maru austerlaslik tunne peale, sest
kuna oli pühapäeva õhtupoolik, oli kõik suletud peale söögikohtade. Seepärast parkisime
end mingisse suvalisse kohvikusse ja mina tellisin juba klassikalise „väikse
vaarikalimonaadi“.
 |
| sellist tüüpi toite teeb hostema õige tihti nädalavahetusel. pildiloleva asjanduse nime ma ei tea, kuid ta on põhimõtteliselt nagu magus ahjuvorm(mitte saiavorm!!!) ja maitseb kõvasti parem, kui välja näeb |
Kuigi Viin pakub lõputuid kasulikke ja kultuurseid
ajaveetmisvõimalusi ja seda tihti lausa tasuta, ei jaksa ma kogu aeg mööda
muuseumeid traavida ja mõnikord tuleb mul lihtsalt tuju ülimalt materiaalne
olla, siis kõnnin ma mööda poode, mis müüvad ülimalt lahedaid ja täpselt
samaväärselt kasutuid asju. Mõnikord mõtlen sinna juurde, mida kõike ma küll
ostaksin, kui mul selle rahaga targemat teha poleks. siin mõned parimad näited.
 |
| no olgem ausad, keegi peaks mulle selle tassi kinkima |
 |
| surematu kirjandusklassika vist |
 |
| käisime kohvikus nimega "Oben" ehk "üleval". nimi sellepärast, et ta asub suure raamatukogu otsas ja sealt avaneb Viinile üsna hea vaade. tegemist on biokohvikuga, kuid hinnad on mõnest teisest, mitte-biokohvikust vaata et mõistlikumadki. |
tegelikult ei saa jutt siinkohal otsa, kuid järgnenud sündmustele soovin ma eraldiseisvad postitused pühendada ehk siis tulekul "Rahvusvaheline rändtsirkus üleval pilvedes. osa 2."
mulle pole kunagi meeldinud oma saamatust tunnistada, aga tuleb mainida, et iga korraga läheb kirjutamine järjest raskemaks. põhjuseks ei ole keel ega materjalipuudus, pigem napib aega ja kirjapandu tajumine pole enam päris seesama, mis ta oli viis kuud tagasi. see, mis oli minu jaoks siia saabudes uus ja huvitav, on nüüd oma võlu ja uudsuse mõne koha pealt kaotanud(loomulikult kehtib see ainult väikese osa kohta elust), teised asjad, mis Eestis absoluutselt mu tähelepanu ei püüdnud, on nüüd teinekord suurimad rõõmutoojad. lühidalt öeldes - mul on pidev hirm, et ma ei oska enam eestlase jaoks huvitav olla. seepärast, ei tea juba mitmes kord, ütlen: kui Sind Viini või minu elu juures miski konkreetsemalt huvitab, leiad, et millestki kirjutades olen liiga pikale läinud või tunned, et olen lihtsalt midagi rääkimata jätnud - kirjuta mulle!!
teie Sandra
