veel viimaseid päevi rahulik

28.august, neljapäev
see oli minu esimene laisk hommikupoolik Viinis. umbes kella 12 ajal, kui hostisa lõunasööki tegema hakkas, sain aru, et olen ikka veel pidžaamas. tegelikult ei ole see üldse hilja, lihtsalt igal varasemal päeval olen ma selleks ajaks juba kuskile kultuurkihtide sügavusse kaevunud.
kella poole kolmeks olin kokku leppinud kohtumise ühe oma tulevase klassiõega Rochusgasse metroojaamas. umbes 14.35 võis nähe mind paaniliselt eskalaatoritest üles-alla käimas ja iga posti tagant välja piilumas ja kui me lõpuks kokku jooksime, sain teada, et ta olevat üsna samamoodi käitunud, arvestades seda, et kodust eemal olles ei ole ma praegu eriti internetiga ühendatud.
selle tüdruku nimi on Makeda, ta on minust aasta noorem, nagu enamus minu tulevasi klassikaaslasi. tema ema on austerlanna, isa aga etioopialane, nii et ta on mixed, nagu ta ise enda kohta ütles, see on siin üsna tavaline. ta mängib jalgpalli ja ta lemmikklubi on Bayern München(JESS!!). kui talt midagi küsida, võib juba enne vastuse saamist tema näoilme järgi aimata, mis tulemas on. ta on väga avatud, kuid rahulik, nagu enamik austerlasi näivad olevat. kokku kestis meie kohtumine neli ja pool tundi, kuid jutt lihtsalt ei lõppenud otsa.
jutustasin talle, kuidas eelmisel õhtul olid kõik mu venna sõbrad omavahel kätt surudes jumalaga jätnud ja küsisin, et kas see käibki nii. Make purustas kõik minu illusioonid Austria noorte ülima viisakuse kohta ja ütles, et selline käitumine on küll pigem erandjuhus, tavaliselt ikka kallistatakse või hõigatakse lihtsalt üle õla "Tschüss!"
ta uuris minu käest üsna palju ka Eesti kohta, näiteks seda, et kui palju minu kodumaal nende riigist teatakse. ta jutustas, et suur osa maailmast(eriti ameeriklased) arvavad, et nad on põhimõtteliselt samad, nagu sakslased ja ka see arvamus, et suur osa elanikest olid/on siiani natsid, ei ole just haruldane. ta küsis, kas selline on ka eestaste aramus, mina vastasin aga, et meil vaadatakse IIMS sündmusi enamasti teise nurga alt, kui seda tehakse USAs ja kohe kindlasti ei pea me austerlasi natsideks. muidugi ei saa ma kõigi eest rääkida, aga ma leian(samas ka loodan), et see on Eestis üldine arvamus.
käisime koos kooli vaatamas, istusime kohvikus ja siis viis ta mind Schönbrunni lossi vaatama. see oli kunagi printsess Sisi suvepalee, see on nii hiiglaslik, et ei suuda ette kujutada, et ainult üks inimene seda omas. printsess Sisi oli armastatud monarh, kes elas 19.sajandil, kuid kellest kohalikud armastavad siiani kõnelda.
lossi taga oli suur aed, mille lõpus Gloriette, selline suur sillalaadne ehitis, meenutas natukene triumfikaart. et selle juurde pääseda, oli vaja suurest nõlvast üles minna ja seal kõndides tulid mulle kohe mõttesse laulupeod, kus on samamoodi vaja Ernesaksani jõudmiseks mäest üles minna. aga kord juba üles jõudnud, avanes järjekordne miljonivaade Viinile. tegelikult oleksin võinud seal tundide kaupa istuda ja oma praeguse elamislinna(ma ei kasuta meelega sõna kodulinna) katuseid vahtida, kui mu hostpere ainult nii kindlalt õhtusöögiaega ei jälgiks.
see õhtusöök oli aga üks kummalisemaid, mis mul selle nädala jooksul ette tulnud on. isa tõstis lauale suure ahjuplaadi, mille peal, nagu ma eeldasin, on midagi magusat, sest see oli üle puistatud kaneeli, suhkru, rosinate ja õunatükkidega. tegu oli mingite klimbilaadsete moodustistega, need olid tehtud jahust, munast ja millestki veel, kuid neil puudus see klimpide kleepuvus, nad olid kuidagi jahusemad ja õhulisemad. nad ei maitsenud ei soolaselt, magusalt ega kuidagi muudmoodi ega meenutanud mulle ühtegi siiani söödud toitu. pere vaidles selle üle, kas roas on piisavalt muna või ehk on liiga vähe jahu, ema lisas veel, et soola on vähe. isa rääkis uhkelt, et see on Austria rahvustoit, ema pidas seda aga pigem hostisa enda leiutiseks. ma ei arvanud midagi, lihtsalt sõin oma taldriku tühjaks, tänasin viisakalt ja lootsin südamest, et seda rooga enam niipea lauale ei kanta.

29.august
Mariahilferstrasse, selle kõrvaltänavad ja parlamendihoone ümbrus võtsid suurema osa mu päevast. tegelikult mõtlesin ma, et kõnnin lihtsalt niisama, midagi otsimata, sinna, kuhu jalad viivad. ikkagi, ma ei liialda, kui ma ütlen, et igal sammul lihtsalt komistan siin linnas kultuuri ja ajaloo otsa. jalutasin sisse kena, kõrge aiaga ümbritsetud parki, kui sain aru, et olen rahvusraamatukogu kõrval.
juhuslikult leidsin mingi liblikamaja. käisin sealtki läbi, see oli nagu kasvuhoone, sooja kliima liblikate jaoks tekitatud elukeskkond. mingit kustumatut muljet see mulle just ei jätnud, kuid ma ei ole kunagi ka mingi eriline liblikahuviline olnud.
õhtul tuli meile külla vanemate sõbranna(jällegi üks advokaat), jälle saan öelda, et üsna huvitav inimene. ta  elab katusekorteris Mariahilferstrasse kesklinnapoolsemas otsas, see tähendab, et tal on miljonivaade kesklinnale. mulle tundus, et ta teab kõike linna teiste advokaatide ja nende perede kohta. küll on keegi abielus näitlejaga, küll on kellegi tütar ülikoolis professoriks saanud, kahjuks ei öelnud enamik neist nimedest mulle mitte midagi. tema jutust käis kogu aeg läbi keegi Mustafa, kes, nagu ma aru sain, oli tema türklasest armuke. sellega seoses tuli ka õhtu parim kild. hostema ütles, et nad olid hostisaga juba unustanud, et too türklane on abielus. selle peale ütles naine: "Pole hullu, Mustafa unustab seda ise ka." igatahes oli seesama mees kunagi olnud Istanbulis vangis oma poliitiliste veendumuste pärast. see oli vist ajal, kui Türgis valitses sõjaväeline hunta.
seejärel lülitusid nad varsti ümber saksakeelsele poliitilisele jutule ja minul lubati oma tuppa tõmbuda. enne, kui ennast blogi kirjutamiseks piisavalt kokku võtsin, vaatasin ära neli "Tuulepealse maa" seeriat, siiamaani olid need mul vaata et peas.
ja kas ma olen juba maininud, et mu Austria perel pole telekat??

Sisi loss, või noh, osa sellest

lossiaed,"laulupeonõlv" ja Gloriette

Makeda&mina

Kunsthistorischesmuseum, millest ma eelmises postituses rääkisin.

raamatukogu taga on selline suur-suur park, kus paljud inimesed kas päevitavad või õpivad  või teevad midagi paremat

rahvusraamatukogu

veel üks pilt sellest mõnusast raamatukogu tagusest pargist

liblikamajas. tegelikult olid nad erkisinised, kui tiivad lahti tegid

liblikamaja, mille sees oli sellise lahjemat sorti sauna temperatuur

järjekordne tänavatoidu-katsetus. tänavatel on tohutult palju erinevaid võileiva-ja pagariputkasid, see on ostetud kohvikust nimega Anker. suuremad pagaritoodete ketid, mis vist tihedamini silma jäävad, ongi Anker, Der Mann, Nordsee ja Ströck. kavatsen need kõik ära katsetada.

mul on üks Eestist kaasa võetud õun siiamaani laua peal:)

kallid lugejad, kui teil on mõttes mõni teema, mille kohta tahaksite minu blogist rohkem lugeda, siis andke sellest teada postituse all või mulle isiklikult, iga nõuanne on teretulnud:))