viimane enne kooli

 nii läheb, kui su hostisa on arhitekt.

laupäeva õhtupoolikul tegime järjekordse perekondliku jalutuskäigu. see muutus kiirelt arhitektuuriajaloo loenguks, aga seda enam ma asja nautisin. lisaks lihtsalt hoonete tutvustamisele tõi ta tänava peal näiteid erinevatest stiilidest ja õpetas nende tunnusjooni. kui ma peale tunniajast lonkimist oskasin eristada Biedermeieri stiili juugendist, ära tunda barokki ja näidata kiriku fassaadil gooti tunnusjooni. viimast oskasin ma küll juba mitu aastat tagasi ja seda tänu Tiido ajalootundidele, kuid see ei muuda suuresti asja. nad hostemaga rääkisid, et kulus viis aastat, enne kui nende oma lapsed asja selgeks said. ei maksa arvata, nagu oleks nende pere lapsed minust madalama intelligentsiga, isa lihtsalt alustas neile taoliste loengute andmist, kui nad olid 4-aastased...
kuigi mul oli tol korral kaamera kaasas, ei teinud ma ühtegi pilti, käisin lihtsalt suu ammuli ringi ja kuulasin. need fotod on tehtud päev hiljem, pühapäeva õhtul.
viimasel korral, kui ma võtsingi selle tee jalge alla ainult piltide tegemiseks, olin ma omapäi ja sellepärast ei suutnud kahte väga lahedat kohta enam tänavaterägastikust leida. esimene oli Viini vanim kirik, Ruprechtskirche, üsna pisike ja lihtne, kuid see oli pühakodadest ainuke, kus miskipärast käis vilgas koguduseliikmete sagimine. teine oli ka mitte väga suur, gooti stiilis kirik, Maria am Gestade Kirche. nimi on seotud asukohaga, nimelt kui Donaukanal ei olnud veel oma kunstlikus kivist voolusängis, oli ta palju laiem ja siis asuski kirik otse kaldal(gestade peaks siis olema kallas).
teistest paikadest on mul jäädvustused olemas.

Donaukanal, minu majast vaevalt viie minuti kaugusel

endine pangahoone, aga oluline on ta sellepärast, et on arhitekt O.Wagneri looming. see mees pani suuresti aluse modernismile ja kui mõelda, et too hoone on ehitatud 20.sajandi päris alguses, on ta ikka väga innovaatiline. arhitekt tahtis jätta muljet, nagu oleks kiviplaadid seinale naelutatud, sellepärast ka need mustad täpid.

juutide mälestussammas, asub endise juudikvartali juures. 

kuna juute nimetatakse "the people of the book", sest üldjuhul on nad väga haritud rahvas ja kirjasõna on neile tähtis, kujutab ka monument endast raamatukogu, kus kõik raamatud on tagurpidi keeratud, nii et selg jääb sissepoole.

pildiloleva valge hoone müüri taga asub juutide pühakoda, ainuke Viinis, mis jäi Teises Maailmasõjas hävitamata, sest asus teiste hoonete müüride vahel.

selle sama tänavanurga peal on ka ööpäevaringne politseivalve, sest antisemitism ei ole siiski päriselt kadunud ja ka tänapäeval pidi kallaletungide oht olema. politseinikud valvavad samamoodi ka juudi kooli juures.

Viini Teaduste Akadeemia. väga auväärne asutus, kuhu kuulumiseks sa pead olema ikka midagi tõsist korda saatnud. hostema rääkis, kuidas ta teab ühte naisprofessorit, kes kuulus sinna, kuid lahkus ise diskrimineerimise pärast.

dominikaani kirik. mulle meeldib väga kirikuid uudistada, eriti seestpoolt ja mõtlesin, et pildistan Viinis üles niipalju huvitavaid kirikuid, kui saan. ei ole just kõige originaalsem idee ja ka minu fotografeerimisoskused jäävad sinna nulli lähedale, aga mõnda asja võib niisama ka teha, ei pea alati parim olema.

sama dominikaani kirik

jesuiitide kirik 17.sajandist. see olevat ehitatud nende võimsuse ja rikkuse näitamiseks. see pühakoda asus kõrvuti Viini esimese ülikooliga, nende vahel on vist ka ühendav uks, sest siis olid kirik ja ülikool väga tihedates suhetes.

jesuiitide kirikus oli palju selliseid kivist sambaid. hostisa sõnul on neid keerdusid väga raske luua, eriti selle ajajärgu kohta.

ukrainlaste kreekakatoliku St. Barbara kirik. see oli kirikutest ainuke, kuhu sisse astudes mulle lahkelt naeratati ja viisaka käeviipega edasi kutsuti.

natuke graffitit leidsin ka, tegelikult peaks selle pildistamiseks eraldi aja võtma.

see tädike on mulle alati meeldinud

mingi kangialune oli selliseid täis, aga see on sellepärast eriline, et ma suutsin sellest ise aru saada:))

selle sinise venna jutus on iva, ma ütleks.

minu esimene küngas

pühapäeval oli ärkamine tavalisest varajasem, sest eks need kõige paremad teekonnad alga ikka hommikuti. sõitsime rongiga linna serva ja võtsime ette teekonna Wienerwaldi, see on Viini ümbritsev ala, kus on mäed(kohalikus mõistes küll künkad) ja palju rohelust. matk algas küll alles elumajade vahel kohas nimega Beethovengang, see on vist igaühele selge, kelle järgi see nimetatud on. selles piirkonnas tavatses Beethoven jalutada ja inspiratsiooni koguda, tema 6. sümfoonia pidavat sellega eriti seotud olema.

tegemist oli üsna lauge nõlvaga mäega, mille vallutamine polnud küll mingi kunst. terve tee kulges viinamarjapõldude vahel, pärast kiiret degusteerimist ütleks ma, et on isegi kahju, et kõik need imelised marjad veiniks tehakse. terve ülesmäge kulgemise aja oli mul imeline vaade Viinile, lausa nii imeline, et ei raatsinud kaameratki välja võtta.

tippu jõudnud, peatusime väikeses välikohvikus, kus ma jõin klaasi siiani oma elu kõige paremat viinamarjamahla(hostpere ei anna tavapäevadel lastele veini, isegi mitte siis, kui nad on 16). allamäge läksime teist teed pidi, kus ei olnud enam Viini jäädvustamiseks head kohta, kuid päris ilma piltideta mu matkajutt siiski ei jää.

teekond üles

Pildiallkirja lisamine

teel alla märkasime, et paljudel taimedel on juures nimesildid. seal kasvasid nt. USA saadikud, B.Clinton ja paavst Johannes Paulus II, ja siis äkki...

väsinud vennas jõudis koju

saage tuttavaks - das ist Joachim:)

veel viimaseid päevi rahulik

28.august, neljapäev
see oli minu esimene laisk hommikupoolik Viinis. umbes kella 12 ajal, kui hostisa lõunasööki tegema hakkas, sain aru, et olen ikka veel pidžaamas. tegelikult ei ole see üldse hilja, lihtsalt igal varasemal päeval olen ma selleks ajaks juba kuskile kultuurkihtide sügavusse kaevunud.
kella poole kolmeks olin kokku leppinud kohtumise ühe oma tulevase klassiõega Rochusgasse metroojaamas. umbes 14.35 võis nähe mind paaniliselt eskalaatoritest üles-alla käimas ja iga posti tagant välja piilumas ja kui me lõpuks kokku jooksime, sain teada, et ta olevat üsna samamoodi käitunud, arvestades seda, et kodust eemal olles ei ole ma praegu eriti internetiga ühendatud.
selle tüdruku nimi on Makeda, ta on minust aasta noorem, nagu enamus minu tulevasi klassikaaslasi. tema ema on austerlanna, isa aga etioopialane, nii et ta on mixed, nagu ta ise enda kohta ütles, see on siin üsna tavaline. ta mängib jalgpalli ja ta lemmikklubi on Bayern München(JESS!!). kui talt midagi küsida, võib juba enne vastuse saamist tema näoilme järgi aimata, mis tulemas on. ta on väga avatud, kuid rahulik, nagu enamik austerlasi näivad olevat. kokku kestis meie kohtumine neli ja pool tundi, kuid jutt lihtsalt ei lõppenud otsa.
jutustasin talle, kuidas eelmisel õhtul olid kõik mu venna sõbrad omavahel kätt surudes jumalaga jätnud ja küsisin, et kas see käibki nii. Make purustas kõik minu illusioonid Austria noorte ülima viisakuse kohta ja ütles, et selline käitumine on küll pigem erandjuhus, tavaliselt ikka kallistatakse või hõigatakse lihtsalt üle õla "Tschüss!"
ta uuris minu käest üsna palju ka Eesti kohta, näiteks seda, et kui palju minu kodumaal nende riigist teatakse. ta jutustas, et suur osa maailmast(eriti ameeriklased) arvavad, et nad on põhimõtteliselt samad, nagu sakslased ja ka see arvamus, et suur osa elanikest olid/on siiani natsid, ei ole just haruldane. ta küsis, kas selline on ka eestaste aramus, mina vastasin aga, et meil vaadatakse IIMS sündmusi enamasti teise nurga alt, kui seda tehakse USAs ja kohe kindlasti ei pea me austerlasi natsideks. muidugi ei saa ma kõigi eest rääkida, aga ma leian(samas ka loodan), et see on Eestis üldine arvamus.
käisime koos kooli vaatamas, istusime kohvikus ja siis viis ta mind Schönbrunni lossi vaatama. see oli kunagi printsess Sisi suvepalee, see on nii hiiglaslik, et ei suuda ette kujutada, et ainult üks inimene seda omas. printsess Sisi oli armastatud monarh, kes elas 19.sajandil, kuid kellest kohalikud armastavad siiani kõnelda.
lossi taga oli suur aed, mille lõpus Gloriette, selline suur sillalaadne ehitis, meenutas natukene triumfikaart. et selle juurde pääseda, oli vaja suurest nõlvast üles minna ja seal kõndides tulid mulle kohe mõttesse laulupeod, kus on samamoodi vaja Ernesaksani jõudmiseks mäest üles minna. aga kord juba üles jõudnud, avanes järjekordne miljonivaade Viinile. tegelikult oleksin võinud seal tundide kaupa istuda ja oma praeguse elamislinna(ma ei kasuta meelega sõna kodulinna) katuseid vahtida, kui mu hostpere ainult nii kindlalt õhtusöögiaega ei jälgiks.
see õhtusöök oli aga üks kummalisemaid, mis mul selle nädala jooksul ette tulnud on. isa tõstis lauale suure ahjuplaadi, mille peal, nagu ma eeldasin, on midagi magusat, sest see oli üle puistatud kaneeli, suhkru, rosinate ja õunatükkidega. tegu oli mingite klimbilaadsete moodustistega, need olid tehtud jahust, munast ja millestki veel, kuid neil puudus see klimpide kleepuvus, nad olid kuidagi jahusemad ja õhulisemad. nad ei maitsenud ei soolaselt, magusalt ega kuidagi muudmoodi ega meenutanud mulle ühtegi siiani söödud toitu. pere vaidles selle üle, kas roas on piisavalt muna või ehk on liiga vähe jahu, ema lisas veel, et soola on vähe. isa rääkis uhkelt, et see on Austria rahvustoit, ema pidas seda aga pigem hostisa enda leiutiseks. ma ei arvanud midagi, lihtsalt sõin oma taldriku tühjaks, tänasin viisakalt ja lootsin südamest, et seda rooga enam niipea lauale ei kanta.

29.august
Mariahilferstrasse, selle kõrvaltänavad ja parlamendihoone ümbrus võtsid suurema osa mu päevast. tegelikult mõtlesin ma, et kõnnin lihtsalt niisama, midagi otsimata, sinna, kuhu jalad viivad. ikkagi, ma ei liialda, kui ma ütlen, et igal sammul lihtsalt komistan siin linnas kultuuri ja ajaloo otsa. jalutasin sisse kena, kõrge aiaga ümbritsetud parki, kui sain aru, et olen rahvusraamatukogu kõrval.
juhuslikult leidsin mingi liblikamaja. käisin sealtki läbi, see oli nagu kasvuhoone, sooja kliima liblikate jaoks tekitatud elukeskkond. mingit kustumatut muljet see mulle just ei jätnud, kuid ma ei ole kunagi ka mingi eriline liblikahuviline olnud.
õhtul tuli meile külla vanemate sõbranna(jällegi üks advokaat), jälle saan öelda, et üsna huvitav inimene. ta  elab katusekorteris Mariahilferstrasse kesklinnapoolsemas otsas, see tähendab, et tal on miljonivaade kesklinnale. mulle tundus, et ta teab kõike linna teiste advokaatide ja nende perede kohta. küll on keegi abielus näitlejaga, küll on kellegi tütar ülikoolis professoriks saanud, kahjuks ei öelnud enamik neist nimedest mulle mitte midagi. tema jutust käis kogu aeg läbi keegi Mustafa, kes, nagu ma aru sain, oli tema türklasest armuke. sellega seoses tuli ka õhtu parim kild. hostema ütles, et nad olid hostisaga juba unustanud, et too türklane on abielus. selle peale ütles naine: "Pole hullu, Mustafa unustab seda ise ka." igatahes oli seesama mees kunagi olnud Istanbulis vangis oma poliitiliste veendumuste pärast. see oli vist ajal, kui Türgis valitses sõjaväeline hunta.
seejärel lülitusid nad varsti ümber saksakeelsele poliitilisele jutule ja minul lubati oma tuppa tõmbuda. enne, kui ennast blogi kirjutamiseks piisavalt kokku võtsin, vaatasin ära neli "Tuulepealse maa" seeriat, siiamaani olid need mul vaata et peas.
ja kas ma olen juba maininud, et mu Austria perel pole telekat??

Sisi loss, või noh, osa sellest

lossiaed,"laulupeonõlv" ja Gloriette

Makeda&mina

Kunsthistorischesmuseum, millest ma eelmises postituses rääkisin.

raamatukogu taga on selline suur-suur park, kus paljud inimesed kas päevitavad või õpivad  või teevad midagi paremat

rahvusraamatukogu

veel üks pilt sellest mõnusast raamatukogu tagusest pargist

liblikamajas. tegelikult olid nad erkisinised, kui tiivad lahti tegid

liblikamaja, mille sees oli sellise lahjemat sorti sauna temperatuur

järjekordne tänavatoidu-katsetus. tänavatel on tohutult palju erinevaid võileiva-ja pagariputkasid, see on ostetud kohvikust nimega Anker. suuremad pagaritoodete ketid, mis vist tihedamini silma jäävad, ongi Anker, Der Mann, Nordsee ja Ströck. kavatsen need kõik ära katsetada.

mul on üks Eestist kaasa võetud õun siiamaani laua peal:)

kallid lugejad, kui teil on mõttes mõni teema, mille kohta tahaksite minu blogist rohkem lugeda, siis andke sellest teada postituse all või mulle isiklikult, iga nõuanne on teretulnud:))

nagu keisri kass

jätkan oma vaprat võitlust unega ja annan maailmale teada, et ma ei ole vahepeal kuskile muuseumisse ära eksinud või hobuvankri alla jäänud ega rõdult alla kukkunud.

pühapäeva õhtul käisime külas ühel ema-isa vanal sõbrannal Cornelial, kes oli varem advokaat, kuid nüüd on pensionil ja tegeleb kunsti, põhiliselt fotograafiaga. peale meie olid külla tulnud veel kaks ülikooliaegset sõpra, abielupaar, samuti mõlemad juristiharidusega ja kuskil üsna kõrge töökoha peal. õhtusöök koosnes kolmes käigust: tomati-arbuusi külmsupp, mille retsept olevat pärit kohalikust naisteajakirjast, Brigitte oli selle nimi, ma usun. peale selle info teatavaks tegemist oli lauas nalja kui palju(Brigitte kuulub üldjuhul ainult naiivitaride lugemisvaramusse, nagu ma aru sain). peale seda kummalist roosat kausitäit toodi lauale kanakoivad karamelliseeritud pirnidega. see oli küll toit, mida ma igapäevaselt süüa võiks, kuigi kõlab veidralt. selle kõrvale pakuti aga meilgi tuntud porgandisalatit, kuid ananassitükkide asemel oli seal soolatud sidrun. selle maitset ei oska ma tõesti millegagi võrrelda ega öelda, kas mulle maitses või ei. magustoiduks oli mu hostema küpsetatud kook, mis kannab nime "Death by chocolate". lasen teil endal mõistatada, kas mulle meeldis.
sel õhtul kuuldud jutud olid aga meeldejäävamad igast maitsest, mis taldrikule jõudnud olid. nagu ma ütlesin, oli see naine kunstnik. kuulnud, et ma olen Eestist, kõneles ta, et käis hiljuti Vilniuses pildistamas, et avab oktoobris nende fotodega näituse ja kutsus meid avamisele. tema teistest, väiksematest projektidest oli aga hoopis põnevam tema kõige värskem, alles pooleliolev töö Küprose piiritsoonist, 200m-20km laiusest lõigust, mis jagab saare kaheks. asjassepuutumatutel tsiviilisikutel on sinna sisenemine keelatud, isegi ühest riigi osast teise minemiseks on viisat vaja. temal aga õnnestus puhvritsoonis fotograafitööd teha. lühidalt öeldes pidas ta selleks lugematuid läbirääkimisi ÜRO esindajatega, liikus mööda seaduse "halli ala" ja pani mängu viimasedki veenmisoskused, kogemusest advokaadina oli sõnastuse ja kõige muu juures kõvasti abi olnud. tol õhtul kuuldud lugusid surnud tsooni kohta ei ole mõtet siia kirja panna, kuid mõne erilise huvilise võin eraviisiliselt asjasse pühendada küll.
esmaspäeva veetsin suuresti Mariahilferstrassel, nimelt on tegu Viini ühe suurema kaubatänavaga. riided õnneks ei ole kallimad kui Eestis, enamus poed, mis on siin, on ka meil kuskil olemas. tavaliselt on mu ostud üsna ratsionaalsed ja hästi läbimõeldud, aga neljakorruseline Forever21 mõjub isegi minu tahtejõuga inimesele. õnn, et seal poes kõik üsna odav on, olgu kiidetud ka see inimene, kes allahindlused välja mõtles!!
teisipäev möödus õnneks kordades parema ajaviite seltsis, võtsin ette Belvedere'i muuseumide külastamise. need asuvad lossides, millest ma olen juba pilte ka üles pannud. esimeses, suuremas lossis asub püsinäitus põhiliselt Austria kunstnike töödega, aga leidus ka maailmakuulsaid nimesid, nt. paar Munchi, Van Goghi ja Rubensi ning teiste töid. Austria maalikunstnike koha pealt olid mu teadmised üsna nullilähedased, see viga sai kindlasti parandatud. kõige paremini jäi mulle vast meelde E.Schiele, ma ei hakka oma amatööri teadmistega ta teoseid siin kirjeldama, ei oleks mõtet ka. Tulge ise kohale ja vaadake, on kindlam.
teises, väiksemas palees, on näituste maja. praegu on seal vene kunsti näitus, kus mul üllataval kombel paar väga ilusat hetke ette tuli. esimene neist oli Bilibini maalide juures, kes enne oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. need olid võrdlemisi väiksed, muinasjutulised, värvilised pildid. lugesin kõigi kolme pealkirju, need olid mingid luuleread ja ei saanud kohe aru, mis mind nende juures kõnetas. siis lugesin veel ja püüdsin tõlkida, lõpuks sain aru, et stseenid pärinevad minu jaoks vägagi armsast Tsaar Saltaani muinasjutust.
teine hetk oli seotud maaliga "Taiga Baikali ääres. miskipärast tuli mulle suule kerge muie ja meelde tulid ühe teatud geograafiaõpetaja tunnid Jõgeva Gümnaasiumis.
kolmas hetk oli pigem nagu hetkede jada, sest terve üks näitusesaal oli sisustatud vene ballettide kostüümidega, äratundmisrõõmu kui palju. ja siis tuletasin loomulikult meelde neid tagapingi muusikaloo tunde ja seda, kui palju me seal õppimisega tegelesime.
viimane, ehk kõige selgem äratundmisrõõm oli saalis, mille seinu katsid tüüpilised NSVL või siis lihtsalt Nõukogude Venemaa  propagandaplakatid, mida ma enamasti väga uuridagi ei viitsiks(kohalikud uudistasid küll huviga), aga ühe peal neist oli kujutatud Euroopa kaarti ja seal see seisis, minu väikene Eesti.(ilmselgelt oli tegemist enne IIMS kasutuses olnud plakatiga). kirjutatud sulaselges(kahjuks ikkagi vene) keeles, aga see ei vähendanud avastuse väärtust. ma ei tea, miks ja võib-olla mulle ainult tundus, aga peale seda, kui ma plakatit kauemaks uurima jäin ja saalis seisnud turvamees sai aru, et oskan vene keeles lugeda, olin ma terve ülejäänud näituse tema eriliselt tähelepanelike pilkude püüdja.
tänane, kolmapäev oli pisut uimane, aga samas vist ikkagi kõige tegevuserohkem. hommikupoolikul otsisin linnast üles Museumquartieri, ala, kus asub mitu väga tähtsat muuseumit, millel on sisehoov ning mis ühtlasi on ka tudengite meelispaik. valisin pooljuhuslikult välja kunstiajaloo muuseumi, kuid täna olin ma ka selle jaoks liiga väsinud. muuseum iseenesest oli vapustav, nagu ka kõik muu siiani nähtu. juba see maja ise on tõeline hiiglaslik kunstiteos(kehtib muide suurema osa siinsete ehitiste puhul), seal sees aga lugematul hulgal aardeid. oli vanakreeka saal ja Austria keisrite kunstivaramu saal, kuid ma lihtsalt ei suutnud täna keskenduda, kõik see tundus kuidagi liiga haigutamaajav. isegi Vana-Egiptus, mida ma tavaliselt lõputult uuriks, ei suutnud mu und ära ajada. kõndisin läbi ka hiiglasliku maaligalerii, vaid valikuliselt tööde kohta uurides, tuntuim neist oli ilmselt "Paabeli torn", kuid mitmed lähemast ajaloost pärit kuulsad kunstnikud (nt.Rembrandt) olid seal samuti üsna hästi esindatud.
hea, et ma Viinis juunini olen. mul on plaan lähiajal sinna muuseumisse puhanuna tagasi minna, sest see on päris kindlasti ka kümnekordset külastamist väärt.
peale linnashulkumist ja järjekordset Starbucksi külastust läksin vennaga kaasa tantsutundi, kus ta iganädalaselt käib. mulle meeldis väga, selle tantsukooli õhkkond meenutas mõnda nõukogudeaegset kultuurimaja, kuigi sisekujundus oli ikkagi midagi natuke muud. inimesed on siin tõesti avatumad kui meil, tulid ise minuga rääkima ja nende käest kuulsin, et varem oli klassikaline tants nendevanuste hulgas väga populaarne, tänapäeval aga aina vähem. too kursus ei olnud selline, kus õpetaja igat liigutust jälgib, vaid see oli justkui tundidejärgne osa, iseenda parandamiseks. põhikursused kestavad sügisest kevadeni.
ma ise panin ka ikka paar korda oma olemasolevad "laialdased" valsioskused proovile(seda pikemalt ei kommenteeri) ja kavatsen oktoobri algusest ka ise sealsamas algajate kursusel osalema hakata, vend käib edasijõudnutes.
niipalju, kui ma poiste-tüdrukute käest tantsusaalis kuulsin, on kõigi lemmiktants džaiv. märkasin ka seda, et kui polkamuusika mängima hakkas, vajusid peaaegu kõik tüdrukud tantsupõrandalt kuhugi saali servadesse- nurkadesse laiali. kui uurisin, milles asi, sain vastuseks, et paljudel on polkaga valusaid kogemusi, mida meenutada. tantsu ajal pidavat hoog nii suureks minema, et sageli tuleb ette ka veidi valusamaid kukkumisi. üleüldse on nende polka meie omast võrdlemisi erinev. just selle tõttu pididki poisid polkaviiside ajal omavahel tantsima
üks tüdruk, kellega ma seal jutustasin, tegeleb taekwondoga ja kui ma ütlesin talle, et tunnen võitluskunstide vastu huvi ja tahan Austrias midagi uut proovida, lubas ta mind selles osas aidata.
pärast tunni lõppu läksin venna ja ta sõpradega välja, istusime Zanoni&Zanoni gelaterias, mille söögid meenutasid mulle nii väga seda kohvikut Grease'is:D muidu olid kõik inimesed väga elavad ja omamoodi toredad(meid oli seal umbes 15), aga asjal oli üks(kahjuks praegu veel ületamatu) puudus.
inimesed ütlevad vahepeal, et kui ei saa öelda, mida sa arvad, on halb tunne, oleks nagu vangis. proovige nüüd kujutleda, et sa ei saa isegi midagi ARVATA, sest sa ei mõista, mida teised ütlevad. 99%juhtudest ei saanud ma jutust aru, aga ikkagi oli hea jälle omavanustega väljas käia. ja loomulikult ei saanud ma paluda, et rohkem kui tosin austerlast räägiksid inglise keeles, et üks eestlane aru saaks. see juba kõlab jaburalt.

vabandust, kui see postitus on natuke kuiv ja laused üsna ebaselged, vabanduseks võin öelda, et see on kell pool kolm öösel kirjutatud:)) heastan piltidega

see on nii palju odavam kui Eestis ja piparmündi oma maitseb täpselt nagu AfterEight

et te mu nägu ära ei unustaks:))

Viin on üks neid kohti, kus on lubatud nina püsti käia, sest need laemaalid ja nikerdused lihtsalt sunnivad sind seda tegema. //kunstiajaloo muuseum

tsikid, kes te kultuuri vastu nagu isegi absoluutselt huvi ei tunne - siia tasub ikka tulla, selle pildikese vast tunnete ära;))

Stephansplatz

kes esimesena ära arvab, mis pood see on, saab kommi

kodune jaam

lihtsalt palun vaadake

see pood on siin hiiglaslik, nagu arvutiekraani astuksid sisse

suurem Belvedere

minu šopingutänav

esimene katsetus Viini tänavatoiduga

see plakat

see pilt on üsna halb, aga jällegi oli väike äratundmisrõõm. see on besoaar, mingi kivi, mida leidub kitsede ja teiste loomade siseelundkonnas. vanasti kasutati vastumürgina. pildil olev on kuninglik kivi, kuldsel alusel. tõelised Harry Potteri fännid jagavad praegu seda äratundmisrõõmu minuga:))