päevad ei ole vennad

Esimesed koolipäevad on edukalt mööda saadetud ja nõuavad kiiret kokkuvõtet. 96 tunni kohta on mu tujukõikumiste amplituud küll natuke liiga suur, aga praegu on juba pikemat aega püsiv ja jätkuv kõrghetk, see tähendab, et pole mingit põhjust muretseimseks, otse vastupidi.

1.september
alates sellest kuupäevast olen Wiedneri gümnaasiumi õpilane, siin käivad õpilased meie mõistes 5.-12. klassini, mis siin on küll 1.-8., see tähendab, et ma olen nüüd 6A klassi õpilane. kuna Austria lapsed lähevad kooli 6-aastaselt, olen ma oma klassis kõige vanem, aga siiamaani ma küll mingit erinevust pole tunnetanud, ma ei usu, et see segama hakkab.
õpilased ei ole väga suhtlemisaltid, ka ei huvita neid see, kui uus õpilane on pärit kuskilt kaugemast riigist ja nende keelt ei räägi. põhjuseks on ilmselt tõsiasi, et Austrias elab väga palju erinevatest rahvustest ja rassidest inimesi, põhiliselt küll lõunamaiste tunnustega. üldse on siin väga vähe blonde, see on ehk ka ainuke põhjus, miks ma natukene rohkem uudistavaid pilke kogun, kui teised.
inimesed ei tule eriti ise juttu rääkima, vastavad küll, kui midagi küsid ja mõned uurivad ka Eesti kohta, kuid väga avatud inimesteks ma neid ei peaks. hoolimata sellest olen suutnud endale esimesed sõbrad leida ja olen peaaegu kõigi klassikaaslastega vähemalt tutvust teinud. minu jaoks on harjumatu, et klassis on ainult 5 poissi, samas kui tüdrukuid on kolm korda rohkem(see on humanitaarklass). võib-olla on see põhjus, miks ma poiste puhul sain kohe esimesel päeval aru, kes on pigem vaikne, kes etendab klassi klouni osa ja keda võib pidada teistest intelligentsemateks. tüdrukute puhul võtab see paar päeva kauem.
esimese koolipäeva puhul ei toimunud aktust ega midagi, oli ainult kaks tundi, mõlemad koos klassijuhatajaga ja seal me väga midagi ei teinudki.
kui need vähesedki tunnid läbi said, läksime mingisse aasia toidu kohta sööma, nad pidid seal vist üsna tihti käima. meie seltskond oli üsna klassi soolisele koosseisule vastav - 6 tüdrukut ja üks poiss. ma sealse toidu kohta ei oskagi midagi erilist lisada, hiinakas nagu hiinakas ikka, aga vesi maksis 2 eurot, kuigi toit ei olnudki Eestiga võrreldes eriti kallim.
õues sadas kasse ja koeri, kui brittidele kohaselt väljenduda, aga koju ei tahtnud ometigi keegi veel minna, niisiis suundusime ühe suure metroo-ja rongijaama McCafesse, kuhu isegi päris pikalt pidama jäime, muu jutu hulgas toimus loomulikult ka vastastikkune emakeelsete roppsõnade õpetamine. rääkisime ka asjalikku juttu, näiteks selgitati mulle Austria parteide süsteemi, mis, muide, on jaotatud värvide järgi(mu hostmutter on roheliste legal advisor muideks)
tegemist oli väga mõnusa seltskonnaga, aga koju jõudnud, sain ma aru, kui väsinud ma tegelikult olen. päev 1 üle elatud!

hiinakas söömas. ainukest poissi, kes meiega söömas oli, ei ole pildil ja ei hakkagi ühegi pildi peal olema, sest ta isa on advokaat ja tal on palju vihavaenlasi jne, ühesõnaga turvalisuse kaalutlustel(ma ei tee nalja). see väike tüdruk ei käi minu klassis, see on ühe tüdruku õde:))

02092014

nagu selgus, on õpetajatel veel rohkem suva, kui õpilastel. saksa keele tund: õpetaja on klassi ees midagi 30 minutit seletanud, alles siis, kui ta mingeid töölehti jagama hakkab, märkab ta küsida: "du bist neu?" vastan jaatavalt ning pinginaaber lisab, et ma ei räägi saksa keelt ja et olen vahetusõpilane. "Aa." 

päeva lõpus olid keeltetunnid, samaaegselt itaalia ja ladina keel, ma viibisin mõlemas, sest tegemist oli paaristunniga, minu jaoks olid mõlemad ühtemoodi. itaalia keel kaalus vist siiski ladina üles, sest esimeses istusin ma Timi kõrval, kes, nagu välja tuleb, on ekspert TV-sarjade alal ja armastab väga "Friends'i", ma juba tean, et Chandler on ta lemmik. C. M. Bingist rohkem armastab ta aga rääkida, aga mitte lihtsalt niisama, vaid hiigelsuurte liialdustega, mida on õnneks enamasti üsna lihtne tegelikult juhtunust eraldada.

kuigi minu koolipäev oli sama pikk, nagu algkoolis, tundsin ometigi, et jään kohe magama. võõrkeelne keskkond ja püüe jutust üksikuid sõnu püüda väsitab rohkem, kui ette kujutada võib.

kodus ma aga kaua laiselda ei jaksanud ning kuna jooksmiseks oli liiga vihmane, võtsin oma roheliste partei logoga vihmavarju ja suundusin jalutuskäigule, mis küll oodatust pikemaks kujunes. esialgu tahtsin lihtsalt lähedalasuva kuulsa ja suure pargi, Prateriga tutvust teha, sinnapoole varbad keerasingi ja võtsin tee jalge alla. pargis ja selle ümbruses piisavalt kaua kolanud, hakkasin minema mööda kuuekilomeetrist alleed, mille lõpus oli kena väike paviljon nimega Lusthaus, arhitektuuris tundsin ära Biedermeieri stiili. sealsamas avastasin aga Prateri kaardi ja sain aru, et paiknen Doonaule üsna lähedal ja selle oma järgmiseks sihtkohaks võtsingi. jõeni jõudmine ei võtnud tõesti eriti kaua, aga meid lahutas mitmerealine maantee ja rongirööpad, ülekäiku või silda otsisingi kõige kauem, viimaks leidsin selle Hiltoni hotelli juurest. noh, jõgi oli suur, võimas ja räpane, nagu oodata võiski. koju jõudes oli seljataha jäänud umbes 15 kilomeetrit:))

tegelikult oli see esimene õhtu, kus asjalike ja heade mõtete vahele pressisid ennast sellised kurjad küsimused nagu "Kas ma teen ikka õigesti?" "Mis siis, kui ma inimestega hästi ei klapi?" "Äkki läheb kõik viltu?" samal päeval oli mu armas taevakarva telefon trikke tegema hakanud ja tegelikult vaevas mind väsimus. siis ma natuke aega istusin oma toas, kuulasin muusikat ja lasin muremõtetel ennast kaasa vedada, aga siis mõtlesin äkki, et mis mul viga on? miks ma selliste lolluste peale üldse tulen? talitasin enda meelest targalt ja läksin magama, mis siis, et üsna pahas tujus ja vastik kripeldus südamel. mis saab edasi?

ja kui tundub, elu veereb raginaga alla mäest,

kõik nii kindlad otsad libisevad ära sinu käest,

võta kokku end, sest asi ei saa ju nii hull,

päike särada võib taevas juba homme hommikul!!!

tuleb välja, et Terminaator tõesti teab, millest räägib:))

vend küpsetas ise leiba:))

ilus roheline Doonau

Prater. natuke uskumatu, et Viini kesklinnast mitte väga kaugel võib selliseid kohti leida

pajud meenutavad kodu ja Pedjat:)

iga asi on millekski hea ehk vihm muutis kõik rohelise veel rohelisemaks

kolmas päev.

jah, see läks tõesti kõvasti paremini ja selle ainsaks põhjuseks oli minu enda teistsugune suhtumine, käitumine ja mõtlemine. esimene tund oli vaba, mis tähendas ka tund aega rohkem und ja koolipäevas oli ka ainult kolm tundi. saksa keele õpetajaga olin juba kohtunud, inglise keele õpetaja oli teistelegi uus, kuid ta tundus väga nõudlik, aga kindlasti mitte kuri. igatahes oli inglise keele tund hea vaheldus saksakeelsele pidevale jutukõminale. viimane tund oli eetika/religioon, mina otsustasin esimese kasuks, kuigi mul polnud õrna aimugi, mida see õppeaine endast kujutab(tegelikult ei ole mul seda ka pärast tundi), see õpetaja oli aga juba omaette vaatamisväärsus. klassi astus mustanahaline, vast umbes 30-aastane kilejopes ja sõjaväemustrilise capiga mees, kes ütles sisenedes: "yo dudes wassup?" ja viskas ühele poisile ruska. jap, see on meie õpetaja. adidase kileka alt tuli nähtavale tüüpiline kolledži õppejõu riietus ehk kampsun ja nahast küünarnukkidega pintsak, kuid kandja maneer sellest väga ei muutunud. nagu arvata võis, ei teinud me tunnis suurt midagi ja seega ei pidanud ma ka arusaamise nimel eriti pingutama.

kui tunnid läbi olid, sõitsime kolme poisi ja nelja tüdrukuga minu maja lähedale Wien Mitte jaama, kus asub ka suur kaubanduskeskus ja palju kohvikuid, see pidi ka nende üks tavalisemaid ajaveetmiskohti olema. jäin rohkem jutustama Timi ja Peteriga, kellest mõlemast ka ülalpool juttu on olnud. neile meeldib väga poliitikat ja maailmaasju arutada, kuid teinekord kipuvad nad ennast pigem liiga targaks pidama. nad, kahtlemata, ongi mõlemad intelligentsed poisid, kuid minu meelest näitab tõelist arukust see, kui sa ei eputa alati oma teadmistega ja ei pane teisi endid meelega lollidena tundma. ega nad seda minuga ei teinudki, kuid veidi üleolevat suhtumist võis märgata nende suhtes, kes polnud poliitikast niivõrd huvitatud ja seega ka mitte eriti kursis. 

ega ma tervet päeva ka kaubanduskeskuses kohvitassi taga ei istunud, peale kojujõudmist läksin jooksma samasse parki, millest ennist kirjutasin. enamik teest oli kahjuks asfaldkattega ja valgusfoorid teenisid oma punase tulega nii mitmelgi korral välja minu tagasihoidlikud vandesõnad, kuid sellest hoolimata ei olnud ma juba ammu jooksmist nii väga nautinud. jooksutrenn on pea ainuke tegevus, mille ajal on mind väga lihtne rööpast välja viia. iga väiksemgi tegur võib mind jubedalt segama hakata, näiteks päikesepaiste, ebameeldiv ümbrus, ninakinnisus või mis iganes ajab mind tavaliselt jooksmise ajal väga vihale ja ma ei suuda alati trennist mõnu tunda, eile oli aga kõik lihtsalt täiuslik ja neid segavaid asju ma justkui ei märganudki. oleksin veelgi kauem jooksnud, aga kodus ootasid muud tegemised.

siinse kooli eelised - hetkel on see kogu mu koolikoti sisu

Peter ja Tim ei ole pildil, teiste jutu järgi ei tule kumbki neist kunagi piltidele, üks turvalisus pärast, teine  talle endalegi arusaamatutel põhjustel.

see oli selline hiiiiiiglaslik elektroonikapood, kus me peale kohvikut käisime, aga isegi seal oli Iphone 5Cle maksimaalselt 10 erinevat korpust ja kõik igavad

enne poodi minekut tuli oma kotid ja üleriided kappidesse panna, et varastamist vähendada

oli mõnus trenn!:))

tehnikaajastu aitab isegi siin Eesti suursündmustest otsepildis osa saada:)

isegi siit kaugelt elan omadele Madridis kaasa:))

kohalikud nimetavad seda värvi juukseid muide hüdrogeenblondiks(tegelikult ma arvan, et nad mõtlesid vesinikublondi vms)

04/09/2014

minu hommik oli tavapärasest seiklusrikkam, kuna unise peaga suutsin valele rongile istuda ja jõudsin juba poolele teele lennujaama, kui märkasin, et miskit mäda on. õnneks ei olnud tagasi õigele rongile tulek eriti keeruline ja jõudsin isegi esimese tunni lõpuks kooli! õpetajad siin õnneks väga hilinemisest ei hooli ja minu kasuks rääkis ka see, et esimene tund oli muusika ja õpetaja teadis laulupidude kohta, oli käinud Tallinnas ja oli väga elevil, et klassis on eestlane.

täna oli meil ka kehaline kasvatus, mis hakkabki toimuma paaristunnina, mis minu meelest on väga hea lahendus. selles tunnis mängisin esimest korda elus käsipalli ja mind üllatas, et kuigi muidu ei ole tegemist väga sportliku klassiga, osalesid selles mängus kõik aktiivselt, mulle meeldis see mäng samuti väga ja suutsin ka värava kirja saada. mängisime veel ühte mängu, mis oli mõnes mõttes üsna jõhker, aga minu tiim oli selles võidukas ja millegi ohtlikuga tegemist ei olnud. mängiti sellise suure kummist võimlemispalliga, mis oli vaja ükskõik kuidas vastase väravasse saada, see tähendab, et käis lihtsalt meeletu trügimine, lükkamine ja kisa, aga see polnudki nii paha, kui arvata võiks. tunni lõpus tuli välja, et kehalise õpetaja hakkab andma ka minu kooli saksa keele kursust, mis on mõeldud välismaalastele.

täna oli aga õues üle pika aja jälle päikesepaiste ja sellepärast otsustasime tüdrukutega ennast söögiga varustada(ma muide vihkan siinset võileivakultuuri) ja parki istuma minna. veetsime seal kolm tundi ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. see park on muide koht, kus kõigi ümberkaudsete koolide õpilased üsna palju ringi liiguvad, seega said nad mind natuke ka kohaliku klatšiga kurssi viia. 

millalgi läks teema kuidagi sellele, et ma rääkisin neile, et mokatubakas on Eesti noorte seas üsna populaarne, nemad aga vaatasid mulle juhmide nägudega otsa ja tuli välja, et nad pole sellest isegi midagi kuulnud. ürita siis seletada, milline see täpselt välja näeb või mida sellega tehakse.

sel samal õhtul kodus oli ka esimene kord vahetusaasta jooksul, kui ma nutsin ja seda nii, et ise sinna midagi parata ei saanud. vanemad läksid õhtul välja, meie vennaga pidime ennast ise ära toitma ja kokkamisel jäi minu tööks sibula hakkimine ja juba tundsingi, kuidas silmad kipitavad. kuigi ma olen üsna salliva maitsemeelega, on sibul alati olnud üks asi, mida ma kuidagi välja kannatada ei suuda ja sellega kokkamine oli minu jaoks tõsine eneseületus, siinkohal peaks vist veel mainima, et valmistasin esimest korda elus täiesti iseseisvalt tomatikastme:)

jälle pean vabandama pika jutu pärast, aga see on niigi juba kärbitud versioon ja edaspidi olen targem, ei jäta nii mitut postitamispäeva vahele:)

mu rahvariidevöö sai klassiõelt väga kiita:)) ja et ma ei unustaks, minu Märssi kiideti ka ükspäev!

vot sellises üldse-mitte-pärapõrgus ma ennast hommikul avastasin

ilus koht, kas pole?? selle esimese puust tara sees elasid muide hobused

neiudega ilma nautimas

üks paljudest pärlitest toidupoe lettidel

Laual näete meie meistriteost. Jochi tegi isegi nuudlitaigna ise.

viimane enne kooli

 nii läheb, kui su hostisa on arhitekt.

laupäeva õhtupoolikul tegime järjekordse perekondliku jalutuskäigu. see muutus kiirelt arhitektuuriajaloo loenguks, aga seda enam ma asja nautisin. lisaks lihtsalt hoonete tutvustamisele tõi ta tänava peal näiteid erinevatest stiilidest ja õpetas nende tunnusjooni. kui ma peale tunniajast lonkimist oskasin eristada Biedermeieri stiili juugendist, ära tunda barokki ja näidata kiriku fassaadil gooti tunnusjooni. viimast oskasin ma küll juba mitu aastat tagasi ja seda tänu Tiido ajalootundidele, kuid see ei muuda suuresti asja. nad hostemaga rääkisid, et kulus viis aastat, enne kui nende oma lapsed asja selgeks said. ei maksa arvata, nagu oleks nende pere lapsed minust madalama intelligentsiga, isa lihtsalt alustas neile taoliste loengute andmist, kui nad olid 4-aastased...
kuigi mul oli tol korral kaamera kaasas, ei teinud ma ühtegi pilti, käisin lihtsalt suu ammuli ringi ja kuulasin. need fotod on tehtud päev hiljem, pühapäeva õhtul.
viimasel korral, kui ma võtsingi selle tee jalge alla ainult piltide tegemiseks, olin ma omapäi ja sellepärast ei suutnud kahte väga lahedat kohta enam tänavaterägastikust leida. esimene oli Viini vanim kirik, Ruprechtskirche, üsna pisike ja lihtne, kuid see oli pühakodadest ainuke, kus miskipärast käis vilgas koguduseliikmete sagimine. teine oli ka mitte väga suur, gooti stiilis kirik, Maria am Gestade Kirche. nimi on seotud asukohaga, nimelt kui Donaukanal ei olnud veel oma kunstlikus kivist voolusängis, oli ta palju laiem ja siis asuski kirik otse kaldal(gestade peaks siis olema kallas).
teistest paikadest on mul jäädvustused olemas.

Donaukanal, minu majast vaevalt viie minuti kaugusel

endine pangahoone, aga oluline on ta sellepärast, et on arhitekt O.Wagneri looming. see mees pani suuresti aluse modernismile ja kui mõelda, et too hoone on ehitatud 20.sajandi päris alguses, on ta ikka väga innovaatiline. arhitekt tahtis jätta muljet, nagu oleks kiviplaadid seinale naelutatud, sellepärast ka need mustad täpid.

juutide mälestussammas, asub endise juudikvartali juures. 

kuna juute nimetatakse "the people of the book", sest üldjuhul on nad väga haritud rahvas ja kirjasõna on neile tähtis, kujutab ka monument endast raamatukogu, kus kõik raamatud on tagurpidi keeratud, nii et selg jääb sissepoole.

pildiloleva valge hoone müüri taga asub juutide pühakoda, ainuke Viinis, mis jäi Teises Maailmasõjas hävitamata, sest asus teiste hoonete müüride vahel.

selle sama tänavanurga peal on ka ööpäevaringne politseivalve, sest antisemitism ei ole siiski päriselt kadunud ja ka tänapäeval pidi kallaletungide oht olema. politseinikud valvavad samamoodi ka juudi kooli juures.

Viini Teaduste Akadeemia. väga auväärne asutus, kuhu kuulumiseks sa pead olema ikka midagi tõsist korda saatnud. hostema rääkis, kuidas ta teab ühte naisprofessorit, kes kuulus sinna, kuid lahkus ise diskrimineerimise pärast.

dominikaani kirik. mulle meeldib väga kirikuid uudistada, eriti seestpoolt ja mõtlesin, et pildistan Viinis üles niipalju huvitavaid kirikuid, kui saan. ei ole just kõige originaalsem idee ja ka minu fotografeerimisoskused jäävad sinna nulli lähedale, aga mõnda asja võib niisama ka teha, ei pea alati parim olema.

sama dominikaani kirik

jesuiitide kirik 17.sajandist. see olevat ehitatud nende võimsuse ja rikkuse näitamiseks. see pühakoda asus kõrvuti Viini esimese ülikooliga, nende vahel on vist ka ühendav uks, sest siis olid kirik ja ülikool väga tihedates suhetes.

jesuiitide kirikus oli palju selliseid kivist sambaid. hostisa sõnul on neid keerdusid väga raske luua, eriti selle ajajärgu kohta.

ukrainlaste kreekakatoliku St. Barbara kirik. see oli kirikutest ainuke, kuhu sisse astudes mulle lahkelt naeratati ja viisaka käeviipega edasi kutsuti.

natuke graffitit leidsin ka, tegelikult peaks selle pildistamiseks eraldi aja võtma.

see tädike on mulle alati meeldinud

mingi kangialune oli selliseid täis, aga see on sellepärast eriline, et ma suutsin sellest ise aru saada:))

selle sinise venna jutus on iva, ma ütleks.

minu esimene küngas

pühapäeval oli ärkamine tavalisest varajasem, sest eks need kõige paremad teekonnad alga ikka hommikuti. sõitsime rongiga linna serva ja võtsime ette teekonna Wienerwaldi, see on Viini ümbritsev ala, kus on mäed(kohalikus mõistes küll künkad) ja palju rohelust. matk algas küll alles elumajade vahel kohas nimega Beethovengang, see on vist igaühele selge, kelle järgi see nimetatud on. selles piirkonnas tavatses Beethoven jalutada ja inspiratsiooni koguda, tema 6. sümfoonia pidavat sellega eriti seotud olema.

tegemist oli üsna lauge nõlvaga mäega, mille vallutamine polnud küll mingi kunst. terve tee kulges viinamarjapõldude vahel, pärast kiiret degusteerimist ütleks ma, et on isegi kahju, et kõik need imelised marjad veiniks tehakse. terve ülesmäge kulgemise aja oli mul imeline vaade Viinile, lausa nii imeline, et ei raatsinud kaameratki välja võtta.

tippu jõudnud, peatusime väikeses välikohvikus, kus ma jõin klaasi siiani oma elu kõige paremat viinamarjamahla(hostpere ei anna tavapäevadel lastele veini, isegi mitte siis, kui nad on 16). allamäge läksime teist teed pidi, kus ei olnud enam Viini jäädvustamiseks head kohta, kuid päris ilma piltideta mu matkajutt siiski ei jää.

teekond üles

Pildiallkirja lisamine

teel alla märkasime, et paljudel taimedel on juures nimesildid. seal kasvasid nt. USA saadikud, B.Clinton ja paavst Johannes Paulus II, ja siis äkki...

väsinud vennas jõudis koju

saage tuttavaks - das ist Joachim:)

veel viimaseid päevi rahulik

28.august, neljapäev
see oli minu esimene laisk hommikupoolik Viinis. umbes kella 12 ajal, kui hostisa lõunasööki tegema hakkas, sain aru, et olen ikka veel pidžaamas. tegelikult ei ole see üldse hilja, lihtsalt igal varasemal päeval olen ma selleks ajaks juba kuskile kultuurkihtide sügavusse kaevunud.
kella poole kolmeks olin kokku leppinud kohtumise ühe oma tulevase klassiõega Rochusgasse metroojaamas. umbes 14.35 võis nähe mind paaniliselt eskalaatoritest üles-alla käimas ja iga posti tagant välja piilumas ja kui me lõpuks kokku jooksime, sain teada, et ta olevat üsna samamoodi käitunud, arvestades seda, et kodust eemal olles ei ole ma praegu eriti internetiga ühendatud.
selle tüdruku nimi on Makeda, ta on minust aasta noorem, nagu enamus minu tulevasi klassikaaslasi. tema ema on austerlanna, isa aga etioopialane, nii et ta on mixed, nagu ta ise enda kohta ütles, see on siin üsna tavaline. ta mängib jalgpalli ja ta lemmikklubi on Bayern München(JESS!!). kui talt midagi küsida, võib juba enne vastuse saamist tema näoilme järgi aimata, mis tulemas on. ta on väga avatud, kuid rahulik, nagu enamik austerlasi näivad olevat. kokku kestis meie kohtumine neli ja pool tundi, kuid jutt lihtsalt ei lõppenud otsa.
jutustasin talle, kuidas eelmisel õhtul olid kõik mu venna sõbrad omavahel kätt surudes jumalaga jätnud ja küsisin, et kas see käibki nii. Make purustas kõik minu illusioonid Austria noorte ülima viisakuse kohta ja ütles, et selline käitumine on küll pigem erandjuhus, tavaliselt ikka kallistatakse või hõigatakse lihtsalt üle õla "Tschüss!"
ta uuris minu käest üsna palju ka Eesti kohta, näiteks seda, et kui palju minu kodumaal nende riigist teatakse. ta jutustas, et suur osa maailmast(eriti ameeriklased) arvavad, et nad on põhimõtteliselt samad, nagu sakslased ja ka see arvamus, et suur osa elanikest olid/on siiani natsid, ei ole just haruldane. ta küsis, kas selline on ka eestaste aramus, mina vastasin aga, et meil vaadatakse IIMS sündmusi enamasti teise nurga alt, kui seda tehakse USAs ja kohe kindlasti ei pea me austerlasi natsideks. muidugi ei saa ma kõigi eest rääkida, aga ma leian(samas ka loodan), et see on Eestis üldine arvamus.
käisime koos kooli vaatamas, istusime kohvikus ja siis viis ta mind Schönbrunni lossi vaatama. see oli kunagi printsess Sisi suvepalee, see on nii hiiglaslik, et ei suuda ette kujutada, et ainult üks inimene seda omas. printsess Sisi oli armastatud monarh, kes elas 19.sajandil, kuid kellest kohalikud armastavad siiani kõnelda.
lossi taga oli suur aed, mille lõpus Gloriette, selline suur sillalaadne ehitis, meenutas natukene triumfikaart. et selle juurde pääseda, oli vaja suurest nõlvast üles minna ja seal kõndides tulid mulle kohe mõttesse laulupeod, kus on samamoodi vaja Ernesaksani jõudmiseks mäest üles minna. aga kord juba üles jõudnud, avanes järjekordne miljonivaade Viinile. tegelikult oleksin võinud seal tundide kaupa istuda ja oma praeguse elamislinna(ma ei kasuta meelega sõna kodulinna) katuseid vahtida, kui mu hostpere ainult nii kindlalt õhtusöögiaega ei jälgiks.
see õhtusöök oli aga üks kummalisemaid, mis mul selle nädala jooksul ette tulnud on. isa tõstis lauale suure ahjuplaadi, mille peal, nagu ma eeldasin, on midagi magusat, sest see oli üle puistatud kaneeli, suhkru, rosinate ja õunatükkidega. tegu oli mingite klimbilaadsete moodustistega, need olid tehtud jahust, munast ja millestki veel, kuid neil puudus see klimpide kleepuvus, nad olid kuidagi jahusemad ja õhulisemad. nad ei maitsenud ei soolaselt, magusalt ega kuidagi muudmoodi ega meenutanud mulle ühtegi siiani söödud toitu. pere vaidles selle üle, kas roas on piisavalt muna või ehk on liiga vähe jahu, ema lisas veel, et soola on vähe. isa rääkis uhkelt, et see on Austria rahvustoit, ema pidas seda aga pigem hostisa enda leiutiseks. ma ei arvanud midagi, lihtsalt sõin oma taldriku tühjaks, tänasin viisakalt ja lootsin südamest, et seda rooga enam niipea lauale ei kanta.

29.august
Mariahilferstrasse, selle kõrvaltänavad ja parlamendihoone ümbrus võtsid suurema osa mu päevast. tegelikult mõtlesin ma, et kõnnin lihtsalt niisama, midagi otsimata, sinna, kuhu jalad viivad. ikkagi, ma ei liialda, kui ma ütlen, et igal sammul lihtsalt komistan siin linnas kultuuri ja ajaloo otsa. jalutasin sisse kena, kõrge aiaga ümbritsetud parki, kui sain aru, et olen rahvusraamatukogu kõrval.
juhuslikult leidsin mingi liblikamaja. käisin sealtki läbi, see oli nagu kasvuhoone, sooja kliima liblikate jaoks tekitatud elukeskkond. mingit kustumatut muljet see mulle just ei jätnud, kuid ma ei ole kunagi ka mingi eriline liblikahuviline olnud.
õhtul tuli meile külla vanemate sõbranna(jällegi üks advokaat), jälle saan öelda, et üsna huvitav inimene. ta  elab katusekorteris Mariahilferstrasse kesklinnapoolsemas otsas, see tähendab, et tal on miljonivaade kesklinnale. mulle tundus, et ta teab kõike linna teiste advokaatide ja nende perede kohta. küll on keegi abielus näitlejaga, küll on kellegi tütar ülikoolis professoriks saanud, kahjuks ei öelnud enamik neist nimedest mulle mitte midagi. tema jutust käis kogu aeg läbi keegi Mustafa, kes, nagu ma aru sain, oli tema türklasest armuke. sellega seoses tuli ka õhtu parim kild. hostema ütles, et nad olid hostisaga juba unustanud, et too türklane on abielus. selle peale ütles naine: "Pole hullu, Mustafa unustab seda ise ka." igatahes oli seesama mees kunagi olnud Istanbulis vangis oma poliitiliste veendumuste pärast. see oli vist ajal, kui Türgis valitses sõjaväeline hunta.
seejärel lülitusid nad varsti ümber saksakeelsele poliitilisele jutule ja minul lubati oma tuppa tõmbuda. enne, kui ennast blogi kirjutamiseks piisavalt kokku võtsin, vaatasin ära neli "Tuulepealse maa" seeriat, siiamaani olid need mul vaata et peas.
ja kas ma olen juba maininud, et mu Austria perel pole telekat??

Sisi loss, või noh, osa sellest

lossiaed,"laulupeonõlv" ja Gloriette

Makeda&mina

Kunsthistorischesmuseum, millest ma eelmises postituses rääkisin.

raamatukogu taga on selline suur-suur park, kus paljud inimesed kas päevitavad või õpivad  või teevad midagi paremat

rahvusraamatukogu

veel üks pilt sellest mõnusast raamatukogu tagusest pargist

liblikamajas. tegelikult olid nad erkisinised, kui tiivad lahti tegid

liblikamaja, mille sees oli sellise lahjemat sorti sauna temperatuur

järjekordne tänavatoidu-katsetus. tänavatel on tohutult palju erinevaid võileiva-ja pagariputkasid, see on ostetud kohvikust nimega Anker. suuremad pagaritoodete ketid, mis vist tihedamini silma jäävad, ongi Anker, Der Mann, Nordsee ja Ströck. kavatsen need kõik ära katsetada.

mul on üks Eestist kaasa võetud õun siiamaani laua peal:)

kallid lugejad, kui teil on mõttes mõni teema, mille kohta tahaksite minu blogist rohkem lugeda, siis andke sellest teada postituse all või mulle isiklikult, iga nõuanne on teretulnud:))