esimene ja viimane säästupostitus

no kuidas ma ka ei üritaks, ühtegi vabandust ei leia, et postitamist veel kuhugi kaugemasse tulevikku lükata. kui ma nüüd järgi vaatasin, siis viimane sissekanne oli... esimesel novembril. kuidas ma ka ei püüaks, ma lihtsalt ei jõua kogu seda aega järgi kirjutada, kuigi jutustada oleks palju ja pikalt. 

viimase pooleteise kuu tähtsamad uudised:

*mul on nüüd lõpuks ometi normaalne võrkpallitrenn. see asub küll Viini äärelinnas, kuhu pean rongiga 20 minutit loksuma, kuid treening ise on igati seda väärt. mul oleks võimalik ka austria mängijalitsents hankida ja tiimiga ka võistlustel käima hakata, kuid ütlesin ise treenerile, et kahjuks kulub mul seda aega liiga palju teiste asjade peale ja seepärast käiksin pigem lihtsalt trennis.
selle koha nimi, kus klubi asub, on Schwechat. raudteejaamas asuva plakati järgi on seal umbes 17000 elanikku, ometi meenutab ta mulle päris mitme asja poolest meie kuuetuhandelist Jõgevat. minu teele jääb seal üks bensujaam, mille parklas seisab peaaegu alati kamp hilisteismelisi, tavaliselt on neil umbes viie-kuue peale üks auto, halvemal juhul üks mootorratas. teinekord, kui ma isegi oma lohvakate võrkpallidresside ja olematu soenguga neist mööda lähen, annavad nad mulle saksa keeles hõigates ja vilistades teada, et ma olen ilus blondiin ja võiksin seisma jääda. tahaksin neilt peaaegu iga kord küsida, et mis teil ei ole elu või, et siin tanklas passite? siis aga mõtlen, et kes olen mina, et selliseid märkusi teha? kas ma ise olen vähe Olekas papist kohvitassi taga istunud...

*käin nüüd ka vene keele tundides, kool pakub seda kõige vanemale klassile valikainena, kuid tegelikult olen ma neist kauem õppinud. pean ütlema, et väga raske on, isegi lihtsamad sõnad ei tule enam meelde. proovin vene keeles rääkida ja iseenesest tulevad und ja eigentlich ja einfach sinna lausete sisse.

*hetke suurim tragöödia - minu armastatud tantsukool paneb uksed kinni! kuna see asub väga hea koha peal, täpselt parlamendi taga, tõsteti ruumide rent nüüd mitmekordseks, tantsukool ei saa seda endale enam lubada. ma ei suuda tõesti kuidagi sõnadesse panna, kui õnnetu ma selle pärast olen. kuigi Viinis on samalaadseid asutusi küllalt ja mul on plaan neist mõnesse ka edasi minna, ei usu ma praegu, et ma leiaks koha, mis mulle nii väga meele järgi on.

*saksa keelt räägin nüüd ikka väga palju, isegi omavanustega, kuigi neil kipub teinekord kannatust napiks jääma. isegi Viini slängi/murret mõistan juba ja ükspäev avastasin, et mu vahetusvanemad räägivad omavahel mingit dialekti. isegi sellest saan aru!

*elu on väga kiire - magamiseks ei ole aega ja nii palju on asju, mida tahaks kohe teha, kuid mille peab lihtsalt ajanappuse tõttu oma aega ootama jätma.

jutuvestjat pole mul hetkel aega mängida, põnevaid lugusid kuulete siis, kui ma tagasi olen. nautige pilte, siis saate vähegi aimu, mis toimunud on.

hingedepäeval käisime perega taaskordsel matkal. mäe otsast vaatetornist nägi täpselt nii palju. seal, kus peaks tegelikult olema Alam-Austria kõige kõrgem mägi, oli ainult ühtlane hall mass...

seesama matk. jah, väljas on november

matkamine on siin perede ühistegevusena vägagi au sees - tullakse koos vanavanemate, koerte ja vaevalt jalul seisvate pätakatega - mõned austerlased vist sünnivad, matkasaapad jalas!

ega metsas ka üle kolme sammu  tegelikult enda ette ei näinud

veel üks kena matk Gumpoldskirchenis, seekord ilma pereta ja koos Kristiniga

nagu juba öeldud, vedasin selle tegelase ka endaga rändama. ta vahepeal väsis ära, siis keppidega veits aitas. tubli, Penu!!

kaks eestlast on ikka kaks eestlast:))

mäest allatulek jäi pimeda peale...

kodulähedasemad matkarajad

need vaesekesed vist veiniks ei kõlvanud, kui alles korjamata olid. pole hullu, minu kõhtu kõlbavad küll.

iga suurema ja väiksema mäe tipus on tavaliselt küll väga hea söögikoht, aga ei, aitäh, ma ei soovi väikese klaasi jäätee eest kolm eurot maksta. pigem närin oma vihatud võileibu:))

mõnikord ärkad hommikul vara, et sõita kohta nimega Hirschwang (isegi sinu matkatarkadest hostvanemad ei tea seda kohta) ja sealt neli tundi kuhugi mujale vantsida.

ainsad elusolendid, keda kolme tunni vältel kohtasin

tegelikult oli see vesi veel sinisem ja läbipaistvam

marsruudil Hirschwang-Gloggnitz

Pildiallkirja lisamine

kesklinnas on kohvik, kus elavad viis suurt ja ilusat tõukassi.

minu esimene iseseisvalt valmistatud Austria rahvusroog - Kaiserschmarren. 

ühel kenal teisipäeva õhtul istusime Rotary vahetusõpilastega pargis ja kuuleme valju  muusikat. mõtlesime juba, et midagi tõsist on lahti. ei, kõigest Anonymuse maskidega sajapealine seltskond, kes marssis politseieskordi saatel, teenides üllast eesmärki - kanep legaalseks!!

vahepeal on koolis lihtsalt nii igav, et küsin klassist välja ja teen paar peegliselfiet. ärge mõistke hukka, te ise teeks ilmselt sama, kui tundi annab asendusõpetaja, kes meile mitte ühtegi ülesannet ei anna ja ise on ka ilmselgelt vastumeelselt klassis, aga minema meid ka ei lase. selline on muide tavaline päev Wiedneri gümnaasiumis:))

kunst - üks neljast reaalselt produktiivsest tunnist

õhtusöögini on veel paar tundi?? kein problem, kunstiajaloo muuseum ja Velasquese näitus on veerandtunni kaugusel

jõulutrall käib juba varajases novembris

museumsquartieri modernne jõuluturg

Schirin und ich in Museumsquartier

#reasonstoloveAustria - odav Milka

Uus-Meremaa, Hawaii, Eesti ja Brasiilia aasia restoranis

VÕPid oma normaalkeskkonnas

kui mõni õhtu ei jõua enam muid plaane teha, siis noh, inglise kino on viie metroopeatuse kaugusel. pilet on seal ka miskipärast teistest kinodest odavam

Schwedenplatz on graffitisõbra paradiis

tohohh, mis majake mulle ükspäev silma jäi

ma kasvõi jookseks koolist koju, et lõunat süüa.

Karlsplatzi metroojaamas on sellised suured peeglid, kus peal on numbrid, mis pidevalt muutuvad. on vahvaid asju, näiteks söödud šnitslite arv alates esimesest jaanuarist või abielupaaride arv Viinis. vastukaaluks võib leida ka muud - autoavariis hukkunute arv või vihmametsade pindala, mis järjest vähemuse poole tiksub.

uhke on olla üks seitsme miljardi hulgast

rõõmu Hawaiilt ja Tšiilist. Eestist muidugi ka, kuigi nägu seda nii väga ei väljenda vist.

kõikse odavam kohvik, kus ma siin käinud olen. ega keskmine kohalik sinna vast jalga ei tõstaks ka. Iago vasakul on muide Brasiiliast. ei arvaks, või kuidas??

peaksin oma turismibüroo avama, küll ainult Viinile spetsialiseerudes. loodan, et Egle(Leedu) ja Maida(Tšiili) hindavad minu vastutulelikkkust neile giidi mängimise osas.

kogu Viin on meil jalge ees

Johann, vana sõber.

üks mu parimaid sõpru klassist poetas selle tarkusetera Whatsapis juba mõnda aega tagasi

mõni siin nimetab seda lõunasöögiks!!

Mariahilferstrassel tehti Dunkin' Donuts lahti. rahvast oli rohkem kui Säästuka odava suhkru ajal.

Sarah, Hanna, Anna ja Mockingjay!!! olin vapper ja vaatasin saksa keeles, vist sain isegi poindile pihta:DD

häid vahetusõpilasi mahub palju ühte fotoputkasse

need toredad päevad, kui saad oma tšehhikale rongi vastu minna:))

Alex pärast YFU kontorist tulekut: "oh, kui hea on sind näha. Ma vajan õlut."

mõnikord tuleb tahtmine Bratislavasse sõita. kui asju õigesti ajada osata, maksab ümberistumisega sõit 1.20. otse läheks neli eurot.

olen märganud, et igal austria väikelinnal on alati oma hiina restoran. nii ka seekord, minu esimene peatus teel Slovakkiasse oli Hainburg, suhteliselt piiriäärne linnake.

minu esimene mälupilt Bratislavast

see šokolaadikohvik asus täpselt kesklinnas ja nägi väljast väga fancy välja. mõtlesin, et okei, sõidu sain nii odavalt, et võib natuke laristada. tellisin latte ja suure brownie, arve oli veidi üle nelja euro. siis sain aru, et ma pole enam Austrias jao olin selle fakti üle ülimalt õnnelik, et hinnad vähemalt paariks tunnikski jälle normaaltasemel on... 

muidu oli Bratislava väga tore linn, aga pargist läbi kõndides pidin astuma üle käsivarre pikkusest surnud rotist. lihtsalt väike kõrvalepõige:))

Bratislava põhiline turistimagnet, suur künka otsas istuv loss

Viin on kallis linn küll, kuid eks natuke tuleb ringi ka vaadata. selle karbitäie taimetoitlase sushi eest maksin ma oma lemmikturul 2.90. 

balti neiud näitavad klassi

Kristini kodulinnas oli mõnda aega tagasi Viini kaitsepühakule pühendatud festival.

me ei kavatse veel suureks kasvada

Kristini hostõde ja ta sõbrad

mingil ajal käis mu Kanada sõber ka Viinis. 

Viini suurim jõuluturg asub tantsukoolist paarisaja meetri kaugusel. punš on hea rohi sinistele, ära tallutud  varvastele ja veel parem soojendus reede õhtule.

taaskord Schwedenplatz. see on hetkel küll kahjuks täiesti legaalne tegevus, mida pildil näha võite.

lisaks giiditeenustele ka majutuskoht

jaaa, nii me lööme linna peal veel laineid// Tšiili, Tšehhi, Eesti

"Miks Sandra reedeti tantsutundi hilineb."

pühapäeviti, kui mul tantsimine on, määrab tantsukool teinekord ka kindla teema. seekordne musta-punase-pidu on seotud kohalike jõulutraditsioonidega. viiendal detsembril tähistati Krampuse päeva(kuradilaadne olevus, kes tuleb järgi pahadele lastele), kuues on aga Nikolausi päev.

uskumatu, mida ma poest leidsin!! brasiillased olid sama vaimustunud, kui mina

ühel nädalavahetusel kutsus sõber mind oma tantsuvõistlusi vaatama. ürituse nimi oli Donaucup, osalesid formatsioontantsutrupid, mis tähendab siis lihtsalt võistlustantsijaid, kes ei võistle mitte paarikaupa, vaid suurema grupina. üritus oli rahvusvaheline, oli võistkondi nii Saksamaalt, Hollandist Ungarist jne, kuid kõva taset näitas Poola. seesama sõber ütles mulle, et ka balti riigid pidavat formatsioontantsus üsna head olema.

selle rühma etteaste teemaks oli eurovisioon. vaatasin, kuulasin, kui äkki avastasin end kaasa ümisemas: "keep movin', keep movin', keep movin', keep moving if you want to know what Rockefeller groove is." jupike kestis küll ainult viisteist sekundit, kuid sellest piisas täiesti, et minu niigi hea tuju kuhugi püüdmatutesse kõrgustesse tõsta.

nende võistkond oli oma muusikaliseks teemaks valinud Bon Jovi, sellega pääsesid nad ka suurde finaali. siin pildi peal ei ole isegi nii hästi näha, aga tegelikult nägi Fabian selle kunstpäevituse(ja vist isegi meigiga??) päris hirmuäratav välja.

vahel kraabivad vaesed vahetusõpilased oma taskupõhjad sentidest tühjaks ja lähevad kohvikusse, mida isegi Sandra hostvanemad soovitanud olid.

why aren't we funding this, Estonia??

enne YFU jõulupidu šoppamas. otsisin õhtuks miskit elegantsemat, tundub, et leidsingi.

jõulupeost endast on kõik pildid küll loomulikult kuskil teadmata suunas laiali, aga seda võin öelda, et vahva oli!!:))

sada päeva täitus nii.

Raekoja platsi jõuluturul

meil on ka klassis loosipakimäng, aga ainult selle vahega, et mitu nädalat enne jõule peab juba salaja kingitusi tegema - nende kolme nädala jooksul paar väiksemat, nt. šokolaad või nii. esimene nädal ei saanud ma mitte midagi, teine nädal hakkas läbi saama ja siis ma mõtlesin, et äkki peaks nüüd kurb ka olema?? siis aga läksin klassi ja laual oli Milka kommikarp koos kolmes keeles kirjutatud kirjaga. saksa-ja inglisekeelse osa mõistmisega ei olnud mul probleeme, eesti keele osas ma pole küll päris kindel... aga igatahes mõte jõudis kohale!! see oli tõesti väga armsalt kirjutatud.

pean tõdema, neljakesi tulevad ikka vähekene paremad pildid, kui kuuekesi

Ilusat jõuluaega!! olge ikka tublid!!