saksa keel ja muutlik meel

oh sa issand, kolm nädalat intensiivset saksa keele kursust seljataga ja näed - täitsa elus olen! jutujärge ei ole küll lihtne jälle uuesti üles korjata, aga vahetusaasta kohta võib sageli öelda, et kui miski on "natuke raske", siis on see kõige kergem asi, millega päeva jooksul kokku puutud. siiski, vabandan, kui tänane natuke katkendlik või ebaloogiline välja kukub, loodan, et päris igav teil lugedes ikka ei hakka.

töönädalad möödusidki põhiliselt keelekursuste tähe all ja muu jaoks aega ei jäänudki, need inimesed aga, kellega ma iga päev kolm tundi koos veetsin, olid aga igaüks ikka haruldane eksemplar. natuke kahju, et ma seal kõigist nii palju noorem olin, minust vanuselt järgmine oli 23. paar sõna igaühe kohta:

31-aastane naine Ungarist, kes inglise keelt ei mõistnud, töötas koristajana, tuues kursustele pidevalt kaasa mingeid töölepinguid ja muid pabereid, et juhendaja tal tõlkida aitaks. vaba aeg kulub tal magamisele ja oma koeraga mängimisele, mees on tal ka. iga pausi ajal sõitis ta seitsmendalt korruselt alla, et suitsu teha ja iga kord, kui minust mööda läks, arvas, et on eluliselt oluline minu juukseid sasida või õlale patsutada.

30-aastane itaallane, kes on Viinis minule arusaamatutel põhjustel. ta tegeles pidevalt paariliseotsingutega, tema ideaalnaisel peaks olema suur tagumik, suured rinnad ja soovitatavalt väike aju. tunnis oli ta vist see inimene, kes mind kõige rohkem ärritas oma "ma oskan nii hästi" olekuga, kuigi tegelikult ei tajunud ta ikka mitte midagi. umbes iga tund ütles ta vähemalt korra midagi sellist: "i think in english, that's the problem." jah, ma olen päris kindel, et kõik teised inimesed A1.2 kursusel mõtlevad saksa keeles... veel ütles ta, et ei kannata lapsi silma otsaski.
kaks 25-aastast Lõuna-Korea poissi, kes õpivad siin heliloojateks. ka just paljust aru ei saanud, r-tähe hääldamisega oli neil ka suuri probleeme(nende keeles seda vist ei eksisteeri??). pausi ajal käisid alati suitsul, tõmbasid kõige tugevamat, punast Marlborot.

23-aastane poolatar, kes omandas siin inglisekeelse programmiga magistrikraadi. oskas hästi, aga saksa keeles väga rääkida ei tahtnud. tegeleb jalgpalliga ja tundides oli tal alati kaasas joogipudel, mille peale oli kirjutatud "69% vodka".

kahekümnendates rumeenlanna, kes oli Viinis kuuajasel puhkusel ja mingil põhjusel otsustas selle aja keele õppimisele kulutada.

27-aastane Serbiast tulnud kehaliseõpetaja, kes oli siin abiellunud ja kes alati väga aktiivselt ja andunult seletas, kuidas tal ja tema proual on uus elamine ja kuidas iga nädalavahetus peab mööblit tassima ja et kuidas tema pulm oli liiga stressirohke, aga teiste omades talle käia meeldib. kui itaallane ja poolatar omavahel tunnis vahepeal sõnelema läksid, siis naeris nii, et noore tamme jämedused rinnal risti pandud käsivarred vabisesid.

23-aastane pärslanna, või otsesõnu Iraanist pärit, aga kõik sealttulnud ise nimetavad seda Pärsiaks. kodumaal oli ta vist küll hambaarsti haridusega, siin on ta ainult selle pärast, et tema mees omandab siin haridust. ise ta siin loomulikult ei tööta, meie kursusel sai ta hüüdnimeks Pärsia printsess, kelle hobideks on ilusad autod, kohvijoomine, šoppamine ja tantsimine. tunnist tundi silus ta oma tohutut musta kräsulist alati täiuslikult hoolitsetud juuksepahmakat ja jutustas, kuidas talle Austria ja saksa keel ei meeldi. üleüldse oli ta kogu aega nagu omas mullis ja kui õpetaja midagi uut seletas, suunas ta oma silmad mõtlikult ruumi keskele ja lausus sügava ja tähendusrikka "jaa", seda enamasti vähemalt kolm korda tunni jooksul.

kuigi ma neid keelekursuseid kõvasti kirusin ajakulu ja kõige pärast, sai seal ikka kõvasti nalja ja abi oli neist ka palju. kogu selle pika jutu lõpetuseks peaks vist paari lausega märkima ka, et kuidas mul siis saksaga lood on. noh, kodus räägin juba suurema osa ajast saksa keelt ja pere on ka harjunud sellega, kui ma ühelt keelelt teisele hüppan, vahepeal isegi keset lauset. samuti teavad nad, et nad peavad aeglaselt, selgelt ja pausidega rääkima, siis on arusaamine ka täitsa hea. omavanustega läheb raskemalt, sest nad räägivad nii kiiresti ja ka kannatust ei ole neile just palju antud, sellepärast on enamus jutuajamisi nendega ikka inglisekeelsed. kui kellegagi omavahel olen, siis räägin ikka pigem uues keeles. üldjuhul muidu kiidetakse, öeldakse, et uskumatu areng on toimunud ainult kahe kuu pikkuse õppimise kohta, ka kursuse juhendaja ütles, et ma õpin väga kiiresti ja uut kursust ilmselt ei vaja, kui niikuinii kohalikega räägin.

nüüd aga nende asjade juurde, mis ka laiemale avalikkusele huvi võiks pakkuda. kaks nädalat tagasi oli see õnnis päev, kus mul laupäeval kool ära jäi ja sain juba reede õhtul Hannah'ga Grazi kaasa minna. see oli mu esimene kord Viinist nii kaugel, sõitisme pimedas umbes kaks tundi. ostsime tee pealt bensukast jäätist ja kuulasime Guns n' Roses'i ja Macklemore'i plaate, ise kogu aeg kaasa lauldes.

Grazis ööbisime tema isa juures, ta käib seal iga teisel nädalavahetusel. tema tuba oma isa majas on nagu mõnelt Tumblri lehelt, ta rääkis mulle, kuidas tal on plaanis vinüüle ja värvilisi tulukesi seinale panna:))

peale pikka-pikka und ja hommikusöögihelbeid(sõin neid viimati Eestis!!!) läksime linna avastama, või noh, mina läksin avastama, tema oli nagu giidiks ikka. Graz on tuntud kui ülikoolilinn ja seal valitseb ka selline Tartule omane õhkkond. Hannah silme läbi nähtuna on linn jagatud kaheks: üliõpilased ja vanad inimesed, need moodustavad lõviosa linna populatsioonist. ma muidugi ei tea, kas see täpselt nii on, aga oma tõetera sellises statistikas kindlasti on, jah.

see peaks olema täpne Grazi keskpunkt, südamik, sellepärast on sinna paigutatud ka virsikukivi. saksakeelne nimi ei tule kahjuks meelde. paar vene vanatädi olid seal meiega samaaegselt ja seda nähes kisasid rõõmsalt: ой, персик!

tol päeval oli linn pungil täis cosplayereid(see pole muidu hea sõna, aga sellele vist pole eestikeelset vastet??). kolmelt FREE HUGS sildiga tüdrukult hiljem küsides saime teada, et neil on kuskil mingisugune festival.

ühel hetkel kiitsin taevani tolle päeva sooja päikest ja järgmisel sekundil olin vaimustunud mõttest, et paari kuu pärast on jõulud.

umbes sada meetrit ühest suuremast tänavast oli niiviisi seisvaid inimesi täis - need olid loomakaitsjad. umbes pooltel neist olid käte vahel surnud loomade korjused, aga neid ma pildile ei saanud.

selle päeva kohustuslik käik viis meid Schlossbergile - see on Grazi jaoks nagu Stephansdom või Ateena jaoks Akropol. tolle päeva lõõskava päikesega andis ennast nendest treppidest üles vedada, aga see tasus end igati ära. üles jõudnud, võttis meid vastu rõõmus akordionimuusika ja ümbrus nägi välja, nagu oleksime sattunud kuskile Vahemere äärde, mitte Austria suuruselt teise linna.

Viinis nii sinist taevast küll ei kohta

see kellatorn võiks minu arust vabalt Rapunzeli koduks olla.

täpselt nii ma ennast tol päeval tundsingi

ma kandsin tol päeval küll nahksaapaid, aga mitte selle pärast, et oleks vaja olnud. ilm oli tõesti sobiv suveriieteks, mis siis, et oli 18.oktoober. Eestis, kui ma ei eksi, oli sellel ajal juba esimene miinuski ära olnud.

see trepijooks oli ikka kurnav küll, punane sturm on parim turgutus. kausis on mul knödelsuppe, see suur kollane asi ongi knödel ja meenutab natukene pelmeeni, väga tüüpiline Austria rahvustoit. tagaplaanil olev ettekandja tuli minu juurde ja küsis, et kas ma tulen kuskilt põhjast, et sealt tulnud inimestel pidid alati väga ilusad näojooned olema.

lasagne, aga mitte tavaline, vaid mit palatschinken ehk siis pasta asemel olid pannkoogid.

kui pärast sööki linnas ise ka ei tea mida otsisime, nägime äkitselt pikka saba väga lahedatest noortest inimestest. neist enamused kandsid Nike Air Maxe, laiu särke ja erinevaid mütse. natuke uurinud, saime teada, et seal hakkab kohe-kohe toimuma mingit sorti dance battle, hip-hop ja house. muidugi võtsime ka sappa ja ootasime, ootasime, ootasime. tuli välja, et tegu on päris heal tasemel võistlusega, mille kohtunikud oli tulnud kohale Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Rootsist. kõik tantsijad esinesid kahekaupa ja igaühel oli minut aega. veelkord tõestus, et sabast tuleks kinni võtta igal võimalusel, mida vahetusaasta su teele puistab, sest sealt saadud elamus oli mega!!

õhtupimeduses tänavatel lihtsalt mõnda kohvikut otsides astusime sisse ühest suvalisest uksest, kus võttis meid vastu väga viisakas, kuid silmnähtavalt stressis ettekandja, kes teatas, et siin kohas tuleb laud kinni panna, täna õhtul on meil aga õnne, sest üks kahene koht on parasjagu vaba.

koht ei olnud kallim kui teised, tavalised kohvikud, aga sellest šokolaadikoogist oleksin ma vist nõus pikemat aega toituma.

käisime veel ka Hannah vanaema külastamas. tal on Grazis suur maja, mis pidavat olema tihtipeale ka perekonna ja suguvõsa kogunemispunktiks. ka tol õhtul olid seal mõned tädid, onud, lapsed ja naabrid, kes kõik koos maronisid(nüüd ma tean, need on lihtsalt kastanid!!) sõid, veini jõid, jutustasid ja naersid. oma portsjoni kastaneid kätte saanud, sättisime ennast Hannah isa majja, et jälle välja minna. 

kui Viinis on kõigil väga ükskõik, kas sa oled piisavalt vana, et kuhugi minna ja väljas käies midagi osta ja sageli ei kontrollita dokumente ka 18+ kohtades, siis Steiermarkis on seadused hoopis karmimad. terve Grazi klubi-ja baaripiirkonna peale oli üks koht selline, kuhu kuueteistaastased minna said. see polnud iseenesest väga puhas ega stiilne koht, Gekko-nimelises kohas oli üks ruum, kus  kõik tantsisid, istusid ja jõid, väga koledad WCd, keldrikäikudes paiknevad koridorid ja arusaamatu pehmete toolidega ruum, mida keegi ei kasutanud, kuid mis ometi kõigile avatud oli. väljas uksel dokumente kontrollivad turvad olid küll natuke kummalised, neile pakkus miskipärast nalja minu dokument, kus peal seisab "Austauschschülerin" ehk "vahetusõpilane". baaris sees olnud noored olid aga vist suures osas kohalikud ja ka omavahel tuttavad, kui rääkisime ühtede inimestega, tulid nende juurde teised, kes olid esimeste sõbrad ja kui hiljem kellegi uuega tuttavaks saime, siis tuli välja, et ka tema tundis esimesi. vahetasin koridori peal mõne inimesega paar sõna ja järgmisel korral hõikasid vastutulijad mulle juba: "hallo, Estland!!" muidugi leidus traditsiooniliselt ka see üks tüüp, kelle jaoks oli ükskõik, kas Eesti või Venemaa, tema oli aga õnneks ainuke.

see kena keldribaarike sulges ennast kell kaks ja ainuvõimalik koht, kuhu ilma mingi hämamiseta sisse saada võisime, oli klubi Bollwerk, mis asus linna keskusest umbes viis kilomeetrit serva poole, praktiliselt pärapõrgus. ja Graz pole Viin, kus oleks metroo, mis öö läbi sõidaks, nii et sinna kohale manööverdamine oli paras katsumus! sinna me aga jõudsime ja oh seda õnne ja rõõmu, isegi sissepääsutasu ei küsinud keegi. Hannah hüüdis sisenedes: "oumaigaad, see on ju nagu Disneyland!" mingil määral see vast oligi - hiigelsuurest, kahe autotee laiusest koridorist oli võimalik edasi minna mänguautomaatidega baari, mitmesse väiksemasse leopardimustriliste toolidega saali ja mis kõige tähtsam - suurde mitmetasandilisse klubiruumi, mis vist kellaajast ja klubi debiilsest asukohast sõltumata rahvast täis on. muusika oli hea, inimesed lõbusad ja kõik oleks väga super olnud, aga need põrandad kleepusid nagu päikese käes sulanud kummikommid ja need toredad leopardimustriga toolid olid suitsukonidest pruunitäpilised ja üleüldse nägid välja, nagu oleks keegi neis ära surnud. sellised asjad ei oma õnneks tähtsust, kui sa lähed sinna eesmärgiga lihtsalt tantsida, mida me ka tegime. hommikupoole koju tagasi skeemimine oli ka muidugi omaette kunst, aga asi oli seda väärt.

pühapäeval sõitsime koos Hannah' isa ja väikese õega mäele, mis asub Grazi lähedal ja oma natuke rohkem kui 1400 meetriga on minu senini kõrgeim tipp. vallutamiseks ma seda siiski ei loe, sest ajanappuse tõttu sõitsime sinna üles liftiga. ma oleks võinud sinna vist terveks järgmiseks koolinädalaks lihtsalt istuma jääda, nii väga meeldis mulle, mida nägin.

peekonikattega (lamba?)liha ja võiriis. see maitse oli väljas oleva vaatega peaaegu võrdne.

mäel sai ka Hexenbahniga sõita. see on selline veidi aeglasem ja laugem rollercoaster, mis viib inimesed suure hooga ja vingerdades mäest alla ja jälle üles tagasi, pilet sellele ei maksnud kindlasti üle kahe euro.

Hannah isa ja õde läksid lohet lennutama, meie aga istusime mäenõlval, veeretasime ennast sealt alla ja tulime jälle üles, siis vaatasime enda ees laiuvasse sinisesse ja rohelisse ning arutasime, et kui keegi tahaks tõesti luua parfüümi nimega "Teen Spirit", siis mida ta sinna sisse panema peaks? eks igal lugejal tule vast sellega seoses ka omad mõtted pähe, kuid kuidas me ka ei proovinud, halvalõhnalisi asju oli ikka rohkem.

seal all on Teen Spiritil kindlasti hoopis teine lõhn, kui Viinis.

järgmisse koolinädalasse tõid natuke värve juurde kaks eestlast, teisipäeval kaugemalt tulija Helje, kes eelmine aasta Austrias oli ja kolmapäeval Kristin, kes tahtis lihtsalt Klosterneuburgist Viini igavust peletama tulla. olgu, kuidas on, aga teist eestlast ei asenda minu jaoks ka kõik teised rahvused kokku:)

ma leian, et see jäätis on piisavalt oluline, et sellest mitu pilti üles panna.

kui Kristiniga ühes välikohvikus istusime, nägin äkki, et Frederik jalutab mööda. jooksme talle muidugi suure hooga järgi ja Kristin oli nii elevil, et ütles talle:" oh issand, tead me hõikasime sind üle terve tänava ja jooksime järgi. mis teed siin?" seda kõike sulaselges eesti keeles. see taanlase wtf-nägu ei lähe mul vist kunagi meelest. Kristin ise ei saanud enne asjast aru, kui ma talle ütlesin, et Frederik pole eestlane.

reede õhtuks oli Makana Hawaiilt mind enda juurde peole kutsunud, see tähendab, et peale tantsukursust jooksin ma koju, et jälle tagasi metroopeatusesse minna ja lõpp-peatusesse sõita, et sealt peale pooletunnist ootamist Mauerbachi sõita. 

ostsin ootamise ajaks metroojaamast ühe türklase käest schnitzelsammeli. see on võileib, kus vahel on šnitsel, kaste ja tavalselt ka salat või midagi niisugust. see maitseb hästi(noh, arvesse võttes seda, et tegu on võileivaga ja kuidas ma neid silma otsaski ei salli), aga minu jaoks on arusaamatuks jäänud, et kui harilikult maksavad sellised umbes kolm eurot tükk, siis kõige odavama Wienerschnitzeli saab vast kuuega...

ma pole kindel, kas Mauerbach on veel Viini osa või kuulub juba Alam-Austria alla, igatahes on seal ilus roheline ümbrus, suured uhked majad ja taamal mäed. 

astusin bussist välja pimedusse ja hakkasin õpetuste kohaselt mäest üles minema, kui juba varsti kuulsin vastu tulevat rõõmsaid hääli ja nende omanikke. need olid Makana, Yuri ja üks lõunaameerika poiss, keda ma varem ei tundnud, kuid ka tema käitus mind nähes sama ülevoolavalt õnnelikult, nagu kaks esimest.

Makana pidu toimus tema suvemajakeses, mis oli sama kena, nagu suur maja, kuid tunduvalt pisem ja hubasem. ma kahetsen niiväga, et rohkem pilte ei teinud! tavaliselt, kui sellisele peole minna, kus ainult paar inimest tuttavad on, siis on ikka väike kõhedus sees, vahetusõpilaste puhul teadsin ma juba üsna kindlalt ette, kuidas mind vastu võetakse ja nii see tõepoolest oligi. kõigepealt tervitas mind austraallane Jemma, ainuke majasolija, keda ma tundsin. noh, veel ka Yuri ja Makana, aga neid olin ma juba näinud. inimesi polnud peol palju, aga see on ju ammutuntud tõde, et üks vahetusõpilane on sama hea, kui mitu tavalist õpilast. kohal olid veel üks Brasiilia tüdruk, neli minu jaoks uut ladinaameerika poissi ja üks kanadalane, kõik nad kas Rotary või STSi kaudu siia tulnud. tähelepanelik on ehk juba märganud, et olin peol ainuke eurooplane. mitte et see mind kuidagi häirinud oleks, hoopis vastupidi. õhtu ja öö läksid nii kiiresti, et enne kui ma arugi sain, oli kell seitse ehk siis paras aeg mulle, et kooli poole rabelema hakata...

õhtu ainuke korralik pilt, mida minu telefon sisaldab. see on see Kanada poiss, prantsusekeelsest osast muide. lisaks saksa keelele hakkas ta sel aastal siin ka vene keelt õppima, lihtsalt selle pärast, et see huvitab teda. tal on juba pikemat aega olnud reaalne plaan Baltimaadesse reisida, kõiki kolme.

laupäev kujunes mulle äärmiselt piinarikkaks, sest eelmise öö unetunnid olid praktiliselt olemata olnud, aga juba tuli mul sõita Eisenstadti oma hostisa vanemate juurde tema 50. sünnipäeva lõunasöögile. see oli ka esimene kord, kus ma oma "suguvõsa" liikmetega kohtusin. neil on seal väga ilus ja suur maja ning nagu hiljem teada sain, oli see Stefani esimene projekt. söögid olid loomulikult fantastilised ja inimesed väga toredad, aga minu magamata pea nägi ränka vaeva, et saksakeelset vestlust järgida jõuaks.

Eisenstadt

päris-sünnipäev oli alles õhtul kodus

26102014, Nationalfeiertag

päev, mil austerlased tähistavad oma IIMS järgse lõpliku neutraliteedi väljakuulutamist, vahetusõpilastele on see aga lihtsalt piisav põhjus, et koos midagi ette võtta. loomulikult ei tahtnud me ka kohalike pidustustest kõrvale jääda.

latseke sai politseinikult õhupalli ja tankiga pilti, mis sa hing veel tahad!!

Andy läheb iga kord hulluks, kui ilusat autot näeb ja siis jookseb järgi, et pilti teha

mina aga lähen hulluks iga kord, kui ma paraadi näen!!

olime Viini kesklinnas, aga otsisime umbes tund aega sobivat söögikohta

"nii, nagu jaapanlased teevad"

üks minu lemmikkohti, jällegi Schwedenplatz. see on uskumatu, millist graffitit sealt leida võib

õhtune Schönbrunn

latern tookord säras, ta särab nüüdki veel

järgnenud koolinädal oli siiani üks parimaid, sest koosnes ainult kahest koolipäevast ja juba teisipäeva õhtul panin ma Linzi poole ajama. peale vähem kui pooleteisetunnist sõitu võttis mind vastu naeratav Egle, kelle juures ma ka peavarju sain. ta elab natuke Linzist eemal, looduse keskel ja tal on väga mõnus tuba, kus pidžaamakaid pidada:D nii me tegimegi, sõime, vaatasime filmi ja enne ära vajumist rääkisime veel juttu.

kolmapäeval järgnes hommikune linnatuur:

Neuer Dom, Linzi kõige suurem kirik

enamustel kirikutel on aknad värvilisest klaasist, kuid tavaliselt on seal muster või lihtne pilt, seal oli aga iga aken nagu omaette maal

Baltic power!!! 

maskeering

*kolmapäeva õhtu. käisin ühe klassiõega väljas, aga oluline on see sellepärast, et rääkisin temaga terve õhtu saksa keeles. temal on kannatust. blogilugejad teda ei tunne, sest pilti mul temaga koos pole. kui paljud minu klassikaaslased keskenduvad oma elus ainult õppimisele, siis tema kaldub pigem sinna teise äärmusesse, "ei-lähe-kooli-aga-ema-ei-tea-et-hoopis peol-olin" inimeste hulka.

reede. tahtsin väga Viinist välja, aga kaugele minekuks polnud aega, niisiis sõitsin Percholdsdorfi, linna, kus elab meie YFU-grupi kõige noorem, brasiillane Thiago. jalutasime temaga ümber veiniistanduse ja sõime korjamisajal kahe silma vahele jäänud viinamarju. linna tagasi jõudnud, küsis ta, kas ma tean, misasi on uisutamine. pidin peaaegu naerma hakkama, aga siis meenus mulle, et ta on Brasiiliast. noh, igatahes uisutama me läksime. enda uiske mul loomulikult kaasas polnud, seepärast pidin sealt laenutama ja oh sa mu meie, alles nüüd ma saan aru, kui tähtis on teritatud uisuraud. ometi, sõidetud ma sain!!

reede õhtu. tantsukool.

olen nüüd ametlikult sõltuvuse selles staadiumis, kus mu jalad tunnevad ennast mugavamalt kontsaga tantsukingades, kui lihtsalt baleriinades. 

reede õhtul, enne kui ma ära hakkasin minema, tulid minu juurde kaks tüdrukut Gold Star kursuselt ehk siis viimaselt tasemelt, mida see tantsukool noortele pakub. nad küsisid mult, kas ma olen varem tantsinud ja ütlesid, et mul tuleb väga hästi välja. hiljem oli keegi ka mu vahetusvennalt küsinud, et miks ma algajate kursusel käin, kui olen seda juba teinud. joachim muidugi vastas, et ma tegelikult pole ja siis oldi lihtsalt imestunud, et ohoh, kuidas tal siis nii hästi välja tuleb? 

asjale lisab veelgi positiivsust asjaolu, et nüüd on meil tunnid ka pühapäeviti ja kui ma peaks vähegi tahtma, saan nädalas kokku neli ja pool tundi tantsimisele kulutada.

reede õhtul oli loomulikult ka halloween, mida ma kunagi varem tähistanud ei olnud, kuid see aasta oli mind kostüümipeole kutsutud ja tundub, et siin on selle püha tähistamine väheke rohkem levinud. olin otsustanud Marilyn Monroeks hakata, suurepärane võimalus oma heledate juustega eputada. kõik teised olid aga otsustanud tumedate riiete, võltsvere ja maalitud sinikate kasuks, nii et oma heledate juuste ja veel heledama kleidiga olin ma seal justkui stseen "Aruka blondiini" filmist, kus ta oma jänesekostüümis peole läheb. õnneks seal ei hoolinud sellest keegi. pidu ise oli ometigi väike pettumus, sest ega seal suurt midagi ei toimunudki. mõned suutsid küll kuidagi väga vähesest purju jääda ja hakkasid seal trikke tegema, näiteks oma klassivendi suudlema ja nii edasi, aga kes olen mina, et arvustada? 

sellesse õhtusse jäi veel ainult üks suur saavutus. mingil hetkel ilmus uksele kolm-neli vanemat poissi, kellest üks(väidetavalt peo korraldaja vend) minuga jutustama hakkas ja teate mis - jälle sain saksa keeles kõik räägitud! jälle öeldi, et hea areng kahe kuuga olnud.

Laupäeval nägin ma üle pika aja Carolini, ta oli Viinis!! käisime koos tema ja Kristini ja Kristini hostõe sõbranna ja Frederiku ja Samiga kirbuturul, mis toimub Naschmarktil iga laupäev. ühe euro eest kauplesin endale välja prossi, mis oli küll vana, odav ja kulunud, aga nägi välja nagu pilapasknäär "Näljamängudest".

ka seal ei olnud blondid just sage nähtus, valdav osa kauplejatest olid tumedamat verd ja mõni lausa nii üllatunud, et lisaks vahtimisele näitas ta näpuga ja ütles muudkui: "näe, blond." kutsus oma sõbragi vaatama. Kesk-Euroopas!!

õhtusöögi sõime ilmselt linna kõige odavamas Running Sushis, mis asub Mariahilferstrassel ja mis maitseb täpselt samamoodi, nagu minu kodu lähedalgi, ainult tiramisut neil ei ole.

oma järjekordse pühapäevase perematka ega kolmetunnise tantsimisega ma teid tüütama ega ennast piinama ei hakka, on juba liiga pikale veninud see asi.

Ah jaa, ikka veel, kui teil on ideid, millest tahaksite siin rohkem lugeda või kuidas ma saaks seda blogi üleüldse teile huvitavamaks teha, siis andke julgesti märku, ehk saan teie soovid täita.

kirjutamiseni!

teie Sandra

P.S. ma tean, et mõnel mu lugejal on praegu väga kurb meel, sest tal on elus rasked ajad. tea, et ma mõtlen su peale.