2015, sul saab raske olema...

...sest Sinu eelkäija oli minu elu parim aasta(siiamaani loomulikult)!!!
minu sagedasemad lugejad juba teavad, kui visalt mul uusi postitusi viimasel ajal ilmub ja seetõttu ei hakka ma suurt aasta kokkuvõtet tegema, vaid kirjutan ikka sellest, mis veel rääkimata. niikuinii kulub aeg nii kätte ära, et ei saa arugi, isegi emale messengeris vastamiseks leian tavaliselt aega umbes poole viie ajal hommikul. võite arvata, kui rõõmus ta selle üle on...
aga kuhu ma selle aja siis pannud olen?

kuigi minu perel oli enne jõule veel kuni viimase päevani kibekiire tööaeg, leidsime ometi natuke aega ka ühistegevuste jaoks. ühel pühapäeva hommikul jalutasime kümme minutit kodust kaugemale, läbi pargi ja ilma, mis meenutas Eesti märtsi ja olimegi jõudnud väljastpoolt natuke nõukogudeaegseid ehitisi meenutava jäähallini. ka hostisa ütles, et see on natuke DDR, aga muidu kena koht.
väljak ise asus Viini kontserdimaja taga ja juba hommikul kell 11 oli ta sõitjaid tihedalt täis. kõige keskel harjutasid jäätantsijad, kelle vanus jäi huvitaval kombel kuskile 40 ja 60 aasta vahele, taustaks mängis kas klassikaline muusika või siis uuemad ballaadid. isegi minu muidu näiliselt üsna range olekuga hostema liugles koos teistega, käsi kõrval hoides ja muusika rütmis kujundeid tehes nagu väike tüdruk, kes baleriiniks saamisest unistab. isegi pärast kahte tundi sõitmist lausus ta hostisale: "ainult see üks valss veel, siis lähme." ja juba sõitsidki nad viimasele tiirule. pärast kahte ja poolt tundi vastikus tuulises ja niiskes olemist kulus hostema tehtud punš rohkem kui ära.

jalutuskäik läbi Stadtparki oli hostisa sõnul väga õigel ajal, sest tavaliselt olevat need ilusad seinad kõik graffitit täis.

kahjuks tuli osa jõulueelsest ajast ka koolis veeta ja ausalt öeldes olin selles ajas päris pettunud. kui Eestis hakkavad aktused, jõulupeod ja kontserdiproovid pihta juba detsembri keskel, ei nähta siin isegi maja kaunistamisega vaeva, jõule nagu ei olekski. sellisest asjast, nagu näiteks salongiõhtu või heategevuslik küpsetiste müük (siinkohal tervitan eelmise aasta 9B klassi, me olime ikka parimad!!!), võib ainult und näha. mõni üksik professor(me kutsumegi neid siin nii), kes oma päristööd enam teha ei viitsi, proovib natuke meeleolu tuua. meie eetikaõpetaja näiteks proovis meiega jõululaule laulda, see oli aga pigem piinarikas, kui vahva.
selles samas jõulutunnis tuli ta minu juurde ja küsis, et kas ma jõuludeks koju ka sõidan. eitava vastuse saanud, ehmus ta päris ära ja arvas, et see on hullumeelne, kas ma oma pere ei igatsegi? siis naeratas ta kavalalt ja küsis: "ahsoo, kas sul on siin juba sõber*?" pika ja segaduses "eiiiiiiii" vastuseks saanud, ei kõndinud ta mitte mööda pingirida edasi, vaid hakkas hoopis: "kuidas nii?? ma ei usu... ole nüüd Sandra, ütle mulle tõde!" siis oleksin küll tahtnud, et mul oleks see jalgpalli MMil kasutusel olnud sprei, et ma saaksin enda ümber sellise suure ringi joonistada ja siis näidata: "näe, siin on minu isiklik tsoon, hoia kaugemale." ja ega sellega asi ei lõppenud. kui ma juba arvasin, et ta on mind rahule jätnud ja võin südametunnistuse piinadeta lahtiste silmadega edasi magada, nagu ma ma enamuse ajast koolis teen, tuli ta jälle: "kuule Sandra, võta mind kaasa sinna... kust sa tuledki... Rootsi?" lihtsalt super, arvad, et nelja kuuga oled mulle nii lähedaseks saanud, et võid kogu klassi ees minu isikliku elu kohta pärida, aga ei ole selle aja jooksul veel aru saanud, kust riigist ma tulen...

*SUUR probleem saksa keeles: pooltel juhtudel tähendab sõber rohkem kui sõpra. kuigi sõna freund tõlge on pris kindlasti sõber, tähendab ainult ein freund von mir tõesti lihtsalt sõpra, mein freund aga poiss-sõpra. see tekitab palju segadust ka kohalike vahel, kuid küsimus: "hast du ein Freund?" tähendab alati küsimust sinu suhtestaatuse kohta.

nagu juba öeldud, kooli tavarütmi just jõulaeg väga ei muutnud, ainukesed väljaspool tunniplaani toimuvad üritused olid jõulumissa(Sandra seal loomulikult ei käinud) ja jõuluturniir sportmängudes. võistelda sai jalgpallis, ultimate frisbe's ja võrkpallis. esimeses ei ole ma just kõige professionaalsem, teine on mu arvamuse järgi lihtsalt lollus, kuid mis kolmandasse puutub, siis ei kulunud mu klassi poistel just kaua, et mind enda võistkonda saada. 

ega see just meistrite mäng ei olnud, saal oli pooleks jaotatud, kohtunikke kui selliseid reaalselt ei eksisteerinud, ainult punktilugejad ja kogu asi käis aja järgi, aga mis ma ikka vingun, vähemalt saab mängida! nagu ikka, läksin ma ka seekord platsil päris hoogu, eriti peale seda, kui taipasime, et meie võistkond enamustest peajagu üle on. tõesõna, mõni oli tulnud sinna isegi teksapükstes ja jäi mulje, et mõni pole varem palli ka käes hoidnud, just selliste tegelaste pärast suutsin korra ka päris põlema minna. kord jõudis vastasvõistkonna serv ainult poole nende platsi peale ja teine mängija toksas selle rusikaga üle võrgu, püüdsin mina palli kinni ja meie võistkond liikus koha võrra edasi. arvasin, et iga inimene, kes on kasvõi korra elus võrkpalli mänginud, teab, et serv on siiski ainult ühepuuteline... seepeale hakkas aga vastaspoolelt kõva kisa kostma, et mis valesti oli, punkt on ju nende? lootsin siis, et meie suurepäraselt pädev punktilugeja vähemalt ütleb midagi, aga ei, tema seisis seal nõutu näoga, kui vastasvõistkond surmkindlalt väitis, et pall neile kuulub. alguses üritasime siis rahulikult võrkpalli esimesi reegleid seletada, aga kui need ikka oma "õigust" taga ajasid, läks Sandra ikka juba kurjaks. tegelikult võis see kõrvalt päris lõbus vaatepilt olla: platsitäis ninatarku ja siis mina oma valju hääle, aktsendi ja vigase saksa keelega küsimas: "millest te aru ei saa, see on teil esimene kord mängida või?" olukord lõppes sellega, et kehaliseõpetaja andis käskluse "uus pall", kui ka mina pikale seletamisele käega olin löönud. 

kokkuvõttes lõppes asi selles mõttes õnnelikult, et selle mängu võitsime nii või teisiti ja kogu turniiril saavutasime seitsme võistkonna seas napi teise koha. halleluuja ja häid jõule!

viimasel koolipäeval jagas meie klassijuhataja meile kõigile paberid, kus peal olid head mõtted ja arvamused, mis klassikaaslased igaühe kohta kirjutanud olid. väga palju kiideti mu saksa keele oskust, mõni arvas, et ma olen ilus, sportlik ja kuulun juba sellesse klassi. oli ka neid, kes arvasid et olen kena ja sõbralik(jällegi tervisi oma kallile eksklassile, tuletan meelde mõne venna tutipäeva iseloomustusi: kena, tore, sõbralik). üks ütles, et proovin alati midagi uut õppida ja olen poliitiliselt hästi haritud... kiideti mu muusikamaitset, leiti, et olen vaimukas ja chillig(vabandust, ma tõesti ei oska tõlget anda, vast saate mõttest aru), ühe jaoks olin ma powerful(see oli üks mu lemmikuid:D). leidus muidugi ka neid naljahambaid, kelle jaoks olin ma "nende lemmikeestlane" või "parim eestlane, keda nad tunnevad", kuid kogu kirja võttis kokku väike lõik: "meil on sama huumorisoon ja see meeldib mulle väga. mul on tunne, et Eesti võttis oma kõige armasama inimese üldse ja saatis ta Austriasse." ma juba tean ka, kes selle kirjutas:) 

ainus, millest mul kogu eelneva loo juures kahju on, oleks minu nadi saksa keele oskus, mille tõttu ma teistele midagi nii armsat kirjutada ei osanud...

Viin on reisisihtkohana atraktiivne 365 päeva aastas, kuid usun, et pühade ajal kerkib külastajate arv mitmekordseks. ideaalne jõululinn see just pole, sest 24.detsembri õhtuks lund saada ei looda enam ükski kohalik juba ammu. mõni firma teeb lausa kampaaniaid, et kui jõulud on valged, lasevad nemad kõik oma hinnad 50% alla. see näitab hästi, kui suured need šansid reaalselt on... sellegipoolest näeb linn igati palju vaeva, et juba niikuinii piltilusaid tänavaid tõeliseks võlumaaks muuta, see peaks ehk ka lume puudumise korvama ja sellest hoolimata jõulumeeleolu looma. ja eks just õiges meeleolus ole need eurod ka vähe libedamad turisti taskust välja vupsama...

ei tea, kas rääkisin Teile juba, et umbes kuu aega enne jõule muutus meie hoov kuusikuks?? üks Viini lähedalt pärit talunik müüb seal jõulupuid, mis on iseenesest väga vahva, sagimine kogu aeg käis, aga eks te katsuge sealt kell kaks öösel kottpimedas läbi manööverdada... 

Stephansplatzi jõuluturul

klaaskuulid lähevad siin eriti hästi kaubaks, sest neid reklaamitakse kui Viini leiutist. vaatasin järgi - tegelikult eksisteeris midagi sarnast Prantsusmaal juba natuke varem, kuid patent võeti Schneekugelile kui sellisele just Viinis aastal 1900.

10 meetrit eemal sooritavad mõned Swarovski poes jõulušopinguid...

poe vaateaken

"No kangaroos in Austria" - seda lauset võtab Austria üha rohkem reklaamina kasutusse ja ma täitsa saan aru, miks. mäletan rohkem kui ühte korda Eestist, kus keegi soovis mulle "palju edu seal Austraalias!!"

raekoja ees on alati kõige suurem ja uhkem jõuluturg// foto: Carolin K.

Rathausi jõuluturu põhikunded on loomulikult turistid - inimesed üle terve maailma kiidavad seda uhket värvilist tuledesära, ahhetavad ja ohhetavad, hea maitsega viinlased aga vaatavad seda kõike pealt ja nendivad: "kitš."// foto: Carolin K.

kui tavaliselt tantsin ma seitsmest päevast kahel, kokku neli ja pool tundi, siis nädalal enne vaheaega tuleks tundide arvuks umbes 9-10. kuigi oleksin valmis sellise aja ka täiesti ilma põhjuseta tantsima, oli seekord asi siiski vaheaja esimesel päeval toimuvas TLAs ehk lühidalt seletades siis lihtsalt hindele tantsimises, et taset kätte saada. tegelikult alustas minu grupp oktoobris alles baaskursust ja nüüd peaksime pronksiga jätkama, kuid meie õpetaja oli siis juba peatsest sulgemisest teadlik ja võttis programmi nii kiiresti edasi, et me läbisime üheaegselt kaks kursust ja nüüd saame juba pronksitaseme kätte. selles raskusastmes peab tantsima neil üsna vabalt valitud tantsu. minu enda isiklikud lemmikud on tegelikult džaiv, rumba, tango ja samba, kuid lugu selle valikuga oli minu puhul vähe keerulisem. jamasin kaua aega paarilise leidmisega, sest üks oli mulle ise lubanud, aga siis polnud enam kindel ja mina ütlesin jah ühele teisele, mitte nii professionaalsele partnerile ja siis leidis see esimene ikkagi, et tal on võimalik minuga ka tantsida, aga nimekirjad olid juba  väljas jne jne... aga vahet pole. jutu lõpp-point on selles, et lasin partneril tantsud valida lootuses, et ta võtab need, mida ise paremini mõikab. tema valikud olid aeglane valss, tango ja tša-tša. kui ta viimast kastikest täites nõutult õlgu kehitas, tegin ettepaneku džaiv märkida. ükskõikselt märkis ta viimase linnukese ja ütles "hea küll, miks mitte". oleks ma vaid teadnud, kui libedale teele ma just astunud olin...

nojah, selle neetud džaiviga tõmblesime igas proovis ikka päris mõnusalt, vahepeal ma hakkasin juba kergelt lootust kaotama, kui aus olla. siis jõudis kätte 22.detsember ja meil tuli sooritada oma TLA(Tanzleistungsabzeichen)... see sai tehtud kõige kõrgema hinde peale! ehk siis minus oli jäle välja löönud vana Sandra, kes hindeliste asjade sooritamisel kardab ikka pigem seda hullemat. siin pole aga midagi imestada: kui mul Eestis oli vaja koolis ka oma hinnetele tähelepanu pöörata ja sellele kulus juba piisavalt energiat, siis siin polnud ma juba ammu teinud ühtegi hindelist asja, mis mulle päriselt ka korda läheks...

väike kõrvalepõige tantsupõrandalt. selle lõigu idee on laenatud Hegle-Mariselt, kes kirjutas oma viimsases postituses, kuidas ta saksa keeles vaata et peaaegu nalja teinud oli. tean omast käest, et see on vägev verstapost ja õnnitlen Heglet selle puhul:D

kuskil umbes tša-tša ja džaivi vahel oli meil jubedalt aega, passisin niisama koridoris, lobisesin teistega ja võtsin nii üleüldiselt osa ühest austerlaste lemmiktegevusest - aja surnukslöömisest. äkki hakkasid kaks minu kursuse poissi limbot mängima - üks hoidis kätt latina sirgu ja teine nimega Fabian, tantsis probleemideta selle alt läbi. mööda koridori lähenes mu sõber vanemalt kursuselt, kes kannab samuti nime Fabian ja hüpitas end sama muretult teise käe alt läbi. "Fabianid on limbos ikka pairimad küll," lausub üks nimekaim teisele, samal ajal vaatavad mõlemad ülemeelikult kõrvalseisjatele otsa. muigan ja lausun: "Fabianitel ei ole lihtsalt selgroogusid." paar pealtkuuljat hakkasid naerma ja üks vehkis käega, nagu oleks kõrvetada saanud. limbokuningad ise olid ilmselgelt üllatunud, kuid said minu väheke kurjavõitu huumorist aru ega olnud pahased. 

üsna nürivõitu nali tegelikult, ma tean seda ise ka, aga sellegipoolest, kuskilt peab ju algust tegema? ise imestan muidugi siiamaani, et miks ma sellist sõna nagu selgroog saksa keeles üldse tean...

 

mu tantsupartner Marcel oli pildi tegemise hetkel veel natuke šokiseisundis, ma usun

Hostvend sooritas oma klassi testi samuti kõrgeimale hindele

diplomid ja käepigistus käes, 

 pärast tantsukooli on see üsna tavaline, et kõik koos kuhugi edasi lähevad, kas siis sööma või lihtsalt kuskile istuma ja juttu rääkima. kujutage nüüd ette, kuidas 20-50 inimest seisavad Austria parlamendi taga keset kitsast kõnniteed ja arutavad, et mis edasi teha. vähemalt kahel korral kolmest on lõpptulemus see, et metrooga sõidetakse piljardikohta nimega Köö, kus kunagi keegi meist piljardit ei mängi... Ka teenindajad ei ole meie saabumise üle kunagi just õnnelikud - me ei telli kunagi rohkem, kui üks odav jook igaühele, hoiame kohti kaua kinni ja liigutame mööblit, et oma seltskond ikka kokkuhoidvalt ära mahutada.

26. detsembril(jah, me tantsisime siis jälle) oli aga erakordne juhus, kus ka meie juhendaja Harald tuli meiega kaasa, ta oli eelnevalt isegi Centimeter'i - nimelises kohas lauad reserveerinud. sinna jõudes saime veel teada, et ise peame ostma ainult joogid, et ta teeb tervele tantsukoolile õhtusöögi välja! huilgamise ja aplausi saatel ootasime siis, et meile tuuakse vast igaühele taldrikutäis ette, kõik söövad enda portsu ära ja on õnnelikud edasi... meile visati aga ette tühjad taldrikud ja keset igat lauda asetati meetripikkune hiiglaslik ülekuhjatud vaagen ja meetripikkune mõõgakujuline vardatäis šnitsleid, tšillikaunu ja kopsakaid lihatükke. vaagnatel leidus chili con carnet, pastat ja lõpmatul hulgal Austria rahvustoite - spätzle, knödeln, kartoffelsalat, nudeln ja nii veel kaua aega edasi. kui ma olin oma šnitsli ja veel mitme muu asjaga ühelepoole saanud ja ei suutnud enam iseseisvalt nii tähtsaid otsuseid nagu söögivalik, vastu võtta, saatsin oma taldriku lihtsalt teise laua otsa ja ütlesin: "üllatage mind!" tagasi  jõudis taldrik mitme erineva salati, läätsede ja mingi pruunika pudruga. peale viimase maitsmist sattusin ma vist natuke liiga elevile, kui oleksin pidanud - see maitses täpselt nagu verivorst! küsisin sellele veel sõpradelt kinnitust - ja, ja, blutwurst, sain vastuseks. "Teil on see vist tüüpiline jõulutoit, ainult et rohkem vorsti kujul?" küsis tantsukooli omaniku tütar mult üle laua. siis meenus mulle, et tema sõbranna veetis oma vahetusaasta Eestis(ja on praegu muide Hegle-Marise tugiisik) ja olin nii õnnelik, et keegi midagi Eesti kohta teadis. 

nagu näha, ei ole kodu kunagi kättesaamatutes kaugustes, vaid hoopis pisiasjades:)

enam-vähem kogu meie tantsukooli noortepunt Christmas Glitter Party'l

kui nüüd aga juba kodutundest rääkima hakata, siis oleks vist sobiv hetk oma jutuga JÕULUDENI jõuda!!

nii paljud on mult küsinud, et kuidas ma jõulud küll ilma oma pereta mööda saadan? jah, muidugi, ma mõtlesin ka vahepeal oma lund täis tuisanud Otsa talu hoovi või vanaema lihapirukate või ühes teatud KEKi korteris toimuvate jõuluistumiste peale, aga koduigatsus ei saanud lihtsalt tekkida, kuna need pühad olid mu elu ühed armsamad.

23.detsembril käisin oma sõbranna Vikiga võrkpallitrennist Schönbrunni lossi jõuluturul. hoolimata turistide üleküllusest oli see Chriskindlemarkt vist siiani külastatutest minu lemmik. erinevalt Rathausi omast ei olnud ta liiga ülepakutud ja ei näinud välja ka nii ajutine, nagu Karlsplatzi oma, ta oli just selline mõnus, väike ja tekitas lõpuks ometi jõulutunde.

igal jõuluturul müüakse kuumi jooke päristassides. ostjad maksavad 2-3 eurot rohkem ja kui jook on otsas, on võimalus tass oma paari euro vastu jälle tagasi vahetada või siis alles jätta.

Pildiallkirja lisamine

Ofenerdäpfel - ahjukartulid mingi täidisega on siin tüüpiline jõuluaegne (laada)toit.

kartul teeb eestlase õnnelikuks:))

kuigi mu siinne pere ei ole just sügavalt usklik, on jõulud üks nendest mõnest korrast aastas, kus nad kirikus käivad. nagu ka paljude teiste asjadega, on nemad ka pühakoja teemal omaenda lahenduse leidnud, seda ülimalt modernse(evangeelse) kiriku näol. 

ehitis on pärit vist kuskilt kuuekümnendatest, torni selle kirikul pole, väljaspoolt ei arvaks mitteteadlik inimene üleüldse, et see hoone jumalakoda on. hoone keskel on väike roheline sisehoov ja altarimaali kohal suur klaasist aken, mis avaneb samuti rohelusse. arhitekti idee pidi olema selles, et kui Jumal on see kõigevägevam looja, siis on ju ka kõik taimed tema kätetöö. selle kõige arhitektuurilisest küljest on minu hostisa nii vaimustuses, et selles kirikus käivad nad perega iga jõul. teenistus oli nagu ruumgi minimalistlik ja minu õnneks ka lühike, pean ausalt ütlema, et ma juba kibelesin koju jõuluõhtusöögile. ka see ei olnud midagi traditsioonilist ei Austria ega Eesti jaoks - sõime ahjukana marokopärases marinaadis ehk siis datlite, rosinate, pählikte ja vürtsidega. pere sõnul peaks see olema justkui viide idamaa kuningatele, kes jeesuslapsele kingitusi tõid. 

kui kuningad kummardatud, laulsime jõululaule. jah, lihtsalt meie neljakesi. eks see häälestus natuke selline hale äbarik oli, aga väga ilus sellegipoolest:DD peale minu eestikeelset "Püha öö" soolot võis lõpuks ometi kingitusi avada, ma sain perelt küll rohkem pakke, kui olin oodanud. ise kinkisin neile suuuure kotitäie Eesti kraami, ise nimetasin seda eestlaste jõulu survival-packiks. sealt võis leida kõike Vana Tallinnast ja käsitööpiparkookidest kuni jõuluküünla ja helkuriteni välja. loodan, et nende rõõm oli päriselt ka nii suur, kui nad välja näitasid. 

austria jõulude üks parim osa on punš koos lugematul hulgal jõuluküpsistega, neid viimaseid minu hostema küpsetada ei armasta, sellest hoolimata saime hostisa emalt hiiglasliku karbitäie. tegelikult on peredes jõuluküpsiste tegemine sama traditsiooniline nagu meil piparkookide küpstamine-kaunistamine. harukordne pole juhus, kus neid küpsiseid vorbitakse vähemalt viite erinevat sorti ja viisteit karbitäit! parem on, et minu pere niimoodi ei tee, tervisele kasulikum...:DD

esimesel jõulupühal läksid tähistamised aga täie hooga edasi, meile tulid külalised ja sain seapraadi koos knödelite ja kapsaga!! peaaegu, nagu kodus... küpsised, laulmine ja punš kogu pidulikkuse juurest loomulikult ei puudunud.

teine jõulupüha möödus Stefani vanematekodus Eisenstadtis küpsiseid süües... hostema jutu järgi on Burgenlandi(see maakond, kus Eisenstadt asub) elanikud küpsiste järele täiesti hullud ja kui jõulud tulevad, pööravad iga kord täiesti ära ja hakkavadki neid kahekümne karbi kaupa vorpima.

Burgenlandist tagasi Viini sõites hakkas lund sadama!!!

ega jõulude lõppemine tegevusele lõppu peale ei teinud...

pühapäeval käisin kogu perega Gartenbaukinos, see oli selline vanaaegsem, enne filmi algust kuulasime saalis orkestri eelmängu ja kinolina eest tõsteti üles suured punased kardinad. see on üks väheseid kinosid, mis näitab filme nende originaalkeeles ja saksakeelsete subtriitritega(minu õnn!!). filmi nimi oli Dr.  Zhivago, ameerika film, aga tegevus toimub 20.sajandi alguses Venemaal. nii hea oli vaadata, sest ajalooline taust oli mulle tuttav ja kui mõnikord on USA filmides venelasi kuidagi nii võltsilt või klišeelikult kujutatud, siis mina leian, et seal olid nad kõik täpselt õiged. kuna film kestis kolm ja pool tundi, tehti seal vahel paus, mille ajaks oli kinokülastajatele välja pandud laud koos leiva, juustu ja singiga(jah, selline menüü tõesti moodustab umbes poole kogu austerlaste toidust). filmi sisu ma siin lahti kirjutada küll ei jõua, kuid Dr. Zhivago on vaatamissoovitus kõigile. ilmselt on raamat sama hea, kui mitte veel parem, ma lihtsalt ei julge kindlalt väita, kui ise veel lugenud ei ole.

öösel, kui peale tantsukoolijärgset Köös istumist vennaga koju minna proovisime(jah, just nimelt proovisime, sest oli pühapäev ja metroo lõpetab sõitmise kell pool 1), märkis Joachim, et ilm on just täpselt selline nagu seal filmis - külm, tugev tuul ja tuiskav lumi. ei, meie jalgsi küll minna ei kavatsenud, pidime ööbussile lootma. siis, kui esimese liiniga poolele teele ehk Karlsplatzi jõudsime, oli kell juba nii palju, et kohvikute müüjad hakkasid laudu pesema ja kaupu välja laduma...

ma ei mäletagi enam viimast nii turistilikku päeva, kui seda oli 29 ja esmaspäev. kohtusin STSi vahetusõpilastega Hard Rock Cafes(õnneks jõudsin ma sinna nii hilja, et kõik teised olid juba söönud ja ma ei pidanud viitteist euri selle isuäratava burksi peale raiskama) ja edasi liikusime juba marsruudil Stephansplatz-Mariahilferstrasse.

aina hullemaks läks, pärastlõuna veetsin Madame Tussaudi vahakujude muuseumis, kuhu oli kutsunud mind üks sõber tantsukoolist. ma pean möönma, see oli vahva, kuid siiski, nii 100% turistidele. selle mitteviinlasliku päeva tipuks oli sõit Riesenradil, Viini lõbustuspargi hiiglaslikul vaaterattal.

kohe lust oli vaadata, kuidas ekvaatorirahvas talvega toime tuleb

printsess Sisi

füüsika on alati mu tugev külg olnud

Pildiallkirja lisamine

õhtune-udune vaade Viinile

kui mul oli peale õhtusööki juba mõte, et jään täna koju ja vaatan üksi filme, siis nägin, et sellist asja pole lihtsalt ette nähtud! leidsin whatsappist sõnumi Saaralt, ainukeselt minuvanuselt eestlaselt, keda Viini püsielanike hulgas tean olevat. ega see plaan oli tal ka nii ühe hetke jooksul tekkinud, et äkki teeks midagi? nagu elu juba näidanud on, kukuvad sellised lennult tehtud plaanid just kõige paremini välja. kuigi oli esmaspäev ja minu tavaline nädalavahetuse ala üsna vaikne, leidsime tänavatel möödujate käest küsides lõpuks ülivinge ja rahvast pungil täis koha, mis asub minu kodust ainult 5 minuti jalutustee kaugusel... elu üllatab ikka veel.  kõne mõni minut enne Saara juurde startimist: "kuule, ma ei tea, mida selga panna, viitsid võta mõni pluus kaasa?" ma siis saabusin terve seljakotitäiega, sinnajuurde lisandusid veel Saara omad... ega see riidessepanek ei ole ka kerge töö

Viimane tants

kolmekümnendal oli tantsukoolis tõesti viimane õhtu ja kui tavaliselt kestavad need peod umbes kolm tundi, siis Grande Finale oli planeeritud kestma kuni südaööni ehk kuus tundi. loomulikult olid kohal kõik tantsukooli õpilased, kes vähegi said, kõik inimesed paaride kursuselt või hobikursuselt ja ka ammu-ammu Dick Roy majaga hüvasti jätnud õpilased, uskumatult palju inimesi. õhtu algus oli nagu ikka, tantsupõrand oli veel hõre, inimesed järjest saabusid ja kõik olid heas tujus, nagu peoõhtule kohane on. mina astusin kell 6 tantsupõrandale ja tulin sealt ära ainult äärmisel vajadusel, võiks öelda. kui ma aga korraks jalga puhkasin ja teistega juttu rääkisin, tuli minu juurde üks sama kursuse tüdruk, kellega ma kunagi varem rääkinud ei olnud ja uuris mult, et mis organisatsiooniga ma siin olen. selgus, et ka tema läheb YFUga paari nädala pärast USAsse. ühine keel oli muidugi juba leitud, siis jutustasime pikalt tugiisikute ja riikide ja energizerite üle. 

paari tunni möödudes andis noortekursus üle meie ühise kingituse, peeti paar pisaratkiskuvat ja paar väheke vaimukamat kõnet. ma ei tea, ma ei näe just tihti viiekümneaastaseid meeter kaheksakümmend pikk suuri ja tugevaid mehi pisaraid valamas, aga just seepärast oligi kõigil nii raske meie tantsuõpetajat nutmas vaadata. õhtu oli aga alles pooleli ja ega keegi ju ei taha, et see sellise nutukoori saatel veel tundideviisi edasi kestaks. tantsisime nn. party-dance'sid, need tantsud õpetatakse kõigile koos, on üsna lihtsa ja alati korduva liikumaisega ja neid ei tantsita mitte paarideviisi, vaid koos, suures grupis või ringis. tantsukooli vilistlased näitasid meile ette omaaegseid peotantse ja õppisid koos meiega uusi. on aga paar tantsu, mida iga Dick Roys või arvatavasti üleüldse sellises tantsukoolis käinud inimene oskab, üks neist on syrtaki. seda muusikat teab kindlasti igaüks, see on kreekapärane, tantsitakse suures ringis ja iga sammukombinatsiooni lõpus tehakse koos kõva hõikega üks suur hüpe. ma armastan seda tantsu nii väga!! Eestis tagasi olles ma lihtsalt pean leidma need inimesed, kes ka seda tantsida mõistavad.

korraga kamandati tantsupõrand jälle tühjaks ja ruumi tehti tantsukooli kahele asutajale, meie praeguse õpetaja vanematele, kes on mõlemad umbes 70-aastased ja nad tantsisid meile vaata et kõige parema boogie, mida ma seal tantsukoolis üldse näinud olen. erinumbrina tantsisid kaks vanemat, umbes 50-aastast paari mambot, mis peaks olema see tants, mida tantsisid peategelased Dirty Dancingus sellesama kuulsa laulu saatel. vauu!! 

kui kaheteistkümnest paar minutit veel puudus, teatas tantsukooli omanik, et pidu võib julgelt veel ühe tunni jätkuda. sama kordus kell üks. tunni aja pärast lubasin endale juba kogu aeg - ei, ma enam ei tantsi, ootan ainult viimase laulu ja teen selle kaasa. aga ikkagi, see lubadus ei kuulunud täitmisele ja ka üheksandat tundi järjest oli saal küll juba üsna kangejalgseid, kuid siiski veel tantsivaid paare täis. 

kell oli umbes kolm, kui veel sinnajäänud maha istusid, kõik jäi vaikseks ja keset põrandat seisid ainult meie tantsuõpetaja ja tema tütar. mängima pandi aeglases tempos Viini valss, laulis kõrge häälega naisterahvas. tuled saalis juba põlesid, veel see üks paar oli jäänud tantsima ja kogu tähelepanu oli neile koondunud. isa ja tütar, mõlemad üritasid pisaraid tagasi hoida, kuid nutsid ikkagi. mõnikord vääratas ühe või teise samm, aga keegi ei pööranud sellele tähelepanu, paar keerutas ikka edasi. see oli huvitav, aga kirjeldamatult kurb vaatepilt - üks perekond tantsib viimase valsi tantsukoolis, mis kõigi teiste jaoks oli lihtsalt armastatud hobi, nende jaoks aga kogu elu. 

kui ma selle kõige peale hiljem mõtlesin, oleksid ikka veel minu emotsioonitud eestlase põsed pisaraid täis valguda, aga mis see aitaks.

pärast seda pikka ja kurba valssi tegime kõik Jasmini(õpetaja tütar) ümber grupikalli ja kuigi kõik hakkas nüüd justkui venima, inimesed olid väsinud, midagi polnud justnagu enam öelda, aga ometi, ära ka veel ei mindud. nii see kestis, ööbussi ja villitantsitud päkkade abil jõudsin umbes nelja ja viie vahel oma voodisse.

 

leia pildilt Sandra

kaua ei olnud aga aega kurvastada, järgmine õhtu oli ju aasta viimane! pean küll tõdema, minu aastavahetus möödus arvatavasti tunduvalt rahulikumalt, kui Teil kõigil seal Eestis. sõime hostvenna ja mõnede tantsukooli sõpradega õhtust Verdi-nimelises pitseerias, kus juba korra tantsuõpetaja soovitusel ka käinud olime. ilutulestikku tahtsin mina ikka turisti kombel kuskil suurel linnaväljakul vaadata, seepärast sain läbi häda rahvasummas teiste vahetusõpilastega kokku ja kui kell sai 11, soovisime leeduka Eglega üksteisele head uut aastat, sest Baltimaad on ju meist praegu tunnikese ees. umbes samal ajal sain ka kõne Jõgeva kesklinnast, niii armas oli!!!!!

no ma ei tea, ausalt öeldes oli tulevärk nagu tulevärk ikka, vahva. terve linnas oldud aja mõtlesin hostvanemate sõnade peale: ole ettevaatlik, uusaastal on Viin täielik põrgu. vaatasin siis ette ja taha ja paremale ja vasakule, minu jaoks oli kõik justkui normis? ei näinud ma ühtegi raketi poolt vigastatud inimest ega alkoholimürgituses tüdrukuid tänavate peal lebamas, kõik oli rahulik... noh, ehk olin vales kohas, mõtlesin endamisi. koju jõudes kinnitasid seda ka hostvanemad, ka nemad leidsid, et kõik on palju rahulikum, kui tavaliselt. järgmisel hommikul lugesime ajalehest, et kasutusele olid võetud uued turvameetmed, mis näitab minu arust taaskord, et kui midagi ei ole hästi, tegeleb Viini linn juba selle parandamisega. natuke kahju mul muidugi on, seda põrgut oleks ikka oma silmaga ka näha tahtnud.

uue aasta esimesed tunnid veetsin kodus samade inimestega, kellega juba enne õhtusöögil käinud olime. kõik oli väga rahulik, mängisime umbes kümnekesi mingeid lauamänge ja midagi veel, ülimõnus istumine oli, kui keegi äkki kella kolme ajal teatas, et nüüd aitab, lähme magama ära. "mis mõttes?" oleksin tahtnud öelda, aga kõik teised tundusid sellega kuidagi nii üdini nõus olevat, et mis ma siis enam torgin, eks vahepeal võib ju magada ka.

 

juba 10 tundi enne kella kukkumist läheb Viini kesklinnas käima iga-aastane üritus Silvesterpfad - kesklinna umbes kümnes tõmbepunktis on püsti pandud lavad ja igaühel neist mängitakse võrdlemisi head muusikat. pildil Museumsquartieri lava ja rockbänd Knut.

Stephansplatzi lava - ooperilauljad ja orkester

nii möödus minu aastavahetuse kodupidu

kuna meid kumbagi vennaga vanaasta õhtusöögil ei olnud, tegime selle perekondliku istumise esimesel. toiduks olid majoneesisalatiga(peaaegu nagu MEIE KARTULISALAT) täidetud singirullid ja Vene munad ehk siis keedumunad isetehtud majoneesi ja kalamarjaga.

singirullid ja täidetud munad... see on ju kodu!!!

minu hostema jaoks ei ole kaaviari söömine päris põhimõtetega kooskõlas, seega kasutasime me asenduskalamarja, mis on loomulikult ka odavam ja seda andis mu hostema ühe lusikatäie ka kassile, kes sõi loomulikult isuga. hostisa pidas seda kõike äärmiselt naljakaks ja ma ütlesin ka siis, et ma lähen nüüd ja räägin kõigile eestlastele, et Austrias toituvad kassid kalamarjast.

kui mõnikord küsib mu hostpere naljaga, et kas Viinis on veel mõni muuseum, mida mina näinud ei ole, siis hiljuti selgus, et mul on nägemata üks tähtsamaid, Albertina kunstimuuseum. vastikul vihmasel ja tuulisel reede pärastlõunal võtsin selle ka oma tantsupartneriga koos ette, polnudki kuidagi veidralt kaua kunstimuuseumis käinud, varem oli keskmine külastustihedus mul kaks muuseumit nädalas...

see meeldis mulle vast isegi rohkem, kui näiteks Kunsthistorisches Museum, sest ta oli küll suur, kuid saalid on väiksemad ja näitused kompaktsemad, ei läinud silme eest nii kirjuks ja süda peale neljatunnist jalutamist pahaks, nagu kunstiajaloo muuseumis. muidugi on Albertina suunitlus ka natuke teine, seal just keskaegseid suuri altarimaale ei leia, pigem kaasaegsemad autorid, kuid mitte modernne kunst. tuntumatest nimedest võib seal näha Monet', Picasso jaka Warholi töid. kui teistes Viini muuseumites on tavaliselt palju Klimti ja Schiele ehk siis kahe Austria kuulsaima autori töösid, siis neid sealgi väga silma ei jäänud. Albertinas oli ka vene kunsti saal, mis mulle väga meeldis ja mõned autorid ka juba teistelt näitustelt tuttavamad on. 

saan öelda, et kunstiga on nagu keelega - mida rohkem sa selles keskkonnas viibid ja silmad-kõrvad lahti hoiad, seda paremini sa teemat tajuma hakkad. kunstiga läheb see küll tunduvalt aeglasemalt ja seda tuleb väga täpselt doseerida, üle ühe muuseumi päevas ei ole soovitatav, muidu võib üledoos tekkida, tean omast käest. sellegipoolest, mõne maali juures hakkab mulle juba tunduma, et ma tõesti saan aru, mida kunstnik sellise arusaamatu asja maalimisega öelda tahtis. loomulikult jääb alati võimalus, et ma olen täielikult puusse pannud, aga vähemalt on kena hetkeks uskuda, et ma juba mõistan murdosa sellest tohutusuurest kunstist...

olgu, see on tähenduse mõistmise osas ilmselt kõrgem pilotaaž, aga mulle meenutas see lihtsalt meie rahvariideseelikuid

mida(keda) Te siin pildil näete??

ooperimaja Albertina terrassilt vaadelduna

too õhtu andis põhjust pidutsemiseks, sest argentiinlase Manu vahetusaasta hakkab läbi saama ja meil oli loomulikult vaja ta ikka väärikalt teele saata. ega me kaua ei mõelnud, kuhu minna, meil on juba oma stammbar, kus me tõesti päris tihti käime ja meil on selle armastamiseks ka omad põhjused. ta asub väga hea koha peal, kohalikus Bermuda kolmnurgas, sealt on väga lihtne jõuda paari minutiga pea iga metrooliinini ja Viini ülimast keskpunktist Stephansdomist on ta umbes kolmeminutilise jalutuskäigu kaugusel. sellist asukohta arvesse võttes on koht suhteliselt odav, aga mitte rõve ja räpane. samuti on ta 16+, seega ei teki kunagi hirmu, et mõni meie hulgast sisse ei saa(noh, mõni viieteistaastane välja arvatud).

 peaks vist mainima, et üldiselt on Viinis kõigil üsna suva, kui vana sa oled, niikaua kuni enamvähem vastavas vanuses välja näed. päris mitu korda on juhtunud nii, et me läheme lihtsalt kuskile sisse ja alles hiljem väljudes avastame, et tegu oli 18+ kohaga ehk siis kohtade rangus vist väga Eestist ei erine. poisse kontrollitakse muidugi tunduvalt rohkem, seda juhtub samuti pidevalt, et meie tüdrukutega oleme juba sees, aga poistelt küsitakse dokumenti. üleüldiselt on meie põhibaar ainuke, mis üleüldse vanust kontrollib.

õhtu kahjuks lõppes ühes teises kesklinna kohas, kus ma ei ole veel kedagi kunagi kontrollimas näinud, aga eks ma väldin seda paika ka igal võimalusel. see on küll alati rahvast täis, just meievanuseid, aga ta on lihtsalt nagu mingi ülevärvitud punker ja põhjus, miks seal üleüldse käiakse, on selle odavus ja kõige pikem lahtiolekuaeg. erinevalt meie baarist istuvad seal kõik niisama, muusikat seal pole ja kuskil pole isegi kirjutatud, mida see koht müüb.

ahsoo, nüüd meenus mulle veel üks põhjus, miks me vahetusõpilastega oma stammbaari nii väga armastame. see on siiski baar, mis tähendab, et sissepääsu eest ei maksa me midagi, kuid ometi on seal päris palju ruumi, (enamasti)hea DJ ja rahvas tantsib, nii et sama hea, kui klubi, aga ilma piletita.

eestlaste taasühinemine!!

laupäeval tundsin, et ei olnud kuidagi oma reisituhinat ammu maandada saanud ja läksime siis Caroliniga vaat et poolsuvalise rongi peale ja valisime sihtkohaks viimase peatuse enne Alam-ja Ülemaustria piiri, väike linnake, mille nimi on St. Valentin. sõitsime sinna natuke üle tunni aja, tunni ajaga oli meil linnake ja selle ainuke vaatamisväärsus, kirik, ära nähtud. avastasime ka linnamuuseumi, aga see, üllatus-üllatus, oli suletud. tegelikult käib sealt vist päris palju matkajaid läbi, sest läheduses on ilusad loodusvaated ja rajad, aga kell viis kottpimedas me Caroliniga küll kuskile matkama ei hakanud, pigem sõitsime järgmise rongiga Viini turvalisse tuledesärasse tagasi.

ka sellel linnakesel oli oma müügiautomaat,...

...mis müüs mune, sinki ja makarone

tegelikult oli see väga armas kohake, lihtsalt tegevusest jääb vähe vajaka

kuigi tegelikult kibelesin ka tol õhtul linna, läksin ikkagi õhtusöögi ajaks koju, sest mulle tõesti meeldib perega koos süüa ja erinevaid maailmaasju arutada. uue aasta esimesel päeval näiteks jõudsime aasta kokkuvõtte tegemisest välja selleni, et mul oleks koolis rohkem motivatsiooni vaja, nüüd ma ehk reaalselt suudaks midagi ka juba kaasa teha. samuti uurisid nad, mida ma austerlaste või nende riigi kohta veel rohkem teada sooviksin ja et mida ma tulevalt aastalt ootan. sellised minu sisemist maailma ja mõtteid puudutavad küsimused teevad mind alati kergelt närviliseks ja tihti ei tea ma, mida vastata. mõtlesin, et kas ma isegi seda vastust tean? mida ma sellelt allesjäänud poolaastalt siin veel ootan? hetkeks oli pea täiesti tühi, kuid siis mõtlesin oma siinveedetud ajale ja austerlastega koosveedetud hetkedele ja seejärel mõtlesin valjult:

 "ma tean juba, kuidas austerlased elavad, kuidas nad mingeid teatud asju teevad või mismoodi käituvad. nüüd on aga aeg välja uurida, MIKS elavad nii, nagu elavad ja miks käituvad nad nii, nagu käituvad. veel enam, sama tihti peaksin mõtlema, et miks teen mina asju nii, nagu ma teen või miks eestlased üleüldiselt elavad nii, nagu elavad?"

loodan, et mu mõte oli järgitav, mu pere tundus selle vastusega enam kui rahul olevat, aga ega pärimised sellega lakanud, järgnev pole enam oluline.

ega meil õhtusöögid iga päev nii sügavamõtteliseks lähe, kuid kahe maa ajaloo arutamist tuleb sageli ette. kui varem pidin eestlaste mineviku selgitamiseks korraks inglise keelele lülituma, siis nüüd saan ka selle enamasti saksa keeles tehtud. neid arutelusid ma naudin üleüldiselt väga, kuid kui mu hostema pommitab mind teinekord küsimustega meie vabadussõjaaegse maareformi kohta, sest ta oli seda minu kingitud raamatust eelmisel õhtul lugenud ja see küsimise aeg on kell üheksa hommikul, siis tahaks ma küll lihtsalt käed risti panna ja "stopp" öelda. aga ei, muidu on ajalugu vahva, ma räägin hea meelega Eesti kohta ja nemad on väga hästi kursis oma maa ajalooga, seda parem ja huvitavam mulle. 

ajaloost oli selleks õhtuks räägitud küll, oma isikliku aja lugu ainult veel natuke edasi arendada vaja. kohtusin teiste vahetusõpilastega Om'is(see ongi selle suurepärase baari nimi - Om). nagu nimigi ütleb, on ta selline indiapärane ja üleval korrusel ongi tal tegelikult üldse india restoran, mis lõhnade järgi tegelikult päris isuäratav tundub. ka omanik on indialane ja teda huvitab ainult raha ja nii kaua kuni tal seadusega probleeme pole, on tal ükskõik, milline kaader tal baaris istub. sealt võiks vast leida ka põhjuse madalale vanusepiirangule ja samaaegsele rangele kontrollile. meid ta juba teab ja tunneb, ei küsi enam dokumentigi. sama lugu on baarmeni ja DJga. kui esimene ei ole väga sõbralik tegelane, siis teine on küll väga lahe. ta on pärslane ja räägib inglise keelt parema meelega, kui saksa, olen temaga paaril korral jutustanud,  ta juba teab, et meil on seltskonnas eestlased ja alati, kui me seal käime, mängib ta alati paar eesti lugu, siiamaani olen nelja erinevat kuulnud. eile õhtulgi, kui me Kristiniga omaette halva muusika üle vingusime, sest need räpilood kohe üldse tantsima ei kutsunud, ütles ta meile: "sorri, et ma täna paremat muusikat mängida ei saa, siin on liiga palju mustanahalisi." mõni võiks ju nüüd kisendama hakata, et see on rassistlik ja puha, aga see lihtsalt on nii - tol õhtul oli seal väga suur mustanahaliste seltskond ja nemad tahtsid tantsimiseks just neid lugusid, mis meile üldse ei meeldinud, seega on kõik ikkagi korrektne. kui see eilne muusika välja arvata, siis kohtleb Om meid ikka hästi, kasvõi seesama DJ. alati, kui meie juurde on uued "sõbrad" ennast tutvustama tulnud, me nendega jutustame ja on võimalus, et nad liiga "sõbralikuks" võivad minna, viipab ta puldi tagant alati ja küsib pooleldi hõigete, pooleldi kehakeele abil: "Sandra, kas kõik on OK?" enamasti muidugi ongi kõik OK.

 isegi õhtuti väljas käies märkan oma keele vaikset arengut. kui ma varem ei suutnud muusika taustal saksakeelseid sõnu eristada ja pidin tihti paluma inglise keeles korrata, siis nüüd saan juba ilma hakkama, ka släng ja dialekt ei ole enam nii väga probleemiks.

kui see pikk joru eelnevalt kokku võtta ja kui kellegi oli lähiajal plaanis küsida, kuidas mul läheb, siis saan julgelt öelda: KÕIK ON HÄSTI:)) loodan, et Teil ka.

ikka teie Sandra.