"Sannu, su blogi on jälle aegunud." Tore on tunda, kuidas keegi sul ikka kogu aeg silma peal hoiab(aitäh, Evelin, kalli!!). Tegelikult tahaksin juba seda tuhinat ja õhinat, mida viimased kolm päeva minus tekitasid, kõigiga jagada, aga viimase sissekande ja käesoleva nädalavahetuse vahele veel miski ajaperiood, mis ei olnud kaugeltki nii emotsionaalne ja vast ka mitte nii huvitav. Kuid ometi, nii nagu ajalootunnis ei saa keskajast selle pärast üle hüpata, et ta igav on, ei jäta ka mina siin midagi vahele ja täidan tühimiku pildipostituse ja väikeste uitavate juhuslike tekstiridadega. Nautige!

*tegelikult oli eelmine kord juttu neljast keelest, eks ma siis mainin selle ka ära. Eelmisel laupäeval saime Kristiniga kokku, nii imelik(aga ometi parim tunne)  oli kellegagi näost näkku eesti keelt rääkida, aga kuna varsti liitus meiega ka Penu vahetusõde, pidime suurema osa ajast inglise keeles rääkima. Niipalju, kui kahepeale oskasime, proovisime ikka juba saksa keelt ka kasutada ja kui tundsime, et juhtmed hakkavad kolmkeelsuse pärast kokku jooksma, mõtlesime, et kui juba, siis juba ja tuletasime ka oma venekeelsed tarkused meelde(see, muide, muutub varsti liiga raskeks, kui keelt üldse ei kasuta). Kõrvalseisjatel(eriti Kristini õel) oli muidugi võrdlemisi raske jälgida ja ega me ise ka oma mitmekeelsusega just kõige paremini toime ei tulnud, nii et vene keele otsustasime vähemalt ülejäänud õhtuls unustada. Aga siiski, neli on neli!!

Nädal pildis

Mu vahetusperel on vesiratas, väike majake ja katamaraan Neusidlersee-nimelise järve ääres. Pühapäeval käisime hostisa ja -vennaga purjetamas, isegi nende jaoks oli sel aastal esimene kord. Kahjuks ei saanud ma seekord windsurfingut proovida, sest oli liiga tuulevaikne. Muidu oli kõik lihtsalt imeline ja nii hea oli natuke "maailmast eemal" käia. Ja veel, ma ütlen teile nüüd omast kogemusest: purjetamine ei ole tegevus, millega oleks keegi nõus ainult ühe korraga piirduma!!

Koolitöö käib täistuuridel(nagu pildilt näha võite) ja sõpradel ei ole minu(ega üldse mitte millegi jaoks peale kooli) enam eriti aega ja selle tõttu pean praegu üsna palju omal käel tegutsema.

Noored viiuldajad tänaval Mozartit mängimas ei ole Viinis just väga haruldane nähtus. neile, kes muusikat teevad, on mul kombeks ikka mõnikord natuke raha ka anda, kui juhtub kaasas olema väiksemaid münte. 

Toidupiltidest te ei pääse, kuid siia blogisse leiavad tee ainult need tooted, mida ma ise väga armastan ja kõigile soovitan:))

Varasemast juba tuttavad tänavamuusikud olid nüüd kunstiajaloomuuseumi juurde Maria Theresia jalge ette kolinud, nendega oli mingi hõbedane tegelane ka liitunud.

Volksgarten - kena roheline lapike keset linna tähtsamaid ehitisi. Sellest ühte kaarde jääb parlament, teise ooper, kolmandasse Rathaus. Muidu jalutamiseks täitsa kena, aga minuvanuseid seal just palju ringi ei liigu.

Pargis asuvas templis(mis oligi sadakond aastat tagasi loodud kunsti paigutamiseks) oli Edmund de Waali näitus, õigemini oli seal ainult üks töö, mida näete pildil. Vitriinis seisavad portselanist kujukesed, kogu teos oli aga ka kõrvaloleval tahvlil lahti seletatud.

Neljapäev Schwedenplatzil. 

Jalutan õhtul kesklinnas, kõikjal säravad tuled ja mitmed kohvikud on veel avatud, kostab lähenev muusika, mis on mälu järgi pärit mõne ooperi avamängust. See ongi Viin(suure algustähega). 

*väike linnaelutarkus: kui inimesed tänaval mingeid voldikuid jagavad, võta need vastu, selleks on kaks põhjust. Esiteks, sulle ei maksa see mitte midagi, jagaja jaoks on see aga töö, mille eest ta palka saab. Teiseks, mõnikord võib neist tõesti kasu olla, sest võib-olla on lipikul kirjutatud näiteks mõne laheda festivali kohta!!

(Eelneva põhjal võiks mõnigi arvata, et mu postituste kvaliteedi tase langeb sama kiiresti, kui kvantiteet tõuseb, aga ma luban, järgmine tuleb korralik, pikk ja motivatsioonist ajendatud postitus.)

Kõike head!!

Teie Sandra