kirjutan, et armastan

minu eluke veereb ikka endiselt nagu hernes ja üritan võimalikult tihti blogi täiendamas käia, et postitused liiga pikaks ei veniks.

viienda pärastlõuna oli mulle üsna stressirohke, sest ma kulutasin suurema osa sellest oma paki postkontorist kättesaamisele. mind põhimõtteliselt jooksutati ühest majast teise, keegi ei teadnud, kus mu pakk on ja ütlesid, et see on mujal. seda suurem oli aga õnn, kui ma oma kolme ja poole kilose kasti lõpuks koju tassida sain. muu hulgas leidsin sealt seest suure tahvli Kalevi šokolaadi ja siis sain aru, et ükskõik kui palju erinevaid Milkasid või Ritter Sporte ma ära ei prooviks, sama hästi need ikka ei maitse:)
reeded ei ole enam minu lemmikpäevad, nagu nad seda varem olid, sest kõigist Viini koolidest käin mina selles, kus on laupäeviti tunnid. hoolimata sellest karjuvast ebaõiglusest korraldasime sõbrannadega väikese mõnusa õhtu, sellise, mille puhul ei ole tõesti tähtsust, kas homme on koolipäev või ei. see ei erinenud palju Eesti pidžaamakatest - tellisime pitsat, sõime ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. nad palusid näiteks, et ma neile oma Eesti sõpradest jutustaksin ja mul tõesti oli, mida nendega jagada. näitasin neile pilte oma vee kohale langenud pajude peal ronimistest, kartulipudrumägedest nutellaga, öistest rattasõitudest, niisama headest õhtutest ja nad olid nii siirad, kui nad ohhetasid: "oh my god, that seems like so much fun!!" ja tõesti, ma peaks mainima, et siinne noorus on minu senisest väga erinev ja ehk üllatuslikult... igavam. kõik see, mis ma oma netipäevikusse muuseumide, kirikute ja matkamise kohta kirjutanud olen, meeldib mulle endale nii väga, aga ei kuulu Viini noorte igapäevaelu juurde. nende stiil on pigem McCafe, Starbucks või lihtsalt kaubanduskeskus ja park, loomulikult nad ka pidutsevad, aga see on ka kõige huvitavam asi, mida nad ette võtavad. jah, kohvikus istuda ja sõpradega juttu rääkida on väga-väga mõnus, aga just mitte eriti seiklusi pakkuv ega vaheldusrikas. see on minu jaoks nii imelik, et kui nende kodulinn ja selle ümbrus on tõeline "võimaluste rootsi laud", siis nemad justkui maitseksid sealt ainult ühte toitu. ma ei mõtle seda, et nad peaksid kogu aeg muuseumides käima või arhitektuuriga tutvuma, vaid hoopis muid asju. näiteks on peaaegu igal õpilasel selline asjake, mida kutsutakse Topjugendticketiks ja selle piletiga saab sõita Viinis ja kolmes seda ümbritsevas piirkonnas täiesti tasuta, pealegi on siin suurepärane rongiliiklus, ühest kohast teise minek käib väga ruttu. Viini ümbruses on palju loodust ja väikseid külasid, linnas sees on ka ajaveetmisvõimalusi tunduvalt rohkem, kui lihtsalt kohvitassi taga paigal istumine, ma ei saa aru, miks keegi neid ei kasuta? ma kavatsen seda viga parandada ja proovin teisi ka endaga kaasa meelitada.
kaldusin teemast üsna kõrvale, aga jah, mul on kindel plaan palju rohkem ette võtta kui kohalikud seda teevad, aga ka teisi endaga kaasa tõmmata.
teine asi, mida tüdrukud peale piltide vaatamist täheldasid, oli: "OMG, you are all so beautiful!" nii et kallid sõbrad, aga eriti sõbrannad, võite ennast meelitatuna tunda:))
austerlased on kummaline rahvas, eriti noored. nad suhtlevad omavahel üsna vabalt ja avatult, kuid on heade kommetega. see nende viisakus on mõnikord selline imelik, näiteks vabandavad nad absoluutselt iga kord, kui möödudes kedagi kasvõi sõrmeotsaga puudutavad või ühe laua taga istudes kingad kokku puutuvad. on veel naljakaid asju, näiteks panin ma sellel samal reede õhtul keset lauda paki Eestist saadetud Mesikäpa küpsiseid, avasin selle ja seletasin neile, et need on Eestist ja ma soovin, et nad neid maitseksid ja et need on nagu Oreod, ainult paremad. lõpetasin oma jutu, keegi ei võtnud, mõne hetke pärast küsis üks sõbrannadest: "kas me... võime ühe võtta?" ma ei tea, see peaaegu ajas mind naerma, aga jah, ma saan aru, et nii on neid kasvatatud ja eks neil ole omad käitumisreeglid nii, nagu kõigil teistel. ja kui ma siis uuesti ütlesin, et muidugi, teile ma need ju tõin, siis kõik sõid ja kiitsid, nagu arvata võis.

reeded olid varem kasulikumad

ilmselgelt ei läinud me sellel õhtul kell 10 magama, õnn, et koolis järgmisel päeval ainult neli tundi vastu pidada tuli. peale seda möödus ka terve päev kuidagi uimaselt ja koduselt, õhtul oli aga nii ilus ilm, et tegime õues väikese perekondliku grilliõhtu. 

pühapäeva hommikul ei olnud ma veel päris kindel, kuhu me läheme, lihtsalt viskasin igaks juhuks kaamerakoti üle õla, panin teiste eeskujul matkasaapad jalga ja varsti leidsin ennast Badeni rongilt.

see on armas väike linnake, vanasti oli kuurortlinn, kus eliit oma suvesid veetsid ja mille ravivete toimet isegi keiser kasutamas käis. praegu oli kõik nii, nagu arvatavasti ka umbes 100 aastat tagasi. orkester tegi linnaväljakul proovi, inimesed, kellel pole päev otsa midagi teha, jalutasid mööda parki või istusid väikestes kohvikutes. kõik see oli justkui õrna suhkruvaabaga üle puistatud ja elas vaikselt oma elu - majad, väikesed poed oma nostalgiliste vaateakendega ja ka inimesed, kellel polnud kuhugi kiiret. romantikutele on see ideaalne koht, kuhu natuke kauemaks pidama jääda. peatusime ühes väikeses kohvikus, kuhu peaks juba kasvõi nende ekleeride pärast uuesti minema. tuhksuhkruga üle raputatud kuldne, mõnest kohast krõbe koorik, pehme ja õhuline põhi, vahel vahukoor. see õige, mitte plastik, mida Starbucksis kohvi peale pannakse, vaid ikka ehtsast koorest. 

üleüldse tunnen ma kaasa neile vahetusõpilastele, kes oma äraolekuaastal korralikku piima ei saa ja peavad seda pulbrist tehtud jama jooma. minust jäävad sellised probleemid õnneks kauguele, veel enam - kui kodus oli minu piimapaki peal tavaliselt kirjas 2,5%, siis siin on see number 3,6%:))

üks paljudest Badeni konditorei'dest. see on oma vanamoelisuse tõttu juba palju aastaid mu hostvanemate lemmik

natuke orkestrit õnnestus pildile saada, neil oli parasjagu mingisugune väike paraad.

väike-väike näide sellest "suhkrukattest"

minu üllatuseks kasvavad seal füüsalid parkides või lihtsalt vabas looduses. kohalikud ütlevad nende kohta judenkirsche, mis isegi keeleoskamatutele vast üsna hõlpsalt tõlgitav on.

läbi Badeni jõudsime metsani, läbi mille matkasime mitu tundi, et jõuda Gumpadskirchenisse ühe väga erilise buschenschankeri juurde. see tähendab veinivalmistajat, kes müüb oma toodangut väikeses kohvikus kohe istanduse juures. teekond läbi metsa meenutas mulle natukene Soome loodust, kõigi nende mändide ja kivipaljanditega. tee peal avanes väga hea vaade veiniistandustele ja Treiskircheni-nimelisele linnale, kus on suur põgenike keskus.

lõputud viinamarjad

Gumpadskirchen, esiplaanil Saksa ordu maja koos kirikuga

Esiplaanil olev jook on Sturm. See ei ole veel vein, see pole enam mahl, ta on kergelt kihisev ja maitseb taevalikult:))

Minu esimene Austria Apfelstrudel

II koolinädal algas.

mulle ei meeldi siinne kool piisavalt palju selleks, et tema peale liigselt trükimusta raisata, nagu öeldakse. 

olen juba paar päeva mõelnud, et kuigi ma armastan siinset elu, olid minu kodusveedetud ajad kuidagi teistsugused. neis oli rohkem ettearvamatust ja rohkem inimesi, kes tahtsid teha etteaimamatut. tahtsin selle suhtes midagi ette võtta ja äkki tuli mul vastapandamatu soov ujuma minna. suutsin endale üheainsa seltsilise leida, teised ütlesid, et nad peavad õppima ja kooliasjadega tegelema ja nad ei taha, et neil kiirustamise tõttu stress tekiks. minu jaoks on see üsna imelik, sest ma ei mäleta küll, et minul või sõpradel midagi sellist stressikartuse pärast tegemata oleks jäänud, ja seda kooli teisel nädalal!! 

mina ei tahtnud aga ette võetut katki jätta ja nii me siis kahekesi läksime, Hannah ja mina. tegelikult ei olnud mu mõte üldsegi nii hullumeelne, nagu ma oleks soovinud, sest ilm oli palju soojem, kui plaani kohaselt oleks võinud olla, aga ega veetemperatuur kõrgenenud ei olnud. ikkagi nentis Hannah, et see on asi, mille peale nemad kunagi ei tuleks, septembris ujumaminek, nende jaoks on isegi see juba natuke hullumeelne.

siin pildil paistab ta jah ilus ja sinine

schokobanane, mangocreme ja kokos. uskuge mind, te tahaksite seda

Ta näitas mulle mingit ülihead jäätisekohvikut ja siis istusime Donaukanali kaldal, just nagu suvi oleks olnud

ma kirjutan küll, et armastan siinset elu ja ma tõesti ei valeta, aga peaaegu kogu aeg on ikkagi mõttes Eesti ja tema käekäik. Mis saab?

päevad ei ole vennad

Esimesed koolipäevad on edukalt mööda saadetud ja nõuavad kiiret kokkuvõtet. 96 tunni kohta on mu tujukõikumiste amplituud küll natuke liiga suur, aga praegu on juba pikemat aega püsiv ja jätkuv kõrghetk, see tähendab, et pole mingit põhjust muretseimseks, otse vastupidi.

1.september
alates sellest kuupäevast olen Wiedneri gümnaasiumi õpilane, siin käivad õpilased meie mõistes 5.-12. klassini, mis siin on küll 1.-8., see tähendab, et ma olen nüüd 6A klassi õpilane. kuna Austria lapsed lähevad kooli 6-aastaselt, olen ma oma klassis kõige vanem, aga siiamaani ma küll mingit erinevust pole tunnetanud, ma ei usu, et see segama hakkab.
õpilased ei ole väga suhtlemisaltid, ka ei huvita neid see, kui uus õpilane on pärit kuskilt kaugemast riigist ja nende keelt ei räägi. põhjuseks on ilmselt tõsiasi, et Austrias elab väga palju erinevatest rahvustest ja rassidest inimesi, põhiliselt küll lõunamaiste tunnustega. üldse on siin väga vähe blonde, see on ehk ka ainuke põhjus, miks ma natukene rohkem uudistavaid pilke kogun, kui teised.
inimesed ei tule eriti ise juttu rääkima, vastavad küll, kui midagi küsid ja mõned uurivad ka Eesti kohta, kuid väga avatud inimesteks ma neid ei peaks. hoolimata sellest olen suutnud endale esimesed sõbrad leida ja olen peaaegu kõigi klassikaaslastega vähemalt tutvust teinud. minu jaoks on harjumatu, et klassis on ainult 5 poissi, samas kui tüdrukuid on kolm korda rohkem(see on humanitaarklass). võib-olla on see põhjus, miks ma poiste puhul sain kohe esimesel päeval aru, kes on pigem vaikne, kes etendab klassi klouni osa ja keda võib pidada teistest intelligentsemateks. tüdrukute puhul võtab see paar päeva kauem.
esimese koolipäeva puhul ei toimunud aktust ega midagi, oli ainult kaks tundi, mõlemad koos klassijuhatajaga ja seal me väga midagi ei teinudki.
kui need vähesedki tunnid läbi said, läksime mingisse aasia toidu kohta sööma, nad pidid seal vist üsna tihti käima. meie seltskond oli üsna klassi soolisele koosseisule vastav - 6 tüdrukut ja üks poiss. ma sealse toidu kohta ei oskagi midagi erilist lisada, hiinakas nagu hiinakas ikka, aga vesi maksis 2 eurot, kuigi toit ei olnudki Eestiga võrreldes eriti kallim.
õues sadas kasse ja koeri, kui brittidele kohaselt väljenduda, aga koju ei tahtnud ometigi keegi veel minna, niisiis suundusime ühe suure metroo-ja rongijaama McCafesse, kuhu isegi päris pikalt pidama jäime, muu jutu hulgas toimus loomulikult ka vastastikkune emakeelsete roppsõnade õpetamine. rääkisime ka asjalikku juttu, näiteks selgitati mulle Austria parteide süsteemi, mis, muide, on jaotatud värvide järgi(mu hostmutter on roheliste legal advisor muideks)
tegemist oli väga mõnusa seltskonnaga, aga koju jõudnud, sain ma aru, kui väsinud ma tegelikult olen. päev 1 üle elatud!

hiinakas söömas. ainukest poissi, kes meiega söömas oli, ei ole pildil ja ei hakkagi ühegi pildi peal olema, sest ta isa on advokaat ja tal on palju vihavaenlasi jne, ühesõnaga turvalisuse kaalutlustel(ma ei tee nalja). see väike tüdruk ei käi minu klassis, see on ühe tüdruku õde:))

02092014

nagu selgus, on õpetajatel veel rohkem suva, kui õpilastel. saksa keele tund: õpetaja on klassi ees midagi 30 minutit seletanud, alles siis, kui ta mingeid töölehti jagama hakkab, märkab ta küsida: "du bist neu?" vastan jaatavalt ning pinginaaber lisab, et ma ei räägi saksa keelt ja et olen vahetusõpilane. "Aa." 

päeva lõpus olid keeltetunnid, samaaegselt itaalia ja ladina keel, ma viibisin mõlemas, sest tegemist oli paaristunniga, minu jaoks olid mõlemad ühtemoodi. itaalia keel kaalus vist siiski ladina üles, sest esimeses istusin ma Timi kõrval, kes, nagu välja tuleb, on ekspert TV-sarjade alal ja armastab väga "Friends'i", ma juba tean, et Chandler on ta lemmik. C. M. Bingist rohkem armastab ta aga rääkida, aga mitte lihtsalt niisama, vaid hiigelsuurte liialdustega, mida on õnneks enamasti üsna lihtne tegelikult juhtunust eraldada.

kuigi minu koolipäev oli sama pikk, nagu algkoolis, tundsin ometigi, et jään kohe magama. võõrkeelne keskkond ja püüe jutust üksikuid sõnu püüda väsitab rohkem, kui ette kujutada võib.

kodus ma aga kaua laiselda ei jaksanud ning kuna jooksmiseks oli liiga vihmane, võtsin oma roheliste partei logoga vihmavarju ja suundusin jalutuskäigule, mis küll oodatust pikemaks kujunes. esialgu tahtsin lihtsalt lähedalasuva kuulsa ja suure pargi, Prateriga tutvust teha, sinnapoole varbad keerasingi ja võtsin tee jalge alla. pargis ja selle ümbruses piisavalt kaua kolanud, hakkasin minema mööda kuuekilomeetrist alleed, mille lõpus oli kena väike paviljon nimega Lusthaus, arhitektuuris tundsin ära Biedermeieri stiili. sealsamas avastasin aga Prateri kaardi ja sain aru, et paiknen Doonaule üsna lähedal ja selle oma järgmiseks sihtkohaks võtsingi. jõeni jõudmine ei võtnud tõesti eriti kaua, aga meid lahutas mitmerealine maantee ja rongirööpad, ülekäiku või silda otsisingi kõige kauem, viimaks leidsin selle Hiltoni hotelli juurest. noh, jõgi oli suur, võimas ja räpane, nagu oodata võiski. koju jõudes oli seljataha jäänud umbes 15 kilomeetrit:))

tegelikult oli see esimene õhtu, kus asjalike ja heade mõtete vahele pressisid ennast sellised kurjad küsimused nagu "Kas ma teen ikka õigesti?" "Mis siis, kui ma inimestega hästi ei klapi?" "Äkki läheb kõik viltu?" samal päeval oli mu armas taevakarva telefon trikke tegema hakanud ja tegelikult vaevas mind väsimus. siis ma natuke aega istusin oma toas, kuulasin muusikat ja lasin muremõtetel ennast kaasa vedada, aga siis mõtlesin äkki, et mis mul viga on? miks ma selliste lolluste peale üldse tulen? talitasin enda meelest targalt ja läksin magama, mis siis, et üsna pahas tujus ja vastik kripeldus südamel. mis saab edasi?

ja kui tundub, elu veereb raginaga alla mäest,

kõik nii kindlad otsad libisevad ära sinu käest,

võta kokku end, sest asi ei saa ju nii hull,

päike särada võib taevas juba homme hommikul!!!

tuleb välja, et Terminaator tõesti teab, millest räägib:))

vend küpsetas ise leiba:))

ilus roheline Doonau

Prater. natuke uskumatu, et Viini kesklinnast mitte väga kaugel võib selliseid kohti leida

pajud meenutavad kodu ja Pedjat:)

iga asi on millekski hea ehk vihm muutis kõik rohelise veel rohelisemaks

kolmas päev.

jah, see läks tõesti kõvasti paremini ja selle ainsaks põhjuseks oli minu enda teistsugune suhtumine, käitumine ja mõtlemine. esimene tund oli vaba, mis tähendas ka tund aega rohkem und ja koolipäevas oli ka ainult kolm tundi. saksa keele õpetajaga olin juba kohtunud, inglise keele õpetaja oli teistelegi uus, kuid ta tundus väga nõudlik, aga kindlasti mitte kuri. igatahes oli inglise keele tund hea vaheldus saksakeelsele pidevale jutukõminale. viimane tund oli eetika/religioon, mina otsustasin esimese kasuks, kuigi mul polnud õrna aimugi, mida see õppeaine endast kujutab(tegelikult ei ole mul seda ka pärast tundi), see õpetaja oli aga juba omaette vaatamisväärsus. klassi astus mustanahaline, vast umbes 30-aastane kilejopes ja sõjaväemustrilise capiga mees, kes ütles sisenedes: "yo dudes wassup?" ja viskas ühele poisile ruska. jap, see on meie õpetaja. adidase kileka alt tuli nähtavale tüüpiline kolledži õppejõu riietus ehk kampsun ja nahast küünarnukkidega pintsak, kuid kandja maneer sellest väga ei muutunud. nagu arvata võis, ei teinud me tunnis suurt midagi ja seega ei pidanud ma ka arusaamise nimel eriti pingutama.

kui tunnid läbi olid, sõitsime kolme poisi ja nelja tüdrukuga minu maja lähedale Wien Mitte jaama, kus asub ka suur kaubanduskeskus ja palju kohvikuid, see pidi ka nende üks tavalisemaid ajaveetmiskohti olema. jäin rohkem jutustama Timi ja Peteriga, kellest mõlemast ka ülalpool juttu on olnud. neile meeldib väga poliitikat ja maailmaasju arutada, kuid teinekord kipuvad nad ennast pigem liiga targaks pidama. nad, kahtlemata, ongi mõlemad intelligentsed poisid, kuid minu meelest näitab tõelist arukust see, kui sa ei eputa alati oma teadmistega ja ei pane teisi endid meelega lollidena tundma. ega nad seda minuga ei teinudki, kuid veidi üleolevat suhtumist võis märgata nende suhtes, kes polnud poliitikast niivõrd huvitatud ja seega ka mitte eriti kursis. 

ega ma tervet päeva ka kaubanduskeskuses kohvitassi taga ei istunud, peale kojujõudmist läksin jooksma samasse parki, millest ennist kirjutasin. enamik teest oli kahjuks asfaldkattega ja valgusfoorid teenisid oma punase tulega nii mitmelgi korral välja minu tagasihoidlikud vandesõnad, kuid sellest hoolimata ei olnud ma juba ammu jooksmist nii väga nautinud. jooksutrenn on pea ainuke tegevus, mille ajal on mind väga lihtne rööpast välja viia. iga väiksemgi tegur võib mind jubedalt segama hakata, näiteks päikesepaiste, ebameeldiv ümbrus, ninakinnisus või mis iganes ajab mind tavaliselt jooksmise ajal väga vihale ja ma ei suuda alati trennist mõnu tunda, eile oli aga kõik lihtsalt täiuslik ja neid segavaid asju ma justkui ei märganudki. oleksin veelgi kauem jooksnud, aga kodus ootasid muud tegemised.

siinse kooli eelised - hetkel on see kogu mu koolikoti sisu

Peter ja Tim ei ole pildil, teiste jutu järgi ei tule kumbki neist kunagi piltidele, üks turvalisus pärast, teine  talle endalegi arusaamatutel põhjustel.

see oli selline hiiiiiiglaslik elektroonikapood, kus me peale kohvikut käisime, aga isegi seal oli Iphone 5Cle maksimaalselt 10 erinevat korpust ja kõik igavad

enne poodi minekut tuli oma kotid ja üleriided kappidesse panna, et varastamist vähendada

oli mõnus trenn!:))

tehnikaajastu aitab isegi siin Eesti suursündmustest otsepildis osa saada:)

isegi siit kaugelt elan omadele Madridis kaasa:))

kohalikud nimetavad seda värvi juukseid muide hüdrogeenblondiks(tegelikult ma arvan, et nad mõtlesid vesinikublondi vms)

04/09/2014

minu hommik oli tavapärasest seiklusrikkam, kuna unise peaga suutsin valele rongile istuda ja jõudsin juba poolele teele lennujaama, kui märkasin, et miskit mäda on. õnneks ei olnud tagasi õigele rongile tulek eriti keeruline ja jõudsin isegi esimese tunni lõpuks kooli! õpetajad siin õnneks väga hilinemisest ei hooli ja minu kasuks rääkis ka see, et esimene tund oli muusika ja õpetaja teadis laulupidude kohta, oli käinud Tallinnas ja oli väga elevil, et klassis on eestlane.

täna oli meil ka kehaline kasvatus, mis hakkabki toimuma paaristunnina, mis minu meelest on väga hea lahendus. selles tunnis mängisin esimest korda elus käsipalli ja mind üllatas, et kuigi muidu ei ole tegemist väga sportliku klassiga, osalesid selles mängus kõik aktiivselt, mulle meeldis see mäng samuti väga ja suutsin ka värava kirja saada. mängisime veel ühte mängu, mis oli mõnes mõttes üsna jõhker, aga minu tiim oli selles võidukas ja millegi ohtlikuga tegemist ei olnud. mängiti sellise suure kummist võimlemispalliga, mis oli vaja ükskõik kuidas vastase väravasse saada, see tähendab, et käis lihtsalt meeletu trügimine, lükkamine ja kisa, aga see polnudki nii paha, kui arvata võiks. tunni lõpus tuli välja, et kehalise õpetaja hakkab andma ka minu kooli saksa keele kursust, mis on mõeldud välismaalastele.

täna oli aga õues üle pika aja jälle päikesepaiste ja sellepärast otsustasime tüdrukutega ennast söögiga varustada(ma muide vihkan siinset võileivakultuuri) ja parki istuma minna. veetsime seal kolm tundi ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. see park on muide koht, kus kõigi ümberkaudsete koolide õpilased üsna palju ringi liiguvad, seega said nad mind natuke ka kohaliku klatšiga kurssi viia. 

millalgi läks teema kuidagi sellele, et ma rääkisin neile, et mokatubakas on Eesti noorte seas üsna populaarne, nemad aga vaatasid mulle juhmide nägudega otsa ja tuli välja, et nad pole sellest isegi midagi kuulnud. ürita siis seletada, milline see täpselt välja näeb või mida sellega tehakse.

sel samal õhtul kodus oli ka esimene kord vahetusaasta jooksul, kui ma nutsin ja seda nii, et ise sinna midagi parata ei saanud. vanemad läksid õhtul välja, meie vennaga pidime ennast ise ära toitma ja kokkamisel jäi minu tööks sibula hakkimine ja juba tundsingi, kuidas silmad kipitavad. kuigi ma olen üsna salliva maitsemeelega, on sibul alati olnud üks asi, mida ma kuidagi välja kannatada ei suuda ja sellega kokkamine oli minu jaoks tõsine eneseületus, siinkohal peaks vist veel mainima, et valmistasin esimest korda elus täiesti iseseisvalt tomatikastme:)

jälle pean vabandama pika jutu pärast, aga see on niigi juba kärbitud versioon ja edaspidi olen targem, ei jäta nii mitut postitamispäeva vahele:)

mu rahvariidevöö sai klassiõelt väga kiita:)) ja et ma ei unustaks, minu Märssi kiideti ka ükspäev!

vot sellises üldse-mitte-pärapõrgus ma ennast hommikul avastasin

ilus koht, kas pole?? selle esimese puust tara sees elasid muide hobused

neiudega ilma nautimas

üks paljudest pärlitest toidupoe lettidel

Laual näete meie meistriteost. Jochi tegi isegi nuudlitaigna ise.

viimane enne kooli

 nii läheb, kui su hostisa on arhitekt.

laupäeva õhtupoolikul tegime järjekordse perekondliku jalutuskäigu. see muutus kiirelt arhitektuuriajaloo loenguks, aga seda enam ma asja nautisin. lisaks lihtsalt hoonete tutvustamisele tõi ta tänava peal näiteid erinevatest stiilidest ja õpetas nende tunnusjooni. kui ma peale tunniajast lonkimist oskasin eristada Biedermeieri stiili juugendist, ära tunda barokki ja näidata kiriku fassaadil gooti tunnusjooni. viimast oskasin ma küll juba mitu aastat tagasi ja seda tänu Tiido ajalootundidele, kuid see ei muuda suuresti asja. nad hostemaga rääkisid, et kulus viis aastat, enne kui nende oma lapsed asja selgeks said. ei maksa arvata, nagu oleks nende pere lapsed minust madalama intelligentsiga, isa lihtsalt alustas neile taoliste loengute andmist, kui nad olid 4-aastased...
kuigi mul oli tol korral kaamera kaasas, ei teinud ma ühtegi pilti, käisin lihtsalt suu ammuli ringi ja kuulasin. need fotod on tehtud päev hiljem, pühapäeva õhtul.
viimasel korral, kui ma võtsingi selle tee jalge alla ainult piltide tegemiseks, olin ma omapäi ja sellepärast ei suutnud kahte väga lahedat kohta enam tänavaterägastikust leida. esimene oli Viini vanim kirik, Ruprechtskirche, üsna pisike ja lihtne, kuid see oli pühakodadest ainuke, kus miskipärast käis vilgas koguduseliikmete sagimine. teine oli ka mitte väga suur, gooti stiilis kirik, Maria am Gestade Kirche. nimi on seotud asukohaga, nimelt kui Donaukanal ei olnud veel oma kunstlikus kivist voolusängis, oli ta palju laiem ja siis asuski kirik otse kaldal(gestade peaks siis olema kallas).
teistest paikadest on mul jäädvustused olemas.

Donaukanal, minu majast vaevalt viie minuti kaugusel

endine pangahoone, aga oluline on ta sellepärast, et on arhitekt O.Wagneri looming. see mees pani suuresti aluse modernismile ja kui mõelda, et too hoone on ehitatud 20.sajandi päris alguses, on ta ikka väga innovaatiline. arhitekt tahtis jätta muljet, nagu oleks kiviplaadid seinale naelutatud, sellepärast ka need mustad täpid.

juutide mälestussammas, asub endise juudikvartali juures. 

kuna juute nimetatakse "the people of the book", sest üldjuhul on nad väga haritud rahvas ja kirjasõna on neile tähtis, kujutab ka monument endast raamatukogu, kus kõik raamatud on tagurpidi keeratud, nii et selg jääb sissepoole.

pildiloleva valge hoone müüri taga asub juutide pühakoda, ainuke Viinis, mis jäi Teises Maailmasõjas hävitamata, sest asus teiste hoonete müüride vahel.

selle sama tänavanurga peal on ka ööpäevaringne politseivalve, sest antisemitism ei ole siiski päriselt kadunud ja ka tänapäeval pidi kallaletungide oht olema. politseinikud valvavad samamoodi ka juudi kooli juures.

Viini Teaduste Akadeemia. väga auväärne asutus, kuhu kuulumiseks sa pead olema ikka midagi tõsist korda saatnud. hostema rääkis, kuidas ta teab ühte naisprofessorit, kes kuulus sinna, kuid lahkus ise diskrimineerimise pärast.

dominikaani kirik. mulle meeldib väga kirikuid uudistada, eriti seestpoolt ja mõtlesin, et pildistan Viinis üles niipalju huvitavaid kirikuid, kui saan. ei ole just kõige originaalsem idee ja ka minu fotografeerimisoskused jäävad sinna nulli lähedale, aga mõnda asja võib niisama ka teha, ei pea alati parim olema.

sama dominikaani kirik

jesuiitide kirik 17.sajandist. see olevat ehitatud nende võimsuse ja rikkuse näitamiseks. see pühakoda asus kõrvuti Viini esimese ülikooliga, nende vahel on vist ka ühendav uks, sest siis olid kirik ja ülikool väga tihedates suhetes.

jesuiitide kirikus oli palju selliseid kivist sambaid. hostisa sõnul on neid keerdusid väga raske luua, eriti selle ajajärgu kohta.

ukrainlaste kreekakatoliku St. Barbara kirik. see oli kirikutest ainuke, kuhu sisse astudes mulle lahkelt naeratati ja viisaka käeviipega edasi kutsuti.

natuke graffitit leidsin ka, tegelikult peaks selle pildistamiseks eraldi aja võtma.

see tädike on mulle alati meeldinud

mingi kangialune oli selliseid täis, aga see on sellepärast eriline, et ma suutsin sellest ise aru saada:))

selle sinise venna jutus on iva, ma ütleks.

minu esimene küngas

pühapäeval oli ärkamine tavalisest varajasem, sest eks need kõige paremad teekonnad alga ikka hommikuti. sõitsime rongiga linna serva ja võtsime ette teekonna Wienerwaldi, see on Viini ümbritsev ala, kus on mäed(kohalikus mõistes küll künkad) ja palju rohelust. matk algas küll alles elumajade vahel kohas nimega Beethovengang, see on vist igaühele selge, kelle järgi see nimetatud on. selles piirkonnas tavatses Beethoven jalutada ja inspiratsiooni koguda, tema 6. sümfoonia pidavat sellega eriti seotud olema.

tegemist oli üsna lauge nõlvaga mäega, mille vallutamine polnud küll mingi kunst. terve tee kulges viinamarjapõldude vahel, pärast kiiret degusteerimist ütleks ma, et on isegi kahju, et kõik need imelised marjad veiniks tehakse. terve ülesmäge kulgemise aja oli mul imeline vaade Viinile, lausa nii imeline, et ei raatsinud kaameratki välja võtta.

tippu jõudnud, peatusime väikeses välikohvikus, kus ma jõin klaasi siiani oma elu kõige paremat viinamarjamahla(hostpere ei anna tavapäevadel lastele veini, isegi mitte siis, kui nad on 16). allamäge läksime teist teed pidi, kus ei olnud enam Viini jäädvustamiseks head kohta, kuid päris ilma piltideta mu matkajutt siiski ei jää.

teekond üles

Pildiallkirja lisamine

teel alla märkasime, et paljudel taimedel on juures nimesildid. seal kasvasid nt. USA saadikud, B.Clinton ja paavst Johannes Paulus II, ja siis äkki...

väsinud vennas jõudis koju

saage tuttavaks - das ist Joachim:)