nagu keisri kass

jätkan oma vaprat võitlust unega ja annan maailmale teada, et ma ei ole vahepeal kuskile muuseumisse ära eksinud või hobuvankri alla jäänud ega rõdult alla kukkunud.

pühapäeva õhtul käisime külas ühel ema-isa vanal sõbrannal Cornelial, kes oli varem advokaat, kuid nüüd on pensionil ja tegeleb kunsti, põhiliselt fotograafiaga. peale meie olid külla tulnud veel kaks ülikooliaegset sõpra, abielupaar, samuti mõlemad juristiharidusega ja kuskil üsna kõrge töökoha peal. õhtusöök koosnes kolmes käigust: tomati-arbuusi külmsupp, mille retsept olevat pärit kohalikust naisteajakirjast, Brigitte oli selle nimi, ma usun. peale selle info teatavaks tegemist oli lauas nalja kui palju(Brigitte kuulub üldjuhul ainult naiivitaride lugemisvaramusse, nagu ma aru sain). peale seda kummalist roosat kausitäit toodi lauale kanakoivad karamelliseeritud pirnidega. see oli küll toit, mida ma igapäevaselt süüa võiks, kuigi kõlab veidralt. selle kõrvale pakuti aga meilgi tuntud porgandisalatit, kuid ananassitükkide asemel oli seal soolatud sidrun. selle maitset ei oska ma tõesti millegagi võrrelda ega öelda, kas mulle maitses või ei. magustoiduks oli mu hostema küpsetatud kook, mis kannab nime "Death by chocolate". lasen teil endal mõistatada, kas mulle meeldis.
sel õhtul kuuldud jutud olid aga meeldejäävamad igast maitsest, mis taldrikule jõudnud olid. nagu ma ütlesin, oli see naine kunstnik. kuulnud, et ma olen Eestist, kõneles ta, et käis hiljuti Vilniuses pildistamas, et avab oktoobris nende fotodega näituse ja kutsus meid avamisele. tema teistest, väiksematest projektidest oli aga hoopis põnevam tema kõige värskem, alles pooleliolev töö Küprose piiritsoonist, 200m-20km laiusest lõigust, mis jagab saare kaheks. asjassepuutumatutel tsiviilisikutel on sinna sisenemine keelatud, isegi ühest riigi osast teise minemiseks on viisat vaja. temal aga õnnestus puhvritsoonis fotograafitööd teha. lühidalt öeldes pidas ta selleks lugematuid läbirääkimisi ÜRO esindajatega, liikus mööda seaduse "halli ala" ja pani mängu viimasedki veenmisoskused, kogemusest advokaadina oli sõnastuse ja kõige muu juures kõvasti abi olnud. tol õhtul kuuldud lugusid surnud tsooni kohta ei ole mõtet siia kirja panna, kuid mõne erilise huvilise võin eraviisiliselt asjasse pühendada küll.
esmaspäeva veetsin suuresti Mariahilferstrassel, nimelt on tegu Viini ühe suurema kaubatänavaga. riided õnneks ei ole kallimad kui Eestis, enamus poed, mis on siin, on ka meil kuskil olemas. tavaliselt on mu ostud üsna ratsionaalsed ja hästi läbimõeldud, aga neljakorruseline Forever21 mõjub isegi minu tahtejõuga inimesele. õnn, et seal poes kõik üsna odav on, olgu kiidetud ka see inimene, kes allahindlused välja mõtles!!
teisipäev möödus õnneks kordades parema ajaviite seltsis, võtsin ette Belvedere'i muuseumide külastamise. need asuvad lossides, millest ma olen juba pilte ka üles pannud. esimeses, suuremas lossis asub püsinäitus põhiliselt Austria kunstnike töödega, aga leidus ka maailmakuulsaid nimesid, nt. paar Munchi, Van Goghi ja Rubensi ning teiste töid. Austria maalikunstnike koha pealt olid mu teadmised üsna nullilähedased, see viga sai kindlasti parandatud. kõige paremini jäi mulle vast meelde E.Schiele, ma ei hakka oma amatööri teadmistega ta teoseid siin kirjeldama, ei oleks mõtet ka. Tulge ise kohale ja vaadake, on kindlam.
teises, väiksemas palees, on näituste maja. praegu on seal vene kunsti näitus, kus mul üllataval kombel paar väga ilusat hetke ette tuli. esimene neist oli Bilibini maalide juures, kes enne oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. need olid võrdlemisi väiksed, muinasjutulised, värvilised pildid. lugesin kõigi kolme pealkirju, need olid mingid luuleread ja ei saanud kohe aru, mis mind nende juures kõnetas. siis lugesin veel ja püüdsin tõlkida, lõpuks sain aru, et stseenid pärinevad minu jaoks vägagi armsast Tsaar Saltaani muinasjutust.
teine hetk oli seotud maaliga "Taiga Baikali ääres. miskipärast tuli mulle suule kerge muie ja meelde tulid ühe teatud geograafiaõpetaja tunnid Jõgeva Gümnaasiumis.
kolmas hetk oli pigem nagu hetkede jada, sest terve üks näitusesaal oli sisustatud vene ballettide kostüümidega, äratundmisrõõmu kui palju. ja siis tuletasin loomulikult meelde neid tagapingi muusikaloo tunde ja seda, kui palju me seal õppimisega tegelesime.
viimane, ehk kõige selgem äratundmisrõõm oli saalis, mille seinu katsid tüüpilised NSVL või siis lihtsalt Nõukogude Venemaa  propagandaplakatid, mida ma enamasti väga uuridagi ei viitsiks(kohalikud uudistasid küll huviga), aga ühe peal neist oli kujutatud Euroopa kaarti ja seal see seisis, minu väikene Eesti.(ilmselgelt oli tegemist enne IIMS kasutuses olnud plakatiga). kirjutatud sulaselges(kahjuks ikkagi vene) keeles, aga see ei vähendanud avastuse väärtust. ma ei tea, miks ja võib-olla mulle ainult tundus, aga peale seda, kui ma plakatit kauemaks uurima jäin ja saalis seisnud turvamees sai aru, et oskan vene keeles lugeda, olin ma terve ülejäänud näituse tema eriliselt tähelepanelike pilkude püüdja.
tänane, kolmapäev oli pisut uimane, aga samas vist ikkagi kõige tegevuserohkem. hommikupoolikul otsisin linnast üles Museumquartieri, ala, kus asub mitu väga tähtsat muuseumit, millel on sisehoov ning mis ühtlasi on ka tudengite meelispaik. valisin pooljuhuslikult välja kunstiajaloo muuseumi, kuid täna olin ma ka selle jaoks liiga väsinud. muuseum iseenesest oli vapustav, nagu ka kõik muu siiani nähtu. juba see maja ise on tõeline hiiglaslik kunstiteos(kehtib muide suurema osa siinsete ehitiste puhul), seal sees aga lugematul hulgal aardeid. oli vanakreeka saal ja Austria keisrite kunstivaramu saal, kuid ma lihtsalt ei suutnud täna keskenduda, kõik see tundus kuidagi liiga haigutamaajav. isegi Vana-Egiptus, mida ma tavaliselt lõputult uuriks, ei suutnud mu und ära ajada. kõndisin läbi ka hiiglasliku maaligalerii, vaid valikuliselt tööde kohta uurides, tuntuim neist oli ilmselt "Paabeli torn", kuid mitmed lähemast ajaloost pärit kuulsad kunstnikud (nt.Rembrandt) olid seal samuti üsna hästi esindatud.
hea, et ma Viinis juunini olen. mul on plaan lähiajal sinna muuseumisse puhanuna tagasi minna, sest see on päris kindlasti ka kümnekordset külastamist väärt.
peale linnashulkumist ja järjekordset Starbucksi külastust läksin vennaga kaasa tantsutundi, kus ta iganädalaselt käib. mulle meeldis väga, selle tantsukooli õhkkond meenutas mõnda nõukogudeaegset kultuurimaja, kuigi sisekujundus oli ikkagi midagi natuke muud. inimesed on siin tõesti avatumad kui meil, tulid ise minuga rääkima ja nende käest kuulsin, et varem oli klassikaline tants nendevanuste hulgas väga populaarne, tänapäeval aga aina vähem. too kursus ei olnud selline, kus õpetaja igat liigutust jälgib, vaid see oli justkui tundidejärgne osa, iseenda parandamiseks. põhikursused kestavad sügisest kevadeni.
ma ise panin ka ikka paar korda oma olemasolevad "laialdased" valsioskused proovile(seda pikemalt ei kommenteeri) ja kavatsen oktoobri algusest ka ise sealsamas algajate kursusel osalema hakata, vend käib edasijõudnutes.
niipalju, kui ma poiste-tüdrukute käest tantsusaalis kuulsin, on kõigi lemmiktants džaiv. märkasin ka seda, et kui polkamuusika mängima hakkas, vajusid peaaegu kõik tüdrukud tantsupõrandalt kuhugi saali servadesse- nurkadesse laiali. kui uurisin, milles asi, sain vastuseks, et paljudel on polkaga valusaid kogemusi, mida meenutada. tantsu ajal pidavat hoog nii suureks minema, et sageli tuleb ette ka veidi valusamaid kukkumisi. üleüldse on nende polka meie omast võrdlemisi erinev. just selle tõttu pididki poisid polkaviiside ajal omavahel tantsima
üks tüdruk, kellega ma seal jutustasin, tegeleb taekwondoga ja kui ma ütlesin talle, et tunnen võitluskunstide vastu huvi ja tahan Austrias midagi uut proovida, lubas ta mind selles osas aidata.
pärast tunni lõppu läksin venna ja ta sõpradega välja, istusime Zanoni&Zanoni gelaterias, mille söögid meenutasid mulle nii väga seda kohvikut Grease'is:D muidu olid kõik inimesed väga elavad ja omamoodi toredad(meid oli seal umbes 15), aga asjal oli üks(kahjuks praegu veel ületamatu) puudus.
inimesed ütlevad vahepeal, et kui ei saa öelda, mida sa arvad, on halb tunne, oleks nagu vangis. proovige nüüd kujutleda, et sa ei saa isegi midagi ARVATA, sest sa ei mõista, mida teised ütlevad. 99%juhtudest ei saanud ma jutust aru, aga ikkagi oli hea jälle omavanustega väljas käia. ja loomulikult ei saanud ma paluda, et rohkem kui tosin austerlast räägiksid inglise keeles, et üks eestlane aru saaks. see juba kõlab jaburalt.

vabandust, kui see postitus on natuke kuiv ja laused üsna ebaselged, vabanduseks võin öelda, et see on kell pool kolm öösel kirjutatud:)) heastan piltidega

see on nii palju odavam kui Eestis ja piparmündi oma maitseb täpselt nagu AfterEight

et te mu nägu ära ei unustaks:))

Viin on üks neid kohti, kus on lubatud nina püsti käia, sest need laemaalid ja nikerdused lihtsalt sunnivad sind seda tegema. //kunstiajaloo muuseum

tsikid, kes te kultuuri vastu nagu isegi absoluutselt huvi ei tunne - siia tasub ikka tulla, selle pildikese vast tunnete ära;))

Stephansplatz

kes esimesena ära arvab, mis pood see on, saab kommi

kodune jaam

lihtsalt palun vaadake

see pood on siin hiiglaslik, nagu arvutiekraani astuksid sisse

suurem Belvedere

minu šopingutänav

esimene katsetus Viini tänavatoiduga

see plakat

see pilt on üsna halb, aga jällegi oli väike äratundmisrõõm. see on besoaar, mingi kivi, mida leidub kitsede ja teiste loomade siseelundkonnas. vanasti kasutati vastumürgina. pildil olev on kuninglik kivi, kuldsel alusel. tõelised Harry Potteri fännid jagavad praegu seda äratundmisrõõmu minuga:))

ich liebe es

18.30. Viini lennujaam. paljude teiste seas tiirutab selle kohal ka Helsingi lennuk, mille pardal on teiste hulgas ka neli väga naerusuist, kuid võrdlemisi närvilist Eesti tüdrukut, kellest üks on kotist välja otsinud ka sinimustvalge lipu. muu jutuvada hulgas arutletakse selle üle, et kuhu on kadunud komme lennuki maandumisel plaksutada.

"Aga hakkame ise plaksutama. küll inimesed asjaga kaasa tulevad." - "Jaaa, ja meid on neli, siis ei ole piinlik ka, kui välja ei tule."

suur teraslind jõuab maapinnale lähemale, rattad puudutavad lennuvälja ja neli tüdrukut alustavad aplausiga. ümberringi on vaikus, mõni reisija virgub unest, mõni magab edasi, mõni saadab neiude poole veidi viltuse pilgu. 

noh, iga plaan ei olegi määratud täituma ehk siit vist ka Austria esimene elu õppetund.

edasi suunduvad tüdrukud pagasilindi juurde, et ära tuua kohvrid, mis on umbes sama suured kui nad ise. koos liigutakse edasi, aeg-ajalt pagasit kohendades või muid vabandusi otsides, et aega vähekenegi edasi veeretada. 

uksed avanevad, juba paistavadki muu rahvamassi hulgast YFU vabatahtlikud, kes on varustatud plakatite ja tohutu hulga energiaga, nagu ikka. tüdrukud teevad omavahel viimased kallid ja nende teed lähevad kuuks ajaks lahku.

Kaugelt hüüab üks hallipäine, kuid mitte väga vana mees koos pika tumedajuukselise poisiga: "Hallo, Sandra!" enne kui ma arugi saan, me tervitame ja kuna metroo hakkab lahkuma, teeme Zürichi-väärilise spurdi eskalaatoritest alla. Jõudsime! kuna kodutee kestab umbes 35 minutit, on aega vestlemiseks. vahetame viisakusväljendeid, uurime üksteise elu ja kodulinnade kohta. võin silmaga näha, et kaks austerlast, isa ja poeg, on sama närvis kui mina, see väljendub nende veidike närvilistes pilkudes, ülipüüdlikus viisakuses ja sellises keep smiling näoilmes.

Wien Mitte jaamas maapinnale jõudes toimub mõlemapoolne vabanemine, juba seletavadki nad, kuidas saab koju ja mis ümberringi asub. Starbucksi märgates räägin neile, kuidas me Helsingis sama kohvikut otsides lennujaama ära eksisime, kuulajad naeravad südamest. 

kodutee ei kesta kauem kui 5 minutit, aga sisehoovi ja majaukseni pääsemiseks tuleb läbida mingisugune kangialune, üsna selline, nagu Tallinna vanalinnaski kohata võib. köögis askeldab hostema, kellega tervitame põsesuudlustega. õhtusöögiks on ta valmistanud lambaliha ubade, riisi ja mingi punase kastmega, see on ka põhjus, miks ta lennujaama ei tulnud. lauda istudes pakutakse kõigile punast veini. söök on tõesti maitsev, kuid sinna juurde käiv arutelu ületab selle kohe päris kindlasti. lisaks mõlemapoolsetele pärimistele Austria ja Eesti kohta lahkame ka Teise Maailmasõja sündmusi ja loomulikult ka Ukraina olukorda, nende jaoks oli tõesti huvitav kuulata minu kui eestlase seisukohta. 

Perekond Tenhalter-Mayer saab kõva kõhutäie naerda, kui ma kirjeldan Küüslaugufestivali ja sellega kaasnevaid maitseelamusi. lobiseme veel tunnikese ja arutame igapäevasemaid küsimusi, seejärel näidatakse maja ja minu tuba, soovitakse üksteisele Gute nacht! ja minu esimene õhtu Austrias on läbi.

ärkan puhanuna ja hiilin mööda puitpõrandat ja kivist keerdtreppi allkorrusele, kus Marlies ja Stefan juba hommikukohvi joovad. nende jalge ümber sibab must kass, kes, nagu pereisa seletab, ei ole nende kass, aga veedab siin enamuse päevadest ning ööseks kaob jälle kuhugi, ta ei ole hulkuv loom, ta karv läigib ja ta on hästi toidetud, samuti on ta inimeste seltskonnaga harjunud.

hommikusöögiks on midagi müslilaadset, see sisaldab endas õunatükikeski, rosinaid ja jogurtit, kuid kaerahelbed ei ole toored ega röstitud, vaid pigem pudru kujul. mulle meeldib seda nimetada keedetud müsliks.

hommikupoole on plaanis kogupere jalutuskäik, kuhu ma hea meelega kaasa lähen. kõnnime botaanikaaeda ja sealt ühe lossi juurde, mille nime ega kunagist omanikku ma kahjuks meenutada ei suuda, seda peaks olema üsna lihtne välja uurida.

koju jõudes sööma lõunaks küüslaugu ja tomatiga bruchettasid, seejärel kõige paremaid juuste, mida ma kunagi maitsnud olen. saan teada, et perepoeg Joachim läheb varsti oma sõpradega matkama ja kui YFU selleks loa annab, võin vist mina ka kaasa minna. veel räägib Joachim, et ta võtab klassikalise tantsu tunde(mis pidi muide minu-ja temaealiste seas üsna tavaline olema) ja küsis, kas ma sooviks kaasa tulla. loomulikult olin ma nõus.

siiamaani olen ma leidnud ainult ühe asja, mis mulle ei meeldi. terve pere kannab toasussidena neid veidraid jalatseid, mis ei ole ei plätud ega sandaalid, vaid midagi vahepealset. mullegi anti Hannah' vanad "majakingad", nagu nad neid ise kutsuvad, aga õnneks ei sunni keegi mind neid kandma.

veel räägib pere, et neil käib igal kolmapäeval koduabilistena koristamas Poola naiste brigaad, keda aga ülemiste tubade juurde eriti ei lasta, sest nad ei oska puitpindu piisavalt hellalt kohelda ja pereema teeb seda parema meelega ise.

igatahes on siiamaani kõik suurepäraselt sujunud ja täna õhtuks on mul koos vanematega küllakutse hostema sõbranna juurde, kes oli kunagi samuti advokaat, kuid nüüd on kunstnik. lubati rääkida inglise keeles, et ma ka aru saaksin.

isa joonistas lossiaias mulle linnaplaani ja siis nad vaidlesid vennaga, kus põhi asub:D

lossiaiast pildistatud, pidavat olema väga kuulus vaade, mida paljud kunstnikud kujutanud on. ma täitsa saan aru, miks.

see pere "külaliskass". te ei kujuta ette, kui raske oli teda pildile saada.

esimene perepilt

see loss. omanikul(väejuht, elas vist kunagi Maria Theresia ajal) ei olnud rahaga midagi teha ja siis ta pani oma palgalised sõdurid rahuajal lossi ehitama. elamiseks seda ei kasutatud, pigem uhkeldamiseks.

minu koduaed ja maja

vend teeb kassist modelli. siin pildil kannab ta ka neid jalanõusid, mis mulle ei meeldi

minu pesa koos ustava Bensuga.(jah, Bensu on mu kaisukaru nimi)

minu väike Eesti sein hakkab ilmet võtma

ülemise korruse vannituba. asub minu toa vastas, läbi selle pääseb terrassile.

vergiss mich nicht!

ongi käes. täna lendan!!! aga enne, kui kohapealt kirjutama saan hakata, on mul veel palju asju jagada.

*veel vahetusperest.
võtsin FBs ühendust oma vahetusõe Hannah'ga, kes on sel aastal YFUga Taanis ja kelle toas ma elama hakkan. ta rääkis mulle, et vanemad pidid olema ülimõistvad ja lahedad inimesed, alati laste arvamust küsima jne. kui küsisin, et miks ma hostvenda Joachimi välja facebookeldada ei suuda, sain teada, et Viinis(ja Austrias vist üleüldse) ei ole see eriti populaarne, pigem kasutatakse Whatsappi, nii et mul tuleks see ka kiiremas korras muretseda.
olen oma hostisa ja -emaga paar meili ka vahetanud. nad kirjutavad, et ootavad mind väga ja tundub, et ma sobin nende perre väga hästi. nende jutu järgi peaks mul seal palju vaadata olema ja nad loodavad ka ise Eesti kohta palju teada saada. Hannah saatis mulle kodust pilte ka, vanemad ütlesid, et see on vana, ümber ehitatud hobusetall väikse aiaga.

*lahkumisipidu
nädal tagasi tegin oma aias sõpradele väikse istumise, et ikkagi 11 kuud ei näe neid ja nii. (ma tegelikult olen küll kurb, ma lihtsalt ei suuda oma emotsioone välja näidata ja olukord pole mulle hästi veel kohale jõudnud.)
mina oleksin muidugi teinud peo hea meelega suurema ja sinna umbes kaks korda sama palju inimesi kutsunud:D
päris mitu tähtsat inimest jäi tulemata ja ma tundsin neist väga puudust, aga eks tuleb neid tähistamisvõimalusi veel;)

aitäh ilusa õhtu eest!!:)) Laura ja Aivar  on seal tagapool, ärge öelge, et neid pole pildil.

*viimane päev Jõgeval

pool suve olime seda heinahunnikut vahtinud. Simmis saab ka mägironimist treenida

*väljalend

 peate lubama mulle, et te rohkem ei nuta

viimased minutid kodumaa pinnal

*HELSINGI 

siialend läks küll kiiresti, seltskond on ka parim, mida tahta!! suutsime küll esimese 20 minutiga ära eksida, aga selle eest leidsime Starbucksi ja nüüd istume juba oma värava ees ja mõtleme oma vahetusperedega kohtumisele.

tervitused Soome lahe põhjakaldalt (leia pildilt Eestit)

kui ma ära ei läheks, ei saaks ma ju kunagi tagasi tulla.

Ärge mind unustage!! 

P.S. loodan, et postituse pealkiri on õigesti kirjutatud:D

Oodatud telefonikõne

Eile, kui mu lennuni oli jäänud veel 26 päeva, sain ma selle ühe telefonikõne, mida ootab iga VÕP enam-vähem lepingule allakirjutamisest saadik. ma sain endale pere!!
Minu vahetusperes on ema, isa, vend ja õde. Viimasega ma küll ei kohtu, sest ta on sellel aastal Taanis vahetusõpilane ja ilmselt juba ära sõitnud. Sellest on kahju, aga ülejäänud perega kohtumist ootan ikka väga. pereema on advokaat, pereisa arhitekt. Hostvend on minust aasta vanem, ma olen alati endale vanemat venda tahtnud:)) perele meeldib käia koos matkamas, mägironimas ja erinevatel kultuuriüritustel. Lisaks mängib ema klaverit ning isa ja vend tegelevad purjetamise ja surfiga. mul hakkab olema oma tuba ja elukoht on VIINIS!! jah, ma ei oodanud seda ise ka. esmapilgul tundub pere vägagi sobiv, seda arvavad ka minu pärisvanemad.
ainuke asi, mille pärast ma natukene muretsen, on see, et kuna ma olen harjunud elama oma majas ja kasvanud üles Jõgeval ja Jõgeva vallas, olen ma harjunud üsna maalapseliku eluga. selle all pean silmas seda, et saan hommikul üles ärgates paljajalu aeda sõstraid sööma minna, öösiti mööda kruusateid rattaga koju sõita või viaduktil päikesetõusu oodata, ilma et ükski auto mööda sõidaks. inimene aga harjub kõigega ja niipalju, kui mina suuremates linnades käinud ja peatunud olen, istub mulle ka sealne elu üsna hästi, nii et tegelikult ei ole mingit põhjust karta. tegelikult olen väga-väga õnnelik, et pealinnas elada saan:))
niipalju, kui ma esmamulje põhjal öelda julgen, oleks paremat peret raske leida ja loodan, et nad võtavad mu soojalt vastu ning mul tuleb imeline aasta:))

E L O

Lõpuks ometi on mul midagi, millest pikemalt rääkida. väike kirjutamistrenn kulub enne vahetusaastat ära, sest mul on jätkuvalt plaan Austriasse sõidust tagasitulekuni seda netipäevikut elus hoida. pilte mul väga palju ei ole, sest YFU pilte ei ole ma veel näinud ja me ise ei jõudnud neid ka eriti teha. kui kunagi laekub, ehk teen eraldi postituse:)

Mul ei olnud enne Väike-Maarjasse kohalejõudmist absoluutselt mingeid ootusi, pigem oli mu suhtumine sedalaadi, et see nädalavahetus tuleb lihtsalt kuidagi mööda saada, samal ajal kui teised kodus mingeid palju lahedamaid asju teevad. ma eksisin umbes sajaprotsendiliselt. need olid suurepärased kolm päeva koos kõige vingemate inimestega!!! sama juttu võib ilmselt kõigi meie 70 käest kuulda, aga see päriselt oligi nii.

mul oli enne YFUst kui organisatsioonist hea arvamus(muidu ma poleks ennast sellega sidunudki, või mis?), aga tänu ELOle kerkis see arvamus umbes sinna, kustkohast F. Baumgartner oma langevarjuhüpet alustas. üritus oli megahästi organiseeritud, kõik sujus ja toimis õigeaegselt. kohal oli super vabatahtlike tiim, kõik töötoad olid rohkem või vähem huvitavad, nii ka õhtused üritused. et aga täpsemalt teada saada, mis seal toimus, peate ise YFUkaks hakkama;)) (tegelikult ma arvan, et teiste blogidest võib ka otsida, ma lihtsalt ei viitsi kirjutada)

tänu workshopidele ja endiste vahetusõpilaste juttudele hakkab mulle järjest rohkem kohale jõudma, et see kõik on päriselt ja ainult 55 pärast lähen ma lennukile. ma peaksin vist natuke hirmu ka tundma, sest ma olen veel üks kahest Austriasse minejast, kellel veel peretki pole, aga ometi näib see mu sõpru ja pärisperet plju rohkem muretsema panevat, kui mind ennast. 

on midagi, mida ma päriselt kardan. kuulsin ka selle nädalavahetusel mitut lugu, kus edukalt uue keele omandanud poiss või tüdruk tuleb tagasi Eestisse ja räägib oma emakeelt aktsendiga või on selle esimestel päevadel hoopis ära unustanud. isegi pikema aja möödudes on ta lauseehitus ikka puine ja sõnavara pole enam ollagi. kahjuks on need lood olnud tõepoolest rohkem kui ühekordsed. ma ei arva, et uue võõrkeele selgeks õppimine on väärt seda, et oma päriskeel ära unustada. oma vahetusaastal kavatsen selleks kõvasti pingutada, et saksa keelt õppides ka eesti keelt roostetamisest hoida:))

Mõned faktid meie lennust:))

• meie YFU lend on vabatahtlike sõnul esimene, kes on enne eelorientatsiooni omavahel juba varem kambakesi kokku saanud ja suhelnud.
• valged tennised olid raudselt selle ELO populaarseimad jalanõud, ma pakun, et umbes 3 inimest 10st kandis neid raudselt. ja kui mitte valged, siis ühed paeltega tennised olid 90% YFUkatest sel nädalavahetusel kaasas.
• meie lennus on eelmistega võrreldes kõvasti rohkem poisse

*panin tähele, et YFU vabatahtlikel, keda ma olen varem näinud ja kes meid eelneva 3 päeva jooksul juhendasid, on üks sarnane omadus. nad armastavad kasutada väga palju inglisekeelseid väljendeid, kas siis niisama või eesti omade asemel. ma ei ütle, et see on halb või et see on hea, nii lihtsalt on.

Siis, kui Sandra seisab suure kivi otsas ja Carolin õpetab, kuidas hea selfie teha.

AITÄH KÕIGILE, KES KUIDAGIMOODI ELOGA SEOTUD OLID, TE OLETE VAHVAD, KALLI!!:))

P.S. ma ei mäleta, millal mul viimati nii hea maffiamäng oli;))

ja Linell, kui sa seda kunagi lugema peaksid, siis tea, et Conchita tervitab;))

Seiklejad said kokku!!!

Eile oli Tallinnasse "Seiklusjutte maalt ja merelt" pubisse kuidagi väga palju lahedaid inimesi juhtunud... Tegelt oli asi selles, et me tegime seal 2014/15 õppeaasta YFUkate kogunemise:)) ma kaldun arvama ja loodan väga, et selliseid üritusi tuleb veel, enne kui kõik oma lennukite peale istuvad ja mööda ilma laiali lendavad.

ja veel: Jõgeva vald, ole sa õnnistatud, mul oli seda toetust tõesti vaja:D

!!

et siin vahepeal liiga tühjaks ei jääks:)