E L O

Lõpuks ometi on mul midagi, millest pikemalt rääkida. väike kirjutamistrenn kulub enne vahetusaastat ära, sest mul on jätkuvalt plaan Austriasse sõidust tagasitulekuni seda netipäevikut elus hoida. pilte mul väga palju ei ole, sest YFU pilte ei ole ma veel näinud ja me ise ei jõudnud neid ka eriti teha. kui kunagi laekub, ehk teen eraldi postituse:)

Mul ei olnud enne Väike-Maarjasse kohalejõudmist absoluutselt mingeid ootusi, pigem oli mu suhtumine sedalaadi, et see nädalavahetus tuleb lihtsalt kuidagi mööda saada, samal ajal kui teised kodus mingeid palju lahedamaid asju teevad. ma eksisin umbes sajaprotsendiliselt. need olid suurepärased kolm päeva koos kõige vingemate inimestega!!! sama juttu võib ilmselt kõigi meie 70 käest kuulda, aga see päriselt oligi nii.

mul oli enne YFUst kui organisatsioonist hea arvamus(muidu ma poleks ennast sellega sidunudki, või mis?), aga tänu ELOle kerkis see arvamus umbes sinna, kustkohast F. Baumgartner oma langevarjuhüpet alustas. üritus oli megahästi organiseeritud, kõik sujus ja toimis õigeaegselt. kohal oli super vabatahtlike tiim, kõik töötoad olid rohkem või vähem huvitavad, nii ka õhtused üritused. et aga täpsemalt teada saada, mis seal toimus, peate ise YFUkaks hakkama;)) (tegelikult ma arvan, et teiste blogidest võib ka otsida, ma lihtsalt ei viitsi kirjutada)

tänu workshopidele ja endiste vahetusõpilaste juttudele hakkab mulle järjest rohkem kohale jõudma, et see kõik on päriselt ja ainult 55 pärast lähen ma lennukile. ma peaksin vist natuke hirmu ka tundma, sest ma olen veel üks kahest Austriasse minejast, kellel veel peretki pole, aga ometi näib see mu sõpru ja pärisperet plju rohkem muretsema panevat, kui mind ennast. 

on midagi, mida ma päriselt kardan. kuulsin ka selle nädalavahetusel mitut lugu, kus edukalt uue keele omandanud poiss või tüdruk tuleb tagasi Eestisse ja räägib oma emakeelt aktsendiga või on selle esimestel päevadel hoopis ära unustanud. isegi pikema aja möödudes on ta lauseehitus ikka puine ja sõnavara pole enam ollagi. kahjuks on need lood olnud tõepoolest rohkem kui ühekordsed. ma ei arva, et uue võõrkeele selgeks õppimine on väärt seda, et oma päriskeel ära unustada. oma vahetusaastal kavatsen selleks kõvasti pingutada, et saksa keelt õppides ka eesti keelt roostetamisest hoida:))

Mõned faktid meie lennust:))

• meie YFU lend on vabatahtlike sõnul esimene, kes on enne eelorientatsiooni omavahel juba varem kambakesi kokku saanud ja suhelnud.
• valged tennised olid raudselt selle ELO populaarseimad jalanõud, ma pakun, et umbes 3 inimest 10st kandis neid raudselt. ja kui mitte valged, siis ühed paeltega tennised olid 90% YFUkatest sel nädalavahetusel kaasas.
• meie lennus on eelmistega võrreldes kõvasti rohkem poisse

*panin tähele, et YFU vabatahtlikel, keda ma olen varem näinud ja kes meid eelneva 3 päeva jooksul juhendasid, on üks sarnane omadus. nad armastavad kasutada väga palju inglisekeelseid väljendeid, kas siis niisama või eesti omade asemel. ma ei ütle, et see on halb või et see on hea, nii lihtsalt on.

Siis, kui Sandra seisab suure kivi otsas ja Carolin õpetab, kuidas hea selfie teha.

AITÄH KÕIGILE, KES KUIDAGIMOODI ELOGA SEOTUD OLID, TE OLETE VAHVAD, KALLI!!:))

P.S. ma ei mäleta, millal mul viimati nii hea maffiamäng oli;))

ja Linell, kui sa seda kunagi lugema peaksid, siis tea, et Conchita tervitab;))