Õnne, armas! ehk kiituseks austerlastele, mõtlemiseks eestlastele

kui pealkirja lugedes ka praegust kuupäeva vaadata, ei ole ilmselt enam väga keeruline arvata, millest seekord juttu tuleb. kuigi õnnesoovid on tavaliselt ikka helgemat laadi teema, pean kohe praegu ära ütlema, et seekord kirjutan tõesti oma mõtete, mitte faktide najal ja kui juba keegi oma arvamust avaldama hakkab, siis ilmselt on tal midagi südamel, nii ka mul. ja üleüldse, kes see ikka kogu aeg kiita jaksab. lihtsalt ja lühidalt öeldes, kes sellist toredat reisijuttu lugeda soovib, võib kohe rahulikult üleval paremas nurgas olevale ristikesele vajutada ja paremaid aegu ootama jääda. veel pean paluma, et keegi minu peale kurjaks ei saaks ning kirjutatut isiklikult ei võtaks, see kõik ei ole tõesti paha pärast ja samuti ei pea ma mitte ühegi näite puhul silmas kedagi konkreetset.

olen alati Eestimaa patrioot olnud ja märkasin juba lühikest aega pärast Viini saabumist, et see on üks nendest külgedest, mis mind kohalikest eristab - austerlased ja kodumaauhkus lihtsalt ei käi kokku. põhjuseid võib nii ühele kui teisele leida mitmeid, kuid see ei ole praegu see teema, mis minul kuskil sees vaikselt juba pikemat aega närib. ma ei taha nüüd olla see ninatark, kes alles pool aastat(jah, eile täitus 6 kuud!) tagasi oma tavalise elu maha jättis, nüüd laias maailmas on ja nüüd paaniliselt oma kodumaa vigu tikutulega taga otsib ja uuele maale kiidulaulu lõõritab, ei, minu armastus Eesti ja eestlaste vastu ei ole kuhugi kadunud. kuigi allpool kirjutatu on pigem emotsionaalses stiilis, seisavad selle kõige taga ikkagi ratsionaalsed mõtted.

loen pea igapäevaselt, kuidas minu kallis kodumaa järjest uusi samme teeb - Eesti "Mandariinid" omavad juba suurt ja ülemaailmset tuntust, mis siis, et grusiinidega pooleks. üle pika aja näib eesti rahvas suuremas osas oma eurolauluga tõepoolest rahul olevat(Elina ja Stig tulevad Viini!!). Arvo Pärt on endiselt oma eluajal maailmas kõige rohkem esitatud helilooja. isegi Evelini disainer olevat suutnud sellel aastal presidendiproua rahva meele järgi riidesse panna(fotode põhjal olen ise, muide, sama meelt). pea iga päev leian midagi uut, mille üle uhke olla. kahjuks jääb mulle ette pea sama palju, mille pärast mul natuke häbi on.

ilmselt on nii mõnele teie hulgast juba teada, et Viinist sallivamate elanikega linna on raske leida ja tänan veel ka peale kuut kuud igapäevaselt oma õnne, et ma just siia sattusin. nagu juba jutustatud, mitte keegi ei pane pahaks, kui su riided on mitte-nagu-igal-teisel stiilis, kui su kulmud pole kitkutud/on liiga kitkutud või kui sa soovid kasvõi veebruaris nabapluusi kanda - igaüks on ilus just nii, nagu ta tahab(kui üldse tahab). loomulikult ei pea ei mina ega viinlased igat asja riietumise ja muidu välimusega seoses normaalseks, aga endale antakse lihtsalt aru, et teise inimese juuksevärv või seelikupikkus lihtsalt ei puutu sinusse ja ei ole mingit mõtet oma ja teise elu tühja targutamisega ebameeldivamaks teha. samal ajal hoian oma tuttavatel eestlastel vaikselt läbi nutitelefoni silma peal ja absoluutselt iga viimne kui päev loen, kuidas mõni kena neiu "iu"-tab ja "oumaigaad"-itab teise, tegelikult sama kena neiu kulmukaart vaadates. pidevalt toodetakse iseendale uus probleem "kas ma olen ilusam, kui see teine tüdruk?" nagu muu enam ei loekski. jah, ilmselt oleme selle sisemise ilu jutuga kõik  kursis ja räägime kõik, kuidas "iseloom loeb", aga miks me ikka nende sõnade järgi ei käi? võin julgelt öelda, et austria noored saavad selle kogu sisemise ilu teemale palju paremini pihta.
 kõrvaltvaatajana oli juba aasta alguses üsna lihtne aru saada, millisesse tüdrukusse suurem osa klassi poisse armunud olid ja veel mõned kuud tagasi leidsin end mõttelt, et huvitav, miks tema? meil on klassis ju tegelikult ilusamaid isendeid. täpselt samu sõnu kordas üks teine eestlane, kellele oma klassikaaslastest jutustasin ning pilte näitasin. nüüdseks olen aga juba ammu aru saanud, et nii ongi - tuumik loeb tõepoolest rohkem, kui tühipaljas kest, ilma naljata. tunnen, kuidas see mulle endale igas mõttes külge hakkab. Eestis kuulsin üsna sagedalt enda kohta kasutatavat sõnu "nutikas", "võimekas" või ka näiteks lihtsalt "tark", tõesti tihti, lõpuks ei pannud ma neid tegelikult väga suuri kiitusi isegi enam tähele. küll aga olin ma sillas, kui keegi võttis vaevaks midagi positiivset minu välimuses mainida. siin kuulen pea igapäevaselt midagi ilusat oma juuste, silmade või millegi muu kohta, mis visuaalsel vaatlusel märgatav on. seevastu ei suuda ma kirjeldada oma tujutõusu hetkel, kui keegi näiteks mõnd mu head iseloomuomadust mainib. tihemini kaane avamine ja sisu lugemine annaks meile kõigile nii uskumatult palju...

selle eelneva lõigu viimase lausega valmis saanud, turgatas mulle pähe, miks see pealiskaudsus eestlasi teinekord vaevata võib. me lihtsalt ei lase üksteisel enese kaanest kaugemale jõuda! Eestis võib see illusioon veel kuidagi ära petta, et lumekuningannaks olemine ja oma suletud jääst lossis istumine on tohutu sisemine tugevus ja enesekontroll, kuid juba lühikese mujalveedetud ajaga saab selgeks, et teisal on inimesed harjunud natuke rohkem väljapoole elama ning kui sa ei ütle, mida tunned/mõtled/soovid, siis ega keegi sult neid sõnu tangidega kuskilt purihammaste tagant välja tirima ka ei tule ja nii võidki oma uhkes üksinduses iseenda ehitatud barjääride vahel edasi istuda, vaikselt kõngeda ja ainult iseenda argust süüdistada. loomulikult ei tähenda see ei siin ega ilmselt ka mitte kuskil mujal maailmas, et sa enda kohta igat detaili iga inimesega jagama peaksid, vaid hoopis seda, et oma mõttemaailma jagamisega ei näidata sageli mitte ainult usaldust, vaid viisakust teise vastu, samal ajal tuleb aga nende privileegide osaks saajaid siiski hoolikalt valida. ütlesin enne, et väljapoole elamisel on midagi tegemist argusega, nii see tõepoolest ongi. endasse hoidmine ja tunnete peitmine ei ole tugevus, pigem vastupidi. kui sa oma emotsioone ja mõtteid väljapoole paista ei lase, näitab see hirmu tagajärgede ees - sa kardad, mis siis juhtub, kui sa selle kõik endast välja lased, kardad, et ei suuda seda enam ohjata. meie maa ajalugu uurides, jutte kuulates, enda sisse vaadates või enda kaasmaalasi tundes ei ütleks ma mingil juhul, et eestlane argpüks on, otse vastupidi. miks on siis nii raske sellest tunnetehirmust üle saada??

veel eelmist mõtet jätkates - see tunnete näitamine teeks head nii meestele kui naistele, kuigi jah, ka minu jaoks oli alguses võõristav nii avatud meessugupoole nägemine, kuid selle mõnetisest kummalisusest ja kurnavusest hoolimata võib ka meeste-poiste mõtete-tunnete nägemine väga huvitav olla. üleüldse ei tohiks sugudevahelises käitumisreeglites nii märgatavat vahet sisse lasta. näiteid on mitmeid - kui mõni eesti poiss juukseid värvinud on, peab ta tõenäoliselt tükk aega kuulama, kuidas ta on päris kindlasti kas metroseksuaal, gei või hoopis mingi kolmas moodustis, siin aga oli kõige tõsisem kommentaar, mida üleöö blondistunud koolivend kuulda võis, et "sa näed välja nagu Draco Malfoy." tema soos või seksuaalses orientatsioonis ei kahelnud peale värvivahetamist keegi. ja miks peakski? miks on ainult tüdrukutel õigus oma välimuse üle otsustada? see oleks ju sama, kui öelda, et poisid võivad paksud olla, tüdrukud aga mitte. see kõik ei käi ainult välimuse kohta.
kui Eestis mõni poiss või mees suitsu ette paneb, siis võib-olla mainitakse ebatervislikkust või halba lõhna, kui sigareti süütab aga naine, on kindlasti kohal vähemalt üks inimene, kes teatab, et "see on lihtsalt rõve, kui naine suitsetab." loomulikult on rõve, vastupidist ei soovi siin keegi väita, kuid mispärast on tuhatoosilõhnaga tüdruk rõvedam kui sama "aroomiga" poiss?
teema jätkuks - välismaal, eesti keeleruumist väljas elades olen keelt ja sõnu veel rohkem väärtustama hakanud, kui seda varasemalt tegin ning näiteid jagub ka siit. Eestis olen lugematuid kordi kuulnud mõnd õpetajat, lapsevanemat või muidu autoriteetset isikut ütlemas: "õudne, kui tütarlapsed vannuvad/ropendavad." miks, kurat küll, on see õudsem kui kuradeid-põrguid igasse lausesse sülitav poiss? siin jällegi, sellist nõmedat sugupoolte vastandamist lihtsalt ei eksisteeri - kui tahad, siis ropendad. tõele au andes tuleb muidugi ära märkida, et näiteks eestlaste/venelaste/leedukate/ladinaameeriklaste ja ei tea veel kellega võrreldes on austerlaste keelekasutus tunduvalt rämpsuvabam, ka noorte hulgas. ühed "hullemad" sõnad, mida minuvanuse keelevaras leidub, on enamasti Scheisse, inglisekeelne fuck ja mõnikord ka hurensohn, eesti keelde ümber tõlgituna liigituksid nad minu arvates kõik pigem leebete roppuste alla. sellegipoolest - kuigi oma viha ja sisemise koleduse sõnadesse ümbervalamine just väga populaarne pole, ei pane keegi pahaks, kui ka tüdruk mõne "hoorapoja" lendu laseb. samuti on normaalne, et klassi õpilastest on poisid need "targad", kellel alati kodutööd tehtud on ning selle juures pole nad sugugi mitte nohkari tüüpi. tüdrukud võivad kanda lühikesi soenguid ja korvpallipükse ilma, et keegi neid Karlssoniteks nimetaks. kogu selle jutuga ei tahaks ma väita, nagu oleks siinne ühiskond sootu nagu seal kuskil Rootsi lasteaias, kus ei eksisteeri mitte poisid ja tüdrukud, vaid "sõbrakesed". ei, Viinis on mehed, on naised ja ka Conchitad(jah, kogu selle sotsiaalse ja psühholoogilise uurimise tagajärjel ei ole ma ikka veel kindel, kuhu alla ta liigitada tuleks), kuid igaüks loob soorollidest lihtsalt iseenda järgi mugandatud kuvandi.

kui nüüd sugu, vanus, rahvus ja muud segavad tegurid kõrvale jätta, on austerlastel ka lihtsalt inimeseks olemisel eestlastele palju ette näidata. Eestis räägitakse alkoholi ja tubakaga seoses pidevalt kambavaimust ja lauseid nagu:"ma joon, sest üksi ei viitsi kaine olla" ja "no sõber pakkus suitsu, ega ma ise tavaliselt ei tõmba" kuuleb umbes sama tihti kui Austrias kostub "aitäh" ja "palun", ehk siis minu arvamuse kohaselt liiga palju. väga paljud austerlased suitsetavad regulaarselt, ka koolipäeva jooksul teevad nii mitmedki õpetajad-õpilased suitsupause. alati ollakse lahked ka teistega jagama, kuid kui viisakalt keelduda, ei vaata sulle keegi viltu. tahad, siis tõmbad, ei taha, ei tõmba, oma asi. sama kehtib alkoholi puhul - pea igas peoseltskonnas leidub pidutsejaid astmetest "alati kaine" kuni "iseseisvalt liikuda ei suuda"-ni. mõnes mõttes on see oludest tingitud, pidutsemiskombeid mõjutavad ju nii kodused kombed, meedias nähtu, kuid eriti siin ka usk ja nende mitmekesisus, näiteks elab siin suur moslemikogukond. olen viimaste hulgas mõnega ka ise väljas käinud, loomulikult ei puuduta nad alkoholi sõrmeotsagagi ja kellelgi ei ole plaaniski neid sinna suunas tõugata. samas olen näinud ka endisi moslemeid, kes on nüüd kristlased ja joovad rohkem, kui ette kanda jõutakse, siinkohal ei ole aga jälle kellegi asi märkust teha. seda pean küll mainima, et kuna neil enamustel on siiski peal range alkoholikeeld, on paljud neist regulaarsed kanepitarvitajad, kuid seda on suur osa viinlastest niikuinii. jutt on aga sama: keegi ei keela, keegi ei käsi. nendest näidetest tuleb välja tõsiasi, et mõnuainete tarbimisele(kanepi kohal läheb siinkohal küll piir) vaadatakse siin küll üsna vaba pilguga ja pigistatakse nii teinegi kord silm kinni, kuid mitte selle tõttu, nagu keegi joomist-suitsetamist heaks kiidaks, vaid hoopis seepärast, et kõigil on veel usku inimmõistuse jõusse. siin on tõesti kombeks arvata, et inimene omab iseseisvat mõtlemisvõimet ja suudab kõik seesugused otsused iseendaga läbi rääkides vastu võtta.

mis imeloom see viinlane siis on, et ta mulle nii sügavalt muljet avaldab ja lausa omaenda rahvast kritiseerima paneb? nagu juba alguses mainitud, ei taha ma eestlasi maha tegema hakata, kaugel sellest, muuhulgas tähendaks see minu jaoks ka iseenda halvustamist. pool aastat ei ole minu arust piisav aeg nii tohutu hüppe tegemiseks, nagu eestlaste ja austerlaste iseloomude vahel olev kraater seda nõuab ning ega minu eesmärk ei ole austerlaseks saada, kuid miks mitte mõningat head üles korjata ja endale kuhugi külge kinnitada. selle kõige kõrval, mis mul veel õppida on, tunnen ka, kui palju olen juba just inimesena arenenud. ei ole see austerlane kah mingi imeloom, liigilt on ta lihtne, täpselt sama nagu mina ja kõik lugejad, ta laseb sellel teinekord lihtsalt väheke rohkem välja paista. kuna ka tema on tõepoolest inimeseks loodud, ei suuda ka tema alati täiuslik olla ja niipalju kui ma soovin, et eestlased oleksid austerlaste moodi sallivamad, soovin ma ka, et austerlased lõpetaksid selle aja nagu püksikummi venitamise(see ajab mind siiamaani hulluks!).

kirjutasin kuid tagasi, kuidas meie ja meie väikene Eesti ei peaks teiste järgi jooksma, vaid ikka ise olema. see on siiani tõsi, ehk on neil sõnadel endisest rohkemgi kaalu, seda enam, et ka president need oma tänases kõnes ikka ja uuesti üle kordas. see ei tähenda, et me ei võiks teistelt rahvastelt õppida püüda ja seeläbi ise paremaks saada. olen ka juba korduvalt maininud, et eestlased on siinse rahvaga võrreldes kordades patriootlikumad ja selle üle rõõmustan ma südamest, kuid lisaks sellele kogusele uhkusele, mis iga sajale läheneva aastapäevaga meie südametesse juurde tekib, on tähtis endas ka iga aasta midagi sellist leida, mille üle uhke olla.

Elagu Eesti!

uhke eestlane Sandra

ainult austerlastest, asjalikult

ehk märkasin oma vanu postitusi sirvides, kuidas ma kogu aeg ainult endast räägin. tavaliselt ei ole isekas just sõna, millega end kirjeldaksin, see tähendab, et viga tuleb parandada, seda enam, et viinlased üks võrdlemisi huvitav seltskond on ja nende harjumuste jälgimine on tõhusaim just nende loomulikus keskkonnas. mina kui sõltumatu kõrvaltvaatleja keskendun arusaadavalt pigem nooremate isendite elutegevuse uurimisele.

millest austerlase kodumaa koosneb?
viinlane ja austerlane ei ole alati kattuvad mõisted ja esimene on pigem nagu rahvuse alaliik. nii, nagu vast igal maal on inimesed ja ka neid ümbritsev piirkonniti erinev, kehtib seesama ka Austrias ning Viini elanik ei ole teinekord ligilähedaseltki sarnane mõnele Šveitsi piiri ääres elavale mägitalunikule, see on minu arust aga suures osas just keskkonnast sõltuv. koostasin ise ühe alternatiivse maakaardi ning proovin selle abil ka selgitusi jagada.

normaalversioon Austria maakondadest

"kuidas selgitada Austriat eestlasele" versioon sellestsamast kaardist

allpool kirjeldatud aspektid peaksid siis enamasti viitama sarnasusele vastava piirkonnaga Eestis.

• Viin ehk Tallinn: pikka selgitust ei vaja - pealinn, terve riigi elu käib sealtkaudu ja on suures osas ka sinna suunatud. suur rahvastikutihedus ja suur võõramaalaste protsent.
• Niederösterreich ehk Alam-Austria ehk Harjumaa: üks suuremaid maakondi, asukoht pealinna vahetus läheduses. palju tööstuspiirkondi ja palju sellist ala, mis asub nii pealinna ja maakonna piiri peal, et on raske öelda, kumb ta õieti on. veel väiksemaks jagades leidub seal laias laastus kahesuguseid piirkondi - rikkad vallad, kus on kallis kinnisvara, ihaldatud elukohad ja väga tihe ühendus pealinnaga(Eestist võrdluseks nt. Viimsi) ning siis teised, küll mitte Viinist väga kaugel, kuid sinna jõudmiseks peab kasutama vähemalt kolme erinevat ühistransporti ja eks sinna tekigi sellised "depressiivsed väikelinnad", mille elanikud sageli suuremasse linna kooli ja tööle käivad. maakonnal endal on mõningat huvitavat ette näidata, kuid peamine plusspunkt on siiski pealinna lähedus.
• Oberösterreich ehk Ülem-Austria ehk Lääne-Virumaa: osalt piiriäärne keskmise suurusega maakond. vähem sisserännanuid eelkirjeldatutega võrreldes, suurlinnu eriti ei ole. minu isiklikust seisukohast vaadelduna jätab sümpaatsema mulje kui Alam-Austria(või Harjumaa), kuid ei kuulu siiski riigi säravaimate turismipiirkondade hulka. põhiliselt veetleb kauni loodusega ja mõne keskmises suuruses linnaga, millel on midagi huvitavat pakkuda, näiteks Linz(võrdluseks tundub sobilik Rakvere)
• Burgenland ehk Jõgevamaa: väike maakond, mille piirialadel on tihedad, nii kultuurilised, rahvastikulised kui ka igapäevased sidemed idanaabri Slovakkiaga(Eestist võrdluseks - samad suhted, nagu Mustvee on Venemaaga). kuigi maakonnal on mõni huviobjekt, näiteks järv Neusidlersee(nagu Eestis oleks Peipsi), on peamine tegevusala ja tuntus siiski põllumajandus.
• Steiermark ehk Tartumaa: sealt võib leida ka juba tõsiseid talunikke ja ehtsat maapiirkonda, kuid selle keskuseks on riigi suuruselt teine linn Graz(Tartu), mis on tuntud peamiselt ülikoolilinnana ning samuti veetleb ta oma vanalinnaga ning on üleüldiselt nagu riigi teine suur koondumispunkt pärast pealinna.
• Salzburg ehk Pärnumaa: kui Viin välja arvata, on see üks turistide ihaldatumaid paiku. selle maakonna samanimelisest pealinnast on pärit mitmed kuulsad inimesed ja üleüldse on ta kultuurne koht, samuti tuntud vanalinna poolest. linn ise ei ole väga suur - öeldakse, et põhiasjad jõuab ilusti kõik ühe päevaga nähtud. lisaks kultuurile linnas pakub maakond ka väga palju loodusturistile, seal on palju suusamägesid(Pärnumaal on selle eest meri ja metsad) ja seetõttu on maakond ka Austria elanike üks meelispaikadest(kes eestlastest siis Pärnut ei armastaks?)
• Kärten ehk Valgamaa: jällegi viitan piiriäärsusele ja väga tihedatele sidemetele lõunanaaber Sloveeniaga(nagu meil on Läti) - paljud elanikud on just sealt pärit ning mitmed kohanimed ja tänavasildidki on kakskeelsed(Valga ja Valka on siinkohal piisavalt hea näide). peale lõunanaabrite väga palju rohkem rahvusvähemusi ei ole, tegemist on sügavalt maapiirkonnaga, sageli on probleemiks mahajäävus kogu riigikorraldusest.
• Tirol ehk Otepää: esimene ja väga selge tunnus on talisport - selleks on enam kui head tingimused ja võimalust kasutavad nii kohalikud kui ka välismaalased, toimub ka võrdlemisi palju tähtsaid ja rahvusvahelisi võistlusi. võib samuti nimetada üsna sügavaks maapiirkonnaks, kuid kuna tal on kindel majandusharu, millega ta väga aktiivselt tegeleb, on kogu olukord seal parem, kui näiteks eelmainitud kohas. inimesed kõnelevad tugevat dialekti(tegelikult on ju Otepääl ka tugev Lõuna-Eesti murrak).
• Voralberg ehk Võrumaa: Viinis viidatakse talle enamasti kui "riigi teises otsas". maakond ei ole suur, kuid väga eriline - inimesed on sageli vanad, kohati on see mahajäävus ja eraldatus ka probleemiks, kindlalt maapiirkond, kus linnastumist pea üldse ei esine. väga tuntud oma imekauni looduse poolest ja kultuurist ja traditsioonidest, mis on veel vanast Austriast väga tugevalt alles jäänud, väga tugev ja kõrgsaksakeele kõnelejale pea mõistetamatu dialekt(võro kiil)

pilt selgem? loodetavasti. iga maakond ehk Bundesland on väga eriline ja väärt uudistamist, kuid ainult Viini koha pealt võin ennast piisavalt pädevaks arvata, et teiega selle elu ka sügavuti jagada.

Õppida, õppida, õppida ehk viinlase koolipäev

kuigi ka siin toimuvad haridussüsteemi üle suured vaidlused ja palju on neid, kes arvavad, et peaks kogu seda asja reformima, kehtib siin praegu veel Eesti mõistes see vana süsteem, kus tunni pikkuseks on 50 minutit(Eestis oli/on ju 45) ja üldjuhul on terve aasta tunniplaan sama. 

tunnid algavad kell 8, kuid päeva pikkus on kooliti väga erinev - mina lõpetan näiteks kell üks, teistes koolides ollakse aga sageli kella viieni koolis. minu kool teeb seda kõike ka natukene eksperimentaalselt(ja ebaorganiseeritult) - enne lõunat on normaalsed tunnid, mis kestavadki umbes üheni ja pärastlõunal on valikained, mida on igal õpilasel vist kaks tundi nädalas. need laiuvad seinast seina ja on täiesti vabad - on võimalus õppida veel üht võõrkeelt, nt. hispaania või vene,  veel võib valikaineks olla nt. Euroopa Liit, Rooma õigus või mikrobioloogia ja muud taolised, mis on ikkagi selgelt määratletavad ja lihtsalt ära seletatavad, millega nad tegelevad. leidub aga ka näiteks kursus "Rebels With a Cause", ta on seotud küll inglise keelega, aga tal on kindel temaatika ja ilmselt räägib õpetaja siis iga tund erinevatest nö. "mässajatest". on võimalus valida ka fotograafia või muu kunstiga seotu, üks muusikaline valikaine seisnes selles, et õpilased pidid käima mõnel kontserdil ja nende kohta midagi arvustustelaadset kirjutama. see kõik on ju väga tore, loovus ja vabadus ja puha, kuid ma pole alati päris kindel, kas seal valiktundides tehtu ka reaalselt õppimises kasu toob. mõned neist ainetest käivad ka näiteks plokkide kaupa, enamasti just loodusteadustega seotu. kes on sellised tunnid valinud, sõidavad sügisel nädalaks kuhugi loodusesse õppereisile, laagrisse või nii ja tegelevad selle aja täismahus oma ainega ning saavad juba umbes poole aasta jagu valiktunde tehtud. kõik, mis sellel ajal tavatundides toimub, tuleb loomulikult ka ära teha. minu kooliga kaasneb veel see tore boonus, et koolis saab käia ka laupäeviti, kuid see on tõesti ka siin hiigelsuur ja ebavajalik erand.

tunnitöö on paljuski sarnane - on väiksemad testid ning kontrolltööd, viimaste hinded on siis suurema kaaluga. kodutööd on üsna sageli vabatahtlikud ja nende eest võib teenida kas plussi, miinuse või linnukese. kaks linnukest kokku annavad ühe plussi ja tunnistuste koostamisel arvatakse need kõik kuidagi hinnetesse ümber. hindamine on samuti viiepallisüsteemis, kuid 1 on parim ja 5 halvim hinne, 1-4 on positiivsed. tunnistuse saab kaks korda aastas - üks semester lõppeb jaanuaris ja teine juuli alguses/juuni lõpus. 

ma ei tea, kas see on ainult minu kooli probleem, aga paberimajandusega ei ole siin kõik asjad päris joones - iga väiksemagi asja jaoks on vaja allkirjaga paberit ning kui õpilasel endal on koolilt mingit dokumenti vaja, tuleb seda päris kaua mööda kantseleisid ja klassijuhatajaid taga ajada(aasta alguses oli mul vaja mustvalget tõendit selle kohta, et ma ei pea prantsuse ja ladina keele tundidest osa võtma, selle kohta, et ma nende tundide ajal vabalt liikuda võin, oli veel omakorda luba vaja. tol ajal ei rääkinud ma ka veel pea sõnagi saksa keelt ja kui ma selle jama nüüd veelkord peaks läbi tegema, ei ole ma enam kindel, kas ma sealt sama hea vaimse tervisega välja tuleksin). tihti tuleb ka vanematele koju allkirjastamiseks mingeid lipikuid viia ja siis jälle tagasi tuua, E-koolist võib muidugi ainult und näha. üleüldse ei ole kool nii kaasaaegne - mitu korda olen näinud, kuidas klassinurgast tuuakse välja see suur asi, mille nime ma isegi ei tea, see, kus on mingi suur lääts sees ja saab pilte suurelt seinale kuvada. powerpointi esitlusi ja muud sellist loomulikult ikkagi kasutatakse, ka e-mailiga kodutööde õpetajatele saatmist tuleb ette.

tundides on kirjutamist väga vähe, pigem ainult arutletakse, sageli räägivad õpilased sama palju või rohkemgi, kui õpetaja. minu jaoks oli kohe algusest peale üllatav, et terve klass ka reaalselt kaasa töötab, eriti aktiivsed on poisid, viimne kui üks neist. ka need tüdrukud, kes vahetundides teevad suu lahti ainult Youtuberitest, poistebändidest või huuleläikest vadistamiseks, näitavad tundides, et nad on reaalselt asjast huvitatud ja arutlevad alati kaasa. respekt igatahes! muidugi ei ole kõik alati nii ilus. kui üldiselt kuulatakse üksteise arvamusi rahulikult, tuleb vahepeal ette ka olukordi, kus kostuvad laused: "kuidas sa midagi sellist üldse öelda saad, rumal oled või?" või "mis sul viga on, et sa nii lihtsast asjast aru ei saa?" jah, õppimist võetakse sageli kirega...

sellel asjal on loomulikult ka halvem külg - kuna rääkimistöö tehakse tunnis, kuid ka teooriat on vaja kindlalt osata, tuleb suurem kirjutamistöö just kodus teha ja seetõttu on ka kodutööde koormus ülimalt suur ja ega peale kooli enam kellelgi väga palju muuks aega ei jää. jällegi ollakse üllatavalt kohusetundlikud ja näiteks mahakirjutamist või kiiruga töö vahetunnis valmiskritseldamist näen ma väga harva. sellegipoolest leian, et kuigi arutlemine on igati vajalik oskus ja põnevam, kui ainult teooria, pöörab kool tundides kindla põhja andmisele natukene liiga vähe tähelepanu. 

kuigi kogu see kodutööde ja sõnavaratestide ja kolme tunni pikkuste kontrolltööde möll jätab päris range mulje, ei ole tegelikult asi nii paindumatult määratletud. tihtipeale on nii, et õpilane küsib õpetajalt, et mida ta oma hinde parandamiseks teha saaks ja siis annab õpetaja erinevaid pisikesi ülesandeid nagu näiteks: "võta õpiku jutt lühidalt peast kokku" või "kirjuta mulle essee". päris maasügavustest mäetippu oma hinnet niimoodi loomulikult tõsta ei saa, aga kolmelt kahele parandamine on igati võimalik. 

erinevalt Eestist jäetakse siin väga palju inimesi istuma ja mõni istub ka juba teist või kolmandat aastat, seepärast pole sugugi imestada, kui samas klassis käivad 14-aastane ja vanuselt juba peaaegu täiskasvanu(see viimane väide käib pigem maapiirkondade kohta, kuid istumajätmine on ka Viinis väga tavaline). kui Eestis visatakse/astutakse pigem koolist välja ja minnakse täiskasvanute keskkooli või kuhugi mujale, kus kergem on, on siin klassi kordamine enam kui tavaline ja keegi ei põe selle pärast eriti.

Viini koolinoor luubi all

Välimus:

ma ei tea, kas asi on jälle minu koolis(mis on suhteliselt hea kool ja teine pool meie koolist on eliitkool), aga enamikul õpilastest paistab olevat raha firmariiete jaoks, väga paljud kannavad  näiteks Dieseli, Lacoste  või Tommy Hilfigeri asju, Hollisterist, Nikest ja Timberlandist rääkimata. 

kuigi olen vist juba varasemalt kirjutanud, et Viinis on kõigil väga ükskõik, kuidas teised riides käivad(see on NII TORE!!!) ja mingeid rangeid norme ja kirjutamata reegleid just palju ei eksisteeri, on mõned asjad, millele viltu vaadatakse ja ka mõned trendid, mida järgitakse. näiteks tuli üks klassivendadest hommikul sisse ja "Tere hommikust" asemel lausus ta: "vaadake ta pükse." see lause oli järgmise klassivenna kohta, kes muidu on igati stiilselt ja üsna tavapäraselt riietatud, aga too päev oli koolis dressipükstega. see on päris suur NEIN.

teinekord olen mõelnud, et ehk tuleb vabadus riietumisel sellest, et kogu selle rahvaste segu sees on igal etnilisel grupil omad vaated sellele, mis sobiv on ning kuna kokkuleppele ja ühisele arvamusele jõudmine võtaks liiga mõttetult palju aega. minu gümnaasium ei ole nii tohutult multikultuurne, Viini kohta on siin isegi et palju austerlasi, minu klassist on näiteks kolmandik kas pooleldi või tervenisti muust rahvusest ja päris mitu on ka neid, kelle suhtes ma päris kindel ei ole ja sellise küsimusega väga tühja koha pealt juttu ka alustada ei saa. läbi koolitaguse pargi minnes asub aga teine kool, kus on hulgaliselt serblasi, türklasi, pärslasi ja ei teagi, keda veel, leidub ka palju koole, kus on ainult immigrantide lapsed. päris suur osa neist rahvusvähemustest on islamiusku, seetõttu ei ole ka koolipingis pearätte ja maani seelikuid kandvad tüdrukud just haruldane vaatepilt. kuna sugudevaheline võrdõiguslikkus on ka Viinis teemaks, on mõni poliitik käinud välja lausa idee koolis pearättide keelustamise kohta, sest see on naissugu rõhuv ja haridusasutustes ei peaks selline asi lubatud olema. samas, rätiku kandmine on ju osa moslemite usust ning selle keelustamine tähendaks justkui usuvabaduse piiramist, see aga omakorda viiks juba suuremate ja tõsisemate konfliktideni. naljakas on mõelda, kui suur tähendus tegelikult seljas/jalas/peaskantaval olla võib. mina leian, et targem on, kui neid norme üleüldse piirama ei hakata. seda enam, et Viin on ka kaubanduslikult üliarenenud linn ning olenemata elanike avatud meeltest ja sallivast suhtumisest stiilide lõpmatusse mitmekesisusse, suunab moetööstus ka omapoolselt päris korralikult. see, kas trendikäskudele alluda, on juba aga igaühe enda valik.

ja mis trendidesse puutub, siis pilt on siin tõepoolest üsna kirju, igaüks kannab, mida aga soovib, kuid mõni asi on mulle siiski silma hakanud:

Viini tüüpilise teismelise tüdruku stardipakett

ma ei tahaks sellega praegu kuidagi üldistada või veel vähem halvustada, sest tegelikult ei ole nendel Viini tüdruku põhiesemetel häda ju mitte midagi, see siin on lihtsalt tähelepanek.

see kott on midagi, mis tänavapildis väga-väga palju silma hakkab. üsna tavaline, tavaliselt on ta kas pruun, tumeroheline, tumesinine või must, igatahes mitte kirevates toonides. tegelikult vist päris kallis firma, aga samapalju kui leidub originaale, leidub ka järgitehtud mudeleid ja palju on üldse neid, kes vahet teha suudavad.

Doc Martensi saapad - okei, võib-olla mitte igaühel, kuid Converse kõrval on nad siin ühed populaarsemad jalavarjud, seda just tüdrukute seas. niisugused mustad on veel üsna tagasihoidlik valik, päris tihti võib näha ka suurte roosade roosidega või lausa hõbedasi sädelusega saapapaare.

lainer on siinsete tüdrukute jaoks, nagu Eestis ripsmetušš. suure tõenäosusega esimene meigivahend, mida tüdrukud kasutama hakkavad ja need, kes ühtegi muud meigivahendit ei kasuta, omavad tõenäoliselt vähemalt ühte musta lainerit. ja jällegi, kedagi ei huvita, kui oskuslikult seda silma ümber kantud on - sirge joon, kõver joon, paks triip või peenem - see on sinu enda otsustada! kui ma mõtlen näiteks iseenda ja oma Eesti sõbrannade-tuttavate peale, siis suur osa neist näeks igapäevaselt lainerit kandes kuidagi rõhutatult tume ja väga-väga ebaloomulik välja. siinsete tüdrukute puhul ma seda ei märka! võib-olla olen lihtsalt juba ära harjunud...

viinlased ei armasta end väga silmipimestavalt ehtida, üleüldse on siinse keskmise noore stiil üsna riskivaba ja pigem lihtne, sedasorti kaelakee on selle stiili üks parimaid näiteid. tavaline peenike kett väga väikse ripatsi või muu detailiga, paljudel juhtudel ostetud pisikesest poest nimega Brandy Melville. tegemist on USA firmaga, mida on terves Austrias ainult üks pisike poeke ja kõik tüdrukud on selle järele kergelt hullud. pood ise on umbes sama või natuke kallim, kui nt. Bershka ja riided, mida seal müüakse, on kõik ühes suuruses.

99% poistest kannavad seda Hitlerjugendi soengut, et külgedelt päris lühike ja pealt pikem ja kuidagimoodi sätitud, aga mulle tundub, et kogu maailmas on õige vähe alles jäänud neid meessoost noorisendeid, kes seda soengut EI kanna..


Keelekasutus:
ükspäev märkasime Hannah'ga Running Sushis istudes, et kuigi me räägime omavahel saksa keelt, on pool meie jutust ikka inglise keeles. mitte sellepärast, et ma sedasama juttu saksa keeles ei mõistaks, see, kes inglise keelt kasutab, on pigem Hannah. hakkasime siis selle üle arutlema ja veelkord sai kinnitust see, mida olen juba varemgi märganud - saksa kõnekeel on uskumatult tihedalt inglisekeelseid sõnu-väljendeid täis topitud, eriti märkab seda just noorte puhul. loomulikult on need väljendid, mis tulevad nt. 9gagist ja mida ka pooled eesti noored inglise keeles kasutaks, umbes sellised, nagu not bad või you don't say, nende kasutamisel on Viini noored aga lihtsalt üliagarad, aga on ka muid näiteid. on täiesti normaalne, kui kasutad saksakeelse jutu sees sõnu cool, nice või awesome. on veel üks huvitav keele osa, mille rahvakeelne nimetus on Denglisch ehk siis peaks olema nagu saksa, aga tegelikult on puhas inglise keel, seda kasutab ka vanem põlvkond, minu hostvanemad näiteks. sellised sõnad on nt. jeans või job.
nagu selle kõige põhjal järeldada võib, räägib valdav osa noortest väga head inglise keelt, aga kartus eksimise ees on tihti suurem, kui huvi võõramaalase vastu.

Meelsus:
on raske leida linna, kus inimestel on veel suurem vabadus arvata ja öelda, mida nad soovivad, kui Viinis. liberaalne ja tolerantne õhkkond jätab muidugi palju hingamisruumi nendele, kes leiavad, et miski siin ühiskonnas pole korras ja probleem ootab, et tema üle häält tehtaks. see tähendab loomulikult palju meeleavaldusi  - väiksemaid ja suuremaid, rahumeelseid ja kurjemaid, neutraalsemaid ja radikaalsemaid. kui suure osa moodustavad sellest protestimaailmast minuvanused?
olen juba kirjutanud mõttetunnist, millega mälestati hiljaaegu Pariisis toimunud veretöö ohvreid - sellel võrdlemisi suurel ja rahumeelsel rahvakogunemisel ei näinud ma pea ühtegi omavanust, pigem olid kohal mõned üliõpilased ning vanemad inimesed.
paar nädalat hiljem toimus homoseksuaalsust toetav üritus "Küssen im Prückel", kus oli valdav osa kohaletulnutest küll noorem, kuid siiski pigem  tudengid, kui keskkooliõpilased. ei saaks öelda, et minuvanused siin ilma arvamuseta oleks - niipalju kui mina kursis olen, on ka kuueteistaastased pigem salliva mõtlemislaadiga ja kui keegi neilt küsiks, vastaksid nad, et toetavad samasoolisi ja nende õigusi, seda ka enamik minu sõpru-tuttavaid. seal meelt avaldamas või vähemalt uudistamas ei käinud aga mitte keegi - kas see on laiskus, hoolimatus või ükskõiksus, ma ei tea. kuigi, ega jah, eks ta nii paistab siinsetel noortel mõttes olevat, et kui probleem otseselt mind ei puuduta, ei pea ma oma nina sinna toppima ka. juba aasta alguses kurtis üks klassivend mulle, et austria noored olevat sageli liiga ignorantsed ning näiteks poliitikaga ei viitsita end üldjuhul ka kõige algelisemal tasemel kurssi viia. mina arvan, et nii hull see asi pole - keskmine noor viinlane on tegelikult võrdlemisi laia silmaringiga ja intelligentne, kuid passiivne. loomulikult leidub siingi aktiviste, kes nii umbes kord kuus kooli ees lendlehti jagavad ja vahepeal kuskil lippude-loosungitega marssimas käivad, kuid selline rahvas on pigem erand ja siinsete noorte hulgas on taoline isend kuidagi "omamoodi". kuna enamik minuvanustest elab siin väga heades ja isegi külluslikes oludes, siis sageli ei olegi neil tõepoolest midagi, mille üle muret tunda.
poliitiliste vaadete kohta niipalju, et Viin on alati üsna "punane" linn olnud ning praeguseid noori vaadates tundub, et palju siin lähiajal ei muutu. (punane lihtsalt selle pärast, et austrias jaotatakse parteisid ja vaateid värvide kaupa, suuremad erakonnad: punased ehk sotsiaaldemokraadid; rohelised ehk keskkonnakaitsjad, pigem vasakpoolsed; mustad ehk konservatiivid; sinised ehk paremradikaalid ehk paljude hinnangul lihtsalt natsid)
nagu öeldud, Viinis on alati sotsiaalne suund väga populaarne olnud ja üldjoontes asjad ju toimivad, nii et miks peakski see muutuma? minu hinnang, et lähiajal jääb suund samaks, tuleneb sellest, et suurem osa praeguseid täiskasvanuid toetab siin punaseid ja laste-vanemate suhted on siin tõepoolest väga tugevad ja lähedased, pole siis ka ime, et arvamused kujunevad oma vanemate eelistustest juhindumisel. teatakse, et sotsiaaldemokraadid on head ja asi toimib, leitakse, et ka roheline suund on üsna õige, aga mõnikord kipuvad rohelised olema liiga "lillelapsed" ning üldiselt rõõmustatakse südamest, kui siniste toetus langeb, sest parempoolsus on paha-paha.

mis puutub suhetesse vanematega, siis on need tõepoolest üsna lähedased, suurem osa minuvanuseid on veel väga kindlalt vanalindude tiiva all ja nende nõu ja käske kuulatakse pea igal juhul, nagu hiljuti tähele panin.
paar nädalat tagasi toimus Viinis üks ballihooaja säravamaid sündmusi, Akademikerball. selle korraldajaiks ja osalejaiks on ülikoolide juures tegutsevate noormeesteühingute liikmed ja muu sellise seltskonna rahvas. nendel ühingutel on ajaloos pikk traditsioon ja vormiliselt on nad midagi sarnast meie korporatsioonidega, kuid hoopis vanamoodsamad ja äärmuslikumad. nende traditsioonide hulka kuulub muuhulgas ka näiteks ilma maskita vehklemine ning sealt saadud armid on pigem ikka uhkuse asi. poliitiliselt pidavat need korporatsioonid ka üsna aktiivsed olema ja vägagi jõuliselt igasuguse immigratsiooni ja üleüldse võõramaalaste vastu võitlema. seepärast pole ka midagi imestada, et ühinguliikmete ja nende suure uhke balli vastu(mis, muide, toimub ühes Viini kesklinna tähtsamas palees, Hofburgis) palju vimma peetakse. vimma all pean ma silmas balliga iga-aastaselt kaasnevaid proteste, mille käigus nii mõnigi kord asi lausa veriseks olevat läinud. juba paar päeva varem lugesin ma Whatsapi gurpivestlustest austerlaste sõnumeid sisuga: "me reedel küll kesklinna välja minna ei saa, kõik kohad on radikaale täis, mu issi käskis mul tervest esimesest piirkonnast eemale hoida" või siis et:"ei tea, kas metroogagi sõita saab, mu vanemad ütlesid, et see on ohtlik, mille muuga need radikaalidki siis sõidavad" ja ka lihtsalt, et "täna on jälle see päev aastas, kus üldse kesklinna minna ei saa." kõik need olid kirjutatud mitte väikeste laste ega ka mitte enam pubekate, vaid juba 17-18aastaste poolt. ma ei saa aru, kui nad pole sel ajal kordagi ringi liikunud ja ilmselt ei ole nad siis proteste ka ise pealt näinud, et kuidas neil vähegi uudishimu ei ole? loomulikult ütles hostisa ka mulle, et ma silmad lahti hoiaks, ette vaataks ja parimal juhul üldse tol õhtul linnasüdamesse ei läheks. järgmisel hommikul ütles ta, et tegelikult teadis juba eile, et kui ta nii ütleb, olen ma päris kindlasti otse linnasüdames kogu asja toimumise ajal platsis. muidugi oli tal õigus.
ma mõtlesin endamisi, et me oleme ju noored, pooleldi alles lapsed, meil peaks uudishimu olema ja tulekski nina sinna toppida, kuhu seda ei soovitata ja oskama mitte hirmu tunda. nagu hiljem nentima pidin, olid kõik need ülevad mõtted liiast.
olin juba enne natuke internetis nuhkinud ja protestide planeeritud kellaajad välja otsinud. kui ma mõned minutid peale viit Karlsplatzi jaamast ülikooli ette minema tahtsin hakata, seisis tolle väljapääsu juures ees märulivarustuses politseinikest müür ja inimesi lasti ainult jaama sisse, mitte välja, kus paiknes ülikool ehk siis ka protesti väljahõigatud toimumispaik. tegin suure ringi, et üleüldse kuskil metroojaamast välja pääseda ning lõpuks, kui mul kogu platsist hea ülevaade oli, nägin ainult suuri gruppe valgekiivrilisi korrakaitsjaid, kümnekaupa rivis seisvaid politseibusse ja igast küljest suletud Karlsplatzi. metroojaamas sees oli ainuke iseäralik liikumine paar punkarit, kes ilmselt olid lihtsalt tähelepanu saamiseks natuke mürtsu teinud ja neid talutavad mundris härrad, kel olid peas sellised näod, nagu oleksid too rohejuus ja okaspea potentsiaalne oht kogu Viini turvalisusele. silmasin veel ka üht naispolitseinikku, kelle käe otsas kõlkus XL-suuruses Mcdonaldsi paberkott, kuid ma ei mõistnud hukka, tõenäoliselt oli tal terve bussitäis näljaseid ja igavlevaid politseinikke toita.
loomulikult ei kavatsenud ma veel edasi minna, lootsin ikka veel kuskil väljakuulutatud meeleavaldust näha. tiirutasin mööda kõrvaltänavaid ümber Karlsplatzi ning pea ainsad hinged, keda seal märgata võis, olid bussis istuvad korravalvurid, kellest mõni oli keskendunud telefonimängule, teine magamisele, kolmas niisama mõttetühja näoga enda ette põrnitsemisele. seda vahvat vaatepilti nähes tõmbus mu suu iseenesest tahes-tahtmata naerule ning suunasin oma pilgu poolkogemata läbi bussiakna ühele täitsa kenale noorele politseinikule, kes mu naeratavat nägu nähes ilmselgelt segaduses oli. lõpuks leidsin kahe bussi ja mõne patrullgrupi vahelt läbikäigu Karlsplatzile ning sealt siis läbi astunud, vaatasid kaks mundrit minu poole, kuid muudmoodi ei reageerinud ja andsid sellega mõista, et sealt käimine on lubatud ning kui ma juba neist möödas olin, kuulsin oma selja tagant kõigepealt sellist kassikutsumise häält, "kss-kss-kss" ning seejärel ilmselgelt tagamõttelise tooniga vilet. pöörasin korra ringi, mõlemad sinikuued irvitasid lollakalt ning rahulolevalt, mina aga astusin edasi, muidu hea arvamus Austria politseist kohe mitme tubli pügala võrra langenud.
kui metroo valjuhääldi teatas, et täna õhtul on Stephansplatzi jaam turvakaalutlustel suletud, teadsin, et järelikult peab seal midagi toimuma! astusin maha ühe peatuse varem ja ei läinud kaua, kuni leidsin lõpuks, mida olin otsinud. suur inimmass liikus kolonnis, oli näha plakateid ja kuulda skandeerimist: "Nazis raus! Nazis raus! Nazis, Nazis, Nazis raus, raus, raus!" meeleavaldajaid ja uudishimulikku rahvast eraldas aga mitmerealine ja laiaulatuslik politseinikemüür, mida nii eest kui tagant hoolsalt valvati, näiteks kui mina märkamatult pool sammukest ülejäänud massist ettepoole astusin, et üle kiivrimere kikivarvukil midagi näha, paluti mul juba järgmisel sekundil üsna viisakalt, kuid kindlasõnaliselt tagasi astuda.
noh, olin üldjoontes saanud, mis ma tahtsin - meeleavaldus ju oli, kuid akende lõhkumisest ja massilisest ja valimatust politseivägivallast oli asi küll ikka valgusaastate kaugusel. pean muidugi ütlema, kõige kriitilisemal ajal, kui ball algas, istusin mina sõbraga ooperis, kuid nii enne kui ka pärast seda oli ainuke märk korrarikkumisest kuskilt kaugusest aeg-ajalt kostuv politseisireen. umbes kella kümne ajal suundusin mina koos teistega meie tavalisse kohta, mis asub ülimas linnasüdames ja suurest parem-ja vasakradikaalide vahelisest vaenust ei olnud kuskil vähimatki märki. ei tea, kas mina sattusin lihtsalt erandlikule korrale või on alati nii, et suures hirmus hoiavad kõik kesklinnast eemale, kuigi tegelikult ei ole karta kõige vähematki.

Karlsplatzi metroojaama väljapääs, kust oli tol ühtul võimalik sisse pääseda, välja aga mitte

kuulus Hofburg paar tundi enne balli algust

umbes niipalju ma neid protestijaid siis nägingi.

tegelikult on viinlaste kohta veel palju pajatada, kuid kellestki teisest kirjutamine on alati palju kurnavam, kui lihtsalt iseenda elust jutustada, kuid lõpptulemus see-eest on ka minu enda jaoks tunduvalt rahuldavam. loodan, et minu lust-ja-lillepidu jutustused päris kõiki lugejaid ära tüüdanud ei ole ning et leidsite tee ka siia, asjaliku jutu juurde.

teie endiselt asjalik Sandra

Rahvusvaheline rändtsirkus lumehangede vahel

ehk Mitteljahrseminar ehk YFU poolaastaseminar!!!!

need hüüumärgid tähendavad küll ülimat vaimustust, kuid sellel reede hommikul ei olnud ma tõtt-öelda nii motiveeritud ja pea ainuke tegur, mis mind seminari ootama pani, oli fakt, et seal osalemisega saan lausa kaks koolipäeva maha kanda(laupäevakool, teate isegi).
seekord toimus kogu üritus mitte tavapärases lossis, vaid hoopis ühes Alam-Austria noortehostelis. kohalejõudmine oli pikk ja vaevaline, pidime umbes neli korda ronge-busse vahetama, põhjuseks ilmselt kolme lumehelbe äkiline langemine. see, muide, on Austrias ja eriti Viinis väga tavaline, et kui ilmaolud õige pisutki muutuvad, on kogu S-Bahni(Schnellbahn ehk lihtsalt rong) liiklus häiritud. ilmaolude muutumise all pean silmas liiga tugevat tuult või sentimeetripaksust lumekihti.

jah, see minu käes on keedumuna, tõepoolest. olin end juba varakult varustanud, meenutades esimest seminari, kus loodetud lõunasöögi asemel saime alles hilist õhtusööki. nagu kohale jõudes selgus, olin õigesti toiminud.

viimane buss oli mõeldud ainult YFU otstarbeks ja enne, kui päris sihtkohta jõudsime, küsis üks vabatahtlikest läbi valjuhääldi: "nii, kes tahab suitsu osta? see on meie teekonnal enne hostelit viimane pood." paar tükki sibasidki kiiresti poodi ja väljusid mõned minutid hiljem paari paki võrra rikkama ja umbes kümme eurot vaesemana. ma ei suuda sellega ikka veel ära harjuda, et suitsetamine siin ka alaealiste seas nii avalikult lubatud on.

rahvast oli meil õige pisut vähem kui eelmise suure kohtumise ajal - vahetusaasta lõpp on kätte jõudnud Flavia ning Manu jaoks, Runa pidi tervislikel põhjustel natukeseks kodumaale sõitma ning Andreas jäi kõrvale muudel tobedatel põhjustel, kuid ülejäänud seltskonnaga taasnägemise üle oli kõigil ülihea meel, nagu suguvõsa kokkutulek!!

Egle pildistamisjõudlus ja-vajadus on tõepoolest lausa imetlusväärne!! ma arvan, et teda võib leida umbes 90% tol nädalavahetusel tehtud piltide pealt. ja kui ta umbes poole peal veel Nanami käest selle aasialaste pildistamispulga laenas... 

kogu seminar ise kulges tavapärases rütmis: töögrupp-paus-söök-töögrupp, sinna sekka ka veel üsna mõistlikult vaba aega. seda sisustasime enamasti väljas, sest maa oli juba kenasti valge ja lumesadu ei katkenud vaat et terve meie sealoleku aja kordagi. ma polnud juba ammu nii lõbusalt lapsik olla saanud - lükkasime üksteist tundide viisi hosteli külje peal seisvast nõlvast alla, ronisime jälle üles ja pidasime lumesõda. mina ja taanlane Johannes olime kogu selle aja kampsunite väel ja lisavarustusena kasutasime ainult kindaid, samal ajal, kui meie ladinaameeriklased oma hostvanematelt laenatud sulejopedes lõdisesid. "Viikingigeen" lõi välja ka lumesõja ajal ning me Johannesega moodustasime võitmatu tiimi. isegi kahemeetrine šveitslane Sami ei saanud naljalt meie vastu ja sellepärast jäi ta ka mulle vaikselt kättemaksu hauduma. kui ma pärast lahingut talle toas õlale koputasin ja naljatlevalt "sorri" ütlesin, sirutas ta välja käe ja lausus: "teeme vaherahu." pahaaimamatu Sandra võttis käe muidugi vastu ja enne kui arugi sain, üritas too rahupakkuja mind millegi maadlusheitelaadsega pikali panna. mõne sekundi pidasin vastu, kuid nagu öeldud, ta oli kahe meetri pikkune ja palju ei läinud aega selleni, kuni ta mul sõna otseses mõttes peal istus ja mu niimoodi täiesti liikumisvõimetuks muutis. tükk aega karjusin, sõimasin, palusin, ta ainult irvitas. proovisin paar korda jõuga välja vingerdada, kõik, mis ma teha suutsin, oli külje keeramine. tore mäng küll, aga mul hakkas juba kõrini saama ja kisasin oma viimase katsena: "Geh weg, du verdammt Franzose!!" ehk siis umbes midagi nagu: "kao ära, neetud prantslane!" poiss oli  hüppega püsti ja vahtis mind näoga, mis andis mõista, et nõrk koht oli leitud. ma meenutasin nüüd hea meelega neid kordi, kui ta mind venelaseks oli kutsunud lihtsalt sellepärast, et ta teab, et see mulle ei meeldi.
sellist sõbralikku ragistamist tuli mul temaga veelgi ette, näiteks keele teemal. ta elab Grazis, see omakorda asub Steiermarki maakonnas ja ka seal on üsna tugev dialekt. tema ise räägib küll kõrgsaksakeelt, nagu enamik vahetusõpilasi, kuid mõned sõnad ja väljendid lihtsalt jäävad külge ja kui inimene neid kasutab, on üsna lihtne ära määrata, millisest Austria osast ta tuleb. ka mina ei räägi veel õiget Wienerisch'i ehk siis Viini dialekti(jah, selline asi eksisteerib tegelikult), kuid minu igapäevases sõnavaras on mõned sõnad, mida kasutavad ainult viinlased. üldine arvamus on, et viini dialekt on kole ja laisk ja enamik kohalikkegi(kaasaarvatud minu hostvanemad) ei salli seda, sama meelt oli ka Sami. kui ta märkas, et ma neid Viini väljendeid kasutan, ütles ta, et ma jumala eest nii ei räägiks, nii inetu pidavat olema. loomulikult hakkasin ma peale seda sihilikult asja üle võimendama ja torkasin ka iga kord vahele, kui ta midagi Steierisch'likku ütles.
et mitteausterlane nüüd ka aru saaks, millest ma räägin, toon kõige lihtsama näite.
Viinis öeldakse: "Ur leiwand!!"
Steiermarkis öeldakse: "Fuj Geil!!"
(need kaks on kirja pandud tõesti kuulmise järgi, sest kirjapildis võib neid näha ainult Whatsapis ja ega seal ei kehti õigekirjanormid samamoodi, nagu ei kehti nad ka Messengeris või kuskil kolmandas kohas.)
saksa neutraalses korrektses kirjakeeles oleks see ilmselt: "Sehr toll!!"
kuiv eestikeelne tõlge on umbes: "Väga lahe!!"

Koki vist ei teadnud veel, kuidas lumi toimib.

need keele ja rahvuse ja kõige muuga seotud tögamised olid aga tõesti (loodetavasti) kahepoolselt sõbralikud ja suuremat tüli neist ei tõusnud, küll aga tunnen aeg-ajalt, kuidas mõnele teisele tahaks küll paar paremat sõna öelda, et nad heaga vait jääksid. õnneks tulevad ka niisugused tundmused sellest, et mõne inimesega oleme juba tõesti väga lähedased sõbrad ning nagu oma kaasmaalastega, tuleb ka nendega ette suuremaid ja väiksemaid lahkarvamusi ning pärast seda jälle leppimisi. mina näen asja sellise nurga alt, et kui ma juba kellegagi tülitseda viitsin, siis ilmselt läheb ta mulle korda.

lisaks suurepärasele seltskonnale pakkus seminar ka sensatsioonilist sööki. pea kõik toidud olid võetud austria rahvusköögist, just nii, nagu mulle meeldib. esimesel õhtul seapraad hapukapsa ja serviettenknödelitega, magustoiduks aprikoosikook, teisel aga šnitsel kartulite või nuudlitega, alati oli taimetoit täpselt sama hea, kui mitte paremgi, kui lihaga roog. iga kord juhtus nii, et kui ma juba tundsin, et kõht juba üsna täis saama hakkab, toodi lauale veel midagi, millest ma vist iial keelduda ei suudaks, oli selleks siis fleischknödeln või Tortellini. 

töögrupid erinesid eelmisest seminarist minu arust küll ainult keele poolest - kui septembris toimus kõik inglise keeles, siis nüüd olid kõik kohustatud saksa keeles rääkima. minu jaoks ei valmistanud see probleeme, mõnele teisele aga veel küll, kuid sellegipoolest oli nii lahe vaadata, kuidas igaüks juba ikkagi kasvõi natukene rääkida mõistis ning paljud ütlevadki, et too poolaastaüritus ongi tihti just tõuge keele kiiremaks edasiseks arenguks. arutluse all olevad teemad olid samad nagu ikka: suhtlus, vahetuspere, eesmärgid, probleemid jne, põhiliselt kõik see "siin ei ole valesid vastuseid" suunas jutt - etteaimatavate puäntidega lood, lihtsad näited, palju kordamist. ega ma seda YFU tiimile pahaks pane, midagi peavad nad meile ju rääkima ja kordamine on ju tarkuse ema. veel enam, see, mis sealt kordamise ja vanade näidete vahelt alles jäi, näiteks meie omavaheline reaalne arutelu või endiste vahetusõpilaste lood nende aastast, need olid kogu vaeva igati väärt:))

kojusõit oli jällegi omaette huumor - buss sõitis rongijaama viivat seitsmekilomeetrist teed veerand tundi, sest teeolud olid lihtsalt nii halvad. jaama jõudes me rööpaid ei näinud, need olid täielikult lume all. kui lõpuks see trammi meenutav kummaline sinepikollane rong meid peale korjas, ei leidnud meist pooled istumiseks kohta ning mõne aja pärast kupatas vagunitädi meid suuremas peatuses välja ja ütles, et ootaksime, kuni saabub uus rong, mis ennast kohalolavale külge haagib ja siis saame meiegi istuma. selle aja peale, kui see lisa ükskord kohale jõudis, olid paljud inimesed oma järgmises jaamas seisvast rongist juba maha jäänud ning seetõttu vaatasid meid, kes me väljas seisime, sääraste nägudega, nagu me oleksime süüdi või nagu oleks see lisarong meie pärast kohale taritud. kogu selles segaduses jäi mõnedega ka hüvastijätt kuidagi vastikult poolikuks, sest ega rongid ei oota. see tähendab aga ainult üht - kui korralikult hüvasti jätta ei saanud, tuleb õige pea taas kohtuda!!!

need emotsioonid, kui kauaoodatud rong mööda lund kohale vuhiseb...

ühed kõige lähedasemad(pärast eestlasi loomulikult)!!!

pool on läinud, pool on alles...

juba ei tea mitmes kord pean tänu avaldama ühele oma ustavale lugejale ja kallile-kallile sõbrale, ilma kelleta ma siia vist nii kergelt teed üles ei leiaks. ole tubli, Evvu!

nagu pealkirigi ütleb, jõudis laupäeval kätte see hetk, kui minu loendur Austrias veedetud päevadega näitab täpselt sama numbrit nagu teine, siit lahkumiseni jäänud päevi loendav app. ise viibisin siis küll koos kõigi teiste vahetusõpilastega kuskil Alam-Austrias seminaril, see tähendab, et just suurt selgroomurdmist ei toimunud... pean ütlema, et enne sõitu tundsin, kui raske on isegi ühe nädalavahetuse jagu Viinist eemal olla, pärast kolme päeva selles kõigist asulatest eraldatud noortehostelis kükitamist oli aga veelgi raskem pealinna poole tagasi loksuda... see kõik las jääda aga järgmisesse postitusse.

korjan jutujärje üles hoopis vaheaja viimaste päevade juurest, kus ma mitte vähem tegus ei olnud, kui muidu. ühel kenal esmaspäeva õhtul kell kuus istusin hämaralt valgustatud baaris ja rüüpasin kokteilikirsiga kaunistatud jooki, aga vot nüüd tuleb plot twist - käisin seal oma hostperega. paar päeva varem teatati mulle õhtusöögilauas, et viiendaks on meil ühes kesklinna baaris tunnikeseks laud kinni pandud, jutu järgi pidi see väga eriline koht olema... seda arvasin ma juba ütlematagi, sest isegi Austrias ei ole perekondlikud baariskäigud just igapäevane ajaviide. see koht nimega American Bar aga tõepoolest erines kõikidest siiani minu teele jäänutest, kasvõi juba oma hinnaklassi poolest... parem on, et ma seal koos hostperega olin.
ühiselt koju jõudnud ja õhtusöögi nahavahele visanud, olin mina juba jälle ühe jalaga uksest väljas ja jooksin Saara(see eestlanna, kes siin juba kauem elanud on:)) sünnipäevale. siinsed majapeod on Eesti omadest sageli veidi viisakamad, inimesed on natuke rohkem vaadanud, mida nad selga panevad ja muusikavaliku puhul kehtib sama jutt. ka alkoholi valides mõeldakse siin pigem natuke rohkem maitsele, kui kiirele toimimisele. muidugi on Viin pealinn ja Eestis elan ma väikelinnas, kus piduliste seast võib teinekord leida mõne kitse(pean silmas sarvedega looma) või kus ka murutraktoriga poodi uue viina järgi sõitmine just kõige uskumatum lugu ei ole, seega, ehk on asi lihtsalt maa-linna erinevuses?
kui nüüd maast ja linnast rääkida, siis on viimase eeliseid ka see, et pidu ei pea kunagi koju pidama jääma, vaid pigem minnakse sealt ikka kaugemale avastama. esialgu liikusime ühte lähedalasuva kortermaja keldrisse, kus ühe sünnipäevakülalise tudengitest sõbrad just parasjagu videomänge mängisid. koht oli hiiglaslik, kaldun arvama, et sinna mahuks terve Tallinna linna tasuta talvekartul ära ja nagu keegi mulle ütles, on need ruumid päeva ajal skautide kasutuses... miks see tol hetkel avatud oli ja kellele ta päriselt kuulub, ärge palun minu käest küsige. nojah, tudengitele õllejoomiseks kõlbab küll, aga me läksime ikka midagi väheke elavamat otsima. see on kuidagi nii kummaline, et kui siin õhtuti väljas käia, siis kõik naeratavad politseinikele ja tervitavad neid, samas kui Eestis hüppavad mõned juba autotulede lähenedes kuhugi kraavi, et jumala eest vormikandjatega kokku ei satuks. naljakas mõelda, kuidas paar väikest tekstilõiku kuskil muude paragrahvide vahel nii suure erinevuse tekitavad.
sünnipäev kokkuvõttes oli igati okei ja kuigi mu hostvanemad juba naeravad, et ma leian iga eestlase üles, kes Viinis pesitseb, olid kõik teised külalised siiski austerlased(kui ma ütlen austerlased, mõtlen vähemalt teist põlvkonda saksa keelt kõnelevaid, võib-olla ka osaliselt austerlaste geenidega inimesi). kordaminekuks võib sünnipäeva lugeda ka sellepärast, et järgmisel hommikul enne kojusõitu metrood oodates nägin päeva esimest päikest - seda nalja polnud juba tükil ajal juhtunud.

seitsmenda jaanuaril oli mu ilus põli läbi ja tuli jälle normaalset koolilapseelu elama hakata...

siis, kui Sandra ise lõunasööki peab tegema

päev varem olin lubanud, et nüüd on jõulud-aastavahetused-muud möllud peetud, nüüd peab hakkama tervislikumalt toituma ja siis tuli mulle ukse taha selline pakk...

faktiga, et kool siin üleüldse eksisteerib, on võimalik ainult niimoodi toime tulla, et mõtlen selle peale võimalikult vähe ja peale koolipäeva lõppu jooksen ringi nagu tavaliselt, et see tunnis istudes kaotatud aeg tasa teha. tegevus ei paista õnneks otsa lõppevat, sellel kolmapäeval käisin näiteks Haus des Meeres. otsetõlkes mere maja asub Mariahilferstrasse vahetus läheduses ja on midagi Helsinki Sealife'i sarnast, kuid maja on kõrge nagu torn, umbes kolmteist korrust, ma pakun. tal on ka küllaltki põnev ajalugu, küll on ta olnud tuletõrjemaja, ajutine hotell ja 2.MS aastatel teeninud ka kasarmu eesmärki. tornmaja kõige ülemist osa kaunistab alates 1991. aastast plakat loosungiga "Smashed to Pieces .. in the still of the Night," sellega mälestatakse sõja ja fašismi ohvreid.

natuke aega järgi mõelnud, leidsin, et austerlased on üldjoontes nagu kilpkonnad - toredad, armsad, kõva koorikuga, kuid käituvad, nagu neil oleks aega küll. Selle teooriaga lagedale tulnud, pälvis see ka austerlase kohese heakskiidu.

meie džunglis

sellelsamal õhtul hakkas uuesti lund sadama!!

mõned poed näevad oma vaateakendega ikka õige palju vaeva, selline kauplus asub Mariahilferstrasse kõrvaltänavas, vägagi avalikus kohas. sel hetkel, kui me ta avastasime, oli ta küll kahjuks juba suletud, niiet ma ei oska kaubavalikust just väga head ülevaadet anda.

reedel, 9.jaanuaril olime peaaegu terve vana tantsukooliga uues kohas proovitunnis, see oli vist järjekorras juba kolmas, meil oli ikkagi kindel plaan kõik koos edasi tantsida. noh, eks need teised tantsukoolid käivad kah, aga fakt on see, et ükski neist pole Dick Roy. minu jaoks raskendab asju ka aeg - nimelt hakkavad suures osas tantsukoolides hõbetaseme kursused peale alles märtsis, mis tähendab, et mul läheks selle lõpuni tegemisega õige napiks.
pärast proovitundi läksime oma traditsioonilise kolmekümne(kui mitte rohkema)pealise seltskonnaga sööma juba varasemast tuttavasse Centimeterisse, kus portsud on alati hunnikutes suuremad, kui normaalne inimene süüa jaksab, kuid ka hinnad on üsna vastavad. meie tantsukooli rahva klassikaline tellimus, kui kuskile minek on, on alati: "ein kleines Himbeersoda, bitte." vähese maitsega vaarikalimonaad on odav, kuid parem, kui lihtsalt vett juua. enamus inimesi tulevad ikkagi kaasa seltskonna pärast ja kuigi minu jaoks on see kõik keelelistel põhjustel jätkuvalt õige natukene raskendatud, saan rõõmuga öelda, et kui mõnda aega tagasi suutsin aktiivset vestlust pidada kahe inimesega korraga, siis nüüd ei ole ka kuuepealine grupp minu jaoks enam probleem. kolm tundi suudan niimoodi vastu pidada, siis aga muutub mõtlemine aeglaseks ja aju küsiks justkui puhkust, sellepärast otsustasingi tolle õhtu jooksul veel ka mujale jõuda ning oma "saatusekaaslased" ehk teised vahetusõpilased üle vaadata. kui taanlane Andreas mulle kirjutas, et nad on Pratersterni juures (Viini suur lõbustuspark), ei teadnud ma, mida arvata. nendest inimestest seal olidki mulle varasemast tuttavad ainult Andreas ja mehhiklane Santiago, kes on siin AFSiga ja kummalisel kombel ühe meie programmi mehhiklase pärisvend. kõik teised kohalolnud olidki viimase sõbrad, kõik AFSist.
Mind tervitasid tol hetkel veel täiesti võõrad puhast ameerika inglise keelt kõnelevad tüdrukud, kes olid suutnud ennast veinist purju juua ja mulle ülevoolavalt kaela langesid. Veel üritasid nad mulle selgeks teha, et YFU ja AFS on üksteisele põhilised konkurendid, aga et nende organisatsioon on sellegipoolest parem. Andsin üsnagi selgelt mõista, et see läheb mulle samapalju korda kui kartuli kilohind Nepalis, kuid mis sa teed, kui neiud on purjus ja ilmtingimata oma õigust saada soovivad, eks te olge siis paremad.

Peale nende olid seal veel mõned latiinod, kelle käest kuulsin, et meie ühine tuttav poiss saadeti päeva pealt koju Tšiilisse tagasi, sest too olevat oma hostpere korteris aastavahetusel väikse peo teinud. Ma olin üllatunud, et sellised asjad nii kiiresti ja paugupealt juhtuvad, teised olid üllatunud, et ma üleüldse toda poissi tundsin, kuid, nagu välja tuli, oli mul nende kõigiga vähemalt mõni ühine tuttav.

Teiste seas oli ka üks brasiillane, kes tõmbas ühe punasest pakist võetud Marlboro teise järel ja kui tal parasjagu sigaretti hambus ei olnud, otsis ta kuskilt taskupõhjast e-suitsu lagedale. Minu pärimise peale, et kas ta Brasiilias ka niimoodi suitsetas, vastas ta:"üleüldse mitte, Brasiilias tõmban ma ainult kanepit. Siin on see liiga kallis, ma ei jaksa osta". (Võrdluseks: Viinis on kanepi hind keskmiselt 10€/g, Brasiilias pidi ta olema kolm korda odavam)

Sellesama uusnikotiinikust brasiillasega liikusin koos edasi ka juba traditsioonilisse Bermuda kolmnurka, kui kõigil teistel metroopeatuse ees õllejoomisest kõrini oli saanud. Ta näitas mulle AFSi põhibaari, kuid kuna see oli tol õhtul täis kõvasti ja valesti laulvaid tudengeid, pakkusin talle, et näitan, kus YFU väljas käib. Teel meie stammbari juhtusime kokku meist veidi vanemate poisi ja tüdrukuga, kellest viimane oli küll viinlanna, kuid esimene pärit Singapurist. Seejuures ei olnud ta üldse mitte asiaat, vaid mustanahaline. Nad jutustasid, et nad kohtusid kord Singapuris ja et neil on nüüd kaugsuhe ja too aeg oli see vähene, kus üks teisel külas oli. Hiljem ütles tüdruk mulle, et tüütu on temaga kogu aeg koos olla. No mis muud, kui võtsime paarikese ka endaga baari kaasa. Omis oli hea õhtu - palju rahvast, kuid piisavalt, et neljakesi istuma mahtuda. DJ pani mind nähes tööle Elina Borni "Miss Calculationi" ja mul oli time of my life, nagu tavaliselt. Või noh, vähemalt neil hetkedel, kui ma ei mõelnud sellele, et juba loetud tundide pärast matemaatikas istuma pean...

reede saabumise puhul vahetaks kasvõi värvi

laupäevakoolist - matemaatikas olen ma igasuguse järje kaotanud, füüsikas aga ei olnud mul keele tõttu algusest peale isegi järge, mida kaotada. nüüd ma siis vegeteerin iga nädala kuuendal päeval kaheksast üheteistkümneni ja produktiivseks kooliskäiguks arvestan neid kordi, kui olen sõbraga tema telefonis õhuhokit mänginud. loen sekundeid ühte-ja teistpidi, ülevalt alla ja paremalt vasakule ning juurdlen, et mis vägi see on, mis mind hulluksminemisest eemal hoiab. enamasti on selleks lootus, et peale kella kukkumist saan need kaotatud kolm tundi millegi muuga kuhjaga tasa teha.

nii muidugi enamasti lähebki, ka seekord oli mul õnne. loetud tunnid peale lõunat istusime Caroliniga bussi peale ja sõitsime Klosterneuburgi, sest Kristini hostvanemaid kodus polnud ja ega ta, pisike, veel iseendaga hakkama ei saa. meie saabumise hetkel oli väljas neliteist plusskraadi, paar tundi varem oli Penu termomeeter näidanud +18!! jaanuaris!!!
meie aga ladusime laua täis juustu, puuvilju ja muud head-paremat ning hakkasime meenutama minevikku, lahkama olevikku ja ette kujutama tulevikku, seda kõike kuni Kristini õe ja viimase sõbranna saabumiseni. siis läks käima midagi, mis kuskilt kaugelt meenutas juba Eesti majapidu, küll selle vahega, et olime viiekesi, kõik tüdrukud ja kell oli seitse õhtul. kui meile hakkas Caroliniga tunduma, et on minekuks hea aeg, jõudis kohale Kristini õe tellitud pitsa ja kuna see auto pidi niikuinii tagasi Klosterneuburgi kesklinna sõitma(seda on nii ilmelik öelda, sama, nagu ütleks Jõgeva kesklinna), saime ka meie auto peale. pitsaauto näol tasuta takso - kuulub nimekirja "Asjad, mida ma vahetusaasta jooksul esimest korda tegin."

jällegi väga austerlaslik jook - valge vein ja soodavesi pooleks, sidruniviilud sisse ja ongi Weisserspritzer!! mandariinid sinna muidugi üldjuhul ei käi.

3/4

minule aga tundus, et kodu ja oma sooja voodi jaoks on aeg küll väheke varajane, seepärast istusin Ubahni suunal, kus ma tõtt-öelda veel kunagi varem käinud ei olnud. peaaegu et liini lõppu jõudnud ja Donaustadtis maha astunud, jäid mulle silma ainult mõni tumedasse kapuutsi riietatud kogu, enda ümbrust vist mitte märkav paarike, hiiglaslik sild üle Doonau ja politseipatrull. lootuses, et ma koheselt nuga ei saa, hakkasin liikuma kättejuhtatud suunas, et oma leedukas, taanlane ja nendega koos ka AFSi omad üles leida. teised olid mulle kõik enam-vähem tuttavad, üks nägu oli aga täiesti uus, kuid arvatavasti unustamatu. väikest kasvu umbes minuvanune poiss, pikkade juuste ja kapuutsiga dressipluusiga, pärit Austraaliast, sellise kirjelduse järgi just tähelepanu ei ärataks. kui aga ma koos Eglega(Leedu) "Mamma Mia" laule ümisema hakkasime, haaras tema laternapostist kinni ning kukkus keerutama ja kaasa röökima. hoo sisse saanud, pani ta oma telefonist tööle Lady Gaga ja hakkas tegema midagi, mida vist peaks nimetama laulmiseks ja no tema lavagoreograafia ületas ikka kõik Lady Gaga liigutused... kes oleks võinud arvata, et prügikasti nii edukalt tantsimisel kasutada saab:)) minu kergelt ehmunud näo ja küsimuse peale, et kui palju ta joonud on, vastati: "ah, ta on kogu aeg selline." murelik Andreas(Taani) seisis mu kõrvale ja sosistas: "tead, ta on gei." tolerantne inimene end ju sellest faktist häirida ei laseks ja nii ütlesin ma ka Adreasele, kuid tema ütles, et maei tea, millest räägin.
sealt getost tagasi kesklinna jõudnud(kusjuures veel ka terve tee selle austraallase jauramist kuulanud), seisime umbes kuskil traditsioonilises nädalavahetuse õhtu piirkonnas ja ajasime niisama juttu, kui too poiss Andreasel tagumikust kahe käega kinni haaras, endal rahulolev irve näos. muidu nii ülirahulik ja maskuliinne taanlane oli ilmselgelt häiritud ja saatis mulle pilgu, mis ütles: "saad nüüd aru, mida ma mõtlesin?" teo toimepanija ise aga lausus kõige igapäevasemal hääletoonil: "ära arva, et sa eriline oled, ma teen seda kõigile."
kui see väike ja minu jaoks lõbus vahejuhtum välja arvata, ei sündinud tol õhtul enam midagi muud erakordset, kui siis ehk ainult see, et ma tund aega paikapandud ajast varem koju jõudsin.

pole midagi öelda, vaade oli sealt getost hea. ega ma tegelikult ei arva, et seal ohtlik oli, lihtsalt viinlaste sõnad "Siin linnas võib ka ohtlik olla, mõndadesse piirkondadesse ei tasu pimedas minnagi," käivad just täpselt niisuguste kohtade pihta.

kirjutan küll kogu aeg, mis lust ja lillepidu mul siin päevast päeva käib, aga ega kurvad ja väga kurvad sündmused Viinist mööda lähe. mõnda aega tagasi raputas Pariisi ja seejärel kogu maailma see suur, kõigile tuntud tragöödia, mille järel hakkasid kõik ütlema: "ma olen Charlie." loomulikult leinas ka Austria pealinn ja mina olin samuti osa sellest.
esimene rahvakogunemine toimus Schwarzerbergerplatzil, kohta teadsin ma ainult nime ja seal asuva Nõukogude armeele pühendatud hiiglasliku monumendi järgi. minu jaoks tundus kohavalik esmapilgul kuidagi ebaloogiline ja läbi mõtlemata, siis aga taipasin, et platsi ühes servas asub Prantsuse saatkond, mille aiaäärne küünalde, lillede, piltide, paberite ja pliiatsitega täidetud oli.
teine üritus, täpsemalt mõttetund,leidis aset rahvusraamatukogu pargis, seal laulis rahvusooperi koor ja tuntud Austria näitlejad kandsid ette vabadusest kõnelevaid tekste. seisin üksi(omavanuseid ei märganud vaata et üldse mitte), kui äkki nägin rahva hulgast paistmas halli tutimütsi ja veel hallimat kräsupead ja taipasin - hostvanemad! nood seisid seal koos hostema töökaaslaste ehk siis roheliste parteiga, ka mina liitusin.

Schwarzenbergerplatz

Prantsuse saatkonna aed

"Koos terrori vastu". laval rahvusooperi koor.

see punamehikeste väga oli tegelikult kaks korda nii suur

"Peata vihkamine"

pühapäeva õhtusse jäi vist ka veel mõni ebaõnnestunud katse uute tantsukoolide leidmise küsimuses, aga niisuguselt minu nädal üldjoontes lõppeski.

kas pole mitte armas, kui sõber võtab selle jaoks kooliarvuti klaviatuuri juppideks, et sinu nimi kirjutada?? ehk väikesed rõõmud igas päevas

põrsakesed käivad siin koos ristikheinalehtede ja (kärbse)seentega hea õnne sümbolite hulka ja nende asjade kujukesi kingitakse aastavahetustel õige tihti. suur õnn oli veel 12.jaanuaril avastada, et mul üks veel alles on.

kolmapäeviti on kuidagi tavaliseks saanud, et ma teen midagi koos oma vana tantsukooli kursusekaaslasega, ta tahab mulle hirmsasti Viini näidata ja mis mulgi selle vastu olla saab. see linna näitamine läheb muidugi aga järjest raskemaks, sest järjest rohkemad asjad on juba ammu nähtud, Haus der Musik (tõlk. muusika maja) oli mul veel siiski külastamata. see oli pooleldi muuseum, kus igal Viiniga seotud tähtsamal heliloojal-dirigendil oma pisike näitusesaal oli. pool majast meenutas aga pigem midagi Ahhaa keskuse laadset, sai ise katsetada, videosid vaadata, kuid loomulikult olid ka kõige teaduslikuma ilmega asjad muusikaga seotud. kohe alguses oli suur trepp, mille iga aste oli kas must või valge ja sinna peale astudes kostus tõepoolest klaveriklahvide heli. idee on minu meelest hea, maja pilet pole kallis ja selle ühe kaardiga on sinna vist terve aasta sissepääs olemas, kui ma nüüd õigesti aru sain, kuid kõigest sellest hoolimata on ta siiski natuke rohkem nišiteema. kui sind muusika ikka üldse ei huvita, siis seda maja ma sulle ei soovita ka.

too oli vist Mozarti tuba

igaüks sai ka orkestri dirigeerimist ise järgi proovida, see oli põhimõtteliselt nagu muusikaline Wii Sports või midagi.

järgnev foto on sarjast "Tõestusmaterjal selle kohta, et mul siin ikka kodu ka on."

Gulasch mit Nudeln. jällegi üks austria rahvusroogi, kuigi guljašš iseenesest tuleb Ungarist. siin valmistatakse seda nii kastme kui ka supina, esimesel juhul on ta Eestis sööduga päris sarnane. üldjuhul meie peres igapäevaselt austria rahvustoite ei tehta, pigem juhtub rohkem ette pasta, wok või näiteks täidetud suvikõrvits. liha sööme samuti üsna vähe, seda põhiliselt hostema eetiliste vaadete pärast. mõlemad, nii hostema kui ka -isa on suurepärased kokad, kuid ema kokkab enamasti nädalalõppudel, siis sööme enamasti midagi maalähedast, näiteks hautist või ahjuvormi. kuna hostisa töötab kodus, valmistab ka tema igapäevaselt söögi ja paistab seda vägagi nautivat.

reede kippus jube kiireks, nagu juba traditsioonikski saanud.
paar nädalat tagasi leidis Viinis aset üks intrigeeriv vahejuhtum. minu elukoha ja kesklinna vahel asub kohvik "Prückel", juba väga vana, tuntud ja hinnatud koht, see on läbi aegade olnud tudengite meelispaik. reede hommikul oli ajalehes artikkel kahest naisest, kes sealsamas kohvikus kohtusid ja üksteist suudeldes tervitasid. mitte lihtsalt põsemusidega, vaid ikka suule suudlusega, tõenäoliselt olid need naised siis lesbid. selle teo peale oli neid aga kohvikust välja visatud, põhjuseks ebasovib käitumine või midagi sellelaadset. kui üks naistest meedias suu lahti tegi, lahvatas sellest loomulikult skandaal ja juba organiseeritigi protestiaktsioon "Küssen im Prückel" ehk suudlemine Prückelis. pooleldi nalja pärast mõtlesin, et lähen viskan ka pilgu peale, viis tuhat inimest oli lubanud kohale ilmuda.
kella viie ajal kohale lähenema hakates kuulsin juba kaugelt valju muusikat, nägin palju inimesi ja politseiautosid sinnapoole liikuvat. kohaletulnud rahvahulk oli tohutu, püsti oli pandud välilava, üritust turvas politsei, jagati rinnamärke ja flaiereid. laval käisid kordamööda kogu aktsiooni juhid, erinevate noorteorganisatsioonide esindajad ja rääkis ka naine, kelle ümber kogu see lugu käis. rahvas platsil oli väga eriilmeline, üldpilt oli suhteliselt kirju. huvitav oleks teada, mitu isekeeratud sigaretti selle õhtu jooksul suitsetati, kui palju vikerkaarevärvides rinnamärke laiali jagati või kui mitut erinevat värvitooni juukseid kohaolnud aktivistid kandsid. loomulikult oli kohal ka päris omanäolisi tegelasi, alustades punkaritega, kes istusid asfaldil keset rahvahulka ja ei teinud teist nägugi, kui keegi nende seljakottidele või neile endile peale astus ning lõpetades meelehärmis neiuga, kes ilmselt oma sõbranna ära kaotanud oli ja tund aega järjest kaaslase kukil istudes Birgiti nime röökis.
ka minul oli kojuliikumise ajaks kott kraami täis, sealhulgas roheliste partei poolt jagatud rinnamärk, feminismi toetav käepael ja värviliste südamekestega XL-suuruses maika, kuid kõige märkimisväärsem, mis mulle kätte jagati, oli kleeps, millel oli pilt ärameigitud Putinist ja all kiri: "from Russia with love"

kuulus kohvik ise

"täna suletud", kuulutasid sildid kohviku aknal ja kui ma sellest nii pahaaimamatult pilti tegin, tuli kohviku ukse ees seisnud metallaiaga minust eraldatud politseinik kohe õige kiiresti lähemale ja mulle tundus, et ega uue pildi tegemine vist väga talle meelt mööda poleks

noorteorganisatsioon Revolutsioon, kelle lendleht mulle juba varemgi näppu jäänud oli. ega see plakat sõnadega iseenesest midagi halba ei ütle, kuid seda nähes tuli mul ometigi kohe aeg minema minna.

ega ma oma reede õhtut siis ainult protestimisele ei kuluta, loomulikult leidsin natuke aega ka koos teistega linna minna. muidu kulges õhtu tavapäraselt, kui välja arvata ootamatu kõne Eestist. tervitusi sulle, Raido!! mõne OMis veedetud tunni hulka kuulus ootamatu, kuid vägagi teretulnud suheteklaarimine, väike ajalooteemaline vaidlus ja nagu alati, hunnikutes head ajaviidet.

kui Sandra laupäeval koolist koju jõudis, polnud Egle veel üleski ärganud.  sõime koos hommikust ja juba jooksime rongile, mis pidi meid viima Alam-Austriasse, täpsemalt Horni, kus elab teine leedukas Ruta. viimane oli mind ja Eglet oma kooliballile kutsunud ja nagu ma pooljuhuslikult avastasin, käib seal koolis veel üks minu vahetusõpilasest sõbranna, STSiga siin viibiv brasiillanna. enne suuri ja uhkeid õhtusündmusi suundusime aga Ruta koju end valmis sättima ja juba see oli kogemus omaette! tema hostema on pooleldi kreeklanna, kellel on üks tütar ja kolm poega, neil on ka kaks kassi ning kahekasa koera. lisaks nendele elab majas veel ka hostema kunstnikust poiss-sõber. ahjaa, kaks minipapagoid oleksin peaaegu unustanud. jumal tänatud, et lugesin kunagi läbi Durrelli raamatu "Minu pere ja muud loomad", nüüd oli mul vähemalt, millega võrrelda.
ja oleksite te veel näinud seda õige peretütre balliks ettevalmistamise tseremooniat! soengut hakati tegema umbes neli tundi varem, sellel ajal, kui meie kolmekesi alles linna vihma kätte jalutama minna otsustasime. tunnikese pärast tagasi jõudes ei olnud asi palju edenenud, tundus, et juuksuri ja toolis istuva vahel oli tekkinud teatav lahkheli, äkki ei suutnud nad lokkide paigutuses kokkuleppele jõuda?? sama häda oli meigiga, ma arvan, et kui sõdurid oma sõjamaalinguid nii mitu korda enne lahingut maha võtaksid ja ümber teeksid, jääksid mitmed sõjad üldse pidamata. kui meie kokkulepitud ajal ehk kell kaheksa väljasõiduvalmilt ukse ees seisime, kinnitas kuninganna oma tütrekese juustesse veel viimaseid kunstroosiõiekesi ja kui ta lõpuks veel oma valge pitskleidi ka selga sai, oli kell juba tublid kakskümmend minutit edasi veerenud, kuid tüdrukut vaadates võis öelda, et ema suur töö ja vaev oli ära tasunud.

kohale me jõudsime, kuigi seda lahtiste tantsukingadega jaanuarikuu vihmas kõndimist ma enam väga korrata ei sooviks. kõndisime ballil pea tunnikese sihitult ringi ja mina mõtlesin kogu aeg sisimas, kui alarõivastatud(kas selline sõna on eesti keeles olemas?) me teistega võrreldes olime. Loomulikult ei kandnud kõik pikki kleite, kuid siiamaani ei mõista ma, kuidas sai Egle end mustade tennistega seal paabulindude karja seas mugavalt tunda, üleüldse on ta niiöelda "kohase" riietumise suhtes üsna kompleksivaba, olen seda varemgi täheldanud. Mina ise tänasin jumalat, et mul oli vähemalt mõistust kontsakingad jalga panna.

Kuna eelmise öö varudes olid mul napid kolm tundi und ning ka balli algus just põnevalt ei kulgenud, mõtlesin juba üheksa paiku, et kuidas ma küll kogu selle tsirkuse hilise ööni üle elan. Nägime palju teisi vahetusõpilasi – esialgu Mariat, keda ma juba tundsin ning siis sain tuttavaks ka ameeriklanna, mehhiklase ja soomlannaga, kõik vist Rotaryga, kui ma nüüd ei eksi.  

Majas oli kaks suuremat saali – üks klassikaliste ballitantsude jaoks ja teine pigem diskolaadne, viimane oli kasutusel ka suitsuruumina, seega oli ta alati pungil rahvast täis, kuigi, ega alguses keegi väga ei tantsinud. Kaks leedukat olid diskost muidugi vaimustuses ning oleksid vast pea terve õhtu seal veetnud, kui ma neid keelitanud ja meelitanud ei oleks, et me ka õigele ballile piiluksime. Peagi leidsime ka Ruta sõbrad ja klassikaaslased, kellest mõni õige natukene tantsimist õppinud oli ning teine lihtsalt tantsimiseks piisavalt purjus oli. Minu õhtu oli seega otsustatud – kui ma parasjagu koos teistega baaris ei seisnud, olin ma tantsimas ja ei mõelnud ka sellele, et mu partner tegelikult väga samme ei teadnud või rütmi ei pidanud – julge pealehakkamine on pool võitu. Hiljem, kui ühega poistest seisin ja juttu ajasin, tuli tema saksa keele õpetaja meie juurde ja kiitis, kui hästi ma tantsin, samad sõnad tulid ka teiste poolt ning kui sinna lisada veel komplimendid minu saksa keele oskuse kohta(ma olin meist kolmest ainuke, kes üleüldse saksa keeles suhtleb), oli paari tunni tagune väsimus nagu peoga pühitud.

Kui ma varem mainisin baare ja purjus õpilasi, siis jah, siinsetel koolipidudel on see täiesti tavaline, et õpetajad ja noored koos joovad. Ja mitte lihtsalt pudeli õlut või klaasi vodka bulli, vaid ikka kohe täitsa purju ja keegi ei pea seda imelikuks ega saa käskkirja. Noh, mulle on see ikka veel vähe naljakas, Eestis ei kujutaks ma sellist situatsiooni kuidagi ette, aga siin on mul absoluutselt ükskõik, ega igalpool saagi kõik ühtmoodi olla.

Koju jõudsime kunagi vastu hommikut ja kui leedukatevaheline äge tüli välja arvata, kulges kõik edaspidi rahulikult. Öösel läbi une olin ma ka pikalt-laialt eesti keeles rääkinud ja sellega Egle üles ajanud. Kui ta arvas, et jutt on talle suunatud, olevat ta rahulikult öelnud: „sandra, ma ei räägi eesti keelt, kas sa palun saaksid inglise keeles rääkida?“ mina aga olevat edasi jauranud, lõpuks olevat ta käratanud: „saad sa aru, ma ei räägi sinu keelt!!“ mina mulisesin aga pahaaimamatult edasi, nagu mulle hommikul jutustati.

sellise rongiga siis me Ruta koduni jõudsimegi:))

terve maja nägi selline välja

Ruta kodukohas, Gars am Kampis asuva lossimäe otsast avanev väga vihmane vaade

meenutasime toredaid aegu baltimaades, kus linnas, bussijaamas või trepikojas istumine moodustas umbes 50% keskmise noore ajast

üks kahest kodulõvist

balli teema oli "Final Deal - All on one card"

Leedu, USA, Leedu, Mehhiko, Soome, Brasiilia, Eesti

tegelikult oli meil ilusaid pilte ka, aga kellele neid ikka vaja

vastab tõele

pool tundi pärast kontsakingade jalast saamist

Viin ootab taas!!

Pühapäev jättis mulle kuidagi vastikult raiskuläinud tunde, sest pool sellest kulus rongisõidule. Selle leevendamiseks kohtusin linnas Andrease ja Kaitoga, kes tegelikult Ülem-Austrias elab, aga tol päeval Viinis külastamas oli. Nendega koos tuli mul küll maru austerlaslik tunne peale, sest kuna oli pühapäeva õhtupoolik, oli kõik suletud peale söögikohtade. Seepärast parkisime end mingisse suvalisse kohvikusse ja mina tellisin juba klassikalise „väikse vaarikalimonaadi“.

sellist tüüpi toite teeb hostema õige tihti nädalavahetusel. pildiloleva asjanduse nime ma ei tea, kuid ta on põhimõtteliselt nagu magus ahjuvorm(mitte saiavorm!!!) ja maitseb kõvasti parem, kui välja näeb

Kuigi Viin pakub lõputuid kasulikke ja kultuurseid ajaveetmisvõimalusi ja seda tihti lausa tasuta, ei jaksa ma kogu aeg mööda muuseumeid traavida ja mõnikord tuleb mul lihtsalt tuju ülimalt materiaalne olla, siis kõnnin ma mööda poode, mis müüvad ülimalt lahedaid ja täpselt samaväärselt kasutuid asju. Mõnikord mõtlen sinna juurde, mida kõike ma küll ostaksin, kui mul selle rahaga targemat teha poleks. siin mõned parimad näited.

no olgem ausad, keegi peaks mulle selle tassi kinkima

surematu kirjandusklassika vist

kolmapäeval käisin üksinda uut potentsiaalset tantsukooli uudistamas, kuna kõik teised minu kursuselt selle maha laitnud olid. sündmustest etteruttavalt võin öelda, et see minu valituks tõepoolest osutuski, sellest aga kunagi järgmine kord.

käisime kohvikus nimega "Oben" ehk "üleval". nimi sellepärast, et ta asub suure raamatukogu otsas ja sealt avaneb Viinile üsna hea vaade. tegemist on biokohvikuga, kuid hinnad on mõnest teisest, mitte-biokohvikust vaata et mõistlikumadki.

tegelikult ei saa jutt siinkohal otsa, kuid järgnenud sündmustele soovin ma eraldiseisvad postitused pühendada ehk siis tulekul "Rahvusvaheline rändtsirkus üleval pilvedes. osa 2."

mulle pole kunagi meeldinud oma saamatust tunnistada, aga tuleb mainida, et iga korraga läheb kirjutamine järjest raskemaks. põhjuseks ei ole keel ega materjalipuudus, pigem napib aega ja kirjapandu tajumine pole enam päris seesama, mis ta oli viis kuud tagasi. see, mis oli minu jaoks siia saabudes uus ja huvitav, on nüüd oma võlu ja uudsuse mõne koha pealt kaotanud(loomulikult kehtib see ainult väikese osa kohta elust), teised asjad, mis Eestis absoluutselt mu tähelepanu ei püüdnud, on nüüd teinekord suurimad rõõmutoojad. lühidalt öeldes - mul on pidev hirm, et ma ei oska enam eestlase jaoks huvitav olla. seepärast, ei tea juba mitmes kord, ütlen: kui Sind Viini või minu elu juures miski konkreetsemalt huvitab, leiad, et millestki kirjutades olen liiga pikale läinud või tunned, et olen lihtsalt midagi rääkimata jätnud - kirjuta mulle!!
teie Sandra