Rahvusvaheline rändtsirkus lumehangede vahel

ehk Mitteljahrseminar ehk YFU poolaastaseminar!!!!

need hüüumärgid tähendavad küll ülimat vaimustust, kuid sellel reede hommikul ei olnud ma tõtt-öelda nii motiveeritud ja pea ainuke tegur, mis mind seminari ootama pani, oli fakt, et seal osalemisega saan lausa kaks koolipäeva maha kanda(laupäevakool, teate isegi).
seekord toimus kogu üritus mitte tavapärases lossis, vaid hoopis ühes Alam-Austria noortehostelis. kohalejõudmine oli pikk ja vaevaline, pidime umbes neli korda ronge-busse vahetama, põhjuseks ilmselt kolme lumehelbe äkiline langemine. see, muide, on Austrias ja eriti Viinis väga tavaline, et kui ilmaolud õige pisutki muutuvad, on kogu S-Bahni(Schnellbahn ehk lihtsalt rong) liiklus häiritud. ilmaolude muutumise all pean silmas liiga tugevat tuult või sentimeetripaksust lumekihti.

jah, see minu käes on keedumuna, tõepoolest. olin end juba varakult varustanud, meenutades esimest seminari, kus loodetud lõunasöögi asemel saime alles hilist õhtusööki. nagu kohale jõudes selgus, olin õigesti toiminud.

viimane buss oli mõeldud ainult YFU otstarbeks ja enne, kui päris sihtkohta jõudsime, küsis üks vabatahtlikest läbi valjuhääldi: "nii, kes tahab suitsu osta? see on meie teekonnal enne hostelit viimane pood." paar tükki sibasidki kiiresti poodi ja väljusid mõned minutid hiljem paari paki võrra rikkama ja umbes kümme eurot vaesemana. ma ei suuda sellega ikka veel ära harjuda, et suitsetamine siin ka alaealiste seas nii avalikult lubatud on.

rahvast oli meil õige pisut vähem kui eelmise suure kohtumise ajal - vahetusaasta lõpp on kätte jõudnud Flavia ning Manu jaoks, Runa pidi tervislikel põhjustel natukeseks kodumaale sõitma ning Andreas jäi kõrvale muudel tobedatel põhjustel, kuid ülejäänud seltskonnaga taasnägemise üle oli kõigil ülihea meel, nagu suguvõsa kokkutulek!!

Egle pildistamisjõudlus ja-vajadus on tõepoolest lausa imetlusväärne!! ma arvan, et teda võib leida umbes 90% tol nädalavahetusel tehtud piltide pealt. ja kui ta umbes poole peal veel Nanami käest selle aasialaste pildistamispulga laenas... 

kogu seminar ise kulges tavapärases rütmis: töögrupp-paus-söök-töögrupp, sinna sekka ka veel üsna mõistlikult vaba aega. seda sisustasime enamasti väljas, sest maa oli juba kenasti valge ja lumesadu ei katkenud vaat et terve meie sealoleku aja kordagi. ma polnud juba ammu nii lõbusalt lapsik olla saanud - lükkasime üksteist tundide viisi hosteli külje peal seisvast nõlvast alla, ronisime jälle üles ja pidasime lumesõda. mina ja taanlane Johannes olime kogu selle aja kampsunite väel ja lisavarustusena kasutasime ainult kindaid, samal ajal, kui meie ladinaameeriklased oma hostvanematelt laenatud sulejopedes lõdisesid. "Viikingigeen" lõi välja ka lumesõja ajal ning me Johannesega moodustasime võitmatu tiimi. isegi kahemeetrine šveitslane Sami ei saanud naljalt meie vastu ja sellepärast jäi ta ka mulle vaikselt kättemaksu hauduma. kui ma pärast lahingut talle toas õlale koputasin ja naljatlevalt "sorri" ütlesin, sirutas ta välja käe ja lausus: "teeme vaherahu." pahaaimamatu Sandra võttis käe muidugi vastu ja enne kui arugi sain, üritas too rahupakkuja mind millegi maadlusheitelaadsega pikali panna. mõne sekundi pidasin vastu, kuid nagu öeldud, ta oli kahe meetri pikkune ja palju ei läinud aega selleni, kuni ta mul sõna otseses mõttes peal istus ja mu niimoodi täiesti liikumisvõimetuks muutis. tükk aega karjusin, sõimasin, palusin, ta ainult irvitas. proovisin paar korda jõuga välja vingerdada, kõik, mis ma teha suutsin, oli külje keeramine. tore mäng küll, aga mul hakkas juba kõrini saama ja kisasin oma viimase katsena: "Geh weg, du verdammt Franzose!!" ehk siis umbes midagi nagu: "kao ära, neetud prantslane!" poiss oli  hüppega püsti ja vahtis mind näoga, mis andis mõista, et nõrk koht oli leitud. ma meenutasin nüüd hea meelega neid kordi, kui ta mind venelaseks oli kutsunud lihtsalt sellepärast, et ta teab, et see mulle ei meeldi.
sellist sõbralikku ragistamist tuli mul temaga veelgi ette, näiteks keele teemal. ta elab Grazis, see omakorda asub Steiermarki maakonnas ja ka seal on üsna tugev dialekt. tema ise räägib küll kõrgsaksakeelt, nagu enamik vahetusõpilasi, kuid mõned sõnad ja väljendid lihtsalt jäävad külge ja kui inimene neid kasutab, on üsna lihtne ära määrata, millisest Austria osast ta tuleb. ka mina ei räägi veel õiget Wienerisch'i ehk siis Viini dialekti(jah, selline asi eksisteerib tegelikult), kuid minu igapäevases sõnavaras on mõned sõnad, mida kasutavad ainult viinlased. üldine arvamus on, et viini dialekt on kole ja laisk ja enamik kohalikkegi(kaasaarvatud minu hostvanemad) ei salli seda, sama meelt oli ka Sami. kui ta märkas, et ma neid Viini väljendeid kasutan, ütles ta, et ma jumala eest nii ei räägiks, nii inetu pidavat olema. loomulikult hakkasin ma peale seda sihilikult asja üle võimendama ja torkasin ka iga kord vahele, kui ta midagi Steierisch'likku ütles.
et mitteausterlane nüüd ka aru saaks, millest ma räägin, toon kõige lihtsama näite.
Viinis öeldakse: "Ur leiwand!!"
Steiermarkis öeldakse: "Fuj Geil!!"
(need kaks on kirja pandud tõesti kuulmise järgi, sest kirjapildis võib neid näha ainult Whatsapis ja ega seal ei kehti õigekirjanormid samamoodi, nagu ei kehti nad ka Messengeris või kuskil kolmandas kohas.)
saksa neutraalses korrektses kirjakeeles oleks see ilmselt: "Sehr toll!!"
kuiv eestikeelne tõlge on umbes: "Väga lahe!!"

Koki vist ei teadnud veel, kuidas lumi toimib.

need keele ja rahvuse ja kõige muuga seotud tögamised olid aga tõesti (loodetavasti) kahepoolselt sõbralikud ja suuremat tüli neist ei tõusnud, küll aga tunnen aeg-ajalt, kuidas mõnele teisele tahaks küll paar paremat sõna öelda, et nad heaga vait jääksid. õnneks tulevad ka niisugused tundmused sellest, et mõne inimesega oleme juba tõesti väga lähedased sõbrad ning nagu oma kaasmaalastega, tuleb ka nendega ette suuremaid ja väiksemaid lahkarvamusi ning pärast seda jälle leppimisi. mina näen asja sellise nurga alt, et kui ma juba kellegagi tülitseda viitsin, siis ilmselt läheb ta mulle korda.

lisaks suurepärasele seltskonnale pakkus seminar ka sensatsioonilist sööki. pea kõik toidud olid võetud austria rahvusköögist, just nii, nagu mulle meeldib. esimesel õhtul seapraad hapukapsa ja serviettenknödelitega, magustoiduks aprikoosikook, teisel aga šnitsel kartulite või nuudlitega, alati oli taimetoit täpselt sama hea, kui mitte paremgi, kui lihaga roog. iga kord juhtus nii, et kui ma juba tundsin, et kõht juba üsna täis saama hakkab, toodi lauale veel midagi, millest ma vist iial keelduda ei suudaks, oli selleks siis fleischknödeln või Tortellini. 

töögrupid erinesid eelmisest seminarist minu arust küll ainult keele poolest - kui septembris toimus kõik inglise keeles, siis nüüd olid kõik kohustatud saksa keeles rääkima. minu jaoks ei valmistanud see probleeme, mõnele teisele aga veel küll, kuid sellegipoolest oli nii lahe vaadata, kuidas igaüks juba ikkagi kasvõi natukene rääkida mõistis ning paljud ütlevadki, et too poolaastaüritus ongi tihti just tõuge keele kiiremaks edasiseks arenguks. arutluse all olevad teemad olid samad nagu ikka: suhtlus, vahetuspere, eesmärgid, probleemid jne, põhiliselt kõik see "siin ei ole valesid vastuseid" suunas jutt - etteaimatavate puäntidega lood, lihtsad näited, palju kordamist. ega ma seda YFU tiimile pahaks pane, midagi peavad nad meile ju rääkima ja kordamine on ju tarkuse ema. veel enam, see, mis sealt kordamise ja vanade näidete vahelt alles jäi, näiteks meie omavaheline reaalne arutelu või endiste vahetusõpilaste lood nende aastast, need olid kogu vaeva igati väärt:))

kojusõit oli jällegi omaette huumor - buss sõitis rongijaama viivat seitsmekilomeetrist teed veerand tundi, sest teeolud olid lihtsalt nii halvad. jaama jõudes me rööpaid ei näinud, need olid täielikult lume all. kui lõpuks see trammi meenutav kummaline sinepikollane rong meid peale korjas, ei leidnud meist pooled istumiseks kohta ning mõne aja pärast kupatas vagunitädi meid suuremas peatuses välja ja ütles, et ootaksime, kuni saabub uus rong, mis ennast kohalolavale külge haagib ja siis saame meiegi istuma. selle aja peale, kui see lisa ükskord kohale jõudis, olid paljud inimesed oma järgmises jaamas seisvast rongist juba maha jäänud ning seetõttu vaatasid meid, kes me väljas seisime, sääraste nägudega, nagu me oleksime süüdi või nagu oleks see lisarong meie pärast kohale taritud. kogu selles segaduses jäi mõnedega ka hüvastijätt kuidagi vastikult poolikuks, sest ega rongid ei oota. see tähendab aga ainult üht - kui korralikult hüvasti jätta ei saanud, tuleb õige pea taas kohtuda!!!

need emotsioonid, kui kauaoodatud rong mööda lund kohale vuhiseb...

ühed kõige lähedasemad(pärast eestlasi loomulikult)!!!