E L O

Lõpuks ometi on mul midagi, millest pikemalt rääkida. väike kirjutamistrenn kulub enne vahetusaastat ära, sest mul on jätkuvalt plaan Austriasse sõidust tagasitulekuni seda netipäevikut elus hoida. pilte mul väga palju ei ole, sest YFU pilte ei ole ma veel näinud ja me ise ei jõudnud neid ka eriti teha. kui kunagi laekub, ehk teen eraldi postituse:)

Mul ei olnud enne Väike-Maarjasse kohalejõudmist absoluutselt mingeid ootusi, pigem oli mu suhtumine sedalaadi, et see nädalavahetus tuleb lihtsalt kuidagi mööda saada, samal ajal kui teised kodus mingeid palju lahedamaid asju teevad. ma eksisin umbes sajaprotsendiliselt. need olid suurepärased kolm päeva koos kõige vingemate inimestega!!! sama juttu võib ilmselt kõigi meie 70 käest kuulda, aga see päriselt oligi nii.

mul oli enne YFUst kui organisatsioonist hea arvamus(muidu ma poleks ennast sellega sidunudki, või mis?), aga tänu ELOle kerkis see arvamus umbes sinna, kustkohast F. Baumgartner oma langevarjuhüpet alustas. üritus oli megahästi organiseeritud, kõik sujus ja toimis õigeaegselt. kohal oli super vabatahtlike tiim, kõik töötoad olid rohkem või vähem huvitavad, nii ka õhtused üritused. et aga täpsemalt teada saada, mis seal toimus, peate ise YFUkaks hakkama;)) (tegelikult ma arvan, et teiste blogidest võib ka otsida, ma lihtsalt ei viitsi kirjutada)

tänu workshopidele ja endiste vahetusõpilaste juttudele hakkab mulle järjest rohkem kohale jõudma, et see kõik on päriselt ja ainult 55 pärast lähen ma lennukile. ma peaksin vist natuke hirmu ka tundma, sest ma olen veel üks kahest Austriasse minejast, kellel veel peretki pole, aga ometi näib see mu sõpru ja pärisperet plju rohkem muretsema panevat, kui mind ennast. 

on midagi, mida ma päriselt kardan. kuulsin ka selle nädalavahetusel mitut lugu, kus edukalt uue keele omandanud poiss või tüdruk tuleb tagasi Eestisse ja räägib oma emakeelt aktsendiga või on selle esimestel päevadel hoopis ära unustanud. isegi pikema aja möödudes on ta lauseehitus ikka puine ja sõnavara pole enam ollagi. kahjuks on need lood olnud tõepoolest rohkem kui ühekordsed. ma ei arva, et uue võõrkeele selgeks õppimine on väärt seda, et oma päriskeel ära unustada. oma vahetusaastal kavatsen selleks kõvasti pingutada, et saksa keelt õppides ka eesti keelt roostetamisest hoida:))

Mõned faktid meie lennust:))

• meie YFU lend on vabatahtlike sõnul esimene, kes on enne eelorientatsiooni omavahel juba varem kambakesi kokku saanud ja suhelnud.
• valged tennised olid raudselt selle ELO populaarseimad jalanõud, ma pakun, et umbes 3 inimest 10st kandis neid raudselt. ja kui mitte valged, siis ühed paeltega tennised olid 90% YFUkatest sel nädalavahetusel kaasas.
• meie lennus on eelmistega võrreldes kõvasti rohkem poisse

*panin tähele, et YFU vabatahtlikel, keda ma olen varem näinud ja kes meid eelneva 3 päeva jooksul juhendasid, on üks sarnane omadus. nad armastavad kasutada väga palju inglisekeelseid väljendeid, kas siis niisama või eesti omade asemel. ma ei ütle, et see on halb või et see on hea, nii lihtsalt on.

Siis, kui Sandra seisab suure kivi otsas ja Carolin õpetab, kuidas hea selfie teha.

AITÄH KÕIGILE, KES KUIDAGIMOODI ELOGA SEOTUD OLID, TE OLETE VAHVAD, KALLI!!:))

P.S. ma ei mäleta, millal mul viimati nii hea maffiamäng oli;))

ja Linell, kui sa seda kunagi lugema peaksid, siis tea, et Conchita tervitab;))

Seiklejad said kokku!!!

Eile oli Tallinnasse "Seiklusjutte maalt ja merelt" pubisse kuidagi väga palju lahedaid inimesi juhtunud... Tegelt oli asi selles, et me tegime seal 2014/15 õppeaasta YFUkate kogunemise:)) ma kaldun arvama ja loodan väga, et selliseid üritusi tuleb veel, enne kui kõik oma lennukite peale istuvad ja mööda ilma laiali lendavad.

ja veel: Jõgeva vald, ole sa õnnistatud, mul oli seda toetust tõesti vaja:D

!!

et siin vahepeal liiga tühjaks ei jääks:)

mäe jalamil

Et jutulõngaots ikka ilusti jooksma hakkaks, tuleb vist alustuseks ennast tutvustada. Mina olen Sandra, 15 aastat vana ja kodulinnaks on mul Jõgeva. Ma armastan väga ringi liikuda, alati kõike uut proovida ja peaaegu mitte kunagi ei või mind näha niisama paigal istumas. Igapäevaselt tegelen ma päris mitme asjaga, armastan väga võrkpalli mängida, kooliteatris näidelda, muusikat kuulata, raamatuid lugeda, trenni teha, õpin 8.aastat muusikakoolis klaverit, laulan neidude ansamblis ja olen oma kooli õpilasesinduse president. sellest kõigest rohkem armastan oma sõpru ja nendega koosveedetud aega, selle nimel olen nõus ka oma niigi väheseks jäävad unetunnid ohverdama. ilma ütlematagi on selge, et mul on väga tore pere, keda ma armastan veel rohkem, kui enne loetletud asju kokku:))

Järgmine õppeaasta tuleb minu jaoks väga-väga eriline, sest juba 23.augustil 2014 lendan ma üheteistkümneks kuuks Austriasse. ma ei mäletagi, millal see plaan minu peas kindlaks sai, aga hakkasin sellega juba päris varakult tegelema, see võis olla isegi 2012. aasta novembris. sellest ajast alates on tulnud mul YFUs läbida teekond dokumentide saatmine-VALIMISPÄEV-vastuse ootamine-LEPINGUVESTLUS-LEPINGU SÕLMIMINE-TOETAJATE OTSIMISE KOOLITUS-toetajate otsimine-vahel harva ka TOETAJATE LEIDMINE-stipile kandideerimine-STIPIVESTLUS-STIPI SAAMINE!!! ja umbes sinna minu sammud praegu ka seisma jäänud on. postituse pealkirjaks on kah mäe jalamil, umbes sinna ma praegu jõudnud olengi, mägi tuleb aina lähemale, tipp ka kaugelt paistab, aga ikka päris pikk tee on veel minna:))

Miks Austria?? väga igav oleks põhjendus, et ma tahan mägesid näha ja et Viin on ilus linn. parema puudusel ehk jääksingi selle vastuse juurde, aga mind huvitavad kohutavalt ajalugu ja muusika, nende kahe sügavuti uurimiseks pole küll paremat kohta otsida vaja. tegelikult võiksin ma pikalt-laialt nendest kahest asjast ja Austriast kirjutada, aga ma olen seda erinevate firmaomanikest võimalike toetajate ja muidu tähtsate ninade jaoks teinud, et ennast hakkab juba ära tüütama. muidugi on üks põhjus veel. jäise verega põhjamaalane nagu ma olen, armastan ma talve lihtsalt nii väga!! noh, suve muidugi ka, teatavatel põhjustel ei kaalu talv teda siiski päris üles;)) aga ikkagi, mõte, et talv on minust alati paaritunnise sõidu kaugusel, on liiga ahvatlev, et sellist võimalust mitte kasutada:))

Kas hirmu ei olegi?? midagi sellist on päris mitmed minult uurinud, aga ma ei ole justkui kunagi midagi mõistlikku vastata osanud, ma ei arva tõesti, et selle sõidu juures mingit põhjust väriseda oleks. jajah, muidugi olen ma seal täiesti võõras ümbruses, kõigest mulle tuttavast sadade kilomeetrite kaugusel ja isegi keelt ei oska, aga ma leian hoopis, et see ongi midagi, mida põnevusega oodata, mitte karta. kui nüüd keelest juba juttu tuli, siis tuleks ära mainida, et ma pole päevagi saksa keelt õppinud, enam-vähem kõik, mida selles keeles teha oskan, on tervitada, laulda "O tannenbaum"'i esimest salmi ja kui natuke pingutada, siis mingit luuletust oskan  ka, mis räägib kellesti Peterist ja mingist Paulist. pole just palju, aga kuskilt ma ju alustama pean:D

aitäh teile, kes te esimese postituse lõpuni vastu pidasite ja kindlasti võite mulle julgelt teada anda, millest minu vahetusaasta, YFU, Austria või ükskõik mille muuga seoses rohkem lugeda sooviksite;)

ja et ma hiljem kiitmast ei unustaks, siis see mägede pilt mu blogi taustal kuulub minust väheke vanema Võssi, see tähendab Mirjami kogudesse, suur aitäh Sulle!!;))