rahvusvaheline rändtsirkus üleval pilvedes

 tegelikult ei ole vaja muretseda, ma ei ole siin pehmete seintega tuppa kolinud ega illegaalseid aineid tarvitama hakanud ega midagi, lihtsalt möödunud nädalavahetus oli selleks liiga eriline, et seda lihtsalt AASTAALGUSE SEMINARiks nimetada, iga viimane kui osa pealkirjast vastab ka tõele.

reedel pääsesin ma sellest mõttetusest nimega KOOL(tegelikult oleks see päris vahva koht, kui ma vaid midagi aru saaks), ometigi ärkasin kogemata kell 5.17 ja enam silma kinni ei saanud. mis sa selle ajaga ikka muud paremat teed, kui lähed jooksma ja kui ma rõõmsalt enne seitset koduukse ees venitused tehtud sain ja siis sisse astusin, siis vaatas alles poolunes olev vend mind sellise näoga, nagu mu nahk oleks roheline või midagi. tema jaoks on lihtsalt arusaamatu, miks peaks keegi nii vara ennast vabatahtlikult maast lahti ajama. see kõik ei puutu aga tegelikult üldse asjasse, seepärast lähen nüüd kohe kiiresti rongijaama. kohtusime Kristiniga Westbanhofis ja alustasime sõitu Linzi poole. iga peatuse juures vaatasime, kas kedagi meievanust tuleb peale ja siis arutasime, et kas tal on piisavalt asju kolme päeva kohta ja üritasime kuulata, mis keelt ta räägib. meie suurtest pingutustest hoolimata ei suutnud me leida ühtegi teist vahetusõpilast enne Micheldorfi jaama, kuhu jõudsime peale ümberistumist ja mis on iseenesest täielik külakolgas, lähim toidupood asub 15 minuti kaugusel(aga Tabak seal loomulikult oli). tükk aega istusime seal täitsa kahekesi, järjest hakkasid aga rongid saabuma ja iga kord pudenes ustest välja mõni kergelt segaduses ja umbkeelne, kuid rõõmsameelne nooruk.
pean ausalt ütlema, et veel sama päeva hommikul olin ma eesseisva osas üsna skeptiline ja ei oodanud seminarilt eriti palju, kuid seal rongijaamas seistes, naeratades ja ennast järjest uutele inimestele tutvustades tundsin, et sellest nädalavahetusest võib veel asja saada! kõige suurem oli minu ja Penu rõõm muidugi siis, kui Heglet nägime.
kui (peaaegu) kõik olid kohal, hakkasime ülesmäkke ühe tuhande aasta vanuse lossi poole rühkima, sest just sellest pidi kolmeks päevaks meie pesapaik saama. võin olla uhke, et eestlased(koos taanlasega tegelikult) olid esimesed, kes lossini jõudsid, isegi enne korraldajaid! see muidugi ei tähenda, nagu meil poleks tee peal aega olnud juttu rääkida, pilte klõpsida või niisama idiootsusi teha.

tere hommikust.

elusuuruses aasialased, eestlased skaalaks (tüdrukud pildil on 15 ja 17)

mis oleks kogunemine ilma energizeriteta

olen 98% kindel, et pildistamise hetkel ütles keegi meist just: wow, nii suured mäed, wow, nii ilus, wow, ma ei suuda

"Kristin, vaata!!" - "Appi, jaa!!" siis ei saanud taanlane enam üldse aru, mis toimub ja miks meid mõni silt(tegelikult värvikombinatsioon) nii elevile ajas.

püüdsime ühe uusmeremaallase kinni. Flavia on siin olnud juba pool aastat, nii et tema jaoks oli see keskaasta seminar.

korjasime teeäärsetelt puudelt pirne ja selgus, et need on natuke toored, kuid isegi, kui me ütlesime, et need ei ole veel valmis, jäi brasiillasele Thiagole ikkagi arusaamatuks, et kuidas või miks keegi neid sööma peaks.

Taani, Brasiilia, Eesti, Uus-Meremaa, Eesti ehk parim matkaseltskond!! 

lossi jõudnud, ootasid meid juba uued vabatahtlikud, ühes neist tundsin ära Irene, kes oli eelmisel aastal Austrias olnud Helje, tüdruku, kellega on mul Eestis sama kodulinn, vahetusõde. siis tuli aga minuga rääkima üks teine tüdruk, kes oli oma vahetusaasta Eestis veetnud. ta küsis mult, et kas ma olen Eestist ja et kas mu nimi on Sandra, seejärel ütles, et ahsoo, sa oled siis Joachimi vahetusõde! juba oli talle teada, et käin selles tantsukoolis kursustel(ta oli seal kunagi ka ise käinud ja sellepärast teadis Jochit), sest kooli omaniku tütar oli öelnud, et jah, meil on see aasta üks eestlane.

ja mina mõtlesin, et Eesti on väike!

ainuke pettumus, mis mulle lossi jõudes osaks sai, oli see, et söögini on veel kaks tundi. Eestis ma olin ikka sellega harjunud, et kõik YFU üritused algavad söögiga, lõppevad sellega ja selle vahele jääb veel palju sündmusi, mis on seotud söögiga. elamisest niipalju, et loss oli seest kenasti remonditud, tuba pidime jagama umbes 15 tüdrukuga ja jumal tänatud, et mul jätkus oidu vanaema kootud villased sokid kaasa võtta, sealsete temperatuuride vastu ei oleks isegi Eesti karastatusest kasu olnud.

ühel hetkel enne ürituse ametlikku algust kostis suure saali ukse tagant vali rõõmukiljatus, mis nii vabatahtlikud kui ka teised vahetusõpilased võpatama pani. mõned minutid tagasi oli saabunud lossiukse ette buss nendega, kes olid oma rongist maha jäänud ja selle pärast ei olnud mäejalamine kogunemisele jõudnud. nüüd olid hilinejad trepist üles jõudnud, teiste seas ka Carolin, meie neljas eestlane!!! viimati olime neljakesi koos Viini lennujaamas oma saabumise õhtul.

päevaplaani detailidega ei ole mul mõtet teid tüüdata, algas asi loomulikult tutvustusringiga ja päevade sisuks olid enamasti workshopid, mis oma sisult olid üsna sarnased juba Eestis kogetule: "kuidas vahetusperega suhelda", "kuidas paremini keelt omandada", "mida teha, kui sul on mure" ja nii edasi. ometigi ei olnud seal igav, vaid kui ise suutsid suu lahti teha(mul nagu sellega probleeme olla ei tohiks) ja kaasa mõelda, siis oli ülimõnus enda kogemusi jagada ja teiste omi kuulata. muidugi oli ka juhuseid, kus läks asi vähe rohkem vaidluse moodi. 

teise päeva õhtul mängiti meile vabatahtlike poolt ette väike teatritükk, mille sisu oli üks paras seebiooper. tüdruk nimega Sissi tahtis saada üle jõe teisele kaldale oma armsama Franzi juurde, kuid ainuke võimalus selleks oli paadimees, kuid viimane nõudis tasuks, et tüdruk temaga öö veedaks. murest murtud neiu pöördus nõu saamiseks oma ema poole, kes ütles talle, et see on enda otsus ja ema ei saa käskida ega keelata. lõpuks võtab neid paadimehe hirmsa pakkumise vastu ja jõudnud teisele kaldale oma noormehe embusse, jutustab talle kogu loo. selle peale on aga mees nii vihane, et ajab tüdruku enda juurest ära. põgenedes teadmata suunas satub Sissi kokku Franzi hea sõra Hansiga ning jutustab kogu loo. Hansi on seda kuuldes marus ning läheb annab Franzile ühe korraliku obaduse, kogu lugu lõppeb sellega, et Hansist ja Sissist saab paar ja nad elavad õnnelikult elupäevade lõpuni või midagi sellist. meie ülesanne oli aga moodustada tegelastest pingerida selle alusel, kes oli teinud paremaid otsuseid või käitunud õigemini(proovige ise ka!). siis järgnes arutelu väikestes gruppides, kus tutvustasime ja põhjendasime oma järjekorda, umbes veerand tunniga pidime ka terve grupi ühise järjekorra paika panna suutma, ja nii, et absoluutselt kõik nõustuksid sellega. minu arvamus läks eriti lahku tüdrukutega Ladina-Ameerikast ja LAVist ja nagu teate, on kangekaelsus mind alati vaevanud, seepärast, nagu võiski arvata, me aja lõppedes järjekorda paika ei saanud. see oli aga muidugi kogu selle ülesande mõte, näidata meile, kuidas erinevad kultuurilised taustad põhjustavad lahkarvamusi nii siin kui ka arvatavasti meie vahetusaasta jooksul. 

need tunnisisesed vaidlused ei seganud õnneks kellegi üldist omavahelist läbisaamist ja võin ausalt, ilma liialdamata öelda, et kõik need 44 inimest maailma eri nurkadest olid omavahel sõbrad. nende kõigiga oli lihtna ja hea rääkida, sest viimne kui üks mõistis, kuidas teised tunnevad ja kuidas vahetusaasta võib sind vahel taevasse tõsta, teinekord jälle pauguga vastu maad visata.

kuigi öeldakse, et päritolu ja riigipiirid ei loe, vaid tähtis on hoopis miski muu, pean ikkagi tõdema, et minu jaoks on ikkagi lihtsam suhelda kas taanlase või leedukaga(huvitaval kombel soomlastega mitte NII väga), kui näiteks mehhiklasega. loomulikult, eks nagu eestlastelgi, on igal rahvusel omad puudused. näiteks kui tšiilitar meid õhtul tantsima õpetas, käis tema jutust mitu korda läbi "issand jumal, ma pean näitama teile, kuidas te tantsite" ja üleüldse oli ta kuidagi üleolev. jah, me kõik teame, et lõunaameeriklased oskavad kõige paremini oma tagumikuga vehkida, aga oma uhkust tule ikka õige aja ja koha jaoks hoida. üldse oli neid seal õige mitu, kes olid tulnud justkui tähelepanu otsima. näiteks on minu jaoks täiesti arusaamatu, miks peaks keegi tahtma terve õhtu teistest üle kisada(Mehhiko) või ennast kolm korda "kogemata" valju naeru saatel saalipõrandale maha kukutama(Tšehhi). isegi oma kõige suurema Balti õega ja sealt tulnud kahe tüdrukuga võrreldes oli neil seda slaavlase joont ikka tunduvalt rohkem kaasas, kui meil. aga siiski, kui me rääkisime, et eestlasi peetakse tihti rahulikeks, kinnisteks ja emotsioonituteks, siis oli teiste reaktsioon küll rohkem nagu "Whaaat?? no, you're not." rõõmustav, sest enda arust ei ole ma see "tüüpiline eestlane", tegelikult peaaegu keegi eestlastest ei ole.

tegelikult pakkus see rahvaste paabel ikka kolm päeva katkematut huumorit ja mõnusat arutelu. muidugi oli naljakas, kuidas keegi ütleb koledaid sõnu sinu emakeeles, ilma ise päriselt teadmata, mida need tähendavad. siis loomulikult esitas keegi lõunaafriklasele selle kuulsa küsimuse "Mean girls"ist, et "So if you're from Africa, why are you white?" minu uhkus ajas vaikselt omaette nina püsti, kui leedukad rääkisid, et nende meelest on Eesti Balt riikide hulgast justkui kõige edukam ja tublim, tegelikult oli meil üldse leedukatega palju, mida arutada. viimasel õhtul, kui kõigil oli võimalik valmistada ette rahvuslik esinemine, andsime me kiire ülevaate Balti ketist ja laulsime kolmes keeles laulu "Ärgake, baltimaad" hoolimata keskmise lapse puudumisest.

mulle tundub, et Eestit hakatakse järjest rohkem nägema põhjamaa, kui idaeuroopa riigina. mõni võiks öelda, et see on ju tore, kuid minule meeldiks, kui maailm teaks, et me ei ole ei üks ega teine, et me seisame kahe suure kaare vahel, aga oleme ise, väike ja tubli, püüdmata kellelegi järgi joosta või kedagi õpetada.

ei ole head ilma halvata ehk viimasel päeval langes mulle osaks pisike ebameeldiv üllatus. kuskil lossimüüri peal istudes ja lobisedes ütles keegi, vist Šveitsi poiss mulle: "tead, sul on nii lahe vene aktsent." "Kuidas palun??" küsisin, kuid ise mõtlesin "oota MIDA??" paar tükki lisasid kõrvalt, et jaa, tõepoolest, on jah armas vene aktsent. küsisin, et kas nad on ikka kindlad või et ega nad midagi sassi ei aja, nad ei mõelnud seda absoluutselt kuidagi halvasti, minu jaoks oli see aga nii suur solvang, ometigi ei saanud ma midagi ette võtta. see aga polnud veel kõik. "üldse, sa näed nii idaeurooplane välja, tead küll, blond pea ja riided ja, olek ka." "jah, kui ma sind ei tunneks, arvaksin ma võib-olla, et sa oled venelane."ainuke, kes ei arvanud, et mu aktsent või miski muu venelast meenutab, oli moldovalane Nikita, kelle enda emakeeleks on vene keel.  kui ma seal õnnetuna edasi istusin, ütles leedukas mulle: "miks sa kurvastad, ma oleks küll uhke, kui keegi mulle ütleks, et ma idaeurooplane olen." ja ega ma siis ei kurvastanudki, kuigi ega ma pärast seda ennast hästi küll ei tundnud, inglise keelt ka enam hea meelega ei rääkinud. tegelikult arvan, et asi on lihtsalt selles, et välismaalased ei tea, milline on eesti aktsent ja sellepärast panevad selle meie idanaabriga ühte patta. eks saate piltide põhjal ise hiljem otsustada, kui idaeurooplane ma tol päeval olin.

väga kiiresti jõudis kätte aeg, kus tuli jälle ette võtta teekond allamäge, rongijaama poole. hüvastijätte tuli palju üle elada, kuid õnneks olid enamikud neist rõõmsad ja kantud sõnadest "varsti näeme, lepime siis FBs kokku!" või siis et "kui enne ei kohtu, siis jaanuari seminaril ikka!" õnnetuseks elavad minule vast kõige paremateks sõpradeks saanud enamasti Viinist paar maakonda kaugemal, kuid pealinna lähedal on meid tõesti palju ja ilmselt saame koos midagi lahedat ette võtta. 

rongisõit tagasi Viini möödus valju jutuvada ja idiootsete naljade saatel, mille sagedasest kordumisest võis järeldada, et üleliia palju und ei olnud keegi meist möödunud päevadel saanud. keegi meist ei tahtnud tegelikult, et see nädalavahetus lõppeks, kuid nagu kõlab üks minu lemmiktsitaate ühest surematust kirjandusteosest:

  "Kui te ära ei läheks, ei saaks te ju iial tagasi tulla." - Pipi Pikksukk

see on küll keskmisest kõvasti sügavamõttelisem ja raskem ütelus, aga loodetavasti suutsite järgida. 

omad neiud:))

Eesti, Šveits, Taani, Tšehhi, Leedu, Uus-Meremaa, Rumeenia - ma ütlesin, tõsiselt internatsionaalne ja nagu näha võite, üks paras tsirkus

selfiesid ei ole kunagi liiga palju

see ja kõik teised parema kvaliteediga fotod on tehtud tšehhitari Alexandra kaameraga

taanlased Andreas ja Johannes

oh seda rõõmukisa, mis lahti läks, kui keegi meist kitse leidis

kui ma näen, et kalju otsas on mingi mahajäetud torn, siis ma loomulikult ronin üles ja vaatan, kas sinna pääseb sisse. kahjuks ei pääsenud, aga vähemalt leidus hulle, kes mulle järgi ronisid, et saaks ikka rohkem selfiesid teha.

ma räägin, ta oli populaarne// Maidaga, see tüdruk, kes meid tantsima õpetas

eestlase emotsionaalsus lõi välja vist

Tai+üks prantslane, vast teete ise vahet

jätsime endast ka märgi maha ja peale meie meistriteose ilmumist hakkasid kõik oma lippudega südameid joonistama

Das ist ein Pferd ehk nii võiks saksa keelt õppida küll

ükskõik, kui suuri sõpru kui kaugelt ka ei leia, Eesti neiude vastu nii lihtsalt ei saa;))

tutvustame ossikultuuri

BITTE, MR. GOAT// rootslane Runa on parajalt sama hull, kui eestlased

 бальтиская сестрёчка;)) ta arvas, et mu aktsent on väga naljakas, kui ma vene keeles räägin

enne ärasõitu anti meile lõunasöök kaasa. mida see sisaldas?? loomulikult võileibu!!

Viini poole tagasi koos Manueli(ARG), Thiago(BRA), Nikita(Moldova), Laura(Soome), Runa(Rootsi) ja Kristiniga(planeet Mars ilmselt)

peeglireidikas

selline ongi rõõm!!

"Sannu, su blogi on jälle aegunud." Tore on tunda, kuidas keegi sul ikka kogu aeg silma peal hoiab(aitäh, Evelin, kalli!!). Tegelikult tahaksin juba seda tuhinat ja õhinat, mida viimased kolm päeva minus tekitasid, kõigiga jagada, aga viimase sissekande ja käesoleva nädalavahetuse vahele veel miski ajaperiood, mis ei olnud kaugeltki nii emotsionaalne ja vast ka mitte nii huvitav. Kuid ometi, nii nagu ajalootunnis ei saa keskajast selle pärast üle hüpata, et ta igav on, ei jäta ka mina siin midagi vahele ja täidan tühimiku pildipostituse ja väikeste uitavate juhuslike tekstiridadega. Nautige!

*tegelikult oli eelmine kord juttu neljast keelest, eks ma siis mainin selle ka ära. Eelmisel laupäeval saime Kristiniga kokku, nii imelik(aga ometi parim tunne)  oli kellegagi näost näkku eesti keelt rääkida, aga kuna varsti liitus meiega ka Penu vahetusõde, pidime suurema osa ajast inglise keeles rääkima. Niipalju, kui kahepeale oskasime, proovisime ikka juba saksa keelt ka kasutada ja kui tundsime, et juhtmed hakkavad kolmkeelsuse pärast kokku jooksma, mõtlesime, et kui juba, siis juba ja tuletasime ka oma venekeelsed tarkused meelde(see, muide, muutub varsti liiga raskeks, kui keelt üldse ei kasuta). Kõrvalseisjatel(eriti Kristini õel) oli muidugi võrdlemisi raske jälgida ja ega me ise ka oma mitmekeelsusega just kõige paremini toime ei tulnud, nii et vene keele otsustasime vähemalt ülejäänud õhtuls unustada. Aga siiski, neli on neli!!

Nädal pildis

Mu vahetusperel on vesiratas, väike majake ja katamaraan Neusidlersee-nimelise järve ääres. Pühapäeval käisime hostisa ja -vennaga purjetamas, isegi nende jaoks oli sel aastal esimene kord. Kahjuks ei saanud ma seekord windsurfingut proovida, sest oli liiga tuulevaikne. Muidu oli kõik lihtsalt imeline ja nii hea oli natuke "maailmast eemal" käia. Ja veel, ma ütlen teile nüüd omast kogemusest: purjetamine ei ole tegevus, millega oleks keegi nõus ainult ühe korraga piirduma!!

Koolitöö käib täistuuridel(nagu pildilt näha võite) ja sõpradel ei ole minu(ega üldse mitte millegi jaoks peale kooli) enam eriti aega ja selle tõttu pean praegu üsna palju omal käel tegutsema.

Noored viiuldajad tänaval Mozartit mängimas ei ole Viinis just väga haruldane nähtus. neile, kes muusikat teevad, on mul kombeks ikka mõnikord natuke raha ka anda, kui juhtub kaasas olema väiksemaid münte. 

Toidupiltidest te ei pääse, kuid siia blogisse leiavad tee ainult need tooted, mida ma ise väga armastan ja kõigile soovitan:))

Varasemast juba tuttavad tänavamuusikud olid nüüd kunstiajaloomuuseumi juurde Maria Theresia jalge ette kolinud, nendega oli mingi hõbedane tegelane ka liitunud.

Volksgarten - kena roheline lapike keset linna tähtsamaid ehitisi. Sellest ühte kaarde jääb parlament, teise ooper, kolmandasse Rathaus. Muidu jalutamiseks täitsa kena, aga minuvanuseid seal just palju ringi ei liigu.

Pargis asuvas templis(mis oligi sadakond aastat tagasi loodud kunsti paigutamiseks) oli Edmund de Waali näitus, õigemini oli seal ainult üks töö, mida näete pildil. Vitriinis seisavad portselanist kujukesed, kogu teos oli aga ka kõrvaloleval tahvlil lahti seletatud.

Neljapäev Schwedenplatzil. 

Jalutan õhtul kesklinnas, kõikjal säravad tuled ja mitmed kohvikud on veel avatud, kostab lähenev muusika, mis on mälu järgi pärit mõne ooperi avamängust. See ongi Viin(suure algustähega). 

*väike linnaelutarkus: kui inimesed tänaval mingeid voldikuid jagavad, võta need vastu, selleks on kaks põhjust. Esiteks, sulle ei maksa see mitte midagi, jagaja jaoks on see aga töö, mille eest ta palka saab. Teiseks, mõnikord võib neist tõesti kasu olla, sest võib-olla on lipikul kirjutatud näiteks mõne laheda festivali kohta!!

(Eelneva põhjal võiks mõnigi arvata, et mu postituste kvaliteedi tase langeb sama kiiresti, kui kvantiteet tõuseb, aga ma luban, järgmine tuleb korralik, pikk ja motivatsioonist ajendatud postitus.)

Kõike head!!

Teie Sandra