ühe õnn on teise õnnetus...

...ehk sellest algul lõputuna tundunud vahetusaastast on järgi veel kolm kuud ja üks päev. kodused Eestis tuletavad mulle skaipides iga kord rõõmsalt meelde: "nii vähe veel ongi jäänud!"; hostema lõikab iga päev koridori seinal rippuvast mõõdulindist tükikese ära, et vaadata, kuidas tähtis kuupäev läheneb(ega ta ei tee seda sellepärast, et minust lahtisaamist nii hirmsasti ootab... loodetavasti:D täpselt minu Eestisse saabumise ajal jõuab koju ka tema oma tütar, kes praegu Taanis on); sõbrad küsivad, et kas ma Donauinselfesti ajal veel ikka olen siin; mina ise aga tahaks iga kord ulguma hakata, kui oma telefonis kogemata päevaloendamise appi lahti teen...

kuigi mul oli siin juba aasta alguses hea ja seda YFU ennustatud suurt keskaasta madalseisu ma nagu tähele ei pannudki, siis alles viimase paari kuuga tunnen, kuidas elu on tõeliselt käima läinud. blogimisekski pole õieti tuju, kui sada muud asja tegelikult ootamas on. annan juba ette teada, et tänu tehnilistele puudujääkidele on seekordne postitus detaili- ja piltidevaene, põhjuse toon teieni ühes järgnevatest lõikudest. veelgi enam, kui juba selline kokkuhoiurežiim kehtib, siis jagasin oma elu teemadeks - vali, mis huvitab. head lugemist!

Koolielu
kui muidu olen enda meelest justkui üha enam viinlaste elu, kombeid ja käitumist üle võtmas, siis no selle jandiga mina ennast piinama ei hakka, et iga kodutöö viksilt kaasa teha üritaks, kuigi mõnes aines keel seda tõepoolest juba lubaks. võtsin vist juba aasta alguses selle hoiaku, et kui minu kool käitub, nagu mind ei eksisteeriks, siis miks ei tohiks mina samaga vastata? fakt, et tunnistuste-hinnete jagamise ajal olen mina juba Saksamaal seminaril, ei lisa ka just motivatsiooni. koolis kohalkäimisega vähemalt nii hulle probleeme ei ole, hea seltskonna pärast võin ennast ju mõneks tunniks kodust välja vedada küll:))
mõnikord, kui tekibki selline juhus, et olen silmapilguks motiveeritud õppima ja kaasa tegema, tuleb keegi, kes selle jälle tagurpidikäigul tööle paneb. kõige värskem näide:
eetika tund. kõigile on mõni aeg kätte jagatud teemad, mille põhjal tuleb referaat ja ettekanne valmistada. sellega seoses tuleb õpetaja minuga rääkima:
"Alexandra, kas sul on referaaditeema ikka teada?"
"(umbes kolmandat korda:)vabandust, ma olen tegelikult Sandra..."
"asoo... nojah, mida iganes. mis teemad sul olidki?"
"AstraZeneca ja Deutsche Telekom. Tegelikult tahtsingi ütlema tulla, et need on minu jaoks veidi rasked..."
"ära muretse, võid vabalt inglise keeles teha."
"see ei tee asja just palju kergemaks, ikka on keeruline."
"Ah mis sa nüüd, ei ole..."
"no minu jaoks küll."
"oot... kas inglise keel ei olegi su emakeel??"

Ma olen kuus kuud tema tundides käinud!!! jõulude ajal arvas ta veel, et ma tulen Rootsist... üks asi on, kui sa mu nime selgeks ei saa, teine asi, kui oma teadmatust selliste lollide küsimustega välja näitad...

tegelikult on koolis ikka positiivseid asju ka juhtunud... hiljuti saime eelmisel laupäeval kirjutatud mata kontrolltööd kätte ja mul oli kõva kolm!! üsna klassi keskmine, ma peaks vist täitsa rahul olema, arvestades seda, et kooliväliselt ei kulutanud ma õppimisele mitte sekundit ka ja enne kontrolltöö tegemise päeva olin ma jõudnud koju hommikul kell kolm...  õpetaja naeratas ja kiitis, sõbrad-klassikaaslased tulid patsutasid õlale, hea tunne oli.

*tarvilik oleks vist siinkohal märkida, et nende "kolm" ei ole päris sama, mis meil. kui Eestis on see viimane positiivne, pigem kehvapoolne hinne, siis siin tõesti normaalne keskmine. sellest ühe palli võrra madalam "neli" on ka veel positiivne hinne.

siis, kui olen asjalik
kuigi teinekord võib mulje jääda, et mul ainult tants, tramburai, pidu ja pillerkaar siin käibki, siis selle valearvamuse ma lükkan ümber. jah, seda on küll palju, eriti nädalavahetuseti, aga mida rohkem pidutsed, seda rohkem pead muuga tasakaalustama.

nagu Eestiski, on ka siin tavaks teha kunagi koolitee jooksul ekskursioon riigi parlamenti. enamik Viini lapsi saab selle kogemuse küll juba Unterstufe, st. põhikooli esimese nelja aasta jooksul kätte, seepärast ei olnud mul klassiga sinnapääsemiseks lootustki. õnneks töötab minu hostema roheliste parteis parlamendi juures, seetõttu ei olnud mul just keeruline end kuskile ekskursioonile kaasa sokutada.
parlamendihoone on klassitsistlikus Vana-Kreekast inspireeritud stiilis, maja ees seisab suur ja võimas kuldse kiivriga Ateena.
kohtusin fuajees ühe Ülem-Austriast tulnud seitsmenda(Eestis mõttes11.) klassiga, kellega ringkäigu kaasa tegema pidin. mind üllatas, et nad juba nii vanadena ei teadnud mõndasid asju, mida Eestis õpitakse juba põhikooli üheksandas klassis, kuid tegelikult teatakse varemgi, näiteks riigikogu liikmete arv. samamoodi oli terve klass väga üllatunud, kui üks poiss nende seast teadis, kuidas Austria parlamendi kahte koda nimetatakse.
maja sisemuses oli minu jaoks kõige muljetavaldavam ajalooline istungisaal, mis jälgis endiselt ülejäänud majaga sama stiili, praegu kasutuselolevad saalid on moderniseeritud nii tehnikalt kui ka väljanägemiselt. mind üllatas, et isegi suurema koja(Nationalrat) töösaalis ei kasutata hääletamisel elektroonikat ja nuppe, vaid antakse käega märku. mõni ime siis, et austerlased meie e-hääletusest kuuldes imestunult pead vangutavad.

parlamendiesine on üsna tihti meeleavaldajate mänguplatsiks, käesoleval pildil oli ilmselt tegemist millegi ISISe vastasega.  tean, see kõlab väga ebaprofessionaalselt, aga suhtumine lihtsalt läheb pikapeale selliseks - rumal, aga nii on. kui väga tahtmist oleks, võiks iga nädal kellegi poolt või vastu meelt avaldada - kord nõuavad karjuvad, laulvad, tantsivad ja suitsetavad serblased oma rahvuslike õiguste paremat säilitamist, kord toimub mingi seebimullipuhuja ja indie- muusikaga performance, pärast mida alles kohalviibijate käest küsides teada saan, et kogu see värk peaks kuidagimoodi naiste vastu suunatud vägivallaga seotud olema... Viini rahvas oskab ühiskonna valupunktid üles leida küll ja saab aru, et neile on tähelepanu pöörata vaja, kuid sellise protestide ja demonstratsioonide hulga juures läheb paljude mõte lihtsalt kaduma, enamik nendest ei ole isegi piisavalt tähelepanuväärsed, et kohalikku ajalehte jõuda.

mina olen kohalikega võrreldes selliste ürituste suhtes isegi tähelepanelik - kui me sellesama protesti ajal ühe minu kohaliku sõbrannaga parlamendihoonest mööda läksime, pidas tema esialgu isegi paljuks seisma jääda ja vaadata. kui ma veel pilti tegin, küsis ta üllatunult: "milleks? kellele?" ma isegi ei teadnud kohe, kas võtan vaevaks seletada...

lisaks parlamendihoonele on mulle siin läbi õnneliku juhuse avanenud ka kohtusaali uksed, siiski ainult pealtvaatajana. kuulsin millalgi, et umbes kahekümnepealine grupp meie koolist läheb koos eetikaõpetajaga kohtuistungit vaatama. seda kuuldes võtsin end kokku ja unustasin paariks minutiks, et see õpetaja veel peale poolt aastat ei tea, kes ma selline olen ja kustkohast tulen ning küsisin oma võluva rootsi naeratusega, kas minu jaoks äkki veel üks koht leiduks. tõepoolest, ta saab mind kaasa võtta!

alguses arvasime kõik, et tegu on mingi ülimalt lihtsa ja väikese kohtuasjaga, mis avalikkuse suuremat tähelepanu ei pälvi, küll aga tõestasid meie saabudes juba kohal olnud kaamerad ja reporterid vastupidist. üks osapooltest kohtusaalis oli endine Kasahstani saadik Rahhat Alijev, keda süüdistati kodumaal mõrvade sooritamises, keda aga Austria Kasahstanile välja ei andnud, sest ainult siin oleks tal olnud lootust õiglasele uurimisele ja kohtumõistmisele. käesolevas protsessis oli aga tema kannatajapool, süüdistatavad olid aga tema kaks endist kongikaaslast, kes olid väidetavalt talt raha välja pressinud. kogu asja pööras hoopiski ringi see, et paar tundi enne kohtuistungi algust oli Alijev oma kongist surnuna leitud, väidetavalt oli tegu enesetapuga, kuigi ega keegi tegelikult seda ei usu. fakt, et üks pooltest enam tunnistusi anda ei saa, lühendas kogu asja muidugi tunduvalt, kuid teiste tunnistajate ning kahtlusaluste ütluste andmist ning muud sellist me siiski nägime.

loomulikult ei ole katki jäänud ka minu pidevalt kestev(vahepeal küll raugenud) muuseumimaraton, veel vaid mõned on jäänud, mis enne aasta lõppu veel läbi käia tahaks. õnneks on suur hulk tähtsamaid muuseume õpilastele tasuta, see tähendab, et saan ning olengi paljudes korduvalt käinud. ükskord mõtlesin koolist rongiga koju sõites, et pole ammu muuseumis käinud ja hüppasin paar peatust varem maha ning läksin Belvedere lossi näitusele "Euroopa Viinis - Viini Kongress 1814/15".  kuna tegemist on kunstimuuseumiga, olid need kaks Euroopa ajaloos nii määravat aastat kujutatud rohkem maalide, kui ajalooliste esemete läbi. 

jõudsin lõpuks ometi ka MAKi (Museum für Angewandte Kunst või siis Museum of Applied Arts), mida mu hostisa juba kaua-kaua mulle igatpidi soovitanud on. ma seda nime ei oskagi täpselt tõlkida, äkki oleks see tarbekunsti muuseum? eksponaatideks on keraamika, mööbel, vaibad ning näituse teemad on jaotatud ajalooperioodide ja arhitektuuriliste stiilide järgi. muuseum oli küll silmale hea vaadata, väljapanekud hästi koostatud ja esitatud, kuid pigem on ta ikkagi juba natuke rohkem nišiasi, just näiteks arhitektidele, nagu mu hostisa. 

loodusloomuuseumis olen ma juba kaks korda käinud, kuid ikka ei ole vist veel päris kõike ära näinud. lisaks zooloogia- kivimite- sauruse- ja muudele näitustele on selle muuseumi kogus ka midagi väga kuulsat - kuskilt Alam-Austriast välja kaevatud Veenuse kuju, mis on vähemalt pildi järgi tuttav ilmselt igaleühele, kes kunagi ajalooõpikut omanud on. selle kujuga oli mul muide sama lugu, nagu paljudel inimestel olevat Louvre'is Mona Lisaga - ta on oodatud mõõtmetest päriselus tegelikult kõvasti väiksem. 

minu viimase aja üks lemmikuid on olnud sõjaajaloomuuseum, kuhu läksin küll täiesti omal algatusel, sest minu pere õigete austerlastena hoiab ikka igasugusest sõjaga seotud temaatikast väga kaugele. muuseumist võib leida aga palju, keskaja raudrüüdest kuni esimese maailmasõja mürskudeni välja. minu jaoks on siiski uskumatu see, et Austria sõjaajaloomuuseumil ei ole mitte kõige väiksematki osa teise maailmasõja kohta!! nojah, mõne koha peal läheb siin see mineviku varjudest välja astumine tõesti raskelt.

Sõjaajaloomuuseum

türgi sõjatelgi jäänused 16. sajandist. ega sellega mingit head lugu ei ole, see nägi lihtsalt muljetavaldav välja.

ilmselt selle muuseumi kõige kuulsam eksponaat - auto, milles tapeti Franz Ferdinand. umbes ukse juures on näha ka sihtmärgist mööda läinud kuuli auk.

mis loodusloomuuseumi külastus see oleks, kui põdraga selfiet ei teeks.

Schloss Belvedere. see Viini Kongressi näitus asub tegelikult teises majas, Unteres Belvederes, mis asub lossiaia teises otsas.

Tegelikult on nii, et kui sa tõesti tahad Viinis kultuurne olla, siis ei saa kuidagi raha vähesust vabanduseks tuua, natukese vaevanägemise korral võib täitsa tasuta mõne hea elamuse osaliseks saada. märtsis käisime pea terve klassiga Wien Musikvereini (Viini Muusikaühing?) kontserdimajas Viini sümfoonikuid kuulamas ning kuna tegemist oli hommikul kell 10 aset leidva üldprooviga enne õhtust ettekannet, siis meile oli see täiesti tasuta. ettekandmisele tulid Schuberti kuues ja Mahleri neljas sümfoonia. loomulikult ei olnud tegemist siiski päris kontserdiga, muusikud kandsid oma igapäevariideid ning dirigent tegi palju pause ning lasi korrata, kuid sellise köögipoole nägemine tegi asja võib-olla huvitavamakski. 

Kunst, ajalugu, muusika... selle loetelu lõppu sobiks ju film nagu valatult. kui Eestis olin harjunud ikka pigem Coca-Cola Plaza või Cinamoni moodi kinodega, siis siin olen hoopiski paremaid lahendusi avastanud. jah, loomulikult on siin ka iga kaubanduskeskuse juures oma Cineplex või muu megakino, kus minagi koos klassiõdedega need näljamängud ja hallid varjundid ära vaadanud olen. läbi oma kinofanaatikutest hostpere olen aga käinud paljudes väiksemates ja vanemates, teinekord pigem teatrisaale meenutavates kinodes, kus lisaks praegustele blockbusteritele ka tundmatumaid väärtfilme või siis vanu filme näidatakse. üks viimase aja paremaid elamusi on olnud Burgkino ja film "Der dritte Mann" ehk "Kolmas mees". tegevus toimub sõjajärgses Viinis, filmitud on ta 1949. sel ajal ei olnud linn sugugi nii seadusekuulekas ja puhas, nagu ta seda praegu(vähemalt pealtnäha) enamasti on - varemetes pealinn oli tol ajal jaotatud sõja võitjate vahelisteks mõjutsoonideks, kõigest oli puudus, lokkas salakaubaäri. kuigi sisu oli ka iseenesest huvitav, meeldis mulle ka visuaalselt näha mulle igapäevast nii tuttavaid kohti nii, nagu nad olid rohkem kui kuuskümmend aastat tagasi. 

see film jookseb tolles kinos juba aastaid, iga nädal mängitakse teda paar korda. publikuks ei ole küll enamasti kohalikud, kuid ometi kuulub ta pigem intelligentse turisti mitte-nii-peavoolulise ajaviite hulka. 

jällegi pean täheldama, kui kummaliselt austerlased mõtlevad. esiteks see, et kuigi tolle filmi näol on tegemist kuulsa ja hinnatud Hollywoodi linateosega, mis räägib nende enda pealinnast, ei tea paljud kohalikud isegi selle olemasolust, need, kes aga näinud on, kiidavad kõik väga. mu mõtted jooksid kohe "Helisevale muusikale", sellega on ju sama lugu - kuulus asi, kohalikel pole aga õrna aimugi. vahe tuleb aga sisse hinnangutes - "Helisev muusika" näitab Austriat vaata et imedemaana, kus elavad laulvad lapsehoidjad, kes oskavad kardinatest kleite õmmelda. mäed, Salzburgi vanalinn ning valgeõielised Edelweissid on see, mida see film maailmale Austria kohta teada on andnud.need kohalikud, kes seda üleüldse näinud on, tunduvad seda aga kuidagi häbenevat, igatahes ei meeldi see neile. "Kolmas mees" - varemed, salakaup ja mööda maa-aluseid kanaleid põgenevad kurjategijad - see juba läheb! jajah, ma saan aru, üks on mustvalge sisukas põnevusfilm, teine aga ülim klišee... kuid sellegipoolest, see on head külge näitav klišee!! mis siis valesti on, kui maailm ühe filmi põhjal Austriast hästi arvab??

Kaugem sõit

märtsi alguses õnnestus mul koos Kristiniga Budapestis ära käia. see plaan oli meil juba pikka aega, teostus läks õnneks lihtsalt - võta ühendust Ungaris elava Kristaga, nuhi välja kõige odavamad bussipiletid(edasi-tagasi 8900HUFi ehk umbes 25EURi), mine jaama kohale ja sõida!

reisiga jäin loomulikult väga rahule, nägime ja tegime kahe päeva ja ühe öö jooksul nii palju, kui üldse võimalik. loomulikult rõõmustasime esimese asjana selle üle, kui odav kõik Viiniga võrreldes on, teisena aga selle üle, et Ungaris on kohukesi! kui need materiaalsed pisiasjad aga kõrvale jätta, siis nägime ära kõik linna tähtsamad vaatamisväärsused ning loodetavasti rohkemgi, kõndisime üle sinna Budast Pesti ja jälle tagasi ning minu suureks rõõmuks ööbisime ehtsa ungari pere juures, kus saime ka õiget rahvustoitu. magu tõmbub küll siiani selle peale mõeldes krampi - rasvane taignast tehtud langos maitses küll imehästi, kuid soovin, et oleksin umbes poole peal aru saanud, et sellest piisab. söögilauast tõustes tundsime, kuidas kõhud ei ole nagu päris täis, kuid süüa ka kohe päris kindlasti rohkem ei suuda...

õhtul, kui olime end tegelikult juba väljaminekuks valmis sättinud ja ka kahe teise VÕPi, soomlase Elsa ning sakslase Kerriniga kohtunud, otsustasime veel siiski midagi asjalikumat teha ning ronisime linnamäkke, kust kogu öine Budapest nagu peo peal oli. pärast minimatka liitusid meiega veel mehhiklane ja tema hostõde, koos liikusime kohalikku baarikvartalisse. kõik kohad, kust ungari VÕPid tagurpidi tagasi välja läksid, sest hinnad olid liiga kõrged, ajasid mind ja Kristinit lausa naerma, kuid siiski, mida odavamalt, seda parem!! soome neiule olid hästi teada kohalikud hipsterklubid ja baarid, minu üllatuseks asusidki need just täpselt kesklinnas, Viinis pead nende leidmiseks ikka pigem väljapoole liikuma. õnneks istusime mõneks ajaks ka sellisesse "normaalsemasse" kohta, kus veendusin natukene selles, mida juba enne arvanud olin - ungarlased on austerlastega võrreldes nii idapoolsemad, temperamendilt ja käitumiselt. kõrvaltlauast tulid meie juurde mingid kohalikud, kes küsisid ilma tutvustamise ega milletagi, et "noh, tüdrukud, lööme klaasid kokku ka või?? näete, me tuleme teie lauda. ah et te ei taha?? nojah." Viinis oleks siinkohal lugu läbi saanud. Ungaris aga... "kuidas ei taha?? no me istume ikka, ega me ära ei lähe. oi, teil on üks poiss ka kaasas. see on nüüd minu semu, tule, ma teen sulle välja." kui me siiski ei soovinud, et nad meie laudkonnaga liituksid, järgnes sealt tüdrukutele suunatuna ka midagi, mis kirjapanemiseks ei kõlba, kuid umbes veerandtunnise ignoreerimise järel asutasid nad endid minekule.

Krista elab seal aga Annelinna või Lasnamäge meenutavas linnaosas, ma ausalt öeldes olen õnnelik, et me seal pimedas kell 4 hommikul kolmekesi olime, mitte mina üksi.
kui kolm eesti paganat ärkasid, oli Krista hostpere juba heade kristlastena kirikusse läinud ning enne veel meile hommikusöögigi lauale jätnud. mul oli, mitte et mulle minu enda hostpere tervislik tasakaalustatud mahetoodetud hommikusöök ei maitseks, kuid nagu alati kellegi juures ööbides, oli mul ka seekord hea meel üle pika aja hommikuks krõbinaid piimaga ja vorstivõileiba süüa.
ennelõunal tegime veel veidi sightseeingut ning veel paar tunnikest enne bussi sõitsime Tescosse, kus me küll juba võrdlemisi väsinud olime ning seetõttu õnneks madalatest hindadest hoolimata suurt midagi ei ostnud. küll aga nägime sihitult riiulite vahel tuigerdades teiste seast ka eesti juustu vastu vaatamas!!
kui juba pimedas tagasi Viini jõudsime, olime üheaegselt omadega täiesti läbi, hea reisi üle õnnelikud, kuid ka natuke närvilised peas vasardava mõtte "homme on kool" pärast.

kõik on mulle siiamaani ette ja taha leelotanud, et Viin ja Budapest on maru sarnased, eriti just need, kes ainult ühes linnas ise kohal käinud on. mina aga nii ei leia, välimuselt ja valdavalt ehitusstiililt võib ta ju sarnaneda, kuid hingamine on hoopis teine, Budapestis on kuidagi rohkem idasuunda tunda.

Krista teatas meile vaat et esimese asjana, et Katy Perry "Firework"'i video on seal linnas filmitud.

linna keskel on üks suur bassein, mille ääres väga mõnus vedeleda on.

Teise maailmasõja aegne juudi mälestusmärk. doonau kaldal leidsid aset massilised tapatööd, ohvrid seati seisma nii, et nad otse vette kukuks, enne mahalaskmist kästi aga kõigil kingad ära võtta.

tutvustasime Doonaule ja parlamendihoonele eesti rahvusvärve. 

ma ei tea, kuidas seda ungari keeles kutsutakse, aga saksa keeles on ta baumkuchen(puukook), tegemist on tüüpilise ungari tänavatoiduga. pealt krõbeda koorikuga ja seest ülipehme sisuga küpsetis on mulle Viini turgudel vaid ühe korra silma jäänud ning ka siis maksis ta hingehinda, Budapestis võid ühe saada umbes ühe euro eest.

Krista's hood

Minu argipäevad miinus kool

Nagu vist ka juba mainitud sai, oleks minu elu siin ilma nende pea igapäevaselt kaotatud viie tunnita vaat et täiuslik – vabadust on mul käes nii palju, et selle kahanemisega saab tuleval aastal ilmselt raske olema. Loomulikult tegelen ka mina igapäevaste asjadega – vaatan filme, loen(seda võiks tegelikult rohkem teha), käin jooksmas(et mitte päris ringi veerema hakata), kuid üritan seda „tavaliste tegevuste“ hulka pigem madalana hoida, sest Viin pakub ka pärast seitset kuud nii palju uut ja huvitavat, mille avastamise järgi ma pidevalt janune olen.

Iganädalaselt jätkan tantsukooliga, küll aga ei ole mu praegune kursus Kopetzkys sama, nagu seda oli Dick Roy, see ülim vaimustus on lihtsalt kuidagi raugenud, kuigi tantsimist naudin ma endiselt sama palju. Ka inimesed on väga teistsugused, juba välisel vaatlusel  - kui mu vanas tantsukoolis vaadati ebakorrektsele riietusele pigem viltu ja kraeta särgita poisid naljalt kohale ei ilmunud, siis uued kursakaaslased on soost sõltumata harilikult T-särkides ja dressipluusides, sama joont järgib ka tantsuõpetaja. On täiesti normaalne, kui tüdrukutel on kontsakingade all sokid, mitte sukad, sageli on need veel erivärvilised. Mina ja mu sõber vanast tantsukoolist oleme pea ainukesed, kes seda viisakat joont järgivad, kuid võrreldes Dick Royga olen ennast ka ikka tunduvalt lõdvemaks lasknud.

Pea iga nädal järgneb tantsukoolile käik jäätisekohvikusse või –putkasse, kuid mitte kunagi samasse, kus eelmine nädal juba olime. Juba kaua aega tagasi alustasime kahekesi jäätisekohtadest nimekirja koostamist, meil on juba oma edetabel, mille jätkamine aga järjest raskemaks läheb, esiteks selle pärast, et Viinis on jäätisekohvikuid lihtsalt lugematul hulgal ning peame siiski valima, mis üldse hindamist väärt on, teiseks selle pärast, et mõned esimestest hakkavad juba ununema ning üleüldse, kuna tegemist on jäätisega, siis hästi maitseb ta ju tegelikult alati.

Üleüldse on nüüd vaba aja veetmine palju lihtsamaks läinud, sest ilmad annavad juba praegu meie jahedama suvepäeva mõõdu välja. Novembrist veebruarini oli meil ükskõik millise seltskonnaga kohtudes alati probleem, et mida ette võtta ning lõpuks parkisime ikka ennast mäkki üheeurose kohvi või sama kalli jäätise taha. Nüüd on isegi austerlastele kohale jõudnud, et pargis vedelemine või jalutamas käimine on neljale koduseinale päris meeldiv alternatiiv, ometigi ei tule kumbagi neist valikutest just väga tihti ette, sest koolitöö tahab ju tegemist.

Sellegipoolest, olen kesklinnas märkama hakanud juba kindlaid kevadekuulutajaid ehk siis teise nimega „õpigruppe“ , selle mõiste definitsioon on umbes midagi sellist: harilikult kolm kuni kümme kergete hipsterikalduvustega gümnaasiumi- või ülikooliõpilast kogunenud tihedasti  läbikäidavasse kohta haljastatud alale ametliku eesmärgiga kollektiivselt õppida. Tüüpilise õpigrupi liige paikneb grupi tegevuse ajal enamasti maapinna suhtes horisontaalselt.

Loomulikult oli see eelnev kursiivis osa päris ilmselgelt liialdatud, kuid seda ütleb tõepoolest ka minu üks põlisviinlastest sõpru, et kohe, kui väike laik rohetama löönud muru paistma hakkab, on koheselt ka mõni neist õpigruppidest platsis. Miks ma sellest nii irooniliselt räägin? Tegelikult on väga harv juhus, kui mõni nendest kampadest reaalselt raamatu lahti teeb – pigem loobitakse lendavat taldrikut, tehakse suitsu ja vahitakse taevasse.

Õnneks on Viin nii mõnegi teise pealinnaga võrreldes ülimalt roheline ning ruumi jätkub nii õpigruppidele kui ka kõigile teistele soovijatele. Kui minu kooli taga asuv äraütlemata inetu park ja veel paljud temataolised mängust välja jätta, on noorte lemmikkohtadeks näiteks Museumsquartieri lähedus, Donauinsel või Burggarten, väljanägemise poolest on viimane ehk minu isiklik lemmik. Selle pargi puhul tuleb (mitte küll minu, aga kohalike jaoks) mängu üks hoopis huvitav tegur, mille nimi on Vienna Elite Kids või midagi umbes sellelaadset. Nii nimetavad end need Viini noored, kes on sarnaselt Eestigagi mingil määral Ask.fm-is kuulsust kogunud, kelle vanematel on oma võsukeste jaoks palju raha ning kes veedavad lihtsalt suurema osa oma ajast kas kanepit suitsetades, linna kõige kallimates klubides pidutsedes või mõlemat korraga. See park pidavat ka nende meelispaik olema ning seetõttu on normaalsetel noortel sinna minemise suhtes nagu mingi kompleks. Austerlastest olengi seal siiamaani vist ainult ühe klassiõega  käinud ning temagi tahtis sinna pigem põnevusest minna ning ütles, et „keegi teine temaga sinna kaasa ei tuleks.“

Pargid ei ole aga sugugi kõik, mida linnal kevade saabudes pakkuda on – sooja ja suureneva turistidevooluga muutuvad aktiivsemaks kõik tänavakunstnikud, tantsijad, muusikud ning huvitaval kombel ka need kergelt segaduses inimesed, kelle puhul ilmselt psühhiaatrilist sekkumist vaja läheks. Ühel laupäeval paar nädalat tagasi oli meil sõbraga paar tundi, mis lihtsalt surnuks lüüa oli vaja. Raha meil suuresti polnud ning kindel tasuta ajaviide, muuseumid, olid meil selleks hetkeks juba kopa üliväga ette visanud, niisiis lonkisime lihtsalt mööda Mariahilferstrasset ning kurtsime oma õnnetu elu üle, kui viis kutti äkki keset tänavat suured papitükid maha laotasid ja päris tasemel  breiktantsushowga alustasid. Loomulikult käisid nad peale esinemist rahvahulga seast plastiktopsidega ringi ning kogusid annetusi, aga no mis sa ära teed, kui peenraha üldsegi mitte taskus ei ole, seepärast liikusime edasi, meel õige natukene rohkem lahutatud. Vaevalt paarsada meetrit eemal oli aga jällegi rahvas summas koos. Seal istus kunstnik, kelletaolistest internetis palju videosid leida võib – paari minutiga valmivad graffitipildid merest, mägedest ning õhtutaevast. Nüüd seisab ka minu toas üks selline, mulle meeldib see mõte, et see on maal, mille valmimist ma ise pealt nägin.

Burggartenis:))

Milka lihavõtete eri - kõige geniaalsem maiustus, mis nad kunagi tootnud on!!

kuidas ma saaks siis vaheaja ilma oma Kissuta veeta

linnas võib leida mõningaid lihavõtteturge, mis on oma olemuselt täpselt nagu jõuluturud, kuid tunduvalt väiksemad ning pigem paari viimase aasta leiutis.

avastasime hiljuti Donauturmi - asub Donauparkis, sealt on võimalik sooritada benj-hüppeid, kuid ka lihtsalt niisama vaadet nautida.

suht tuulest viidud, aga fototõestus on käes, et üleval on käidud!!

kord nägin ühe Carolini pildi peal sinist värvi sushit ning loomulikult pidin seda kohe koos kellegagi katsetama minema. seda võib leida Lugner City running sushist, mis on suurim omataoline, mida ma kunagi näinud olen, enamik toite olid ka väga head, valik samuti suur, kuid veendusime, et on pigem ikka hea, kui sushi valge on...

Lihavõtted Viini moodi

Nendele, jõulude järel tähtsuselt teistele kristlikele pühadele on tunduvalt usklikumas Austrias pühendatud terve koolivaheaeg, ka tööinimestel on paar vaba päeva rohkem, sest pühad kestavad pikemalt. Oma tohutult häid plaane ma tervenisti siiski täidetud ei saanud, sest just vabade päevade ajaks oli muidu „lühikese-püksi-ilm“ muutunud „isegi-nahktagiga-on-külm-ja-märg-ilmaks“. Ka minu perel ei olnud eriti aega, vihmaseid ilmu kasutasid nad koduse paberitöö tegemiseks, ainult ühel päeval võtsime nendega koos ühiselt ette matka, mis kujunes tunduvalt huvitavamaks, kui ma oodanud olin.

Sõitsime Alam-Austrias (ehk siis minu standardite järgi üsna igavas maakonnas) asuvasse Wachausse, mis on kuulus oma lõputute igivanade veiniistanduste poolest. Viinamarjadele on seal kasvamiseks väga soodne paik, viinamäed rajati sinna juba 13. sajandil, tol ajal oli see esmatähtis kohaliku kloostri veinivarude täitmiseks. Terve Doonau-äärne orunõlv on just sellele piirkonnale iseloomulikke kivist müüre ja terrasse täis, et ikka rohkem ruumi juurde saada, kaugelt vaadates näeb see välja nagu terrasspõllud kuskil Peruus. Lõunanõlva kliimagi on iseäralik – seal võib leida nii aprikoosi-, virsiku- kui ka mandlipuid, mis kahjuks meie käigu ajal veel suuresti ei õitsenud, kuid oma keerdus tüvedega siiski mingis mõttes eksootilist vaatepilti pakkusid.

Matka lõpus, kui olime väikesesse asulasse välja jõudnud, peatusime kohalikus traditsioonilises külalistemajas, kus kogu pakutav ikka kohalik toodang on. Minu hostvanemad on tavaliselt suured veininautijad, kuid kuna tegemist oli Suure Reedega, kestis nende iseendale kehtestatud paast ning jõime kõik samuti kohalikku viinamarjamahla, mis minu arvates veinist palju kehvem polnud.

Ülestõusmispäeval, pühapäeval, jõudsin mina koju hommikul kell üheksa ning kirikusse hakkasime minema kell pool kümme… asja hea külg on, et teenistus oli protestantide oma, mitte katolik, viimast ei oleks ma ta täies pikkuses ja hiilguses vist välja kannatanud. Pärast ühes väikses kirikus toimunud üsna mõistlikku teenistust(mille ajal siiski paar korda tukkuma jäin) leidis hostisa, et Stephansdomi missa nägemine on kuidagi „kohustuslik“, seetõttu põikasime paarikümneks minutiks ka sealt läbi. Mis ma öelda oskan – palju kulda, liikumist, viirukit… katolik. Rahvast oli asja venivusest ja pikkusest hoolimata nagu murdu, suures osas loomulikult ka turistid.

Kodus pidime hostvennaga veel viimasedki jõuvarud kokku võtma ning aeda šokolaadiotsingutele suunduma, lõpuks olid mõlema korvid kirevate paberitega muna –ning jänesekujulisi maiustusi mitte küll ääreni täis, kuid need asjad olid vaieldamatult kõik kvaliteetmaiustused ning kallis šokolaad.

Lihavõttetoiduks oli meil Kärteni maakonnast ehk hostema kodukohast pärit Reinling – magus kaneeli, suhkru ja rosinatega sai, mida aga hoopis singi ja mädarõikaga süüakse. Loomulikult käib munadepüha juurde ka koksimine. Võtsin viimaseks ringiks oma lihavõttekorvist kuldseks värvitud muna, hostisa küsis emalt: „kust see muna pärit on?? Kas vanaema kinkis??“ ema muigab ja vastab, et ta ei saa öelda. Unustame selle kõik ning asume võitlustulle, kui äkitselt avastan, et mu munakoor ei purune, küll aga on allpool kleepsuga varjatult üks ümar auk… vaatan sealt sisse ning näen, munakoor on šokolaadiga täidetud!! Hostema muigab kavalalt.

aprikoosipuud&lambad

pildil on näha üle jõe asuv oru teine nõlv, mis on hoopis teist laadi - kivine, metsastunud, mõningal pool oli näha lund

meie lihavõttelõuna

Ilma ei saa

Öelge, mis te tahate, aga pidutsemisel on siin nii palju häid külgi, et ma isegi ei näe põhjust selle kohta hämama hakata, et palju me väljas käime ja mis nägudega järgmisel hommikul oleme ning nagu juba varemgi öeldud, lõppematu pidutsemine ei tähenda ilmtingimata lõpmatut joomist. Väljas käies kohtame pidevalt uusi inimesi, praktiseerime keelt ning tekitame lihtsalt häid lugusid, mida hiljem jutustada. Viimasel ajal tuleb pidevalt ette seda, et olen väljas oma austerlastest sõprade ning vahetusõpilastega üheaegselt, kõik suure seltskonnana, mis veel pidevalt täieneb. Siin ei vahita peol, klubis ega baaris teisi seltskondi vihase pilguga ja ei peeta teisi tüdrukuid neid tundmata bitchideks, kõik on sõbralikud ning sageli lihtsalt liitutakse teise seltskonnaga. Oleme palju uusi ja häidkohti avastanud, kuid oma stammbaarist armsamat me ikka ei leia. nii minu rahvusvahelised kui ka austria sõbrad teavad juba, kustkohast mind reede ja/või laupäeva õhtuti leida võib ning päris suurel hulgal inimesi on pärast minu ja Kristiniga kaasatulekut sellesse kohta samamoodi ära armunud, iga korraga läheks tuttavaid nägusid justkui rohkemaks.

igal heal asjal on omad tagasilöögid ning ka mina maksin ühe nädalavahetuse eest päris kõrget hinda. olime just esimest korda ühes klubis, mis asub paljude teiste populaarsete, kuid kesklinnast kaugemal paiknevate kohtadega sarnaselt metrooliini all. koht ei olnud üleliia peenutsev, pigem on ta just sellise mitte just kõige hoolitsetuma klubi kuulsus, kuid kohale minnes võib igaüks veenduda, et need kuulujutud küll paika ei pea. igatahes oli meil Avenue-nimelises klubis väga tore õhtu, lausa nii tore, et telefon jäi terveks õhtuks kotipõhja unustusse ning järgmisel hommikul kodus kontrollides teda enam seal ei olnud. otsi, kust tahad, telefon on läinud. käisin korduvalt veel küsimas, lihtsalt kaotanud ma teda sinna ei olnud. 

kui ma hiljem järgi mõtlen, kui naiivselt ma oma koti vedelema olin jätnud, kui ise tantsima läksin(sest Omis ei julge meie asju ju keegi puutuda!?), ei olnud tedasealt just raske ära varastada, ise olin loll. loomulikult sain ma sel teemal kuulda palju juttu stiilis "ma ju ütlesin", sest päris mitmed austerlased on mulle seletanud, et ei, Viin on ohtlik paik, see minu kindlustunne on lihtsalt illusioon. mina aga oma arvamusest ei tagane - Viinist turvalisemat suurlinna on raske leida ning sa võid ennast alati suhteliselt kindlalt tunda, kui sa just ise idioot ei ole. 

ühel nädalavahetusel vaatasime üle ka ühe Viini kuulsama koha, Flexi. mitte väga suur, Donaukanali ääres asuv klubion tuntust kogunud oma hea helisüsteemi, electro-muusika ja vaba uimastiliikuvusega. isegi Omi omanik ütles meile hoiatavalt, et ei, sinna ei ole küll mõtet minna, see on üks paras Droggeschäft ehk siis uimastipood. ja tõepoolest, olime Flexist mõnesaja meetri kaugusel umbes kaks minutit seisnud, kui juba igasuguseid pakkumisi tegema tuldi, alustati ecstasyga, keeldumise järel pakuti seda leebet rohelist, kuid ikka eitava vastuse saanud, ei asutanud noormees end sugugi mitte minekule, vaid jäi meiega sõbralikult juttu ajama, kuid kui ta juba ligikaudu kümme korda meie nimesid küsinud oli, vaatasime lihtsalt, kuidas kiiremini klubisse sisse saaks.

kuigi sissepääs on suhteliselt kallis, on Flex samuti üks sellistest "räpastest" kohtadest, vähemalt maine on tal selline. joogid on seal uskumatult kallid, kuid helisüsteem tõepoolest hea. ometigi on minu lõpparvamus selline, et kui sa ei ole ise regulaarne rohelisesuitsetaja või lihtsalt ülim elektromuusika fänn, ei ole sel kohal sulle just palju pakkuda. mina pole eelnimetatutest aga kumbki ning seetõttu oli see kohustuslik esimene, kuid ilmselt ka viimane kord, kui mina sinna oma jalga tõstan.

oeh guys:'))

tahaks, et mu klassiõed rohkem väljas käiks, nendega on tõesti nii lahe!!

ettevalmistused Hanna esimeseks Omi-õhtuks

saatuslik õhtu - tol hetkel oli mu telefon veel ilmselt alles...

Avenue nr. 2 - murdsin needust, seekord jäi kogu mu vara alles

päris vaheaja alguses toimus üks suur klubiüritus kuskil Viini servas, läksin ma sinna vahetusõpilastega, õhtu lõpuks jäin istuma aga koos paralleelklassivennaga, kelle tulekust ma enneüldsegi teadlik polnud - Viin on väike!! (sealt õhtust oleks mul tegelikult päris mitu ägedat lugu, aga las need jääda ootele)

tegelikult on päris palju uut juba kuhjunud, kuid juba praegu valminud kirjatöö on oma pikkuselt liig mis liig - järgmine kord läheb paremini!! 

(viimane lause oli pühendusega Kissule)

P.S. kiirteadaanne - sain täna täiesti ootamatu postipaki, kust seest leidsin lisaks kirju koera kommidele ning mustale leivale ka portsu eestikeelseid Cosmosid(peab ütlema, et üks national geographic oli ka), ühe eestikeelse raamatu üle pika aja ning ühe paberlaevukese, mis endas kirjeldamatult väärtuslikku lasti kandis. ühega saatjatest seob mind murdmatu veresugulus, teisega lihtsalt AÕ liikmesus, kuid mõlemale olen võrdselt tänulik=)) tegite mu päeva veel ilusamaks, kui see juba oli!!

endiselt õnnelik Sandra

Õnne, armas! ehk kiituseks austerlastele, mõtlemiseks eestlastele

kui pealkirja lugedes ka praegust kuupäeva vaadata, ei ole ilmselt enam väga keeruline arvata, millest seekord juttu tuleb. kuigi õnnesoovid on tavaliselt ikka helgemat laadi teema, pean kohe praegu ära ütlema, et seekord kirjutan tõesti oma mõtete, mitte faktide najal ja kui juba keegi oma arvamust avaldama hakkab, siis ilmselt on tal midagi südamel, nii ka mul. ja üleüldse, kes see ikka kogu aeg kiita jaksab. lihtsalt ja lühidalt öeldes, kes sellist toredat reisijuttu lugeda soovib, võib kohe rahulikult üleval paremas nurgas olevale ristikesele vajutada ja paremaid aegu ootama jääda. veel pean paluma, et keegi minu peale kurjaks ei saaks ning kirjutatut isiklikult ei võtaks, see kõik ei ole tõesti paha pärast ja samuti ei pea ma mitte ühegi näite puhul silmas kedagi konkreetset.

olen alati Eestimaa patrioot olnud ja märkasin juba lühikest aega pärast Viini saabumist, et see on üks nendest külgedest, mis mind kohalikest eristab - austerlased ja kodumaauhkus lihtsalt ei käi kokku. põhjuseid võib nii ühele kui teisele leida mitmeid, kuid see ei ole praegu see teema, mis minul kuskil sees vaikselt juba pikemat aega närib. ma ei taha nüüd olla see ninatark, kes alles pool aastat(jah, eile täitus 6 kuud!) tagasi oma tavalise elu maha jättis, nüüd laias maailmas on ja nüüd paaniliselt oma kodumaa vigu tikutulega taga otsib ja uuele maale kiidulaulu lõõritab, ei, minu armastus Eesti ja eestlaste vastu ei ole kuhugi kadunud. kuigi allpool kirjutatu on pigem emotsionaalses stiilis, seisavad selle kõige taga ikkagi ratsionaalsed mõtted.

loen pea igapäevaselt, kuidas minu kallis kodumaa järjest uusi samme teeb - Eesti "Mandariinid" omavad juba suurt ja ülemaailmset tuntust, mis siis, et grusiinidega pooleks. üle pika aja näib eesti rahvas suuremas osas oma eurolauluga tõepoolest rahul olevat(Elina ja Stig tulevad Viini!!). Arvo Pärt on endiselt oma eluajal maailmas kõige rohkem esitatud helilooja. isegi Evelini disainer olevat suutnud sellel aastal presidendiproua rahva meele järgi riidesse panna(fotode põhjal olen ise, muide, sama meelt). pea iga päev leian midagi uut, mille üle uhke olla. kahjuks jääb mulle ette pea sama palju, mille pärast mul natuke häbi on.

ilmselt on nii mõnele teie hulgast juba teada, et Viinist sallivamate elanikega linna on raske leida ja tänan veel ka peale kuut kuud igapäevaselt oma õnne, et ma just siia sattusin. nagu juba jutustatud, mitte keegi ei pane pahaks, kui su riided on mitte-nagu-igal-teisel stiilis, kui su kulmud pole kitkutud/on liiga kitkutud või kui sa soovid kasvõi veebruaris nabapluusi kanda - igaüks on ilus just nii, nagu ta tahab(kui üldse tahab). loomulikult ei pea ei mina ega viinlased igat asja riietumise ja muidu välimusega seoses normaalseks, aga endale antakse lihtsalt aru, et teise inimese juuksevärv või seelikupikkus lihtsalt ei puutu sinusse ja ei ole mingit mõtet oma ja teise elu tühja targutamisega ebameeldivamaks teha. samal ajal hoian oma tuttavatel eestlastel vaikselt läbi nutitelefoni silma peal ja absoluutselt iga viimne kui päev loen, kuidas mõni kena neiu "iu"-tab ja "oumaigaad"-itab teise, tegelikult sama kena neiu kulmukaart vaadates. pidevalt toodetakse iseendale uus probleem "kas ma olen ilusam, kui see teine tüdruk?" nagu muu enam ei loekski. jah, ilmselt oleme selle sisemise ilu jutuga kõik  kursis ja räägime kõik, kuidas "iseloom loeb", aga miks me ikka nende sõnade järgi ei käi? võin julgelt öelda, et austria noored saavad selle kogu sisemise ilu teemale palju paremini pihta.
 kõrvaltvaatajana oli juba aasta alguses üsna lihtne aru saada, millisesse tüdrukusse suurem osa klassi poisse armunud olid ja veel mõned kuud tagasi leidsin end mõttelt, et huvitav, miks tema? meil on klassis ju tegelikult ilusamaid isendeid. täpselt samu sõnu kordas üks teine eestlane, kellele oma klassikaaslastest jutustasin ning pilte näitasin. nüüdseks olen aga juba ammu aru saanud, et nii ongi - tuumik loeb tõepoolest rohkem, kui tühipaljas kest, ilma naljata. tunnen, kuidas see mulle endale igas mõttes külge hakkab. Eestis kuulsin üsna sagedalt enda kohta kasutatavat sõnu "nutikas", "võimekas" või ka näiteks lihtsalt "tark", tõesti tihti, lõpuks ei pannud ma neid tegelikult väga suuri kiitusi isegi enam tähele. küll aga olin ma sillas, kui keegi võttis vaevaks midagi positiivset minu välimuses mainida. siin kuulen pea igapäevaselt midagi ilusat oma juuste, silmade või millegi muu kohta, mis visuaalsel vaatlusel märgatav on. seevastu ei suuda ma kirjeldada oma tujutõusu hetkel, kui keegi näiteks mõnd mu head iseloomuomadust mainib. tihemini kaane avamine ja sisu lugemine annaks meile kõigile nii uskumatult palju...

selle eelneva lõigu viimase lausega valmis saanud, turgatas mulle pähe, miks see pealiskaudsus eestlasi teinekord vaevata võib. me lihtsalt ei lase üksteisel enese kaanest kaugemale jõuda! Eestis võib see illusioon veel kuidagi ära petta, et lumekuningannaks olemine ja oma suletud jääst lossis istumine on tohutu sisemine tugevus ja enesekontroll, kuid juba lühikese mujalveedetud ajaga saab selgeks, et teisal on inimesed harjunud natuke rohkem väljapoole elama ning kui sa ei ütle, mida tunned/mõtled/soovid, siis ega keegi sult neid sõnu tangidega kuskilt purihammaste tagant välja tirima ka ei tule ja nii võidki oma uhkes üksinduses iseenda ehitatud barjääride vahel edasi istuda, vaikselt kõngeda ja ainult iseenda argust süüdistada. loomulikult ei tähenda see ei siin ega ilmselt ka mitte kuskil mujal maailmas, et sa enda kohta igat detaili iga inimesega jagama peaksid, vaid hoopis seda, et oma mõttemaailma jagamisega ei näidata sageli mitte ainult usaldust, vaid viisakust teise vastu, samal ajal tuleb aga nende privileegide osaks saajaid siiski hoolikalt valida. ütlesin enne, et väljapoole elamisel on midagi tegemist argusega, nii see tõepoolest ongi. endasse hoidmine ja tunnete peitmine ei ole tugevus, pigem vastupidi. kui sa oma emotsioone ja mõtteid väljapoole paista ei lase, näitab see hirmu tagajärgede ees - sa kardad, mis siis juhtub, kui sa selle kõik endast välja lased, kardad, et ei suuda seda enam ohjata. meie maa ajalugu uurides, jutte kuulates, enda sisse vaadates või enda kaasmaalasi tundes ei ütleks ma mingil juhul, et eestlane argpüks on, otse vastupidi. miks on siis nii raske sellest tunnetehirmust üle saada??

veel eelmist mõtet jätkates - see tunnete näitamine teeks head nii meestele kui naistele, kuigi jah, ka minu jaoks oli alguses võõristav nii avatud meessugupoole nägemine, kuid selle mõnetisest kummalisusest ja kurnavusest hoolimata võib ka meeste-poiste mõtete-tunnete nägemine väga huvitav olla. üleüldse ei tohiks sugudevahelises käitumisreeglites nii märgatavat vahet sisse lasta. näiteid on mitmeid - kui mõni eesti poiss juukseid värvinud on, peab ta tõenäoliselt tükk aega kuulama, kuidas ta on päris kindlasti kas metroseksuaal, gei või hoopis mingi kolmas moodustis, siin aga oli kõige tõsisem kommentaar, mida üleöö blondistunud koolivend kuulda võis, et "sa näed välja nagu Draco Malfoy." tema soos või seksuaalses orientatsioonis ei kahelnud peale värvivahetamist keegi. ja miks peakski? miks on ainult tüdrukutel õigus oma välimuse üle otsustada? see oleks ju sama, kui öelda, et poisid võivad paksud olla, tüdrukud aga mitte. see kõik ei käi ainult välimuse kohta.
kui Eestis mõni poiss või mees suitsu ette paneb, siis võib-olla mainitakse ebatervislikkust või halba lõhna, kui sigareti süütab aga naine, on kindlasti kohal vähemalt üks inimene, kes teatab, et "see on lihtsalt rõve, kui naine suitsetab." loomulikult on rõve, vastupidist ei soovi siin keegi väita, kuid mispärast on tuhatoosilõhnaga tüdruk rõvedam kui sama "aroomiga" poiss?
teema jätkuks - välismaal, eesti keeleruumist väljas elades olen keelt ja sõnu veel rohkem väärtustama hakanud, kui seda varasemalt tegin ning näiteid jagub ka siit. Eestis olen lugematuid kordi kuulnud mõnd õpetajat, lapsevanemat või muidu autoriteetset isikut ütlemas: "õudne, kui tütarlapsed vannuvad/ropendavad." miks, kurat küll, on see õudsem kui kuradeid-põrguid igasse lausesse sülitav poiss? siin jällegi, sellist nõmedat sugupoolte vastandamist lihtsalt ei eksisteeri - kui tahad, siis ropendad. tõele au andes tuleb muidugi ära märkida, et näiteks eestlaste/venelaste/leedukate/ladinaameeriklaste ja ei tea veel kellega võrreldes on austerlaste keelekasutus tunduvalt rämpsuvabam, ka noorte hulgas. ühed "hullemad" sõnad, mida minuvanuse keelevaras leidub, on enamasti Scheisse, inglisekeelne fuck ja mõnikord ka hurensohn, eesti keelde ümber tõlgituna liigituksid nad minu arvates kõik pigem leebete roppuste alla. sellegipoolest - kuigi oma viha ja sisemise koleduse sõnadesse ümbervalamine just väga populaarne pole, ei pane keegi pahaks, kui ka tüdruk mõne "hoorapoja" lendu laseb. samuti on normaalne, et klassi õpilastest on poisid need "targad", kellel alati kodutööd tehtud on ning selle juures pole nad sugugi mitte nohkari tüüpi. tüdrukud võivad kanda lühikesi soenguid ja korvpallipükse ilma, et keegi neid Karlssoniteks nimetaks. kogu selle jutuga ei tahaks ma väita, nagu oleks siinne ühiskond sootu nagu seal kuskil Rootsi lasteaias, kus ei eksisteeri mitte poisid ja tüdrukud, vaid "sõbrakesed". ei, Viinis on mehed, on naised ja ka Conchitad(jah, kogu selle sotsiaalse ja psühholoogilise uurimise tagajärjel ei ole ma ikka veel kindel, kuhu alla ta liigitada tuleks), kuid igaüks loob soorollidest lihtsalt iseenda järgi mugandatud kuvandi.

kui nüüd sugu, vanus, rahvus ja muud segavad tegurid kõrvale jätta, on austerlastel ka lihtsalt inimeseks olemisel eestlastele palju ette näidata. Eestis räägitakse alkoholi ja tubakaga seoses pidevalt kambavaimust ja lauseid nagu:"ma joon, sest üksi ei viitsi kaine olla" ja "no sõber pakkus suitsu, ega ma ise tavaliselt ei tõmba" kuuleb umbes sama tihti kui Austrias kostub "aitäh" ja "palun", ehk siis minu arvamuse kohaselt liiga palju. väga paljud austerlased suitsetavad regulaarselt, ka koolipäeva jooksul teevad nii mitmedki õpetajad-õpilased suitsupause. alati ollakse lahked ka teistega jagama, kuid kui viisakalt keelduda, ei vaata sulle keegi viltu. tahad, siis tõmbad, ei taha, ei tõmba, oma asi. sama kehtib alkoholi puhul - pea igas peoseltskonnas leidub pidutsejaid astmetest "alati kaine" kuni "iseseisvalt liikuda ei suuda"-ni. mõnes mõttes on see oludest tingitud, pidutsemiskombeid mõjutavad ju nii kodused kombed, meedias nähtu, kuid eriti siin ka usk ja nende mitmekesisus, näiteks elab siin suur moslemikogukond. olen viimaste hulgas mõnega ka ise väljas käinud, loomulikult ei puuduta nad alkoholi sõrmeotsagagi ja kellelgi ei ole plaaniski neid sinna suunas tõugata. samas olen näinud ka endisi moslemeid, kes on nüüd kristlased ja joovad rohkem, kui ette kanda jõutakse, siinkohal ei ole aga jälle kellegi asi märkust teha. seda pean küll mainima, et kuna neil enamustel on siiski peal range alkoholikeeld, on paljud neist regulaarsed kanepitarvitajad, kuid seda on suur osa viinlastest niikuinii. jutt on aga sama: keegi ei keela, keegi ei käsi. nendest näidetest tuleb välja tõsiasi, et mõnuainete tarbimisele(kanepi kohal läheb siinkohal küll piir) vaadatakse siin küll üsna vaba pilguga ja pigistatakse nii teinegi kord silm kinni, kuid mitte selle tõttu, nagu keegi joomist-suitsetamist heaks kiidaks, vaid hoopis seepärast, et kõigil on veel usku inimmõistuse jõusse. siin on tõesti kombeks arvata, et inimene omab iseseisvat mõtlemisvõimet ja suudab kõik seesugused otsused iseendaga läbi rääkides vastu võtta.

mis imeloom see viinlane siis on, et ta mulle nii sügavalt muljet avaldab ja lausa omaenda rahvast kritiseerima paneb? nagu juba alguses mainitud, ei taha ma eestlasi maha tegema hakata, kaugel sellest, muuhulgas tähendaks see minu jaoks ka iseenda halvustamist. pool aastat ei ole minu arust piisav aeg nii tohutu hüppe tegemiseks, nagu eestlaste ja austerlaste iseloomude vahel olev kraater seda nõuab ning ega minu eesmärk ei ole austerlaseks saada, kuid miks mitte mõningat head üles korjata ja endale kuhugi külge kinnitada. selle kõige kõrval, mis mul veel õppida on, tunnen ka, kui palju olen juba just inimesena arenenud. ei ole see austerlane kah mingi imeloom, liigilt on ta lihtne, täpselt sama nagu mina ja kõik lugejad, ta laseb sellel teinekord lihtsalt väheke rohkem välja paista. kuna ka tema on tõepoolest inimeseks loodud, ei suuda ka tema alati täiuslik olla ja niipalju kui ma soovin, et eestlased oleksid austerlaste moodi sallivamad, soovin ma ka, et austerlased lõpetaksid selle aja nagu püksikummi venitamise(see ajab mind siiamaani hulluks!).

kirjutasin kuid tagasi, kuidas meie ja meie väikene Eesti ei peaks teiste järgi jooksma, vaid ikka ise olema. see on siiani tõsi, ehk on neil sõnadel endisest rohkemgi kaalu, seda enam, et ka president need oma tänases kõnes ikka ja uuesti üle kordas. see ei tähenda, et me ei võiks teistelt rahvastelt õppida püüda ja seeläbi ise paremaks saada. olen ka juba korduvalt maininud, et eestlased on siinse rahvaga võrreldes kordades patriootlikumad ja selle üle rõõmustan ma südamest, kuid lisaks sellele kogusele uhkusele, mis iga sajale läheneva aastapäevaga meie südametesse juurde tekib, on tähtis endas ka iga aasta midagi sellist leida, mille üle uhke olla.

Elagu Eesti!

uhke eestlane Sandra

ainult austerlastest, asjalikult

ehk märkasin oma vanu postitusi sirvides, kuidas ma kogu aeg ainult endast räägin. tavaliselt ei ole isekas just sõna, millega end kirjeldaksin, see tähendab, et viga tuleb parandada, seda enam, et viinlased üks võrdlemisi huvitav seltskond on ja nende harjumuste jälgimine on tõhusaim just nende loomulikus keskkonnas. mina kui sõltumatu kõrvaltvaatleja keskendun arusaadavalt pigem nooremate isendite elutegevuse uurimisele.

millest austerlase kodumaa koosneb?
viinlane ja austerlane ei ole alati kattuvad mõisted ja esimene on pigem nagu rahvuse alaliik. nii, nagu vast igal maal on inimesed ja ka neid ümbritsev piirkonniti erinev, kehtib seesama ka Austrias ning Viini elanik ei ole teinekord ligilähedaseltki sarnane mõnele Šveitsi piiri ääres elavale mägitalunikule, see on minu arust aga suures osas just keskkonnast sõltuv. koostasin ise ühe alternatiivse maakaardi ning proovin selle abil ka selgitusi jagada.

normaalversioon Austria maakondadest

"kuidas selgitada Austriat eestlasele" versioon sellestsamast kaardist

allpool kirjeldatud aspektid peaksid siis enamasti viitama sarnasusele vastava piirkonnaga Eestis.

• Viin ehk Tallinn: pikka selgitust ei vaja - pealinn, terve riigi elu käib sealtkaudu ja on suures osas ka sinna suunatud. suur rahvastikutihedus ja suur võõramaalaste protsent.
• Niederösterreich ehk Alam-Austria ehk Harjumaa: üks suuremaid maakondi, asukoht pealinna vahetus läheduses. palju tööstuspiirkondi ja palju sellist ala, mis asub nii pealinna ja maakonna piiri peal, et on raske öelda, kumb ta õieti on. veel väiksemaks jagades leidub seal laias laastus kahesuguseid piirkondi - rikkad vallad, kus on kallis kinnisvara, ihaldatud elukohad ja väga tihe ühendus pealinnaga(Eestist võrdluseks nt. Viimsi) ning siis teised, küll mitte Viinist väga kaugel, kuid sinna jõudmiseks peab kasutama vähemalt kolme erinevat ühistransporti ja eks sinna tekigi sellised "depressiivsed väikelinnad", mille elanikud sageli suuremasse linna kooli ja tööle käivad. maakonnal endal on mõningat huvitavat ette näidata, kuid peamine plusspunkt on siiski pealinna lähedus.
• Oberösterreich ehk Ülem-Austria ehk Lääne-Virumaa: osalt piiriäärne keskmise suurusega maakond. vähem sisserännanuid eelkirjeldatutega võrreldes, suurlinnu eriti ei ole. minu isiklikust seisukohast vaadelduna jätab sümpaatsema mulje kui Alam-Austria(või Harjumaa), kuid ei kuulu siiski riigi säravaimate turismipiirkondade hulka. põhiliselt veetleb kauni loodusega ja mõne keskmises suuruses linnaga, millel on midagi huvitavat pakkuda, näiteks Linz(võrdluseks tundub sobilik Rakvere)
• Burgenland ehk Jõgevamaa: väike maakond, mille piirialadel on tihedad, nii kultuurilised, rahvastikulised kui ka igapäevased sidemed idanaabri Slovakkiaga(Eestist võrdluseks - samad suhted, nagu Mustvee on Venemaaga). kuigi maakonnal on mõni huviobjekt, näiteks järv Neusidlersee(nagu Eestis oleks Peipsi), on peamine tegevusala ja tuntus siiski põllumajandus.
• Steiermark ehk Tartumaa: sealt võib leida ka juba tõsiseid talunikke ja ehtsat maapiirkonda, kuid selle keskuseks on riigi suuruselt teine linn Graz(Tartu), mis on tuntud peamiselt ülikoolilinnana ning samuti veetleb ta oma vanalinnaga ning on üleüldiselt nagu riigi teine suur koondumispunkt pärast pealinna.
• Salzburg ehk Pärnumaa: kui Viin välja arvata, on see üks turistide ihaldatumaid paiku. selle maakonna samanimelisest pealinnast on pärit mitmed kuulsad inimesed ja üleüldse on ta kultuurne koht, samuti tuntud vanalinna poolest. linn ise ei ole väga suur - öeldakse, et põhiasjad jõuab ilusti kõik ühe päevaga nähtud. lisaks kultuurile linnas pakub maakond ka väga palju loodusturistile, seal on palju suusamägesid(Pärnumaal on selle eest meri ja metsad) ja seetõttu on maakond ka Austria elanike üks meelispaikadest(kes eestlastest siis Pärnut ei armastaks?)
• Kärten ehk Valgamaa: jällegi viitan piiriäärsusele ja väga tihedatele sidemetele lõunanaaber Sloveeniaga(nagu meil on Läti) - paljud elanikud on just sealt pärit ning mitmed kohanimed ja tänavasildidki on kakskeelsed(Valga ja Valka on siinkohal piisavalt hea näide). peale lõunanaabrite väga palju rohkem rahvusvähemusi ei ole, tegemist on sügavalt maapiirkonnaga, sageli on probleemiks mahajäävus kogu riigikorraldusest.
• Tirol ehk Otepää: esimene ja väga selge tunnus on talisport - selleks on enam kui head tingimused ja võimalust kasutavad nii kohalikud kui ka välismaalased, toimub ka võrdlemisi palju tähtsaid ja rahvusvahelisi võistlusi. võib samuti nimetada üsna sügavaks maapiirkonnaks, kuid kuna tal on kindel majandusharu, millega ta väga aktiivselt tegeleb, on kogu olukord seal parem, kui näiteks eelmainitud kohas. inimesed kõnelevad tugevat dialekti(tegelikult on ju Otepääl ka tugev Lõuna-Eesti murrak).
• Voralberg ehk Võrumaa: Viinis viidatakse talle enamasti kui "riigi teises otsas". maakond ei ole suur, kuid väga eriline - inimesed on sageli vanad, kohati on see mahajäävus ja eraldatus ka probleemiks, kindlalt maapiirkond, kus linnastumist pea üldse ei esine. väga tuntud oma imekauni looduse poolest ja kultuurist ja traditsioonidest, mis on veel vanast Austriast väga tugevalt alles jäänud, väga tugev ja kõrgsaksakeele kõnelejale pea mõistetamatu dialekt(võro kiil)

pilt selgem? loodetavasti. iga maakond ehk Bundesland on väga eriline ja väärt uudistamist, kuid ainult Viini koha pealt võin ennast piisavalt pädevaks arvata, et teiega selle elu ka sügavuti jagada.

Õppida, õppida, õppida ehk viinlase koolipäev

kuigi ka siin toimuvad haridussüsteemi üle suured vaidlused ja palju on neid, kes arvavad, et peaks kogu seda asja reformima, kehtib siin praegu veel Eesti mõistes see vana süsteem, kus tunni pikkuseks on 50 minutit(Eestis oli/on ju 45) ja üldjuhul on terve aasta tunniplaan sama. 

tunnid algavad kell 8, kuid päeva pikkus on kooliti väga erinev - mina lõpetan näiteks kell üks, teistes koolides ollakse aga sageli kella viieni koolis. minu kool teeb seda kõike ka natukene eksperimentaalselt(ja ebaorganiseeritult) - enne lõunat on normaalsed tunnid, mis kestavadki umbes üheni ja pärastlõunal on valikained, mida on igal õpilasel vist kaks tundi nädalas. need laiuvad seinast seina ja on täiesti vabad - on võimalus õppida veel üht võõrkeelt, nt. hispaania või vene,  veel võib valikaineks olla nt. Euroopa Liit, Rooma õigus või mikrobioloogia ja muud taolised, mis on ikkagi selgelt määratletavad ja lihtsalt ära seletatavad, millega nad tegelevad. leidub aga ka näiteks kursus "Rebels With a Cause", ta on seotud küll inglise keelega, aga tal on kindel temaatika ja ilmselt räägib õpetaja siis iga tund erinevatest nö. "mässajatest". on võimalus valida ka fotograafia või muu kunstiga seotu, üks muusikaline valikaine seisnes selles, et õpilased pidid käima mõnel kontserdil ja nende kohta midagi arvustustelaadset kirjutama. see kõik on ju väga tore, loovus ja vabadus ja puha, kuid ma pole alati päris kindel, kas seal valiktundides tehtu ka reaalselt õppimises kasu toob. mõned neist ainetest käivad ka näiteks plokkide kaupa, enamasti just loodusteadustega seotu. kes on sellised tunnid valinud, sõidavad sügisel nädalaks kuhugi loodusesse õppereisile, laagrisse või nii ja tegelevad selle aja täismahus oma ainega ning saavad juba umbes poole aasta jagu valiktunde tehtud. kõik, mis sellel ajal tavatundides toimub, tuleb loomulikult ka ära teha. minu kooliga kaasneb veel see tore boonus, et koolis saab käia ka laupäeviti, kuid see on tõesti ka siin hiigelsuur ja ebavajalik erand.

tunnitöö on paljuski sarnane - on väiksemad testid ning kontrolltööd, viimaste hinded on siis suurema kaaluga. kodutööd on üsna sageli vabatahtlikud ja nende eest võib teenida kas plussi, miinuse või linnukese. kaks linnukest kokku annavad ühe plussi ja tunnistuste koostamisel arvatakse need kõik kuidagi hinnetesse ümber. hindamine on samuti viiepallisüsteemis, kuid 1 on parim ja 5 halvim hinne, 1-4 on positiivsed. tunnistuse saab kaks korda aastas - üks semester lõppeb jaanuaris ja teine juuli alguses/juuni lõpus. 

ma ei tea, kas see on ainult minu kooli probleem, aga paberimajandusega ei ole siin kõik asjad päris joones - iga väiksemagi asja jaoks on vaja allkirjaga paberit ning kui õpilasel endal on koolilt mingit dokumenti vaja, tuleb seda päris kaua mööda kantseleisid ja klassijuhatajaid taga ajada(aasta alguses oli mul vaja mustvalget tõendit selle kohta, et ma ei pea prantsuse ja ladina keele tundidest osa võtma, selle kohta, et ma nende tundide ajal vabalt liikuda võin, oli veel omakorda luba vaja. tol ajal ei rääkinud ma ka veel pea sõnagi saksa keelt ja kui ma selle jama nüüd veelkord peaks läbi tegema, ei ole ma enam kindel, kas ma sealt sama hea vaimse tervisega välja tuleksin). tihti tuleb ka vanematele koju allkirjastamiseks mingeid lipikuid viia ja siis jälle tagasi tuua, E-koolist võib muidugi ainult und näha. üleüldse ei ole kool nii kaasaaegne - mitu korda olen näinud, kuidas klassinurgast tuuakse välja see suur asi, mille nime ma isegi ei tea, see, kus on mingi suur lääts sees ja saab pilte suurelt seinale kuvada. powerpointi esitlusi ja muud sellist loomulikult ikkagi kasutatakse, ka e-mailiga kodutööde õpetajatele saatmist tuleb ette.

tundides on kirjutamist väga vähe, pigem ainult arutletakse, sageli räägivad õpilased sama palju või rohkemgi, kui õpetaja. minu jaoks oli kohe algusest peale üllatav, et terve klass ka reaalselt kaasa töötab, eriti aktiivsed on poisid, viimne kui üks neist. ka need tüdrukud, kes vahetundides teevad suu lahti ainult Youtuberitest, poistebändidest või huuleläikest vadistamiseks, näitavad tundides, et nad on reaalselt asjast huvitatud ja arutlevad alati kaasa. respekt igatahes! muidugi ei ole kõik alati nii ilus. kui üldiselt kuulatakse üksteise arvamusi rahulikult, tuleb vahepeal ette ka olukordi, kus kostuvad laused: "kuidas sa midagi sellist üldse öelda saad, rumal oled või?" või "mis sul viga on, et sa nii lihtsast asjast aru ei saa?" jah, õppimist võetakse sageli kirega...

sellel asjal on loomulikult ka halvem külg - kuna rääkimistöö tehakse tunnis, kuid ka teooriat on vaja kindlalt osata, tuleb suurem kirjutamistöö just kodus teha ja seetõttu on ka kodutööde koormus ülimalt suur ja ega peale kooli enam kellelgi väga palju muuks aega ei jää. jällegi ollakse üllatavalt kohusetundlikud ja näiteks mahakirjutamist või kiiruga töö vahetunnis valmiskritseldamist näen ma väga harva. sellegipoolest leian, et kuigi arutlemine on igati vajalik oskus ja põnevam, kui ainult teooria, pöörab kool tundides kindla põhja andmisele natukene liiga vähe tähelepanu. 

kuigi kogu see kodutööde ja sõnavaratestide ja kolme tunni pikkuste kontrolltööde möll jätab päris range mulje, ei ole tegelikult asi nii paindumatult määratletud. tihtipeale on nii, et õpilane küsib õpetajalt, et mida ta oma hinde parandamiseks teha saaks ja siis annab õpetaja erinevaid pisikesi ülesandeid nagu näiteks: "võta õpiku jutt lühidalt peast kokku" või "kirjuta mulle essee". päris maasügavustest mäetippu oma hinnet niimoodi loomulikult tõsta ei saa, aga kolmelt kahele parandamine on igati võimalik. 

erinevalt Eestist jäetakse siin väga palju inimesi istuma ja mõni istub ka juba teist või kolmandat aastat, seepärast pole sugugi imestada, kui samas klassis käivad 14-aastane ja vanuselt juba peaaegu täiskasvanu(see viimane väide käib pigem maapiirkondade kohta, kuid istumajätmine on ka Viinis väga tavaline). kui Eestis visatakse/astutakse pigem koolist välja ja minnakse täiskasvanute keskkooli või kuhugi mujale, kus kergem on, on siin klassi kordamine enam kui tavaline ja keegi ei põe selle pärast eriti.

Viini koolinoor luubi all

Välimus:

ma ei tea, kas asi on jälle minu koolis(mis on suhteliselt hea kool ja teine pool meie koolist on eliitkool), aga enamikul õpilastest paistab olevat raha firmariiete jaoks, väga paljud kannavad  näiteks Dieseli, Lacoste  või Tommy Hilfigeri asju, Hollisterist, Nikest ja Timberlandist rääkimata. 

kuigi olen vist juba varasemalt kirjutanud, et Viinis on kõigil väga ükskõik, kuidas teised riides käivad(see on NII TORE!!!) ja mingeid rangeid norme ja kirjutamata reegleid just palju ei eksisteeri, on mõned asjad, millele viltu vaadatakse ja ka mõned trendid, mida järgitakse. näiteks tuli üks klassivendadest hommikul sisse ja "Tere hommikust" asemel lausus ta: "vaadake ta pükse." see lause oli järgmise klassivenna kohta, kes muidu on igati stiilselt ja üsna tavapäraselt riietatud, aga too päev oli koolis dressipükstega. see on päris suur NEIN.

teinekord olen mõelnud, et ehk tuleb vabadus riietumisel sellest, et kogu selle rahvaste segu sees on igal etnilisel grupil omad vaated sellele, mis sobiv on ning kuna kokkuleppele ja ühisele arvamusele jõudmine võtaks liiga mõttetult palju aega. minu gümnaasium ei ole nii tohutult multikultuurne, Viini kohta on siin isegi et palju austerlasi, minu klassist on näiteks kolmandik kas pooleldi või tervenisti muust rahvusest ja päris mitu on ka neid, kelle suhtes ma päris kindel ei ole ja sellise küsimusega väga tühja koha pealt juttu ka alustada ei saa. läbi koolitaguse pargi minnes asub aga teine kool, kus on hulgaliselt serblasi, türklasi, pärslasi ja ei teagi, keda veel, leidub ka palju koole, kus on ainult immigrantide lapsed. päris suur osa neist rahvusvähemustest on islamiusku, seetõttu ei ole ka koolipingis pearätte ja maani seelikuid kandvad tüdrukud just haruldane vaatepilt. kuna sugudevaheline võrdõiguslikkus on ka Viinis teemaks, on mõni poliitik käinud välja lausa idee koolis pearättide keelustamise kohta, sest see on naissugu rõhuv ja haridusasutustes ei peaks selline asi lubatud olema. samas, rätiku kandmine on ju osa moslemite usust ning selle keelustamine tähendaks justkui usuvabaduse piiramist, see aga omakorda viiks juba suuremate ja tõsisemate konfliktideni. naljakas on mõelda, kui suur tähendus tegelikult seljas/jalas/peaskantaval olla võib. mina leian, et targem on, kui neid norme üleüldse piirama ei hakata. seda enam, et Viin on ka kaubanduslikult üliarenenud linn ning olenemata elanike avatud meeltest ja sallivast suhtumisest stiilide lõpmatusse mitmekesisusse, suunab moetööstus ka omapoolselt päris korralikult. see, kas trendikäskudele alluda, on juba aga igaühe enda valik.

ja mis trendidesse puutub, siis pilt on siin tõepoolest üsna kirju, igaüks kannab, mida aga soovib, kuid mõni asi on mulle siiski silma hakanud:

Viini tüüpilise teismelise tüdruku stardipakett

ma ei tahaks sellega praegu kuidagi üldistada või veel vähem halvustada, sest tegelikult ei ole nendel Viini tüdruku põhiesemetel häda ju mitte midagi, see siin on lihtsalt tähelepanek.

see kott on midagi, mis tänavapildis väga-väga palju silma hakkab. üsna tavaline, tavaliselt on ta kas pruun, tumeroheline, tumesinine või must, igatahes mitte kirevates toonides. tegelikult vist päris kallis firma, aga samapalju kui leidub originaale, leidub ka järgitehtud mudeleid ja palju on üldse neid, kes vahet teha suudavad.

Doc Martensi saapad - okei, võib-olla mitte igaühel, kuid Converse kõrval on nad siin ühed populaarsemad jalavarjud, seda just tüdrukute seas. niisugused mustad on veel üsna tagasihoidlik valik, päris tihti võib näha ka suurte roosade roosidega või lausa hõbedasi sädelusega saapapaare.

lainer on siinsete tüdrukute jaoks, nagu Eestis ripsmetušš. suure tõenäosusega esimene meigivahend, mida tüdrukud kasutama hakkavad ja need, kes ühtegi muud meigivahendit ei kasuta, omavad tõenäoliselt vähemalt ühte musta lainerit. ja jällegi, kedagi ei huvita, kui oskuslikult seda silma ümber kantud on - sirge joon, kõver joon, paks triip või peenem - see on sinu enda otsustada! kui ma mõtlen näiteks iseenda ja oma Eesti sõbrannade-tuttavate peale, siis suur osa neist näeks igapäevaselt lainerit kandes kuidagi rõhutatult tume ja väga-väga ebaloomulik välja. siinsete tüdrukute puhul ma seda ei märka! võib-olla olen lihtsalt juba ära harjunud...

viinlased ei armasta end väga silmipimestavalt ehtida, üleüldse on siinse keskmise noore stiil üsna riskivaba ja pigem lihtne, sedasorti kaelakee on selle stiili üks parimaid näiteid. tavaline peenike kett väga väikse ripatsi või muu detailiga, paljudel juhtudel ostetud pisikesest poest nimega Brandy Melville. tegemist on USA firmaga, mida on terves Austrias ainult üks pisike poeke ja kõik tüdrukud on selle järele kergelt hullud. pood ise on umbes sama või natuke kallim, kui nt. Bershka ja riided, mida seal müüakse, on kõik ühes suuruses.

99% poistest kannavad seda Hitlerjugendi soengut, et külgedelt päris lühike ja pealt pikem ja kuidagimoodi sätitud, aga mulle tundub, et kogu maailmas on õige vähe alles jäänud neid meessoost noorisendeid, kes seda soengut EI kanna..


Keelekasutus:
ükspäev märkasime Hannah'ga Running Sushis istudes, et kuigi me räägime omavahel saksa keelt, on pool meie jutust ikka inglise keeles. mitte sellepärast, et ma sedasama juttu saksa keeles ei mõistaks, see, kes inglise keelt kasutab, on pigem Hannah. hakkasime siis selle üle arutlema ja veelkord sai kinnitust see, mida olen juba varemgi märganud - saksa kõnekeel on uskumatult tihedalt inglisekeelseid sõnu-väljendeid täis topitud, eriti märkab seda just noorte puhul. loomulikult on need väljendid, mis tulevad nt. 9gagist ja mida ka pooled eesti noored inglise keeles kasutaks, umbes sellised, nagu not bad või you don't say, nende kasutamisel on Viini noored aga lihtsalt üliagarad, aga on ka muid näiteid. on täiesti normaalne, kui kasutad saksakeelse jutu sees sõnu cool, nice või awesome. on veel üks huvitav keele osa, mille rahvakeelne nimetus on Denglisch ehk siis peaks olema nagu saksa, aga tegelikult on puhas inglise keel, seda kasutab ka vanem põlvkond, minu hostvanemad näiteks. sellised sõnad on nt. jeans või job.
nagu selle kõige põhjal järeldada võib, räägib valdav osa noortest väga head inglise keelt, aga kartus eksimise ees on tihti suurem, kui huvi võõramaalase vastu.

Meelsus:
on raske leida linna, kus inimestel on veel suurem vabadus arvata ja öelda, mida nad soovivad, kui Viinis. liberaalne ja tolerantne õhkkond jätab muidugi palju hingamisruumi nendele, kes leiavad, et miski siin ühiskonnas pole korras ja probleem ootab, et tema üle häält tehtaks. see tähendab loomulikult palju meeleavaldusi  - väiksemaid ja suuremaid, rahumeelseid ja kurjemaid, neutraalsemaid ja radikaalsemaid. kui suure osa moodustavad sellest protestimaailmast minuvanused?
olen juba kirjutanud mõttetunnist, millega mälestati hiljaaegu Pariisis toimunud veretöö ohvreid - sellel võrdlemisi suurel ja rahumeelsel rahvakogunemisel ei näinud ma pea ühtegi omavanust, pigem olid kohal mõned üliõpilased ning vanemad inimesed.
paar nädalat hiljem toimus homoseksuaalsust toetav üritus "Küssen im Prückel", kus oli valdav osa kohaletulnutest küll noorem, kuid siiski pigem  tudengid, kui keskkooliõpilased. ei saaks öelda, et minuvanused siin ilma arvamuseta oleks - niipalju kui mina kursis olen, on ka kuueteistaastased pigem salliva mõtlemislaadiga ja kui keegi neilt küsiks, vastaksid nad, et toetavad samasoolisi ja nende õigusi, seda ka enamik minu sõpru-tuttavaid. seal meelt avaldamas või vähemalt uudistamas ei käinud aga mitte keegi - kas see on laiskus, hoolimatus või ükskõiksus, ma ei tea. kuigi, ega jah, eks ta nii paistab siinsetel noortel mõttes olevat, et kui probleem otseselt mind ei puuduta, ei pea ma oma nina sinna toppima ka. juba aasta alguses kurtis üks klassivend mulle, et austria noored olevat sageli liiga ignorantsed ning näiteks poliitikaga ei viitsita end üldjuhul ka kõige algelisemal tasemel kurssi viia. mina arvan, et nii hull see asi pole - keskmine noor viinlane on tegelikult võrdlemisi laia silmaringiga ja intelligentne, kuid passiivne. loomulikult leidub siingi aktiviste, kes nii umbes kord kuus kooli ees lendlehti jagavad ja vahepeal kuskil lippude-loosungitega marssimas käivad, kuid selline rahvas on pigem erand ja siinsete noorte hulgas on taoline isend kuidagi "omamoodi". kuna enamik minuvanustest elab siin väga heades ja isegi külluslikes oludes, siis sageli ei olegi neil tõepoolest midagi, mille üle muret tunda.
poliitiliste vaadete kohta niipalju, et Viin on alati üsna "punane" linn olnud ning praeguseid noori vaadates tundub, et palju siin lähiajal ei muutu. (punane lihtsalt selle pärast, et austrias jaotatakse parteisid ja vaateid värvide kaupa, suuremad erakonnad: punased ehk sotsiaaldemokraadid; rohelised ehk keskkonnakaitsjad, pigem vasakpoolsed; mustad ehk konservatiivid; sinised ehk paremradikaalid ehk paljude hinnangul lihtsalt natsid)
nagu öeldud, Viinis on alati sotsiaalne suund väga populaarne olnud ja üldjoontes asjad ju toimivad, nii et miks peakski see muutuma? minu hinnang, et lähiajal jääb suund samaks, tuleneb sellest, et suurem osa praeguseid täiskasvanuid toetab siin punaseid ja laste-vanemate suhted on siin tõepoolest väga tugevad ja lähedased, pole siis ka ime, et arvamused kujunevad oma vanemate eelistustest juhindumisel. teatakse, et sotsiaaldemokraadid on head ja asi toimib, leitakse, et ka roheline suund on üsna õige, aga mõnikord kipuvad rohelised olema liiga "lillelapsed" ning üldiselt rõõmustatakse südamest, kui siniste toetus langeb, sest parempoolsus on paha-paha.

mis puutub suhetesse vanematega, siis on need tõepoolest üsna lähedased, suurem osa minuvanuseid on veel väga kindlalt vanalindude tiiva all ja nende nõu ja käske kuulatakse pea igal juhul, nagu hiljuti tähele panin.
paar nädalat tagasi toimus Viinis üks ballihooaja säravamaid sündmusi, Akademikerball. selle korraldajaiks ja osalejaiks on ülikoolide juures tegutsevate noormeesteühingute liikmed ja muu sellise seltskonna rahvas. nendel ühingutel on ajaloos pikk traditsioon ja vormiliselt on nad midagi sarnast meie korporatsioonidega, kuid hoopis vanamoodsamad ja äärmuslikumad. nende traditsioonide hulka kuulub muuhulgas ka näiteks ilma maskita vehklemine ning sealt saadud armid on pigem ikka uhkuse asi. poliitiliselt pidavat need korporatsioonid ka üsna aktiivsed olema ja vägagi jõuliselt igasuguse immigratsiooni ja üleüldse võõramaalaste vastu võitlema. seepärast pole ka midagi imestada, et ühinguliikmete ja nende suure uhke balli vastu(mis, muide, toimub ühes Viini kesklinna tähtsamas palees, Hofburgis) palju vimma peetakse. vimma all pean ma silmas balliga iga-aastaselt kaasnevaid proteste, mille käigus nii mõnigi kord asi lausa veriseks olevat läinud. juba paar päeva varem lugesin ma Whatsapi gurpivestlustest austerlaste sõnumeid sisuga: "me reedel küll kesklinna välja minna ei saa, kõik kohad on radikaale täis, mu issi käskis mul tervest esimesest piirkonnast eemale hoida" või siis et:"ei tea, kas metroogagi sõita saab, mu vanemad ütlesid, et see on ohtlik, mille muuga need radikaalidki siis sõidavad" ja ka lihtsalt, et "täna on jälle see päev aastas, kus üldse kesklinna minna ei saa." kõik need olid kirjutatud mitte väikeste laste ega ka mitte enam pubekate, vaid juba 17-18aastaste poolt. ma ei saa aru, kui nad pole sel ajal kordagi ringi liikunud ja ilmselt ei ole nad siis proteste ka ise pealt näinud, et kuidas neil vähegi uudishimu ei ole? loomulikult ütles hostisa ka mulle, et ma silmad lahti hoiaks, ette vaataks ja parimal juhul üldse tol õhtul linnasüdamesse ei läheks. järgmisel hommikul ütles ta, et tegelikult teadis juba eile, et kui ta nii ütleb, olen ma päris kindlasti otse linnasüdames kogu asja toimumise ajal platsis. muidugi oli tal õigus.
ma mõtlesin endamisi, et me oleme ju noored, pooleldi alles lapsed, meil peaks uudishimu olema ja tulekski nina sinna toppida, kuhu seda ei soovitata ja oskama mitte hirmu tunda. nagu hiljem nentima pidin, olid kõik need ülevad mõtted liiast.
olin juba enne natuke internetis nuhkinud ja protestide planeeritud kellaajad välja otsinud. kui ma mõned minutid peale viit Karlsplatzi jaamast ülikooli ette minema tahtsin hakata, seisis tolle väljapääsu juures ees märulivarustuses politseinikest müür ja inimesi lasti ainult jaama sisse, mitte välja, kus paiknes ülikool ehk siis ka protesti väljahõigatud toimumispaik. tegin suure ringi, et üleüldse kuskil metroojaamast välja pääseda ning lõpuks, kui mul kogu platsist hea ülevaade oli, nägin ainult suuri gruppe valgekiivrilisi korrakaitsjaid, kümnekaupa rivis seisvaid politseibusse ja igast küljest suletud Karlsplatzi. metroojaamas sees oli ainuke iseäralik liikumine paar punkarit, kes ilmselt olid lihtsalt tähelepanu saamiseks natuke mürtsu teinud ja neid talutavad mundris härrad, kel olid peas sellised näod, nagu oleksid too rohejuus ja okaspea potentsiaalne oht kogu Viini turvalisusele. silmasin veel ka üht naispolitseinikku, kelle käe otsas kõlkus XL-suuruses Mcdonaldsi paberkott, kuid ma ei mõistnud hukka, tõenäoliselt oli tal terve bussitäis näljaseid ja igavlevaid politseinikke toita.
loomulikult ei kavatsenud ma veel edasi minna, lootsin ikka veel kuskil väljakuulutatud meeleavaldust näha. tiirutasin mööda kõrvaltänavaid ümber Karlsplatzi ning pea ainsad hinged, keda seal märgata võis, olid bussis istuvad korravalvurid, kellest mõni oli keskendunud telefonimängule, teine magamisele, kolmas niisama mõttetühja näoga enda ette põrnitsemisele. seda vahvat vaatepilti nähes tõmbus mu suu iseenesest tahes-tahtmata naerule ning suunasin oma pilgu poolkogemata läbi bussiakna ühele täitsa kenale noorele politseinikule, kes mu naeratavat nägu nähes ilmselgelt segaduses oli. lõpuks leidsin kahe bussi ja mõne patrullgrupi vahelt läbikäigu Karlsplatzile ning sealt siis läbi astunud, vaatasid kaks mundrit minu poole, kuid muudmoodi ei reageerinud ja andsid sellega mõista, et sealt käimine on lubatud ning kui ma juba neist möödas olin, kuulsin oma selja tagant kõigepealt sellist kassikutsumise häält, "kss-kss-kss" ning seejärel ilmselgelt tagamõttelise tooniga vilet. pöörasin korra ringi, mõlemad sinikuued irvitasid lollakalt ning rahulolevalt, mina aga astusin edasi, muidu hea arvamus Austria politseist kohe mitme tubli pügala võrra langenud.
kui metroo valjuhääldi teatas, et täna õhtul on Stephansplatzi jaam turvakaalutlustel suletud, teadsin, et järelikult peab seal midagi toimuma! astusin maha ühe peatuse varem ja ei läinud kaua, kuni leidsin lõpuks, mida olin otsinud. suur inimmass liikus kolonnis, oli näha plakateid ja kuulda skandeerimist: "Nazis raus! Nazis raus! Nazis, Nazis, Nazis raus, raus, raus!" meeleavaldajaid ja uudishimulikku rahvast eraldas aga mitmerealine ja laiaulatuslik politseinikemüür, mida nii eest kui tagant hoolsalt valvati, näiteks kui mina märkamatult pool sammukest ülejäänud massist ettepoole astusin, et üle kiivrimere kikivarvukil midagi näha, paluti mul juba järgmisel sekundil üsna viisakalt, kuid kindlasõnaliselt tagasi astuda.
noh, olin üldjoontes saanud, mis ma tahtsin - meeleavaldus ju oli, kuid akende lõhkumisest ja massilisest ja valimatust politseivägivallast oli asi küll ikka valgusaastate kaugusel. pean muidugi ütlema, kõige kriitilisemal ajal, kui ball algas, istusin mina sõbraga ooperis, kuid nii enne kui ka pärast seda oli ainuke märk korrarikkumisest kuskilt kaugusest aeg-ajalt kostuv politseisireen. umbes kella kümne ajal suundusin mina koos teistega meie tavalisse kohta, mis asub ülimas linnasüdames ja suurest parem-ja vasakradikaalide vahelisest vaenust ei olnud kuskil vähimatki märki. ei tea, kas mina sattusin lihtsalt erandlikule korrale või on alati nii, et suures hirmus hoiavad kõik kesklinnast eemale, kuigi tegelikult ei ole karta kõige vähematki.

Karlsplatzi metroojaama väljapääs, kust oli tol ühtul võimalik sisse pääseda, välja aga mitte

kuulus Hofburg paar tundi enne balli algust

umbes niipalju ma neid protestijaid siis nägingi.

tegelikult on viinlaste kohta veel palju pajatada, kuid kellestki teisest kirjutamine on alati palju kurnavam, kui lihtsalt iseenda elust jutustada, kuid lõpptulemus see-eest on ka minu enda jaoks tunduvalt rahuldavam. loodan, et minu lust-ja-lillepidu jutustused päris kõiki lugejaid ära tüüdanud ei ole ning et leidsite tee ka siia, asjaliku jutu juurde.

teie endiselt asjalik Sandra