võtsin ennast kokku, see tähendab - kokkuvõte

18/42
varsti juba kaks nädalat ei ole ma endast siia märki maha jätnud, see ei tähenda, nagu mul oleks oma väiksest seiklusjuttude sarjast kõrini, pigem on see märk tõsiasjast, et niisama käed rüpes istumiseks mul siin hetkegi ei jää. elurütm hakkab Eestis tavaks saanuga juba üsna samaks muutuma ehk siis teisisõnu öeldes, igasuguse rütmi puudumine, meeletu tegutsemisvajadus ja õnneks ka võimalus oma superenergia headele asjadele suunata.
aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama esmaspäevast, mis järgnes Micheldorfis veedetud imelisele nädalavahetusele, millega püsilugejad juba tuttavad on. kirjeldamatult raske oli sellesse minu jaoks hetkel veel mõttetusse koolirütmi tagasi langeda, veel enam, kui keegi küsis mult, kuidas nädalavahetus oli. siis ma loomulikult õhkasin: "oeh, imeline!" või: "appi, ma nii armastasin seda, armastan ja igatsen neid inimesi!" tavaliselt ma ei salli, kui keegi sellise tooniga millestki jutustab, sest see tundub alati nii võlts ja teeseldud klišee olevat, aga täpselt nii ma just tol hetkel tundsin, mis ma muud teha sain?
alanud nädal ei kujunenud küll üheks minu elu meeldivamaks, aga eks seegi ole millekski hea, nagu ma tagantjärele leidsin.
mingil salapärasel põhjusel hakkasid kõik vahetusõpilased peale sedasama seminari haigestuma, kõik kurtsid enam-vähem sama. haiguse ebameeldivate üksikasjadega ma kedagi piinama ei hakka, ütlen ainult, et ma pääsesin üsna kergelt ja jäin ainult paariks päevaks koolist kõrvale(mitte et ma seeläbi midagi erilist kaotanud oleks).
enne kohutava tõve ilmnemist suutsin ma aga kahe siiani veel külastamata muuseumiga tutvust teha, need mõlemad kuuluvad ka üsna must-see hulka, kui juba Viini turismireisile tulla, aga nad on tõepoolest kvaliteetajaviide, mitte lihtsalt midagi, mis on turistide jaoks kuidagimoodi püsti pandud. pärast koolipäeva on muuseumis käimine lihtsalt parim viis aega mööda saata, kui juhuslikult tuleb selline päev, kus midagi muud teha ei ole. suurem osa nendest on õpilastele tasuta ka. Leopold Museum oli vist esimene Viinis, kus ma piletiraha maksin, kuid see oli igati mõistlik summa ja oma hinda absoluutselt väärt.
muuseumile nime andnud mees elas 20.sajandil ja oli tegelikult üldse hambaarst, kuid täielik kunstifanaatik ja eriti armastas ta E.Schiele töid ja hakkas neid ostma möödunud sajandi keskel, kui ta tegelikult veel sugugi nii hinnas ei olnud. hostisa rääkis, et oma esimese Schiele maali ostmiseks müüs too Leopold maha oma auto, vanaduspõlveks oli tal aga juba suurim Schiele tööde kogu üldse ja kõiki maale hoidis ta kodus, niisiis rajas ta koostöös mingi muuseumi või akadeemiaga fondi, et ehitada muuseumihoone. (palun vabandust nii ümmarguse jutu ja kõverate faktide eest, aga kui see viimane lõik peaks mõnd rahutut hinge tõepoolest huvitama, siis ma luban, et Googles on kõik, mida vajate) nüüd ripuvad seal Schiele kõrval ka paljud teised tuntud nimed, kuid ma saan absoluutselt aru, miks mees sellest 28-aastasena surnud kunstnikust nii huvitatud oli. kui mina Austrias oma esimest muuseumi külastasin, oli see esimene nimi, mis mulle meelde jäi ja ta on ka vist, tõepooest, Austria kuulsaim kunstnik pärast Klimti. muidugi on tema tööd igati maitse asi ja mina pole pädev neid kuidagimoodi hindama, seepärast ütlen lihtsalt: mulle meeldib.
järgmine päev viis metroo koostöös isikliku kondimootoriga mind MUMOKi ehk moodsa kunsti muuseumi. sellega seoses on mul vastakad tunded, mõni näitus oli tõepoolest huvitav, arusaadav ja meeldiv jälgida, ühes saalis oli aga väljapanek, mis kuidagimoodi oleks pidanud olema seotud arhitektuuriga, aga sisult oli ta lihtsalt suur ruum täis inetuid metallitükke, häirivate joontega maalide moodi moodustisi(jah, ma olen kindel, et neil kõigil oli tohutu kunstiline väärtus ja ma lihtsalt ei oska seda üüratut sügavust hinnata) ja ühes saalinurgas oli pime tuba ning kinoekraan, mis näitas lõpmatuid videosid kaubarongidest. nojah, kes olen mina suurt kunsti kritiseerima.
kui ma sealt häirivast näitusesaalist välja sain, tundsin kohe, et vajan väikest puhkepausi. istusin siis muuseumi metallist fuajeesse tintmustale pingile ja äkki kuulen kuskilt ülevalt: "Hallo!!" mul läks paar head hetke aega, et hääle tekitaja leida. see oli ülemise korruse valvur, see, kes saalis ringi kõnnib või nurgas istub, nüüd oli ta aga näitusesaalist välja tulnud, toetas vastu koridoriseina ja arvas, et on hea mõte hakata minuga ülevalt rõdult vestlust pidama. tema esimene küsimus oli kohe "Where are you from??" ma ei saa aru, kuidas kõik ära tabavad, et ma pole kohalik?? nojah, igatahes rääkis ta mulle, et on pärit Kuubalt(välimuse ja aktsendi järgi üsna etteaimatav), aga elanud siin üle kümne aasta ja on nüüd täieõiguslik Austria kodanik. veel ütles Raphael, et ärgu ma muretsegu, küll ma keele selgeks saan ja et ma tuleks muuseumisse teine kordki, praegu on paljud korrused remondis ja varsti on siin rohkem elu sees. kui ma ütlesin talle, kust ma tulen, oli tema esimene küsimus "Ahhaa, kas see on Venemaa osa?" no mis ma siis ikka tegema pidin, mõttetu oleks vihastada ka sellise asja peale, lihtsalt seletasin siis, et ei, me oleme täiesti iseseisvad ja üldse mitte Venemaaga selles mõttes seotud. lobisesime seal veel paar minutit mitte millestki ja lõpuks andis ta mulle ülevaate, mis aegadel ta tööl on ja millistel korrustel, et ma teinekordki juttu ajama tuleks. päris lahe on tegelikult mõelda, et mul on Viini moodsa kunsti muuseumis oma tuttav valvur.

varajane Schiele. tegelikult on tema kuulsamad tööd aktimaalid või muidu inimest kujutavad, aga see jäi mulle kuidagi väga silma.

selle pildi autor Böhle oli minu jaoks küll täiesti uus nimi, aga see meenutas mulle nii väga ühte Viiralti tööd.

Albin Egger-Lienz, kelle loomingusse see pilt kuulub, ei tea ilmselt midagi Kalevipojast, aga maali nägemine tõi mulle miskipärast esimese asjana mõttesse meie rahvuseepose.

Klimti üsna kuulus töö, tõlkes on pealkiri vist "Elu ja surm"

šokolaadipoes, mis suveajal ka jäätist müüb, jagati tasuta jäätist, sest hooaeg hakkab läbi saama. koht jääb täpselt minu teele kodust rongijaama poole, loomulikult ma võtsin enne muuseumikülastust kinni võimalusest süüa kallist ja head jäätist täiesti tasuta.

Rummi-trühvli/fiocco/indian monsoon. minu kerge haigestumine sai hoo sisse just pärast selle söömist, kuid siiski ma ei ajaks seda jäätise kaela.

Museumsquartier. see on hiiglaslik sisehoov paljude kohvikute, muuseumite, pinkide ja noorte inimeste, peamiselt tudengitega. autosid seal ei sõida, noored lihtsalt lamavad kuskil pinkide peal või loevad purskkaevu serval, joovad kohvi ja teevad suitsu. 

MUMOK

reedeks oli mul kõrini, saatsin haiguse sinna, kus kuuskümmend ja kinnitasin hostemale vapralt, et olen kooliminekuks piisavalt terve. loomulikult polnud asi selles, nagu ma kardaks hirmsasti õppetöös maha jääda(seda ei saa juhtuda, kui sul pole pooltes tundides aimugi, mis toimub), vaid mul olid lihtsalt peale kooli tähtsad plaanid. pärastlõunal jalutasin ma läbi oma kodulähedase hiigelpargi, et jõuda Pratersternile ja kohtuda teiste VÕPidega. enamus inimesi ütleks, et see polnud just hiilgavaim idee, kui arvesse võtta seda, et Prater on lõbustuspark koos Ameerika mägede, liiga magusa toidu ja muu mölluga. pole just esimene koht, kuhu peale haigusest lahti saamist minna.
alguses olime meie YFU pesamuna, brasiilia poisi Thiagoga kahekesi, sest ei suutnud teise üles leida, aga siis kõndisid Tai tüdrukud Oom ja Dew meile täitsa juhuslikult vastu(jah, neil reaalselt ongi sellised nimed, kolmas tüdruk on tegelikult veel Pim).

neil olid päris ponid!!! Sandra oli pettunud ja ei kiida heaks.

sellel iludusel nimega "Black mamba" käisime ka. tervet Viini tagurpidi näha on väärtuslik kogemus.

avastused kardiraja äärest. seal oli umbes kakskümmend erinevat lippu, nagu näete, siis ma ei pidanud pettuma, aga Thiago kodumaa lippu seal näiteks ei olnud(mis siis, et see on maailma üks suuremaid riike). teiste vahel ilutses aga ka punane puutükk kollase sirbi ja vasaraga nurgas... ma ei tee isegi mitte nalja.

mõni minut enne 100 meetri kõrgusele kerkimist

šokolaadi sees oli midagi vahukoore ja sefiiri vahepealset, seda on raske kirjeldada, aga see tundus seal tüüpiline laadatoit olevat ja isegi täitmatu kõhuga Sandra tundis peale seda, et ta enam kaua-kaua midagi ei söö.

õhtul, kui ma tantsutunnist tagasi jõudsin, ei olnud aega väga kodus ollagi, sest linnas ootas mind Kristin!!! ta on nüüd kuusteist ja võib täitsa seaduslikult igal pool ringi liikuda ja nii edasi, loomulikult pidime me seda tähistama. 

kohtusime Schwedenplatzis, see on ala Donaukanali ääres ja Kristini suur soov oli, et me sinna läheks, sest: "jaaaaa, seal on ju neid baare ja kohvikuid nii palju ja üldse on seal üliäge!!" ma ise ei olnud küll kunagi üheski Schwedenplatzi baaris käinud, aga mõtlesin, et ju see Penu siis teab, kui ta räägib. siblisime seal umbes veerand tundi edasi-tagasi ja otsisime tont teab mida. või jah, Kristin ei saanud aru, miks ta ei leidnud kõiki neid lahedaid kohti, mida ta koos õega näinud oli. "Ma ei saa üdse aru, see pole üldse samasugune. kus siin see suur kivist plats on ja see kirik?? see dom või mis iganes." ja alles siis sai Viini elanik Sandra aru, et kallis väike rumal Kristin mõtles Stephansplatzi... loomulikult, kui hakkad Stephansdomi juurest mööda kõrvaltänavaid pidi minema, leiad ennast peagi kohalikust "bermuda kolmnurgast". 

esimeses piirkonnas jalutades(Viin on jagatud nummerdatud piirkondadeks, esimene on keskus ja mida väljapoole, seda suuremaks number läheb, üldjuhul. mina näiteks elan kolmandas) ja isegi ei tea, mis kohta otsides, kõnetas meid ühe esmapilgul üsna märkamatu "kolmnurgaalasse" kuuluva baari hiigelmõõtmetes turvamees. hakkas saksa keelt rääkima, aga juba jõudis Kristin säutsuda "english please!" ja siis ütles mees mustas: "yea, come in, check it out, it's for free". kuna me ei olnud veel tõesti mõelnud, kuhu mujale minna, siis astusime sisse, keldrisse viival trepil vastasin veel küsimusele:" ei tea, kas lähme ikka, imelik tundub", et lähme ikka. ja jällegi, siit moraal, ära kunagi liialt kahtle!! see väike baar oli kivist keldrisaalis rohkem nagu klubi - hea DJ, palju ruumi ja tantsivad inimesed, muidugi ka koht neile, kes lihtsalt juua soovivad. jäime sinna, ise veel rõõmsalt imestades, et kohta sisse pääsemine tasuta oli, sest see oli tõesti isegi parem kui klubi! ja ta polnud üks sellistest räpastest urgastest,  kus neljateistaastased kanepit suitsetavad(jah, sellised kohad on ka Viinis olemas) ja muid hämaraid tegusid teevad, vaid seal olid tõesti vähemalt väljanägemiselt korralikud inimesed. igast küljest mõõdetuna oli õhtu igati korda läinud ja see salapäraselt hea baar nimega Gnadenlos jäi meie mõlema lemmikkohtade nimekirja esiotsa.

ülipikaks see õhtu/öö siiski ei veninud, sest nagu ma ahastusega taas meelde tuletama pean, on minul laupäeviti kool ja vabandus: "sorry, I'm an exchange student!" selle vastu ei aita...

parlament

igareedene teekond tantsutunnist koju

eestlased öös

laupäevaga ma kohe ei viitsinud miskit pihta hakata, ainuke märkimist väärt asi, mis ma tegin, oli Reumannplatzile sõitmine(teises linna otsas, ma polnud seal kunagi käinud) ja sealt suvalise bussi peale istumine, et näha, kuhu välja jõuan. mitte kuhugi ei jõudnud, sest tõsiselt, kui see koht, kuhu buss sõitis, vajaks nime ja keegi laseks minul selle valida, oleks see raudselt Mittekuskil või Eimiski. eks ise näete.

kõigepealt Reumannplatz. seal oli midagi toimumas, laat ja lava koos lederhosen'ites meestega, kes šlaagreid laulsid. tundus, et asja organiseerija oli üks Austria suurematest parteidest, FPÖ ehk sinised ehk siis need, keda neutraalse sõnakasutusega määratletakse kui radikaalseid paremäärmuslasi, aga tegelikult teavad kõik, et nad on oma olemuselt lihtsalt kergelt rassistid. mis mind segadusse ajab, on see, et too partei promos ennast tol päeval Reumannplatzil nii ülipüüdlikult, jagas pastakaid ja puha, aga tegemist on linnaosaga, kus tänavapildis on näha praktiliselt ainult immigrante.

Mittemiski, kuhu ma välja jõudsin.

pühapäeval ajas vahetusisa hoovist välja valge Volkswageni, korjas meid peale ja võtsime suunaks Klosterneuburgi, ega ma täpselt oma unise peaga ei olnud jutust kinni püüda suutnud, et miks või kui kauaks me sinna läheme, aga nagu meile ELOl ja ka vist igal pool mujal korrutatud on, ärge öelge millelegi "ei". 

puhtast südamest öelduna ei ole mul selle käigu kohta midagi väga emotsioonidest kantut siia kirjutada. aga nojah, ega iga elamus ei saagi nii ülivõrdes olla, sest kui ma ei oleks näinud asju, mis mind ei huvita, siis kuidas ma teaksin kindlalt, et mis huvitab?

kloostril oli oma ürdiaed

asus kloostri sisehoovis, ma pole selle otstarbes päris kindel

ehitis ise oli barokiajastust. mul pole õrna aimugi, miks see kiviklibu lilla oli.

käisin sees ainult ühes ruumis, see oli eriline, kuna oli ehitamise ajal rahapuuduse tõttu pooleli jäänud ja pilkude eest seina taha peidetud, nüüd aga kõigile külastajatele avatud. 

pildil olev vaevumärgatav küngas oma betoonist sissepääsuga on maa-alune parkla. see oli ka üks põhjuseid(vist), miks me Klosterneuburgi sõitsime. see kaasaaegne rajatis on projekteeritud ühe arhitekti poolt, kelle ideed näivad mu hostisale väga meeldivat ja eks ta sai ilmselt ka "plusspunkte" selle parkla projekteerimisega.kogu ehitise mõte on, et klooster vajas parklat, aga on liiga kaunis, et seda mingi kaasaaegse juraga rikkuda. niisiis viis arhitekt parkla maa alla, et säilitada see kena vaade.

veel ükskohalik kirik. pildilolev teos täidab altarimaali kohuseid.

kas teie arvaks, et see on kirik??

peale jumalateenistust oli kõrvalmajas kodusvalmistatud küpsetistega laud, millega ka meid lahkelt liituma kutsuti.

võin eksida, aga usun, et tegu oli evangeelse luteriusu pühakojaga.

Õhtul ei jõudnud mind ükski vägi ikka nelja seina vahel hoida(kuigi puhkus oleks vahelduseks ju päris kena) ja läksin jälle oma käel veel siiani nägemata Viini osa avastama. Peale pooletunnist teekonda metroo ja trammiga olin üsna linnaservas, et üle vaadata linna suurim surnuaed – Zentralfriedhof. Rajatis oli täpselt nii suur, et selle neli väravat käivad igaüks kokku omanimelise trammipeatusega, ühest või kahest jääks väheks. Jalutuskäik ise oli lihtsalt imeline – üüratu maa-ala täis vanu ja uuemaid hauarajatisi, keskel suur kirik, mis küll hilise tunni tõttu juba suletud oli. Igaüks ei pruugi mõista, et mida ma üksinda sinna surnuaeda otsisin, mida ma sealt leida lootsin? Minu jaoks on aga kalmistud alati kuidagi kultuuri ja ühiskonnaga nii seotud olnud, et see kuuluks nagu lausa mõnes mõttes kohustuslike käikude nimekirja. Ja veel – see on ideaalne paik, kust hingerahu otsima minna, seal oli isegi üks suur muruplats, millel asuv hiigelspiraal on kuidagi vaimujõu ja sisemise tasakaaluga seotud. Mitte et mul sisemiselt mingeid sasipuntraid oleks, aga lihtsalt, kõrva taha panemiseks või nii.

nagu ilmnes, ei olnud kabeliaiast väljumine enam nii sama lihtne, kui sisenemine. hakkas kergelt hämarduma, kui ma väravat otsima hakkasin, et õigeks ajaks õhtusöögile jõuda, kui äkki avastasin, et vot sulle nalja, lukus teine! ja kõik kolm ülejäänut ka. kuskile müüride vahel lageda taeva all oma ööd veeta ei tundunud nii ahvatlev plaan, seepärast hakkasin juba üle kiviaia ronimiseks sobivat kohta otsima, kui torisev surnuaiavaht autoväravast välja sõitis, eks ma siis lihtsalt lipsasin sealt tänavale. napilt läks!

uus nädal ei paistnud küll esialgu midagi toovat, aga võin rõõmsalt öelda, et klassikaaslastega suhtlemine läheb iga päevaga aina paremaks ja juba hakkab ka selgeks saama, kes on sõber, kes mitte nii väga. aga sellest vast kunagi hiljem, sest alati, kui ma blogisse tulevikust või eesootavatest plaanidest kirjutan, paistab enamus sellest täpselt vastupidi minevat. kannatust läheb ka siin vaja.

ühe päeva tohutus kohukeste ja musta leiva igatsuses veetnud, guugeldasin netist välja Viini vene poe. loomulikult ei lootnud ma sealt KOHUKESI leida, aga kodulehel olevad pildid Borjomi veest ja roosadest sefiiridest oli paganama ahvatlevad. koolist sinna poodi jõudmiseks oli mul vaja kolme erineva metrooga sõita. järjest oma sihtkohale lähemale jõudes tunnetasin, kuidas lõhnad, nii head kui halvad, lähevad tugevamaks, hääled valjemaks ja üldpilt kirjumaks, olin jõudmas ühte suure numbri piirkondadest, mis, jällegi, täidetud immigrantidega. riietusstiil võis küll lõpmatuseni varieeruda, kui üldpilt oli üsna selge: kui sa pole just, ütleme, näiteks rätikandja, siis üks kolme triibuga Adi dress ripub su kapis kohe kindlasti. see võib kõlada ülimalt stereotüüpsena, aga täpselt nii see oli.

mind vaadati küll nagu valget varest, samas aga tervitati lõbusalt ja naeratati. poe ülesleidmine ei võtnud õnneks kaua. vene külalislahkus oli selle koha küll maha jätnud, ma ei tea, kas oli Viini elu ta välja juurinud või polnud teda selle kaupluse omanikul olnudki, aga nii torssis vanameest ei olnud ma ammu näinud, nagu see, kellega ma siin äri ajasin.

poodi sisenedes sain mõne minutiga aru, et sefiiridest ja Borjomist võin küll suu puhtaks pühkida. poe peamine tootevalik oli jaotatud kolme riiuli vahel - marineeritud köögiviljad või konservid, barankad ja muud kuivikud ning lõpetuseks loomulikult viinad.

ainukesed asjad, mis seal poes ostmist väärisid. olid sellised Maxima-tüüpi kommid(hind küll väga viimasele omane polnud) ja hematogeen.

ilmad on siin ikka veel nagu üks kena jahedapoolne suvi. kui võimalik, lähen ikka iga päev pärast kooli kuskile ja toon oma avastused ka teieni. eelmine nädal, ühel päeval, mida ma nimetada ei oska, kammisin kiirelt läbi seitsmenda piirkonna. see asub üsna linna keskel, Mariahilferstrasse ja parlamendi läheduses, aga viimastega võrreldes on ta natuke rohkem räämas, kuid endiselt vastupandamatu! selle elu täis tänavaid ääristavad väikesed antiigipoed või noorte disainerite ateljeed, kus nad ka oma toodangut müüvad. veel mõned pisikesed kohvikud, mis näevad kõrvalpiirkonna omadega võrreldes väga lihtsad ja kodused välja. ka rahvas on siin teist tõugu. siin näeb rohkem emasid koos lastega, päris imikuid(normaalne inimene neid Mariahilferstrassele ilma mõjuva põhjuseta ei viikski), töömehi ja vanu inimesi.

keegi rääkis mulle siin vahepeal üheksanda piirkonna väga hipster kohvikutest, ma pole küll veel sinna jõudnud, aga arva, et seitsmes oli üsna ligilähedale.

7th district

seitsmendast piirkonnast väljunud, et metrood otsima hakata, jooksin juhuslikult sisse Thaliasse, mis on siin kõige suurem raamatupoodide kett. kuna jätsin Anne Frankiga juba nädal tagasi hüvasti, olin ma seal tõlkekirjanduse riiuli(tegelikult umbes kümne riiuli) ees nagu laps kommipoes. nägu säras ja ei suutnud valida, tahtsin kõiki korraga! kaalusin käes küll üht ja teist, kuid see tundus praegu just see olevat, mida mina vajan. ma pole küll väga kaugel, aga juba võin öelda, et tegin õige valiku.
alati öeldakse, et tuleb osata hinnata lihtsaid asju siin elus. ja ma teengi nii, ma olen tohutult õnnelik ja tänulik selle eest, et mul on võimalus siin reaalselt raamatuid lugeda! kahjuks küll mitte emakeeles, aga see ei vähenda mu rõõmu. Eestis ei saanud ma just tihti mõnd head raamatut kooliajal kätte võtta, sest koguaeg oli ringijooksmist nii palju ja kui tekkiski hetk, mille oleksin võinud mõnele heale romaanile pühendada, hakkasin süümepiinu tundma, sest lugemist ootas ajalugu, bioloogia, eesti keel ja veel mitmed teised olümpiaadimaterjalid.

kui kedagi juhuslikult huvitab, mida ma siin söön, siis selline näeb välja minu üsna tavaline kodune lõuna. ja ma ei ole seda teie jaoks ilustanud, taldrikud kantaksegi lauale sellisena.

neljapäeva õhtuks oli mul kokku lepitud kohtumine Austraalia ja Hawaii tüdrukuga teisest programmist, pidime lihtsalt välja minema ja õhtust sööma. nendega olid koos veel paar inimest kas siis keelekursuselt, samast vahetusprogrammist või mõlemat. nende hulgas istus ka üks tumedate juustega poiss, kes tundus mulle jubedalt tuttav. nagu jutu käigus välja tuli, on ta pärit Brasiiliast. enamused lauas istunutest olid inglise keele native speakers, aga ma isegi ei viitsinud ennast selle pärast ebakindlalt tunda ega midagi. igatahes käis elav lobisemine ja jutt läks meie tantsutundidele. Austraalia tüdruk ütles, et ta ilmselt küsib raha tagasi, kuna osa poisse tantsib tema jaoks liiga lähedal... ma siis nagu ütlesin, et see on nagu vajalik või nii, et tants õnnestuks, pigem on meiesuguste algajate seas probleemiks see, et ei juleta üksteisele väga lähedal seista. sealt läks jutt edasi kooliballide peale, ja brasiilia poiss Yuri ütles, et jah, tema koolil oli ka kevadel ball(ta on siin pool aastat olnud), aga et pilet oli ulmeliselt kallis. küsimusele, et kus koolis ta käib, vastas ta, et Wiedneri gümnaasiumis!!! minu koolis!!! kui ma ütlesin, et ma samas olen, siis oli tema reaktsioon umbes sama: oumaigaad, ma ei teadnud, et minu koolis teine vahetusõpilane on!!! miks sa minuga rääkima ei tulnud??? ja nii edasi. kõigi teiste jaoks oli see muidugi kohutavalt naljakas, et me käime samas koolis, aga ei teadnud üksteise olemasolust. ta rääkis, kuidas ta lihtsalt skipib tunde siis, kui tahab ja kedagi ei huvita, andis mulle nõu sama teha. ja veel, kui ma olen kuulnud inimesi kurtmas, et ladinaameeriklased ei taju sarkasmi, siis see poiss jõudis paari tunniga rohkem sarkastilisi nalju teha kui mina terve päeva jooksul.

peale seda neljapäeva õhtut olen ma teda ainult ühe korra koolis näinud, ta vist ei jõua sinna väga palju...

mul kahjuks ei ole pilti, aga see pitsakoht nägi välja nagu Luigi restoran Simpsonites, ainult laudlinad olid valged, mitte punaseruudulised.

ja nüüüüüüd - REEDEEEEEE(tegelikult see nii pikk ei olnud, pigem läks mööda sama kiiresti kui rde)

kes oleks arvanud, et mind nii ruttu sinna vene poodi tagasi kisub... no asi oli lihtsalt selles, et järgmisel päeval toimuva YFU kohtumise jaoks pidi igaüks midagi süüa kaasa võtma, soovitatavalt oma kodumaalt. kass artur, mis muud, aga enne, kui ma selle plaani pähe võtsin, ei olnud mul õrna aimugi, et kohalikud supermarketid ei müü MAISIPULKI!! kuskil ajusagaras aga justkui miski ütles, et seal immigrantide linnaosas olin ma neid näinud. ja oligi, 99 senti 150 grammi maisipulkade eest. noh, pluss peaaegu tund minu aega sinna ja tagasi liikumiseks.

protsess ei paista nii meeldiv, kui lõpptulemus. laupäeval kadus see vaagnalt viie minutiga, kõik alates Taanist lõpetades Argentiina ja Taiga, sõid ja kiitsid.

seda käskisid mul sõbrannad juba ammu proovida, see on väga tüüpiline Austria. soovitan!

ei olnud aga enam kaugel aeg, kus ma pidin eskalaatoriga maa alla minema, et leedukad ilusti nende Viini võõrustajana vastu võtta. ootasin neid seal umbes 15 minutit ja hakkasin juba kergelt paanikasse sattuma. kuigi muidugi, kui hull see asi ikka oleks saanud olla, vähemalt oleksin ma saanud ühe hea loo, mida jutustada: "Täna räägin ma teile sellest, kuidas ma Viinis kaks leedukat ära kaotasin". nii kaugele see asi siiski ei läinud, varsti olid nad mul käes ja pea liitusid ka Maida ja Alex ehk teisisõnu Tšiili ja Tšehhi.

 kahjuks ei olnud mul nendega kaua aega lobiseda, jooksin oma tantsutundi(ma pole sinna veel ühtegi korda õigeks ajaks jõudnud). mulle on need nii väga meeldima hakanud - kui mul on hea nädal, siis on see lihtsalt üks suurepärane lisand sinna, kui aga nädal kipub kooli ja muu jama tõttu keskpäraseks jääma, siis vähemalt on mul midagi, mida iga reede oodata. tundub, et ma teen ka vist üsna kiirelt edusamme ja seda ei arva mitte ainult mina. näiteks kui ma helikiirusel tantsusaali kõrval kingi vahetasin, läks üks vanem tantsukooli õpilane mööda ja ütles: "no stress, sul tuleb juba niigi hästi välja." siis ma mõtlesin, et ta on lihtsalt viisakas või midagi, aga kõik minu tantsupartnerid selles tunnis(vahetame hästi tihti, lihtsalt ringis liikumise süsteemiga) kiitsid. nii need, kes ise veel rütmile kohe üldse pihta ei saanud ja ka vanemad poisid, kes olid selles tunnis ainult selleks, et poiste-tüdrukute arv võrdne hoida, muidu on nad ise juba mitu aastat tantsinud. üks neist näitas ka kogu aeg, kuidas käsi õigemini hoida ja erinevaid võimalusi, kuidas pöörata ja siis lõppu lisas: "seda ma näitan sulle, sest sa õpid teistest kiiremini." no otse loomulikult mulle meeldib seal, kui niimoodi mett moka peale määritakse.

aga nüüd, aga nüüd, aga nüüd - tantsimast tagasi oli mul samuti kiire, sest kuskil Schwedenplatzi välikohvikus(jah, seal mõni siiski on) ootasid mind juba teised vahetusõpilased. ma polnud aga koolist saadik söönud, seega valisin ühe paljudest tänavatoiduputkadest(ma armastan neid nii väga, aga ei külasta tihti) ja istusin pingile. kui ma seal siis oma nuudleid õgisin, nägu peas väsinud ja juuksed alles kammimata, tuli minu poole keegi meesterahvas. algul alustas saksa keeles  ja kui jõudsime oma juttudega sinnamaani, et inglise keeles läheks kõik tunduvalt kiiremini, siis seletas ta, et on hobifotograaf ja tal on oma stuudio, et kui ma endast ilusaid pilte tahan, tulgu ma sinna. "you look nice," lisas ta, andis oma visiitkaardi ja jättis minu üllatununa pingile istuma. no ma nüüd ei usu, et ma selle ateljee kunagi üles otsin, aga siiski, märkimist väärt.

ja siis lõpuks ma nad leidsin - Kristin(EST), Maida(Tšiili), Egle ja Ruta(Leedu), Runa(Rootsi) ja Frederik(Taani). loodan, et kedagi ei unustanud. nad istusid Castellato-nimelises kohvikus valge varikatuse all, jõid värvilisi jooke, lobisesid elavalt ja olid niisama õnnelikud. oh, kui hea meel mul oli!! aga ega see ei saaks ometigi juhtuda, et meie terve õhtu paigal püsime, niisiis taaskord, "bermuda"! ma ei oska teile täpset numbrit anda, mitmest uksest me sisse-välja astusime, enne kui pidama jäime. ja väga tähtis info - minu soovitatud kohta!! näitasin ikka, et peaaegu kaks kuud siin on midagi ikka õpetanud ka. lõpp-punktiks jäi varemgi sellel lingil mainitud "Om", muusika oli sama hea, kõik sama mõnus, aga inimesed lõpmata palju paremad. imelik kohe mõelda, et vähem kui kaheksa tundi pärast sealt lahkumist olin ma juba koolis või sinnapoole teel, kohusetundlik nagu ma olen(kõik vahetusõpilased PEAKS olema).

enne, kui kenal laupäeval jumalaga jätma pidime, jõudsime veel linnas hommikust süüa(peale seda, kui Sandra oli kolm tundi rõõmsalt matemaatika ja füüsikaga tegelenud), Stephansplatzi ja selle kõrvaltänavaid avastada ning nagu öeldakse, tüdrukud jäävad tüdrukuteks(ma tegelikult tean küll, et öeldakse hoopis poisid jäävad poisteks, aga meil on võrdõiguslikkus ikkagi), siis, nagu Viini asjatundjad juba ilmselt aimaksid, pidin ma nad Mariahilferstrassele viima. õhtu saabudes, kui olime umbes pool tundi Austraalia pubi otsinud ja selle viimaks leidnud, nägin veel ka Flavia(Uus-Meremaa) ära, aga siis pidin jooksma ja meie teed läksid selleks korraks lahku.

OM

üritamas mitte unine olla

Hommikusöök Tiffany juures

Frühstück bei Tiffany

Maroni - tulevad müüki sügisel, kuid paljudele austerlastele seonduvad jõuluajaga. ju nad on siis mingid pähklid, maitse oli üsna kreeka pähkli ja kartuli vahepealne.

et keegi tänaval jalutades jumala eest igavust ei tunneks - palun väga, linna ühes rahvarohkemas kohas sätib mingi bänd ennast esinema.

õhtu ei lõppenud minu jaoks hüvastijätuga, tegelikult ma läksin neist lahku selle pärast, et Hannah on nüüd kuusteist ja talle on tunduvalt rohkem lubatud. tegelikult tahtis ta mulle ühte ülilegendaarset klubi näidata, kus kõik meievanused vähemalt korra käinud on, aga see avas kahjuks too õhtu hiljem uksed ja me pidime mööda Donaukanali serva linna keskele jalutama. see on tegelikult üks minu lemmikkohti Viinis - värvilise valgusega sillad, graffitiga kaetud betoonseinad, mille vahel jõgi kulgeb ja üsna palju veinijoojaid Doonau veerel jalgu kõlgutamas. jutustasime, klõpsutasime pilte ja äkki küsib keegi meilt Viini linna väga spetsiifilises tänavakeeles(levinud noorte, põhiliselt  immigrantide seas. segu saksa, serbia ning võimalik, et veel mõnest keelest pluss slängist. Hannah natuke vist mõistab seda, ma oskan kah ühte lauset.), et ega me ecstasyt ei soovi. siis meile tundus, et on aeg vist mõni püsiv koht otsida ja peale paari ebaõnnestunud katsetust huvitav koht leida sisenesime minu ja Kristini avastatud superbaari ja jäime sinna kuni kojuminekuni. Hannah tuli ööseks meile ja jutustasime veel kaua, enne kui silmad kinni vajusid.

mina ja no põhimõtteliselt austria versioon minust. tõsiselt.

me ei vaja ecstasyd

pühapäevast teen vaid kiire pildikokkuvõtte, sest jällegi, ma ei suudaks eriti emotsiooni anda kogu asjale. lühidalt: mu hostvanematel oli plaan külastada väikest linnakest Viini lähistel, et ühe naisskulptori näitusele minna. tegelikult ei olnud mul sellest väga sooja ega külma, ainuke põhjus, miks ma kaasa läksin, oli tohutu igatsus looduse järele ja nad ütlesid, et ilmselt võtavad nad enne näitust ette väikese jalutuskäigu metsas, küngastest üles ja jälle alla.

kunstniku nimi oli Maria Biljan-Bilger. ta suri kümme aastat tagasi ja tema mees ehitas näitusesaali, kuhu tema tööd paigutada

Pildiallkirja lisamine

kallis sõber Eestis. palun anna mulle andeks, kui ma ei ole leidnud Sinuga tühjast-tähjast lobisemiseks aega, aga palun, katsu minust ka aru saada. ja see pole kindlasti selle pärast, nagu hakkaks ma unustama või ei läheks Sa mulle enam korda, vaid lihtsalt, tead, teisel pool maakera oma elamise ja olemise täielikku ülesehitamine ei ole just pingevaba töö, mis palju energiat alles jätaks. tegelikult olen ma alati kuskil valvel ja hoian Su tegemistel läbi siniste ekraanide silma peal ja kui midagi juhtub, siis olen alati olemas.

kirjutamiseni!

ikka teie Sandra

rahvusvaheline rändtsirkus üleval pilvedes

 tegelikult ei ole vaja muretseda, ma ei ole siin pehmete seintega tuppa kolinud ega illegaalseid aineid tarvitama hakanud ega midagi, lihtsalt möödunud nädalavahetus oli selleks liiga eriline, et seda lihtsalt AASTAALGUSE SEMINARiks nimetada, iga viimane kui osa pealkirjast vastab ka tõele.

reedel pääsesin ma sellest mõttetusest nimega KOOL(tegelikult oleks see päris vahva koht, kui ma vaid midagi aru saaks), ometigi ärkasin kogemata kell 5.17 ja enam silma kinni ei saanud. mis sa selle ajaga ikka muud paremat teed, kui lähed jooksma ja kui ma rõõmsalt enne seitset koduukse ees venitused tehtud sain ja siis sisse astusin, siis vaatas alles poolunes olev vend mind sellise näoga, nagu mu nahk oleks roheline või midagi. tema jaoks on lihtsalt arusaamatu, miks peaks keegi nii vara ennast vabatahtlikult maast lahti ajama. see kõik ei puutu aga tegelikult üldse asjasse, seepärast lähen nüüd kohe kiiresti rongijaama. kohtusime Kristiniga Westbanhofis ja alustasime sõitu Linzi poole. iga peatuse juures vaatasime, kas kedagi meievanust tuleb peale ja siis arutasime, et kas tal on piisavalt asju kolme päeva kohta ja üritasime kuulata, mis keelt ta räägib. meie suurtest pingutustest hoolimata ei suutnud me leida ühtegi teist vahetusõpilast enne Micheldorfi jaama, kuhu jõudsime peale ümberistumist ja mis on iseenesest täielik külakolgas, lähim toidupood asub 15 minuti kaugusel(aga Tabak seal loomulikult oli). tükk aega istusime seal täitsa kahekesi, järjest hakkasid aga rongid saabuma ja iga kord pudenes ustest välja mõni kergelt segaduses ja umbkeelne, kuid rõõmsameelne nooruk.
pean ausalt ütlema, et veel sama päeva hommikul olin ma eesseisva osas üsna skeptiline ja ei oodanud seminarilt eriti palju, kuid seal rongijaamas seistes, naeratades ja ennast järjest uutele inimestele tutvustades tundsin, et sellest nädalavahetusest võib veel asja saada! kõige suurem oli minu ja Penu rõõm muidugi siis, kui Heglet nägime.
kui (peaaegu) kõik olid kohal, hakkasime ülesmäkke ühe tuhande aasta vanuse lossi poole rühkima, sest just sellest pidi kolmeks päevaks meie pesapaik saama. võin olla uhke, et eestlased(koos taanlasega tegelikult) olid esimesed, kes lossini jõudsid, isegi enne korraldajaid! see muidugi ei tähenda, nagu meil poleks tee peal aega olnud juttu rääkida, pilte klõpsida või niisama idiootsusi teha.

tere hommikust.

elusuuruses aasialased, eestlased skaalaks (tüdrukud pildil on 15 ja 17)

mis oleks kogunemine ilma energizeriteta

olen 98% kindel, et pildistamise hetkel ütles keegi meist just: wow, nii suured mäed, wow, nii ilus, wow, ma ei suuda

"Kristin, vaata!!" - "Appi, jaa!!" siis ei saanud taanlane enam üldse aru, mis toimub ja miks meid mõni silt(tegelikult värvikombinatsioon) nii elevile ajas.

püüdsime ühe uusmeremaallase kinni. Flavia on siin olnud juba pool aastat, nii et tema jaoks oli see keskaasta seminar.

korjasime teeäärsetelt puudelt pirne ja selgus, et need on natuke toored, kuid isegi, kui me ütlesime, et need ei ole veel valmis, jäi brasiillasele Thiagole ikkagi arusaamatuks, et kuidas või miks keegi neid sööma peaks.

Taani, Brasiilia, Eesti, Uus-Meremaa, Eesti ehk parim matkaseltskond!! 

lossi jõudnud, ootasid meid juba uued vabatahtlikud, ühes neist tundsin ära Irene, kes oli eelmisel aastal Austrias olnud Helje, tüdruku, kellega on mul Eestis sama kodulinn, vahetusõde. siis tuli aga minuga rääkima üks teine tüdruk, kes oli oma vahetusaasta Eestis veetnud. ta küsis mult, et kas ma olen Eestist ja et kas mu nimi on Sandra, seejärel ütles, et ahsoo, sa oled siis Joachimi vahetusõde! juba oli talle teada, et käin selles tantsukoolis kursustel(ta oli seal kunagi ka ise käinud ja sellepärast teadis Jochit), sest kooli omaniku tütar oli öelnud, et jah, meil on see aasta üks eestlane.

ja mina mõtlesin, et Eesti on väike!

ainuke pettumus, mis mulle lossi jõudes osaks sai, oli see, et söögini on veel kaks tundi. Eestis ma olin ikka sellega harjunud, et kõik YFU üritused algavad söögiga, lõppevad sellega ja selle vahele jääb veel palju sündmusi, mis on seotud söögiga. elamisest niipalju, et loss oli seest kenasti remonditud, tuba pidime jagama umbes 15 tüdrukuga ja jumal tänatud, et mul jätkus oidu vanaema kootud villased sokid kaasa võtta, sealsete temperatuuride vastu ei oleks isegi Eesti karastatusest kasu olnud.

ühel hetkel enne ürituse ametlikku algust kostis suure saali ukse tagant vali rõõmukiljatus, mis nii vabatahtlikud kui ka teised vahetusõpilased võpatama pani. mõned minutid tagasi oli saabunud lossiukse ette buss nendega, kes olid oma rongist maha jäänud ja selle pärast ei olnud mäejalamine kogunemisele jõudnud. nüüd olid hilinejad trepist üles jõudnud, teiste seas ka Carolin, meie neljas eestlane!!! viimati olime neljakesi koos Viini lennujaamas oma saabumise õhtul.

päevaplaani detailidega ei ole mul mõtet teid tüüdata, algas asi loomulikult tutvustusringiga ja päevade sisuks olid enamasti workshopid, mis oma sisult olid üsna sarnased juba Eestis kogetule: "kuidas vahetusperega suhelda", "kuidas paremini keelt omandada", "mida teha, kui sul on mure" ja nii edasi. ometigi ei olnud seal igav, vaid kui ise suutsid suu lahti teha(mul nagu sellega probleeme olla ei tohiks) ja kaasa mõelda, siis oli ülimõnus enda kogemusi jagada ja teiste omi kuulata. muidugi oli ka juhuseid, kus läks asi vähe rohkem vaidluse moodi. 

teise päeva õhtul mängiti meile vabatahtlike poolt ette väike teatritükk, mille sisu oli üks paras seebiooper. tüdruk nimega Sissi tahtis saada üle jõe teisele kaldale oma armsama Franzi juurde, kuid ainuke võimalus selleks oli paadimees, kuid viimane nõudis tasuks, et tüdruk temaga öö veedaks. murest murtud neiu pöördus nõu saamiseks oma ema poole, kes ütles talle, et see on enda otsus ja ema ei saa käskida ega keelata. lõpuks võtab neid paadimehe hirmsa pakkumise vastu ja jõudnud teisele kaldale oma noormehe embusse, jutustab talle kogu loo. selle peale on aga mees nii vihane, et ajab tüdruku enda juurest ära. põgenedes teadmata suunas satub Sissi kokku Franzi hea sõra Hansiga ning jutustab kogu loo. Hansi on seda kuuldes marus ning läheb annab Franzile ühe korraliku obaduse, kogu lugu lõppeb sellega, et Hansist ja Sissist saab paar ja nad elavad õnnelikult elupäevade lõpuni või midagi sellist. meie ülesanne oli aga moodustada tegelastest pingerida selle alusel, kes oli teinud paremaid otsuseid või käitunud õigemini(proovige ise ka!). siis järgnes arutelu väikestes gruppides, kus tutvustasime ja põhjendasime oma järjekorda, umbes veerand tunniga pidime ka terve grupi ühise järjekorra paika panna suutma, ja nii, et absoluutselt kõik nõustuksid sellega. minu arvamus läks eriti lahku tüdrukutega Ladina-Ameerikast ja LAVist ja nagu teate, on kangekaelsus mind alati vaevanud, seepärast, nagu võiski arvata, me aja lõppedes järjekorda paika ei saanud. see oli aga muidugi kogu selle ülesande mõte, näidata meile, kuidas erinevad kultuurilised taustad põhjustavad lahkarvamusi nii siin kui ka arvatavasti meie vahetusaasta jooksul. 

need tunnisisesed vaidlused ei seganud õnneks kellegi üldist omavahelist läbisaamist ja võin ausalt, ilma liialdamata öelda, et kõik need 44 inimest maailma eri nurkadest olid omavahel sõbrad. nende kõigiga oli lihtna ja hea rääkida, sest viimne kui üks mõistis, kuidas teised tunnevad ja kuidas vahetusaasta võib sind vahel taevasse tõsta, teinekord jälle pauguga vastu maad visata.

kuigi öeldakse, et päritolu ja riigipiirid ei loe, vaid tähtis on hoopis miski muu, pean ikkagi tõdema, et minu jaoks on ikkagi lihtsam suhelda kas taanlase või leedukaga(huvitaval kombel soomlastega mitte NII väga), kui näiteks mehhiklasega. loomulikult, eks nagu eestlastelgi, on igal rahvusel omad puudused. näiteks kui tšiilitar meid õhtul tantsima õpetas, käis tema jutust mitu korda läbi "issand jumal, ma pean näitama teile, kuidas te tantsite" ja üleüldse oli ta kuidagi üleolev. jah, me kõik teame, et lõunaameeriklased oskavad kõige paremini oma tagumikuga vehkida, aga oma uhkust tule ikka õige aja ja koha jaoks hoida. üldse oli neid seal õige mitu, kes olid tulnud justkui tähelepanu otsima. näiteks on minu jaoks täiesti arusaamatu, miks peaks keegi tahtma terve õhtu teistest üle kisada(Mehhiko) või ennast kolm korda "kogemata" valju naeru saatel saalipõrandale maha kukutama(Tšehhi). isegi oma kõige suurema Balti õega ja sealt tulnud kahe tüdrukuga võrreldes oli neil seda slaavlase joont ikka tunduvalt rohkem kaasas, kui meil. aga siiski, kui me rääkisime, et eestlasi peetakse tihti rahulikeks, kinnisteks ja emotsioonituteks, siis oli teiste reaktsioon küll rohkem nagu "Whaaat?? no, you're not." rõõmustav, sest enda arust ei ole ma see "tüüpiline eestlane", tegelikult peaaegu keegi eestlastest ei ole.

tegelikult pakkus see rahvaste paabel ikka kolm päeva katkematut huumorit ja mõnusat arutelu. muidugi oli naljakas, kuidas keegi ütleb koledaid sõnu sinu emakeeles, ilma ise päriselt teadmata, mida need tähendavad. siis loomulikult esitas keegi lõunaafriklasele selle kuulsa küsimuse "Mean girls"ist, et "So if you're from Africa, why are you white?" minu uhkus ajas vaikselt omaette nina püsti, kui leedukad rääkisid, et nende meelest on Eesti Balt riikide hulgast justkui kõige edukam ja tublim, tegelikult oli meil üldse leedukatega palju, mida arutada. viimasel õhtul, kui kõigil oli võimalik valmistada ette rahvuslik esinemine, andsime me kiire ülevaate Balti ketist ja laulsime kolmes keeles laulu "Ärgake, baltimaad" hoolimata keskmise lapse puudumisest.

mulle tundub, et Eestit hakatakse järjest rohkem nägema põhjamaa, kui idaeuroopa riigina. mõni võiks öelda, et see on ju tore, kuid minule meeldiks, kui maailm teaks, et me ei ole ei üks ega teine, et me seisame kahe suure kaare vahel, aga oleme ise, väike ja tubli, püüdmata kellelegi järgi joosta või kedagi õpetada.

ei ole head ilma halvata ehk viimasel päeval langes mulle osaks pisike ebameeldiv üllatus. kuskil lossimüüri peal istudes ja lobisedes ütles keegi, vist Šveitsi poiss mulle: "tead, sul on nii lahe vene aktsent." "Kuidas palun??" küsisin, kuid ise mõtlesin "oota MIDA??" paar tükki lisasid kõrvalt, et jaa, tõepoolest, on jah armas vene aktsent. küsisin, et kas nad on ikka kindlad või et ega nad midagi sassi ei aja, nad ei mõelnud seda absoluutselt kuidagi halvasti, minu jaoks oli see aga nii suur solvang, ometigi ei saanud ma midagi ette võtta. see aga polnud veel kõik. "üldse, sa näed nii idaeurooplane välja, tead küll, blond pea ja riided ja, olek ka." "jah, kui ma sind ei tunneks, arvaksin ma võib-olla, et sa oled venelane."ainuke, kes ei arvanud, et mu aktsent või miski muu venelast meenutab, oli moldovalane Nikita, kelle enda emakeeleks on vene keel.  kui ma seal õnnetuna edasi istusin, ütles leedukas mulle: "miks sa kurvastad, ma oleks küll uhke, kui keegi mulle ütleks, et ma idaeurooplane olen." ja ega ma siis ei kurvastanudki, kuigi ega ma pärast seda ennast hästi küll ei tundnud, inglise keelt ka enam hea meelega ei rääkinud. tegelikult arvan, et asi on lihtsalt selles, et välismaalased ei tea, milline on eesti aktsent ja sellepärast panevad selle meie idanaabriga ühte patta. eks saate piltide põhjal ise hiljem otsustada, kui idaeurooplane ma tol päeval olin.

väga kiiresti jõudis kätte aeg, kus tuli jälle ette võtta teekond allamäge, rongijaama poole. hüvastijätte tuli palju üle elada, kuid õnneks olid enamikud neist rõõmsad ja kantud sõnadest "varsti näeme, lepime siis FBs kokku!" või siis et "kui enne ei kohtu, siis jaanuari seminaril ikka!" õnnetuseks elavad minule vast kõige paremateks sõpradeks saanud enamasti Viinist paar maakonda kaugemal, kuid pealinna lähedal on meid tõesti palju ja ilmselt saame koos midagi lahedat ette võtta. 

rongisõit tagasi Viini möödus valju jutuvada ja idiootsete naljade saatel, mille sagedasest kordumisest võis järeldada, et üleliia palju und ei olnud keegi meist möödunud päevadel saanud. keegi meist ei tahtnud tegelikult, et see nädalavahetus lõppeks, kuid nagu kõlab üks minu lemmiktsitaate ühest surematust kirjandusteosest:

  "Kui te ära ei läheks, ei saaks te ju iial tagasi tulla." - Pipi Pikksukk

see on küll keskmisest kõvasti sügavamõttelisem ja raskem ütelus, aga loodetavasti suutsite järgida. 

omad neiud:))

Eesti, Šveits, Taani, Tšehhi, Leedu, Uus-Meremaa, Rumeenia - ma ütlesin, tõsiselt internatsionaalne ja nagu näha võite, üks paras tsirkus

selfiesid ei ole kunagi liiga palju

see ja kõik teised parema kvaliteediga fotod on tehtud tšehhitari Alexandra kaameraga

taanlased Andreas ja Johannes

oh seda rõõmukisa, mis lahti läks, kui keegi meist kitse leidis

kui ma näen, et kalju otsas on mingi mahajäetud torn, siis ma loomulikult ronin üles ja vaatan, kas sinna pääseb sisse. kahjuks ei pääsenud, aga vähemalt leidus hulle, kes mulle järgi ronisid, et saaks ikka rohkem selfiesid teha.

ma räägin, ta oli populaarne// Maidaga, see tüdruk, kes meid tantsima õpetas

eestlase emotsionaalsus lõi välja vist

Tai+üks prantslane, vast teete ise vahet

jätsime endast ka märgi maha ja peale meie meistriteose ilmumist hakkasid kõik oma lippudega südameid joonistama

Das ist ein Pferd ehk nii võiks saksa keelt õppida küll

ükskõik, kui suuri sõpru kui kaugelt ka ei leia, Eesti neiude vastu nii lihtsalt ei saa;))

tutvustame ossikultuuri

BITTE, MR. GOAT// rootslane Runa on parajalt sama hull, kui eestlased

 бальтиская сестрёчка;)) ta arvas, et mu aktsent on väga naljakas, kui ma vene keeles räägin

enne ärasõitu anti meile lõunasöök kaasa. mida see sisaldas?? loomulikult võileibu!!

Viini poole tagasi koos Manueli(ARG), Thiago(BRA), Nikita(Moldova), Laura(Soome), Runa(Rootsi) ja Kristiniga(planeet Mars ilmselt)

peeglireidikas

selline ongi rõõm!!