"Himmelhoch jauchend, zu Tode betrübt" - Goethe

nüüd on kahe sissekande vahele küll nii suur tühimik jäänud, et lausa häbi hakkaks, kui ma teist veel edasi lükkaks. kuigi linn ahvatleb praegu oma kõikvõimalike ürituste ja võrdlemisi ilusa ilmaga, peaksin ennast ometi nii palju kokku võtta suutma, et see nädalane kirjutamisauk kuidagi täis toppida. tegelikult ongi parem, kui ma natuke toas püsida suudan, sest nohu teeb mulle juba mitu päeva muret ja ka käesolev postitus sünnib kange ingveritee ja küüslauguleiva toel(mina mingi nohu pärast küll ennast apteeki vedama ei hakka).
seekord olen kahjuks võimetu teid oma to do-listi uutest täitmistest informeerima, sest olen suutnud selle, vaata et kõige tähtsama paberi siin, lihtsalt ära kaotada! siinsamas annan pühaliku lubaduse: ma leian/taastan nimekirja järgmise postituse ilmumise ajaks!

et kõik (jälle) ausalt ära rääkida, pean ma alustama nädalapäevast, mis on kujunenud justkui perega millegi tegemise ajaks -
pühapev.
14092014
vaevalt, et ma ühe neist ilma arhitektuuriga kokku puutumata mööda saadan...(mitte et mul selle vastu midagi oleks)
13.-14. septembril toimus tänavafestivali raames üle terve Viini üritus, mis kannab nime "Open House". 70 linna maja, kuhu inimesed enamasti tavaliselt ei satu, olid neil päevil kõigile uudishimulikele avatud. me jõudsime külastada kolme, juba peale seda tundsin silme ees kerget virvendust.
alustuseks käisime ühes 20.saj. alguse aegses Mariahilferstrasse eramajas, mida tõstis teiste omataoliste seast esile fakt, et ta oli siiamaani praktiliselt renoveerimata, st. kõik oli nagu 100 aastat tagasi. hoone on siiamaani algupärase suguvõsa käes, sealt ka soov kõike vana säilitada. kunagine linnahäärber oli aga nüüd seest üsna ebameeldiv: laes "ilutsesid" pruunid laigud, õhk oli rõske, kõikjal hallitas ja kopitas. tegelikult, mida muud peale sajandipikkust seismist oodata võikski, ainult et, kui kaua see maja sellisena vastu peab?
proovisin sellest vastikust niiskest aegade rõhuvusest üle olla ja uurisin terve maja läbi, kuid usun, et pildid kirjeldavad seda minust paremini.

see oli üks väheseid maja renoveeritud ruume

tähelepanelik saab aru, miks see pilt eriline on;))

 

Avatud maja nr.2. Fleischmarkt.  Eelmisega umbes samast ajajärgust, kuid tolle aja kohta üsna modernne ehitis. (häbiga pean märkima, et arhitekti, täpset aega ega ühtegi teist asjalikku märkust siin peast lisada ei oska). Tõlkes tähendab nimi küll lihaturgu, kuid see on pandud lihtsalt asukoha järgi, vanadel aegadel seal tõepoolest paiknes üks. Tegemist oli ja on praegugi ärihoonega, erilisus aga selles, et hetkel on käimas renoveerimis-ja kaasajastamistööd maja sees, et ikka rohkem ja paremaid kaasaaegseid bürooruume ehitada saaks. Valgete kipsseinte ja plastakende vahel jalutades koputas mu hostisa(ametilt arhitekt, nagu vast mäletate) sõrmenukkidega küll ühte kohta, uuris teisalt ja raputas nukralt pead. Korrastamistööd olevat tema sõnul nii odavalt ja inetult tehtud, „nagu elevant oleks portselanipoodi pääsenud.“ Hostema rääkis, et maja kuulub nüüd suurärimehele, kes on ühtlasi ka Austria ühe suurema toidupoeketi Billa omanik. Renoveerimise kohta ütles Marlies, et mees olevat tegutsenud samamoodi, nagu oma poeketi puhul. „Ugly,“ võttis mu vahetusema oma eelneva jutu ühesõnaliselt kokku. 

fuajees ja välisfassaadil oli aga kõik endine säilinud, kontrast oli tõesti suur! tunnen, et ma pole ainuke, kes oleks vana stiili juurde jäämisest rohkem lugu pidanud.

klaaskasti sees on klientidele nägemiseks kontoriruumide üks prototüüp

vaade aknast

fuajee ehk kuidas oli varem

juba valminud bürooruumid

Nr. 3, juba tuttavam Postparkgasse (Wagneri naelamaja)

Seda ehitist olen juba varem oma jutustustes tutvustanud, tegemist on revolutsioonilise, osaliselt modernismile aluse pannud majaga, kuulub O.Wagneri loomingu hulka. selle mehe tähtsuse Austria arhitektuuriloos on Stefan mulle juba ammu selgeks teinud ja usun, et eesoleva aasta jooksul tuleb mul teda veel mitmedki korrad mainida.

Pangahoone fassaadi olen ma juba kirjeldanud, nüüd natuke sisemusest. Nagu öeldud, oli tol ajal tegemist millegi väga sensatsioonilisega, kujunema hakkas uus suund. kui varem oli kombeks igasugused toestused ja ehituse üksikasjad kinni katta, üle krohvida või sammaste sisse peita, siis Wagneri idee oli kõik terasest toestuselementidel jms just välja paista lasta. 

SEE PÜHAPÄEVA ÕHTU

käisime tantsukooli avatud uste õhtul

neil oli šokolaadipurskkaev, mis on täielik äraostmine

õhtune parlament

Pühapäeva õhtul, kui me tantsukoolist U—bahni poole jalutasime, küsis Makeda mult: „Sandra, kas sa tunned ennast siin mugavalt?“ ma polnud alguses päris kindel, mida ta selle all mõtles, aga jutu jätkudes selgus, et neil on hirm, nagu mul oleks nendega koos igav või et ehk ei tunne ma end nende seltskonnas hästi.

Mul kukkus suu lahti, kui kuulsin, et keegi nende hulgast on Google Translate abil „Per aspera ad Austriat“ lugenud, sõna sõna haaval. Nad tahtsid lihtsalt nii väga teada, mida ma Viinist ja kõigest arvan, ja ei julenud päris otse küsida(või ei julgeks mina otse öelda?) mulle pole teada, millised tähendusvarjundid estnisch-deutsch tõlge minu kirjatükkidele jättis või mida tüdrukud sealt välja lugesid, aga nende jutust oli aru saada, et nad nagu kardaks midagi. Makeda seletas, et tahes-tahtmata peavad nemad see aasta minust rohkem koolile tähelepanu pöörama(ilmselgelt). Ja veel, et neil ei ole lihtsalt alati võimalik olla spontaanne või teha „lahedaid asju“, küsimus pole selles, nagu nemad oleks igavad inimesed. Nagu selgus, olid nemad minu arvamuse pärast samapalju pabinas kui mina nende oma pärast.

Tegelikult oli mul kohutavalt piinlik mitme asja pärast, mida olin siia või mujale kirjutanud ja oma iseeenese-tarkust-täis peaga kokku mõtelnud. Olen end alati üsna arenenud empaatiavõimega inimeseks pidanud, aga sel korral ei olnud vaevunudki end oma sõbrannade kohale asetama. Hetkeks oli mul küll silmaga nähtavalt sant tunne, sest ma sain ju aru, et nende olukord Viinis on täiesti teine ja, jumala pärast, ma ju teadsin, et nad pole IGAVAD. Seda ma ka ütlesin ja tüdrukud vastasid, et kõik on tõesti korras, et ma tõesti meeldin neile ja kõigi väga suur soov on, et ma end mõnusalt ja koduselt tunneks. Enne metroosse astumist kinnitasid nad veel, et mul tuleb imeline aasta, nemad isiklikult garanteerivad.

U3-ga Rochusgasse poole loksudes harutasin terve tee peas pesitsevate mõtete ja emotsioondi pundart lahti, tegelikult oli kõik väga lihtne.

Need, kes mind tunnevad, teavad, et kui mul mingi idee tekib, tahan selle täideviimist KOHE alustada, mitte oodata „soodsamaid olusid“ või „paremaid aegu“. Siiski, nagu Hannah ütles:“Džiisus, sa oled siin ainult 3 nädalat olnud, kuhu sul kiiret on?“ tegelikult tõesti, see peaks ju igaühele arusaadav olema, et ma ei saa kõike ja kohe(kuigi üks mu lemmiklaule seda mõtet justkui julgustaks).

Mõnikord meeldib mulle enda jaoks sellist väga lihtsalt elufilosoofiat välja mõelda/sõnastada, see paneb mind tundma, et ma tõesti MÕTLEN(järelikult olen), kõrge kultuurisisaldusega Viini õhk ainult ärgitab minu sisemist mõtlejat. Selle eelneva jutu õpetlikkuse võtaksin kokku kolme punktiga:

I Kannatlikkus, tahes-tahtmata, ON voorus. Mõnikord kehtib isegi see tobe ütlus, et õnn tuleb nende juurde, kes ootavad.

II vaikimine võib kuld olla, kuid millal see väärismetall viimati mõne probleemi lahendas?

III muredele meeldib ennast õhku täis puhuda, see tuleb lihtsalt välja lasta ja probleem kahaneb pea olematuks.

terve selle postitusevaba nädala elasin üsna tavalist Austria linnaelu, segatuna uute kogemuste ja inimestega muidugi. 

esmaspäev Viki ja Makedaga Mariahilferstrassel 

avastasime, et ma ei ole siiamaani Wienerschnitselit söönud, see viga tuli kiiremas korras parandada. tegelikult on siin iga nurga peal mõni kohvik, mis kannab nime "Schnitselhaus", aga enamused neist reklaamivad ja müüvad friikaid koos mingite lihatükkidega, mis väidavad end olevat šnitslid, sellised kohad on pigem turistidele. Hannah viis mind ühte tõelisesse, kodusesse ja mitte üle mõistuse kallisse Austria traditsioonilisse söögikohta.

üks asi jälle nimekirjast maha tõmmatud

suurem osa minuvanustest tüdrukutest Viinis on selle firma järgi hullud. Seda on ka terve Austria peale üksainus. hinnad on kallimad kui näiteks H&Ms, Forever21s või kohati isegi nt. Vero Modas, aga siiski on see üsna populaarne.

sellelsamal teisipäeval tulid võõrad inimesed meiega ise tänava peal rääkima, 5 inimest umbes 2 tunni jooksul. esimene oli üks vanem meesterahvas, kes kommenteeris sõbranna lõhkiste põlvedega teksapükse, aga kuna tal oli arvatavasti plaanis solvata, siis teamaga me pikemalt juttu puhuma ei jäänud. varsti tulid kaks umbes kahekümneaastast, kes uurisid klubide kohta(teisipäeval?) ja meie kohta ka. nad muidugi ehmusid vist natuke ära, kui meie vanuseid kuulsid. muusikapoes, kui me mulle Mozarti plaati valisime, tuli jälle üks vanem mees, kes kiitis meid selle eest, et me klassikalise muusika vastu huvi tunneme. jälle tänavale astunud, hakkas meile midagi rääkima üks paar aastat vanem poiss. alguses arvasime, et ta on mingi aktivist kuskilt organisatsioonist või müügimees või midagi sellist, seepärast kõndisime lihtsalt edasi, siis aga võttis ta mul selja tagant õlgadest kinni ja kukkus seletama, Hannah jäi selle peale seisma, ma tegin sama. ta uuris, mis me täna teeme ja et mis mu nimi on, tahtis hirmsasti mu telefoninumbrit ja rääkis, et ise on ta 18aastane, Filipiinidelt pärit, aga elab Viinis. lõpuks sain ta ikkagi viisakalt nõusse, et ehk annab tema mulle oma numbri. nojah, Michael, mul on nüüd sinu number, tore on. 

kolmapäev pargis// see jook on piimast ja mahlast tehtud, kuulub üsna tihti õpilaste võileivalõuna juurde. mulle väga maitseb, Eestist võiks tuua võrdluseks Tere Starlighti, mida küll vist enam ammu ei müüda(see oli see mustas pakendis ja loosiga võis võita mingi superstaari singli)

#reasonstoloveAustria - lai piimatoodete valik

kolmapäeva õhtul käisin esimest korda elus jiu-jitsu trennis. ala oli iseenesest mulle väga meeltmööda, aga kuna tegemist oli algajate grupiga, ei kujutanud trenn oma füüsiliselt intensiivsuselt endast mitte midagi. ilmselt ei lähegi ma sinna tagasi, sest seitsmest treenitavast 5 olid meessoost, enamus umbes 30aastased, kandsid habemeid ja paari ülekilo, ainuke naine peale minu oli ka umbes kolmekümnene, kuid samuti ülekaaluline ja selle pärast ei teinud paljusid harjutusi üldse kaasa. kõik käitusid, nagu ma läheks kohe katki, kui maad puudutan. jah, ma saan aru, et ma olen neist ilmselgelt nõrgem, aga siiski, ma ei tuleks ju võitluskunsti trenni, kui ma kardaks mati peale kukkuda. siiski, päris maha ma seda mõtet ei mata, kui kõik muud trennid-kursused paika saan, siis ehk leian endale veel mingi variandi võitluskunsti õppida.

see näeb välja nagu tavaline pood, aga see EI OLE tavaline pood. Westbanhofi metroopeatuse marketis müüakse hoopis teistsuguseid asju, mis on üsna tihti pärit Ameerika mandrilt, nt. maapähklivõi ja need igasugused muud võided, mida ameeriklased armastavad, siis need Wonka kommid jms.

neil oli vähemalt seitset erinevat sorti Fantat

hinnad on ka täitsa kenakesed

neljapäeva õhtul olin ma väga elevil, sest ei olnud terve Austrias olemise aja võrkpalli mängida saanud ja õhtul oli minu esimene trenn. sinna kohale jõudnud, pidin siiski pettuma, sest "võrkpall edasijõudnutele - harjutused ja mäng", nagu kohalik spordiklubi seda oma kodu lehel iseloomustas, koosnes sellest, et mina ja 9 nelja-viiekümneaastast meest ja naist tulevad saali, võimlevad kõik kümme minutit omaette ja siis hakkavad kuidagimoodi mängima. ei, nad ei olnud halvad, kujutan ette, et 20 aastat tagasi olid nad platsil kõvad tegijad, kuid siiski, ma tahaks rohkem omavanuseid näha, seepärast teen uue katsetuse ka võrkpalliga.

ükspäev toimus minu kodutänaval midagi miniatuursete Jõgeva linnapäevade laadset. vali muusika, kohalikud amatööresinejad, käsitöötelgid, pikad read turukaupa ja laadatoitu.

reede õhtul käisin oma esimeses päristunnis Dick Roy tantsukooli algajate klassikalise tantsu kursusel. see tunnipikkune valsiruudu õppimine oli küll häbitult lihtne ja igav, aga ega kohe alguses saagi asja väga keeruliseks ajada, eriti arvesse võttes, et mõni ei saanud veel sellelegi rütmile pihta. muidu mulle seal meeldib, sellel saalil on eriline atmosfäär, nagu ma kuskil vist juba ka kirjeldanud olen.

peale tunni lõppu käisime sama kursuse poistega linna peal, alustuseks Köö-nimelises kohas piljardit mängimas.

nad olid kõik mingist insenerikoolist, umbes minuvanused, sellised rahulikud ja viisakad, mitte väga elava jutusoonega, aga ikkagi oli hea üle pika aja päris õhtul niimoodi väljas käia. loomulikult ei saanud ma väga hilja peale jääda, laupäevane kooliskäija, nagu ma olen.

minu lemmikkoht, kus tollel õhtul käisime, oli baar nimega "Om". neil oli hea DJ, kelles endas ja tema lugudes oli midagi tuttavlikku. kui lugejate seas peaks leiduma mõni isehakanaud seadusesilm, siis ole kohe täitsa rahulik, baarides käimine on Austrias alates 16. eluaastast täiesti seaduslik. ja veel, kohe kindlasti ei tähenda sellistes kohtades käimine, et ma seal alkoholi tarbiks.

NÄDALAVAHETUS algas, mis sest, et kooliga.

We ❤️saturday school

peale matemaatiliste ja füüsikaliste piinade üleelamist sain kokku ühe teise programmi vahetusõpilastega Austraaliast, Hawaiilt ja Uus-Meremaalt. meil oli nii palju jutustada, sellepärast istusime maha Bermuda Bräu nimelisse söögikohta, see pakkus traditsioonilisi Austria toite. (õhtuti on seal aga üsna populaarne baar.)

Sellist rahvusvahelisust annab otsida!!

radler - minu Austria lemmikjookide edetabelis 2.kohal, pärast sturmi.

gulasch mit spätzle(vist on õige) ehk guljašš mingite klimpide ja makaronide vahepealsete moodustistega, viivad keele alla.

Zanoni&Zanoni teeb raudselt parimat külmutatud jogurtit. võin aga enda üle uhke olla - kui mu uued sõbrannad tellisid oma portsud inglise keeles, siis mina sain saksa keelega hakkama, me kõik oleme siin umbes kuu aega olnud.

Stephansplatzil toimus suur kristlik üritus "March für Jesus", suur rongkäik, millega igaüks võis liituda ja saada kätte plakati "Jesus loves you" või "God completes me" jne.

Enne kui ma arugi sain, oli Jemma(austraallanna) kuskilt plakati toonud ja valmis püha sõnumit kuulutama. Siin pole midagi öelda, vahetusaasta on uute asjade proovimiseks!!

tundus, et nad olid suvaliselt kasutanud kõikide maailma riikide lipuvärve, suutsin ka paar sinimustvalget kinni püüda(üks neist oli küll valge-must-sini)

Tegelikult on siin ainult pool minu nädalavahetusest ja peale selle postituse tegevuse lõppu on aeg vahepeal edasi tiksunud, aga sellest juba järgmine kord. Kui tahate teada, kuidas rääkisin neljas keeles korraga või käisin "merel", siis peaks järgmise korra jutustus teile meeldima;))

rahul(ik)olu??

ahoi!

iga siinveedetud päevaga saab aina selgemaks, et igaüks on ise omaenda laeva tüürimees. seepärast hoian roolirattast kõvasti kinni ja tüürin ning praegu paistab, et suudan kurssi hoida. hetkel on meri küll rahulikum, kui mina harjunud olen, aga ma luban, küll need tormid ka tulevad.
ainuke taevas hõljuv must murepilveke on seotud selle kurva tõsiasjaga, et homme, kenal laupäeva hommikul, kui teie ehk kodus hommikukohvi joote või reedest tingitud väsimust välja magate, istun mina matemaatikatunnis. noh, siis ma vähemalt mõtlen, et ehk veedab keegi just sellel hetkel minu blogi lugedes kena laupäeva hommikut.

ma polegi siia vist veel kirjutanud, et juba nädal-paar tagasi koostasin nimekirja, mis kannab pealkirja "Asjad, mida teha, kui oled Viinis vahetusõpilane". list koosneb umbes neljakümnest punktist, sinna hulka kuuluvad nii kultuursed, vähem kultuursemad, kohtade külastamise ja toitude proovimisega seotud punktid. et "põnevust" hoida, ma seda siia veel üles ei riputa, vaid annan lihtsalt aeg-ajalt teada, kui palju neist on täidetud.

8/42

09092014

ürtidest valmistatud limonaad Almdudler, maitse oli päris kindlalt parem, kui välimus. see on Austrias müüginumbrite järgi populaarsuselt teine karastusjook. siililegi peaks selge olema, mis jook seda edestab.

*kui mul oli pargis Almdudleri joomisest kõrini saanud ja olin otsustanud Rathausi kandis natuke ringi kolada, astus minu poole üks võõras. ta oli tumedanahaline, jässakas ja musklis, kuid minust lühem, kandis lõhkiseid teksasid ja valget T-särki, mis oli nii ümber, et kõhulihaseid võis näha 100 meetrit eemalt, kui teda ennast. "heeyy, where are you from?" hüüdis ta naerusuiselt. mees tutvustas ennast kui Kennyt, ta pidavat olema kickpoksija(väga tõenäoline, ta nägu oli mitmest kohast kas sinine või paranevate sinikatega kaetud), pärit Trinidad&Tobagost, kuid juba 15 aastat Austrias elanud ja viimase kodanik. samuti esitas ta mulle mõne küsimuse, et mida ma Austrias teen, kauaks ma siia jään jne. kui ütlesin, et olen 16-aastane, siis nentis ta: "hmm, quite young." üllatus tõesti (mees ise oli umbes 40-50)... igatahes tahtis ta mulle hirmsasti linna näidata ja telefoninumbreid vahetada, hädavaevu suutsin viisakalt välja keerutada. noh, mis siis ikka, ehk kohtume kunagi veel, nentis mees lõbusalt, andis kätt ja mina astusin edasi.

tegelikult ei paistnud sellel mehel ju halbu kavatsusi olevat, kuid kui inimestele oleks näkku kirjutatud "PAHA" või "HEA", siis oleks see elu ka paganama lihtne.

10092014

käisime Hannah, Peteri ja Timiga väljas

running sushi, põhimõtteliselt selline all you can eat koht, sushi kohta polnud kallis ka. laua kõrval jooksevad kahes reas lindil aasia toidud ja sina lihtsalt haarad sealt, mida soovid. ettekandja käib lihtsalt aeg-ajalt nina eest neid väikeseid taldrikuid ära koristamas.

no seda niikuinii

kunstiprojekt "The perfect tourist takes the perfect picture" Belvedere'i lossi juures. projekti sõnum on, et turistid peaksid pildistamisele vähem aega kulutama ja lihtsalt hetke nautima. sellest peeglist saab igaüks koos mõlema Belvedere'i paleega endast hea pildi teha ning seejärel kaamera kotti panna.

inglisekeelne raamat kuulub mul siin hetkel esmatarbekaupade alla, sest saksakeelseid teoseid ma ilmselgelt veel lugeda ei suuda ja päris ilma raamatuta on ka imelik. seda konkreetset teost valisin Viini suurimas raamatupoes koos sõpradega tund aega, kaaludes käes mitmeid suuri klassikuid, kuid see tundus hetkel siiski sobivaim.

kõrge turistidesisaldusega keskkonnast hoolimata kuulub see lossiaed minu lemmikpaikade hulka Viinis. 

11092014

praegu kulgeb isegi koolipäevade üleelamine üsna murevabalt. kui nüüd inimesed ka veel avatumaks muutuksid...:))

VIENNA FASHION WEEK '14

minu sügav huvi selliste ürituste vastu üllatas mu hostperet, aga siiski, sinna ma koos klassiõega sammud seadsin.

kõik oli nii, nagu võiks telekast ja ajakirjadest nähtu põhjal ette kujutada. valgetest linadest seinte ja maheda muusikaga ooteruum, kus šikilt riietatud, näiliselt veatu näonahaga hästilõhnavad inimesed kõrgete jalgadega pokaalist midagi rüüpavad, uksel seismas kogukad, musta riietatud, kuid äärmiselt viisakad turvamehed. olime Sarah'ga väga elevil, meie mõlema jaoks oli see esimene moenädal ja päris esimene õige moeshow üldse. ka moeetendused olid üsna telekast nähtu sarnased, need modellid päriselt ongi nii kõhnad!! arvan, et kõik nähtu oli Austria disainerite looming, mõned kollektsioonid meeldisid mulle loomulikult rohkem, kuid üldjoontes nautisin igat etendust. kuna moes loeb paratamatult siiski visuaalne külg, lasen piltidel enda eest rääkida. need fotod ei suuda tegelikult ka kümnendikku sellest kohapealsest feelingust edasi anda, eriti kui arvesse võtta minu pea olematuid fotograafiaalaseid oskusi.

Callisti, see oli kindlasti ka minu lemmiketendus

see mees on selle hooaja Austria Tippmodellis ka, seal võistlvadki poisid ja tüdrukud koos

minu(aplausi järgi otsustades ka rahva) lemmik Callisti show'lt

disainer ise, saatjaks kaks modelli

Irina Vitjaz. mulle tundus, et ta on küll Disney printsessidest inspiratsiooni saanud, näiteks sellist keepi näeb korra vähemalt igas muinasjutus.

see on nagu "Kaunitarist ja koletisest" Bella kleit

see võiks vabalt "Tuhkatriinu" olla

esimese show ajal olime päris esireas// Zerum

minust on tõesti ka õnnestunumaid pilte, aga kuidagi pean ma ju ikka tõestama, et kohal olin:D

kehv pildike sellest glamuursest ootesaalist

12092014

Kisub ikka sinna looduse poole

Naschmarkt - vana turg, kus leidus kõike alates pesupulbrist ja 10eurostest Messi fännisärkidest idamaiste vürtside ja vaipadeni välja. Jalutasin sealt ainult kiiruga läbi, aga selle kohta tuleb kundlasti pikem kirjatükk ka:) 

käisime kinos "Sex Tape'i" vaatamas. kohati oli naljakas, aga mingi eriline kustumatu elamus see just polnud. ilmselt läks mõni sõnanali minu jaoks kaduma ka, sest erinevalt Eesti kinodest, kus pildi all subtiitrid jooksevad, on siin kõik filmid dubleeritud. mulle tulid sellega seoses kohe meelde väiksemana nähtud "Raske tappa" ja "K-9", kus kogu tekst oli samuti peale loetud ühe üsna ilmetu meeshääle poolt. siinne dubleering oli küll parem, aga minu jaoks siiski häiriv. õnneks oli film sisult nii lihtne, et suutsin jälgida.

T.G.I.F. tõepoolest...

13092014

Nn. Pizzaparty klassiõe juures

Mäletate aega, kui Eestis ka erinevaid maitseid müüdi??

kirjutan, et armastan

minu eluke veereb ikka endiselt nagu hernes ja üritan võimalikult tihti blogi täiendamas käia, et postitused liiga pikaks ei veniks.

viienda pärastlõuna oli mulle üsna stressirohke, sest ma kulutasin suurema osa sellest oma paki postkontorist kättesaamisele. mind põhimõtteliselt jooksutati ühest majast teise, keegi ei teadnud, kus mu pakk on ja ütlesid, et see on mujal. seda suurem oli aga õnn, kui ma oma kolme ja poole kilose kasti lõpuks koju tassida sain. muu hulgas leidsin sealt seest suure tahvli Kalevi šokolaadi ja siis sain aru, et ükskõik kui palju erinevaid Milkasid või Ritter Sporte ma ära ei prooviks, sama hästi need ikka ei maitse:)
reeded ei ole enam minu lemmikpäevad, nagu nad seda varem olid, sest kõigist Viini koolidest käin mina selles, kus on laupäeviti tunnid. hoolimata sellest karjuvast ebaõiglusest korraldasime sõbrannadega väikese mõnusa õhtu, sellise, mille puhul ei ole tõesti tähtsust, kas homme on koolipäev või ei. see ei erinenud palju Eesti pidžaamakatest - tellisime pitsat, sõime ja rääkisime, rääkisime, rääkisime. nad palusid näiteks, et ma neile oma Eesti sõpradest jutustaksin ja mul tõesti oli, mida nendega jagada. näitasin neile pilte oma vee kohale langenud pajude peal ronimistest, kartulipudrumägedest nutellaga, öistest rattasõitudest, niisama headest õhtutest ja nad olid nii siirad, kui nad ohhetasid: "oh my god, that seems like so much fun!!" ja tõesti, ma peaks mainima, et siinne noorus on minu senisest väga erinev ja ehk üllatuslikult... igavam. kõik see, mis ma oma netipäevikusse muuseumide, kirikute ja matkamise kohta kirjutanud olen, meeldib mulle endale nii väga, aga ei kuulu Viini noorte igapäevaelu juurde. nende stiil on pigem McCafe, Starbucks või lihtsalt kaubanduskeskus ja park, loomulikult nad ka pidutsevad, aga see on ka kõige huvitavam asi, mida nad ette võtavad. jah, kohvikus istuda ja sõpradega juttu rääkida on väga-väga mõnus, aga just mitte eriti seiklusi pakkuv ega vaheldusrikas. see on minu jaoks nii imelik, et kui nende kodulinn ja selle ümbrus on tõeline "võimaluste rootsi laud", siis nemad justkui maitseksid sealt ainult ühte toitu. ma ei mõtle seda, et nad peaksid kogu aeg muuseumides käima või arhitektuuriga tutvuma, vaid hoopis muid asju. näiteks on peaaegu igal õpilasel selline asjake, mida kutsutakse Topjugendticketiks ja selle piletiga saab sõita Viinis ja kolmes seda ümbritsevas piirkonnas täiesti tasuta, pealegi on siin suurepärane rongiliiklus, ühest kohast teise minek käib väga ruttu. Viini ümbruses on palju loodust ja väikseid külasid, linnas sees on ka ajaveetmisvõimalusi tunduvalt rohkem, kui lihtsalt kohvitassi taga paigal istumine, ma ei saa aru, miks keegi neid ei kasuta? ma kavatsen seda viga parandada ja proovin teisi ka endaga kaasa meelitada.
kaldusin teemast üsna kõrvale, aga jah, mul on kindel plaan palju rohkem ette võtta kui kohalikud seda teevad, aga ka teisi endaga kaasa tõmmata.
teine asi, mida tüdrukud peale piltide vaatamist täheldasid, oli: "OMG, you are all so beautiful!" nii et kallid sõbrad, aga eriti sõbrannad, võite ennast meelitatuna tunda:))
austerlased on kummaline rahvas, eriti noored. nad suhtlevad omavahel üsna vabalt ja avatult, kuid on heade kommetega. see nende viisakus on mõnikord selline imelik, näiteks vabandavad nad absoluutselt iga kord, kui möödudes kedagi kasvõi sõrmeotsaga puudutavad või ühe laua taga istudes kingad kokku puutuvad. on veel naljakaid asju, näiteks panin ma sellel samal reede õhtul keset lauda paki Eestist saadetud Mesikäpa küpsiseid, avasin selle ja seletasin neile, et need on Eestist ja ma soovin, et nad neid maitseksid ja et need on nagu Oreod, ainult paremad. lõpetasin oma jutu, keegi ei võtnud, mõne hetke pärast küsis üks sõbrannadest: "kas me... võime ühe võtta?" ma ei tea, see peaaegu ajas mind naerma, aga jah, ma saan aru, et nii on neid kasvatatud ja eks neil ole omad käitumisreeglid nii, nagu kõigil teistel. ja kui ma siis uuesti ütlesin, et muidugi, teile ma need ju tõin, siis kõik sõid ja kiitsid, nagu arvata võis.

reeded olid varem kasulikumad

ilmselgelt ei läinud me sellel õhtul kell 10 magama, õnn, et koolis järgmisel päeval ainult neli tundi vastu pidada tuli. peale seda möödus ka terve päev kuidagi uimaselt ja koduselt, õhtul oli aga nii ilus ilm, et tegime õues väikese perekondliku grilliõhtu. 

pühapäeva hommikul ei olnud ma veel päris kindel, kuhu me läheme, lihtsalt viskasin igaks juhuks kaamerakoti üle õla, panin teiste eeskujul matkasaapad jalga ja varsti leidsin ennast Badeni rongilt.

see on armas väike linnake, vanasti oli kuurortlinn, kus eliit oma suvesid veetsid ja mille ravivete toimet isegi keiser kasutamas käis. praegu oli kõik nii, nagu arvatavasti ka umbes 100 aastat tagasi. orkester tegi linnaväljakul proovi, inimesed, kellel pole päev otsa midagi teha, jalutasid mööda parki või istusid väikestes kohvikutes. kõik see oli justkui õrna suhkruvaabaga üle puistatud ja elas vaikselt oma elu - majad, väikesed poed oma nostalgiliste vaateakendega ja ka inimesed, kellel polnud kuhugi kiiret. romantikutele on see ideaalne koht, kuhu natuke kauemaks pidama jääda. peatusime ühes väikeses kohvikus, kuhu peaks juba kasvõi nende ekleeride pärast uuesti minema. tuhksuhkruga üle raputatud kuldne, mõnest kohast krõbe koorik, pehme ja õhuline põhi, vahel vahukoor. see õige, mitte plastik, mida Starbucksis kohvi peale pannakse, vaid ikka ehtsast koorest. 

üleüldse tunnen ma kaasa neile vahetusõpilastele, kes oma äraolekuaastal korralikku piima ei saa ja peavad seda pulbrist tehtud jama jooma. minust jäävad sellised probleemid õnneks kauguele, veel enam - kui kodus oli minu piimapaki peal tavaliselt kirjas 2,5%, siis siin on see number 3,6%:))

üks paljudest Badeni konditorei'dest. see on oma vanamoelisuse tõttu juba palju aastaid mu hostvanemate lemmik

natuke orkestrit õnnestus pildile saada, neil oli parasjagu mingisugune väike paraad.

väike-väike näide sellest "suhkrukattest"

minu üllatuseks kasvavad seal füüsalid parkides või lihtsalt vabas looduses. kohalikud ütlevad nende kohta judenkirsche, mis isegi keeleoskamatutele vast üsna hõlpsalt tõlgitav on.

läbi Badeni jõudsime metsani, läbi mille matkasime mitu tundi, et jõuda Gumpadskirchenisse ühe väga erilise buschenschankeri juurde. see tähendab veinivalmistajat, kes müüb oma toodangut väikeses kohvikus kohe istanduse juures. teekond läbi metsa meenutas mulle natukene Soome loodust, kõigi nende mändide ja kivipaljanditega. tee peal avanes väga hea vaade veiniistandustele ja Treiskircheni-nimelisele linnale, kus on suur põgenike keskus.

lõputud viinamarjad

Gumpadskirchen, esiplaanil Saksa ordu maja koos kirikuga

Esiplaanil olev jook on Sturm. See ei ole veel vein, see pole enam mahl, ta on kergelt kihisev ja maitseb taevalikult:))

Minu esimene Austria Apfelstrudel

II koolinädal algas.

mulle ei meeldi siinne kool piisavalt palju selleks, et tema peale liigselt trükimusta raisata, nagu öeldakse. 

olen juba paar päeva mõelnud, et kuigi ma armastan siinset elu, olid minu kodusveedetud ajad kuidagi teistsugused. neis oli rohkem ettearvamatust ja rohkem inimesi, kes tahtsid teha etteaimamatut. tahtsin selle suhtes midagi ette võtta ja äkki tuli mul vastapandamatu soov ujuma minna. suutsin endale üheainsa seltsilise leida, teised ütlesid, et nad peavad õppima ja kooliasjadega tegelema ja nad ei taha, et neil kiirustamise tõttu stress tekiks. minu jaoks on see üsna imelik, sest ma ei mäleta küll, et minul või sõpradel midagi sellist stressikartuse pärast tegemata oleks jäänud, ja seda kooli teisel nädalal!! 

mina ei tahtnud aga ette võetut katki jätta ja nii me siis kahekesi läksime, Hannah ja mina. tegelikult ei olnud mu mõte üldsegi nii hullumeelne, nagu ma oleks soovinud, sest ilm oli palju soojem, kui plaani kohaselt oleks võinud olla, aga ega veetemperatuur kõrgenenud ei olnud. ikkagi nentis Hannah, et see on asi, mille peale nemad kunagi ei tuleks, septembris ujumaminek, nende jaoks on isegi see juba natuke hullumeelne.

siin pildil paistab ta jah ilus ja sinine

schokobanane, mangocreme ja kokos. uskuge mind, te tahaksite seda

Ta näitas mulle mingit ülihead jäätisekohvikut ja siis istusime Donaukanali kaldal, just nagu suvi oleks olnud

ma kirjutan küll, et armastan siinset elu ja ma tõesti ei valeta, aga peaaegu kogu aeg on ikkagi mõttes Eesti ja tema käekäik. Mis saab?