seekord olen kahjuks võimetu teid oma to do-listi uutest täitmistest informeerima, sest olen suutnud selle, vaata et kõige tähtsama paberi siin, lihtsalt ära kaotada! siinsamas annan pühaliku lubaduse: ma leian/taastan nimekirja järgmise postituse ilmumise ajaks!
et kõik (jälle) ausalt ära rääkida, pean ma alustama nädalapäevast, mis on kujunenud justkui perega millegi tegemise ajaks -
pühapev.
14092014
vaevalt, et ma ühe neist ilma arhitektuuriga kokku puutumata mööda saadan...(mitte et mul selle vastu midagi oleks)
13.-14. septembril toimus tänavafestivali raames üle terve Viini üritus, mis kannab nime "Open House". 70 linna maja, kuhu inimesed enamasti tavaliselt ei satu, olid neil päevil kõigile uudishimulikele avatud. me jõudsime külastada kolme, juba peale seda tundsin silme ees kerget virvendust.
alustuseks käisime ühes 20.saj. alguse aegses Mariahilferstrasse eramajas, mida tõstis teiste omataoliste seast esile fakt, et ta oli siiamaani praktiliselt renoveerimata, st. kõik oli nagu 100 aastat tagasi. hoone on siiamaani algupärase suguvõsa käes, sealt ka soov kõike vana säilitada. kunagine linnahäärber oli aga nüüd seest üsna ebameeldiv: laes "ilutsesid" pruunid laigud, õhk oli rõske, kõikjal hallitas ja kopitas. tegelikult, mida muud peale sajandipikkust seismist oodata võikski, ainult et, kui kaua see maja sellisena vastu peab?
proovisin sellest vastikust niiskest aegade rõhuvusest üle olla ja uurisin terve maja läbi, kuid usun, et pildid kirjeldavad seda minust paremini.
| see oli üks väheseid maja renoveeritud ruume |
| tähelepanelik saab aru, miks see pilt eriline on;)) |
Avatud maja nr.2. Fleischmarkt. Eelmisega umbes samast
ajajärgust, kuid tolle aja kohta üsna modernne ehitis. (häbiga pean märkima, et arhitekti, täpset aega ega ühtegi teist asjalikku märkust siin
peast lisada ei oska). Tõlkes tähendab nimi küll lihaturgu, kuid see on pandud
lihtsalt asukoha järgi, vanadel aegadel seal tõepoolest paiknes üks. Tegemist
oli ja on praegugi ärihoonega, erilisus aga selles, et hetkel on käimas
renoveerimis-ja kaasajastamistööd maja sees, et ikka rohkem ja paremaid
kaasaaegseid bürooruume ehitada saaks. Valgete kipsseinte ja plastakende vahel
jalutades koputas mu hostisa(ametilt arhitekt, nagu vast mäletate) sõrmenukkidega
küll ühte kohta, uuris teisalt ja raputas nukralt pead. Korrastamistööd olevat
tema sõnul nii odavalt ja inetult tehtud, „nagu elevant oleks portselanipoodi
pääsenud.“ Hostema rääkis, et maja kuulub nüüd suurärimehele, kes on ühtlasi ka
Austria ühe suurema toidupoeketi Billa omanik. Renoveerimise kohta ütles
Marlies, et mees olevat tegutsenud samamoodi, nagu oma poeketi puhul. „Ugly,“
võttis mu vahetusema oma eelneva jutu ühesõnaliselt kokku.
fuajees ja välisfassaadil oli aga kõik endine säilinud, kontrast oli tõesti suur! tunnen, et ma pole ainuke, kes oleks vana stiili juurde jäämisest rohkem lugu pidanud.
| klaaskasti sees on klientidele nägemiseks kontoriruumide üks prototüüp |
| vaade aknast |
| fuajee ehk kuidas oli varem |
| juba valminud bürooruumid |
Nr. 3, juba tuttavam Postparkgasse (Wagneri naelamaja)
Seda ehitist olen juba varem oma jutustustes tutvustanud,
tegemist on revolutsioonilise, osaliselt modernismile aluse pannud majaga, kuulub
O.Wagneri loomingu hulka. selle mehe tähtsuse Austria arhitektuuriloos on
Stefan mulle juba ammu selgeks teinud ja usun, et eesoleva aasta jooksul tuleb
mul teda veel mitmedki korrad mainida.
Pangahoone fassaadi olen ma juba kirjeldanud, nüüd natuke
sisemusest. Nagu öeldud, oli tol ajal tegemist millegi väga sensatsioonilisega,
kujunema hakkas uus suund. kui varem oli kombeks igasugused toestused ja ehituse üksikasjad kinni katta, üle krohvida või sammaste sisse peita, siis Wagneri idee oli kõik terasest toestuselementidel jms just välja paista lasta.
SEE PÜHAPÄEVA ÕHTU
| käisime tantsukooli avatud uste õhtul |
| neil oli šokolaadipurskkaev, mis on täielik äraostmine |
| õhtune parlament |
Pühapäeva õhtul, kui me tantsukoolist U—bahni poole
jalutasime, küsis Makeda mult: „Sandra, kas sa tunned ennast siin mugavalt?“ ma
polnud alguses päris kindel, mida ta selle all mõtles, aga jutu jätkudes
selgus, et neil on hirm, nagu mul oleks nendega koos igav või et ehk ei tunne
ma end nende seltskonnas hästi.
Mul kukkus suu lahti, kui kuulsin, et keegi nende hulgast on
Google Translate abil „Per aspera ad Austriat“ lugenud, sõna sõna haaval. Nad tahtsid
lihtsalt nii väga teada, mida ma Viinist ja kõigest arvan, ja ei julenud päris
otse küsida(või ei julgeks mina otse öelda?) mulle pole teada, millised
tähendusvarjundid estnisch-deutsch tõlge minu kirjatükkidele jättis või mida
tüdrukud sealt välja lugesid, aga nende jutust oli aru saada, et nad nagu
kardaks midagi. Makeda seletas, et tahes-tahtmata peavad nemad see aasta minust
rohkem koolile tähelepanu pöörama(ilmselgelt). Ja veel, et neil ei ole lihtsalt
alati võimalik olla spontaanne või teha „lahedaid asju“, küsimus pole selles,
nagu nemad oleks igavad inimesed. Nagu selgus, olid nemad minu arvamuse pärast
samapalju pabinas kui mina nende oma pärast.
Tegelikult oli mul kohutavalt piinlik mitme asja pärast,
mida olin siia või mujale kirjutanud ja oma iseeenese-tarkust-täis peaga kokku mõtelnud.
Olen end alati üsna arenenud empaatiavõimega inimeseks pidanud, aga sel korral
ei olnud vaevunudki end oma sõbrannade kohale asetama. Hetkeks oli mul küll
silmaga nähtavalt sant tunne, sest ma sain ju aru, et nende olukord Viinis on
täiesti teine ja, jumala pärast, ma ju teadsin, et nad pole IGAVAD. Seda ma ka
ütlesin ja tüdrukud vastasid, et kõik on tõesti korras, et ma tõesti meeldin
neile ja kõigi väga suur soov on, et ma end mõnusalt ja koduselt tunneks. Enne metroosse
astumist kinnitasid nad veel, et mul tuleb imeline aasta, nemad isiklikult
garanteerivad.
U3-ga Rochusgasse poole loksudes harutasin terve tee peas
pesitsevate mõtete ja emotsioondi pundart lahti, tegelikult oli kõik väga
lihtne.
Need, kes mind tunnevad, teavad, et kui mul mingi idee
tekib, tahan selle täideviimist KOHE alustada, mitte oodata „soodsamaid olusid“
või „paremaid aegu“. Siiski, nagu Hannah ütles:“Džiisus, sa oled siin ainult 3
nädalat olnud, kuhu sul kiiret on?“ tegelikult tõesti, see peaks ju igaühele
arusaadav olema, et ma ei saa kõike ja kohe(kuigi üks mu lemmiklaule seda mõtet
justkui julgustaks).
Mõnikord meeldib mulle enda jaoks sellist väga lihtsalt
elufilosoofiat välja mõelda/sõnastada, see paneb mind tundma, et ma tõesti
MÕTLEN(järelikult olen), kõrge kultuurisisaldusega Viini õhk ainult ärgitab
minu sisemist mõtlejat. Selle eelneva jutu õpetlikkuse võtaksin kokku kolme
punktiga:
I Kannatlikkus, tahes-tahtmata, ON voorus. Mõnikord kehtib
isegi see tobe ütlus, et õnn tuleb nende juurde, kes ootavad.
II vaikimine võib kuld olla, kuid millal see väärismetall
viimati mõne probleemi lahendas?
III muredele meeldib ennast õhku täis puhuda, see tuleb
lihtsalt välja lasta ja probleem kahaneb pea olematuks.
terve selle postitusevaba nädala elasin üsna tavalist Austria linnaelu, segatuna uute kogemuste ja inimestega muidugi.
| esmaspäev Viki ja Makedaga Mariahilferstrassel |
| üks asi jälle nimekirjast maha tõmmatud |
| #reasonstoloveAustria - lai piimatoodete valik |
| neil oli vähemalt seitset erinevat sorti Fantat |
| hinnad on ka täitsa kenakesed |
neljapäeva õhtul olin ma väga elevil, sest ei olnud terve Austrias olemise aja võrkpalli mängida saanud ja õhtul oli minu esimene trenn. sinna kohale jõudnud, pidin siiski pettuma, sest "võrkpall edasijõudnutele - harjutused ja mäng", nagu kohalik spordiklubi seda oma kodu lehel iseloomustas, koosnes sellest, et mina ja 9 nelja-viiekümneaastast meest ja naist tulevad saali, võimlevad kõik kümme minutit omaette ja siis hakkavad kuidagimoodi mängima. ei, nad ei olnud halvad, kujutan ette, et 20 aastat tagasi olid nad platsil kõvad tegijad, kuid siiski, ma tahaks rohkem omavanuseid näha, seepärast teen uue katsetuse ka võrkpalliga.
| ükspäev toimus minu kodutänaval midagi miniatuursete Jõgeva linnapäevade laadset. vali muusika, kohalikud amatööresinejad, käsitöötelgid, pikad read turukaupa ja laadatoitu. |
| peale tunni lõppu käisime sama kursuse poistega linna peal, alustuseks Köö-nimelises kohas piljardit mängimas. |
We ❤️saturday school
peale matemaatiliste ja füüsikaliste piinade üleelamist sain kokku ühe teise programmi vahetusõpilastega Austraaliast, Hawaiilt ja Uus-Meremaalt. meil oli nii palju jutustada, sellepärast istusime maha Bermuda Bräu nimelisse söögikohta, see pakkus traditsioonilisi Austria toite. (õhtuti on seal aga üsna populaarne baar.)
| radler - minu Austria lemmikjookide edetabelis 2.kohal, pärast sturmi. |
| gulasch mit spätzle(vist on õige) ehk guljašš mingite klimpide ja makaronide vahepealsete moodustistega, viivad keele alla. |
| tundus, et nad olid suvaliselt kasutanud kõikide maailma riikide lipuvärve, suutsin ka paar sinimustvalget kinni püüda(üks neist oli küll valge-must-sini) |
Tegelikult on siin ainult pool minu nädalavahetusest ja peale selle postituse tegevuse lõppu on aeg vahepeal edasi tiksunud, aga sellest juba järgmine kord. Kui tahate teada, kuidas rääkisin neljas keeles korraga või käisin "merel", siis peaks järgmise korra jutustus teile meeldima;))









